lülita sisse vinguviiul ja kohe hakkab paremini minema!

Paistab, et mõnikord vingumine ja virisemine siiski aitavad, sest täna näiteks paistis päike terve päeva! Ei ühtegi vihmapiiska - milline rõõm! Juba hommikul, enne kui kooli läksin, sain hommikukohvi aias nautida ja päike paitas põski ja nii hea oli olla.

Koolis läks hästi ning oli tore. Ühel hetkel märkasin, et mulle on helistatud. Läksin klassist välja ning helistasin sellele numbrile. Pärast enda tutvustamist sain teada, et intervjuu läks väga edukalt ning et see koht on minu! Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, hüppasin koridoris suurest rõõmust ning läksin tagasi klassi teistele uudist teatama. Kõigil oli nii hea meel ning Herma ütles, et tema oli kohe arvanud, et ma selle koha saan, et kes siis veel, kui mitte mina. No ja siis küsis Herma, et kas ma oma kallile sõbrale ei helistagi. Läksin klassist välja ja helistasin oma sõbrale, et talle ka rõõmusõnumeid edastada. Minu sõber oli väga rõõmus ning ütles, et olen kõige parem ja kõige targem ja kõige tublim ja et tema teadis kogu aeg, et ma selle töö saan (no, tegelikult rääkis ta mulle ka siin seda kõik need päevad.. ). Läksin siis klassi tagasi ja olin rõõmus ja saatsin issile sõnumi, et mul hästi läks ning võtsin vastu veel ühe sõnumi oma kallilt härralt, kes pidi ka kirjutama, et ma ikka kõige parem olen! See kõik erutas mind nii hirmsasti, et mul hakkas parem silm tõmblema - siiamaani tõmbleb, üritasin juba guugelgada ka, et kas nüüd hakkan surema, aga tark google pakub, et tegu võib olla kas magneesiumipuudusega või on mõni erutav sündmus mulle mõjunud.. Panustan erutavale sündmusele.

Kui olin natuke aega kodus olnud ja rõõmustanud, jõudis ka härra koju. Uhke tordiga! Juba ukse peal sain sada triljonit musi ja kallistust, et ma ikka nii tubli olen ja siis ta ütles, et tal on mulle ka üks kingitus. Värisevate kätega tegin kingituse lahti, ja mida ma näen! Minu kollane kleit! Me oleme juba mitu kuud mulle kollast kleiti otsinud ja mitte ükski ei ole selline, nagu mulle meeldiks või mida ma oma vaimusilmas ette olen kujutanud. Kõik on kas liiga pikad, liiga lühikesed, liiga heledad või liiga tumedad või liiga paksud või liiga.... noh, teate ju küll. Ja siis tuleb minu härra, kaasas taevalik helekollane kleit, mis istub mulle kui selga valatult! Keerutasin end peegli ees ühtepidi ja siis teistpidi, härra sõber käis vahepeal ukse peal vaatamas, kuidas ma suurest rõõmust paigalgi ei püsi ning siis jälle jätkas kohvi tegemisega. Siis sõime kooki, jõime kohvi ja mina muudkui ikka jutustasin ka, et kuidas siis see kõik täpselt juhtus. Praegu sellele mõeldes, tunnen härrale selliste hetkede puhul kaasa, sest olgem ausad, kui ma ikka jutuhoogu satun, siis sellele lõppu peale teha on üsna raske.

Pärast läksime linna peale meie uude koju asju vaatama ning leidsime lambi, mida aga täna veel ära ei ostnud, sest äkki leiame midagi veel paremat. Ostsime endile ilusa lauanõude-komplekti ning panime silma/kõrva taha veel paar head ideed, mida kodus saaksime kasutada.

Õhtusöögiks tehti mulle grillitud lõhet ahjukartulite, aurutatud brokoli ning hollandi kastmega ja söögi vahepeale sain paar magusat musi ka.

Ja kui mõelda, et mida me kõike sel nädalal läbi oleme pidanud elama... siis jah, väsitav on see nädal olnud.

