hambapesust ja prügikotiga koju põgenemisest

8.05 heliseb mu äratuskell, sest on aeg end kooliminekuks valmis sättida. Et aga mul on parasjagu käsil väga põnev unenägu, kus eesti maffia põhitegelane teeb enesetapu, sest tema autos olev prostituut ei luba end kutsuda Petroškaks, siis lükkan äratuskella edasi.

8.31 ärkan üles, telefon endiselt käes - vaatan kella ja siis hakkab kiire kiire kiire. Üritan hirmus vaikselt voodist välja ronida, et ma ühte nummidust üles ei ärataks. Kuid mul ei õnnestu see... olen juba voodist püsti, kui hakkab pihta järgmine vestlus:

tema: "kallis, kas sa tahaksid, et ma tuleksin ka koos sinuga voodist välja, et ma su kooli saadaksin"

mina: "kui sa tahad, siis võid tulla, aga sa ei pea"

tema: "ma olen hirmus väsinud... ma tean, sa oled ka" (nimelt venis eilne päev nii pikale, et saime magama alles pärast nelja öösel)

mina: "no, sa ei pea tulema. aga kui sa tahad, siis ma võin sulle kohvi teha ja sa saad seda siin juua, kas tahad"

tema: "mhmh, kui sa viitsid"

Käin ruttu vannitoas hommikusi hügieenitoimetusi tegemas ja siis lähen allakorrusele, lasen kassi õue (meie kass ei kakagi enam tuppa! aga me peame talle meelde tuletama, et ta välja läheks). Olen köögis ja askeldan seal midagi, panen kassile süüa ja juua ja keedan potis vett, (sest meie veekeedumasin läks eile katki, nagu siin ikka asjadega juhtub) ja siis järsku kuulen:

"ma otsustasin, et ma tulen ikka voodist välja ja teen sulle ühe võileiva, sest muidu sa äkki ei söögi mitte midagi. kas sa tahad, et ma teeksin sulle võileiva kaasa või tahad kodus süüa?"

mina: "oh, sul poleks olnud vaja üles ärgata, ma saan ise ka hakkama, võtan mõne mandariini ja ongi juba hästi"

tema: "ei, ma mõtlesin, et ma ikka pean su kooli saatma"

tuleme siis elutuppa kohvi jooma ja siis leiab aset järgnev vestlus:

tema: "kas sa kooliasjad panid kotti"

mina: "mhmh"

tema: "ja kaheksanda peatüki jõudsid eile ilusasti valmis?"

mina: "mhmh"

tema: "väljas on täna külm. kas sa paned täna selle soojema jope?"

mina: "mhmh"

tema: "vaata, et sa ei unusta teise jope taskust asju välja võtta ja selle jope taskusse panna"

mina: "mhmh"

tema: "ja kas sa hambaid pesid ka?"

mina: "hahaha, jaaa"

tema: "no siis on kõik hästi"

no ja siis järgnes üks pikem naer, sest mina olin siin laua taga üks suur unekott ja tema oma küsimustega oli ka ikka paras üllatus.

Pärast seda pakiti mulle võileivad kotti, toodi mu jalgrattas pesuköögist ning seoti sall kaela, anti julgustav koolimusi ja mu päev võiski alata.

Mis veel? Eile oli meil Annabellega hästi tore ja ta oli mulle Singapurist väga ilusa merekarbiga kaelaehte toonud ja kollase võtmehoidja (sest kollane on mu lemmikvärv) ja meil sai nii palju nalja. Õhtul saatis ta mulle e-maili, kuhu oli manusesse pannud pildid meist. Oeh, ta on ikka nii armas!

Ja need vene tüdrukud, kes nädalakese siin olid - nad olid niii toredad! Üks neist, Slata, käis üleeile Den Haagis ja tõi mulle sealt suveniiri. Hästi ilusa küünla. Küünalt andes ütles ta, et ta tõi mulle küünla, sest ma olen soe ja särav nagu päike ja et kuna ma teiste ellu toon nii palju soojust ja valgust, siis mõtles ta, et kingib mulle küünla. Arvata võib, et mul tuli pisar silma.

Eile, kui nad minema hakkasid, siis selgus, et Slata asjad ei mahtunud ta kotti ära. Andsin talle oma ümbermaailmareisi seljakoti... nüüd on nii, et minu seljakott, mille nimi on Jupiter 50, jätkab oma ümbermaailmareisi. Kõigepealt sõitis ta Amsterdamist Groningeni, siis Bremenisse, siis Tamperesse ja siis St. Peterburgi. Loodetavasti sõidab ta Peterburist Amsterdami tagasi postibussiga, sest see seljakott on mu ainuke õlekõrs, kui mul siit on vaja põgeneda. Varem oli mul alati peas plaan, et kui midagi metsa läheb, siis tõmban oma Jupiter 50 selga ja lähen meie maja kõrval olevasse bensiinijaama ja lükkan näpu püsti ning hääletan koju.. nüüd aga pole mul mu seljakotti, niiet kui põgenema peaksin, siis väga tagasihoidliku pagasiga.

Kui ma just oma asju prügikotiga selga ei võta.