Esmaspäeval olin enne testi nii närvis, et kuidas mul ikka läheb. Pärast testi tulin koju, pettunud endas, et oleks võinud paremini minna.. Siis sain teada, et läks ikkagi hästi ning ei jõudnud oma rõõmu kuskilegi panna.

Teisipäeval saime teada, et me ei saanud endale seda korterit, millega olime arvestanud ning siis oli minu sõber nii kurb. Ma ei olnudki teda varem sellisena näinud, talle läks sellest korterist ilma jäämine ikka väga hinge. Üritasin teda lohutada nii kuis oskasin, aga tundus, et niisama lohutamisest siin ei aita, ta oli ikka tõeliselt pettunud. Pärast mõnda tundi kurb olemist võttis ta aga end kokku ning õhtuks olime juba käinud uut korterit vaatamas, lepingulegi alla kirjutanud ning esimesed 700 euri ära maksnud.

Kolmapäeval oli mul siis see kuulus tööintervjuu, millelt koju tulles olin õnnetu. Või ma ei tea, nii ebakindel olek oli. Nad ütlesid, et neil on veel kandidaate ja ma tundsin, et oleksin võinud endast veel rohkem anda... terve õhtu üritas mu sõber mind lohutada, et küll ma selle töö saan ja kui ei saa, siis pole ka mitte midagi hullu, et ega tema mind selle pärast vähem ei armastaks. Istusin norgus peaga laua taga ning tema masseeris mu õlgu ning käskis mul need pahad mõtted unustada, end lõdvaks lasta ning mõelda parem sellele, et meil on ju kohe varsti oma kodu.

Neljapäeval olin ikka veel kurb ja see ilm hakkas mulle ka aina enam närvidele käima...

Ja no täna, see oli ikka super kuubis! Jehhhuuuu!

Ma olen nii õnnelik, et selle töö sain.

Aitäh!

kodutud ehitajad

Eile oli siis see päev, kui pidime minema härra vanemate juurde nende esikuseinu värvima. Enne kui hakkasime sinna minema, ütles minu sõber: "Lähme sinna, teeme töö tunni ajaga ära, sööme kõhu täis ja laseme jalga, viska viis!" No ja siis tegime jälle oma seda "viska viis!" asja, kus lööme peaaegu käed kokku, aga justkui "kogemata" lööme üksteise kätest mööda.

Tegelikkuses ei läinud see asi üldse nii nagu plaanisime. Meie askeldused ta vanemate juures võtsid meilt viis tundi (mille sisse mahtus sinna jõudmine, poes käimine, snäkkbaaris käimine, keldris ta asjade sees sorimine, seinte värvimine ja et me juba olime selles naabruskonnas, siis pidime ikka korra parki istuma ka minema) ning süüa saime kodus, oma üleeilset lasanjet. Värvimine tegelikult ei võtnudki palju rohkem kui tund, mina värvisin pintsliga seinte ääri ja tema rulliga kõik keskmised kohad. Tööd tegi lihtsamaks ka see, et need seinad olid varem juba sama värvi, niiet tegu oli lihtsalt värvi uuendamisega.

Küll aga juhtus mul kaks piinlikku olukorda, millest teine tõi mulle eriti tugeva häbipune näkku ning paar soolast pisarat põsele... Ja seda kõike enne, kui olime värvima jõudnud hakata. Ta emal oli külaline külas ning enda tutvustamisega sain hästi hakkama. Esimene piinlik olukord oli selline, kui ta ema küsis, et kuidas mul läheb. Vastasin: "hästi, aga sinul?" Pärast kui läksime "oma" tuppa, siis mu sõber ütles, et ma oleksin pidanud teda teietama (hollandi keeles on samamoodi nagu eesti keeles, sina (je) ja teie (u), aga endast vanemate inimeste poole pöördutakse alati sõnaga teie. Ma ei olnud selle peale isegi mõelnud ja mu sõber lohutas mind, et ega ta ema selle peale pahaseks ei saa, sest see viga tuleb sellest, et ma ei räägi nii head hollandi keelt. Üritasin end õigustada, et ma olen seni alati tema ema sinatanud ja ma ei ole isegi aru saanud, et ma midagi valesti oleksin teinud.. aga paha tunne oli ikkagi, et äkki nad nüüd mõtlevad, et ma olen loll mats kuskilt ei-tea-kust.

Aga piinlikud olukorrad muidugi ei olnud selleks päevaks lõppenud. Kui võtsin julguse kokku, et minna tagasi korteri üldkasutatavatesse ruumidesse, siis küsis mu sõber, et kas ta ema või ema sõbranna soovivad kohvi või teed. Ema sõbranna soovis teed. Kui tee sai valmis, siis palus mu sõber selle teetassiga tuppa minna.. Kui jõudsin elutuppa, siis panin selle teetassi lauale (mis on umbes 1m kaugusel tugitoolist, kus see naine istus). Minu sõbra ema ütles mulle midagi, millest sain aru vaid sõna "kõlarid". Nägin, et tugitooli kõrval on kaks kõlarit, üks suurem ja teine väiksem. Suurema kõlari peal oli väike lillepott. Läksin väiksema kõlari juurde ja ema ütles, et "eiei, see teine", läksin teise kõlari juurde ja ma ei saanud aru, mida ta tahab, et ma teeksin. Mõtlesin, et äkki pean vaatama, kas juhtmed on taga või pean selle lillepoti maha tõstma. Siis juba hakkas see sõbranna ka midagi ütlema ja eemal kuulsin oma sõbra isa midagi seletamas, millest sain aru vaid osast "eiei kullake...". Selleks hetkeks oli mul juba väga ebamugav, kõik nad seletasid kooris ja ma ei saanud mitte midagi aru. Mu sõber oli ka juba uksele ilmunud, et mis siin toimub, kutsusin teda appi. Tuli välja, et ta ema oli tahtnud, et ma tõstaks selle suurema kõlari täitsa tugitooli kõrvale, võtaksin sealt lillepoti ja et ta sõbranna saaks seda kõlarit kasutada kui lauakest tee jaoks. Minu sõber naljatas seal veel, et see ei ole hea mõte ja kõlarid ei ole selleks mõeldud. Läksime tagasi "oma" tuppa.. ja ma peitsin oma näo salli sisse ja sinna tilkusid suured krokodillipisarad. Härra üritas mind lohutada, et see on normaalne kui ma ei saa aru, mida nad kõik kooris seletavad ja pealegi see on niivõrd totakas mõte, et kõlarit lauana kasutada, et see on loomulik, et ma selle peale ei tulnud. Üritasin end kokku võtta, et mitte suure häälega nutma hakata ja pugesin oma sõbrale kaissu.

Pärast värvimist tänas ta ema mind ja ma noogutasin... ja siis ta küsis nagu väikese lapse käest : "ja mis sa ütled sellel puhul". Ütlesin kõigepealt "alstublieft" (mis tähendab umbes: "olge lahke"... siis mõtlesin natuke ja ütlesin veel "graag gedaan" (mis tähendab umbes "meeleldi tehtud" või "pole tänu väärt"). Ja siis ta ema kiitis mind, et väga ilusasti vastatud.. Hakkasime kõik naerma, sain veel õlapatsutuse härra isalt ja kodutee võis alata.

Aga kui koju jõudsime, siis tegime värsket salatit ja soojendasime eelmise päeva lasanjet. Kui härra tõstis mulle taldrikusse umbes meetrisuuruse tüki ning sai minult midahelli pilgu, siis ütles ta: "täna me peame sööma nagu ehitajad, sest me oleme kõvasti tööd teinud!". No tõesti, härrad ehitajad!

Täna oli siin Hollandimaal üks järjekordne nõmeda ilma päev. Hommikul sadas nagu oavarrest ja mul oli vaja minna ühte asutusse oma sünnitunnistust näitama. Läksin siis sinna asutusse, ootasin järjekorras tund aega ning tulemus oli selline, et Hollandile iseloomuliku bürokraatia tõttu muidugi mu sünnitunnistus neile ei sobinud - nad tahavad saada notariaalset kinnitust ja tõlget. Olin väike vihapunn, läksin sealt asutusest välja ning otseloomulikult just siis, kui olin ratta peale istunud, hakkas täiega, tää-i-ee-ga vihma sadama. Kui jõudsin koju, olin ligumärg ja nägin välja nagu mingi babuulja, sest olin oma kaelaräti endale pähe sättinud. Alles kodus sain teada, milline ma välja nägin. Lilleline rätik oli peas ja mitte just väga ilusasti, rippus nagu mingi narts. Olin torr-torr-torr.

Pärastlõunal jäi vihm järgi ja me käisime turul puuvilju ostmas. Ostsime õunu, pirne, nektariine, ploome ja banaane - kõik olid nii magusad ja mahlased. Ja ma sain endale KAHEKSA paari uusi kõrvarõngaid ka. Alguses otsustasin, et panen need, mis rohkem meeldivad, kõrvale ja siis teen oma valiku.. aga no, tundes mind, võib juba varakult eeldada, et valikute tegemine on mõnikord väga keeruline. Et mind nendest valikutest ja end minu otsustamatusest tulenevast peavalust säästa, ütles mu sõber, et võtame siis juba kõik. Oi seda rõõmu! Rõõmu jätkus ka kodus, kui üksteise järel neid kõrvarõngaid proovisin ja siin toas ringi kekutasin.

Rõõm kadus üsna pea, kui olime järjekordselt mitu tundi tulutult korterit otsinud. Siin on nii palju libakuulutusi.. ja paljud tahavad üürida ainult ühte tuba oma korterist välja. Või ainult üheks-kaheks kuuks. Kõik need kuulutused, millele oleme reageerinud, on osutunud mingi kalaga kuulutusteks või on lihtsalt halvas piirkonnas. Mul on vahepeal selline tunne, et me ei saagi endale mitte kunagi oma kodu.

Ja nii ma siin olengi up and down, up and down. Aga noh, see ei ole kellelegi uudis, et ma selline kord juba olen.

kõik on uus maikuus

Viimastel päevadel on läinud mul siin nii, et on olnud au saada mitmete uute asjade omanikuks. Kõige rohkem rõõmu valmistab mulle see, et mul on nüüd täitsa täitsa oma jalgratas. Mu uus ratas on valge ja sõidab kiiresti nagu välk! Ostsime tegelikult kaks jalgratast, minu sõber sai musta jalgratta omanikuks. Nüüd sõidame kahekesi linnas ringi oma musta ja valge rattaga ja oleme nagu must ja valge koer. Muretsesime ratastele uued lukud ja esi- ja tagatuled ning tema rattale monteerisime külge veel ketikaitse (esimesel päeval määris ta oma püksid ketiga ära) ja kasti, kuhu võime sisse panna oma Imbi ja Ärni leide.

Eile tegime kohe proovisõidu, käisime poes ja ostsime hulganisti igasugust kraami. Proovisõit läks peaaegu edukalt, kuigi korra kaotasime oma paprikad ära (aga et ma sõitsin taga, siis sain need üles võtta) ja korra oleks mu sõber vist surma saanud. See oli nii jube! Seisime valgusfoori taga ja võisime minna otse ja paremale. Mina arvasin, et ta plaanib minna paremale ja meie valgusfoor läks põlema. Ütlesin talle, et ta võib minna. Ja ta hakkas sõitma, aga mitte paremale, vaid otse!! Mul jättis süda kaks lööki vahele, kui kõrvalt tuli üks auto ja peaaegu oleks olnud avarii. Pärast ta ütles mulle naljaga : "Näed, usaldasin sind pimesilmi ja kohe hoobilt oleks surma saand." Mina ehmatasin vist isegi rohkem ära kui tema, ta pärast naljatas selle üle, aga ega see tegelikult väga naljakas ei olnud.

Laupäeval oli meil siin naabruskonna festival - väga tore oli ja meil ning meie viiel naabermajal käis kokku umbes 600 külalist. Meie aedades ja elutubades mängis kokku üle 25 artisti. Enne festivali sättisin mina asju paika, kui saabus mu sõber, kes oli mulle üllatuse teinud. Ta tõi mulle Laura lõhna - selle sama, mille talvel pesumasinasse panin. Ta oli ka endale lõhna ostnud ja ütles, et talle meeldiks väga, kui ma seda pesumasinasse ei paneks, aga et kui ma väga tahan, siis võin seda teha.

Pühapäeval, emadepäeval, läksime linna peale, et leida ta emale kooki (alguses pidime ise tegema, otsisime isegi retseptid välja, aga kui me pärast festivali hakkasime magama minema, siis arutasime, et äkki on parem kui koogi ostaksime), aga enne käisime veel paarist poest läbi ja nii juhtuski, et saime mõlemad uute päikseprillide omanikeks ja mina sain endale veel riideid - teksaseeliku, topi ja Birkenstocki plätud. Ta rääkis juba ammu, et peame mulle need ostma, aga ma olin kogu aeg nende vastu, sest ma ei taha sel suvel varbavaheplätudega käia. Nüüd saime mulle mõistliku hinnaga klassikalise mudeli. Lõpuks läksime ka pagariärisse ja saime ta emale õunakoogi.

Eilset hommikut alustasime tordi, maasikate ja vahukoorega, sest nagu mu sõber ütleb, vahepeal tuleb end premeerida. Pärast seda sõitsime oma ratastega linna, et viia mu kell parandusse.. aga kahjuks ei saanud nad mu kella parandada. Maksime 6 euri patareide eest, sest nad arvasid, et asi on patareides, kuid selgus, et siiski mitte. Sain selle kella oma õelt 9. klassi lõpetamise puhul ja tegelikult on sellest aega omajagu möödas. Lubasin oma sõbrale, et ma nutma ei hakka ja et kui me kunagi peaksime leidma kella, mis mulle meeldib, siis olen nõus seda kandma. Et ma olin natuke kurvakas, siis arvas mu sõber, et peaksime mulle teksapüksid ostma. Ma ei olnud eriti tujus ja proovisin peaaegu vastumeelselt pükse, mis ta mulle riietuskabiini tõi. Lõpuks ostsime ühed teksad, mis ei olnud just minu "cup of tea", aga talle meeldisid need nii väga, et mõtlesin, et teen talle head meelt. Sest tegelikult tahtis tema ju minu tuju paremaks teha.. Hiljem, kui juba kodus olime, siis pidin nentima, et need teksad on tegelikult väga mugavad.. ja et küll ma nendega ära harjun. Härra sõber aga ütles selle peale, et ma näen nendes pükstes nii kuum välja, et ta arvab, et parem oleks, kui ma neid üksi väljas käies ei kannaks. Nii lubasingi talle, et kannan neid pükse vaid siis, kui koos kuskile läheme.

Ja eile õhtul, pärast oma peaaegu edukat ostlemistuuri, tegime õhtusöögiks lõhefileed koorekastme, jasmiiniriisi ja nende.. (mis need ongi) roheliste ubadega. Väga nämm oli. Nagu ikka, kui me millegiga kahekesi hakkama saame, teeme "viska viis!" moodi asja, aga käsi kokku ei löö ja siis kiidame teineteist ja oma koostööd taevani. Imbi ja Ärni, noh.

time flies..

Jälle on nädal või isegi rohkem mööda läind sellest, mil viimati siia midagi kirjutasin. Aeg lendab nii mis hirmus. Kuigi ega meil siin midagi hirmsat ei ole, viimased nädal aega on iga päev olnud 24-27 soojakraadi ja et siin tähistatakse munadepühi rohkem kui Eestis, siis on meil olnud vabad päevad ning aega lustimiseks, grillimiseks ja nillimiseks laialt käes. See tähendab ka seda, et olen saanud endale täitsa arvestatava päevituse ning olen mõnusalt pruun. Muidugi mitte nii pruun, kui minu armas sõber, sest olgem ausad, tema Lõuna-Ameerika taust mängib siin oma rolli. Minu päevituse kahjuks muidugi.

Eelmisel kolmapäeval käisime kursakaaslaste Julia ja Deyaniga piknikul (hiljem liitus meiega ka minu härra) ja nii mõnus oli. Jutustasime ja saatsime oma õpetajale piltsõnumi meie piknikust ja andsime talle teada, et igatseme teda. Nimelt läks ta nädalaks Türki ja meie saime ka vaba nädala. Naersime, et Holland on ikka üks sotsiaal-riik, sest kolmapäevasel päeval oli terve Vondelpark rahvast täis. Järelikult ei ole me ainsad töötud loodrid siin riigis.

Kuigi tööd hakkab mul nüüd vist natuke rohkem olema, sest sain just Annabelle isalt sõnumi, et Annabelle ema on haiglas, ilmselt neerukividega. Loodan, et ei ole midagi tõsist ning et ta saab ruttu haiglast koju. Annabelle isal oli ka just mõni aeg tagasi tarkushammaste operatsioon, mis läks natuke luhta ja ta oli nädal aega haiglas ja pärast seda neli nädalat kodus. Vaene Annabelle.

Eelmisel neljapäeval käisime minu sõbra ja ta isaga grillimas. Ma ei olegi siin kirjutanud, et olen nüüd kana ja kala söönud viimastel nädalatel. Alguses oli lihasöömise mõte mulle vastuvõetamatu ja nii vastik, aga nüüdseks olen juba sellega harjunud. Ja pean ka seda ütlema, et mu tervis on palju parem. Suunurgad on täielikult ära paranenud ja jõud hakkab ka tagasi tulema, enam ei ole ma nii väsinud ja suudan iseseisvalt limonaadipudeleid avada ja piima- ning mahlapakkidelt korke maha kerida.

Eile hommikul istusime aias ja võtsime päikest ning siis tuli mul seninägematu geniaalne idee, et hakkaks õige aeda koristama. Neli tundi ja 12 prügikotti hiljem otsustasin, et järgmine kord, kui mul selline mõte peaks tekkima, siis mõtlen kaks korda, enne kui tegutsema hakkan. Ma olin nii väsinud ja mul olid kurk, kõrvad ja ninaaugud tolmu täis. Alguses oli Bart ka meiega mestis, aga ta väsis vist mingi tunni aja pärast ära ja nii me kahekesi mu sõbraga müttasimegi meie aias, mida ei ole vist mitte keegi mitte kunagi koristanud ega kust ei ole vist mitte kunagi mitte ühtegi lehte riisutud. Leidsime ka umbes sada tuhat suitsukoni, sest siin käib väga palju külalisi ja tuhatoosist pole vist keegi midagi kuulnud. Igatahes nüüd on aias mitu tuhatoosi. Täna kui tulime uuesti koju, leidsime koni maast... mul oli, et las ta olla, aga mu sõber ütles et selliseid asju ei saa nii jätta, et me koristame sada tundi, kopsud tolmu täis ja siis keegi ei viitsi end isegi nii palju liigutada, et koni enda tee tuhatoosi leiaks. Tal kulus küllaltki vähe aega süüdlase leidmiseks, temaga vestlemiseks ning mõne aja pärast oli see koni ka maast kadunud.

Täna käisime linna peal ning ostsime mulle ühe pluusi.. ta arvas, et mulle oleks vaja ka teksaseelikut, aga me ei leidnud sobivat. Pimkies oli üks, mis oli enam-vähem, aga minu suurust ei olnud seal. Küll aga olid seal kõik teised suurused. Millalgi varsti võtame jälle poeretke ette, sest mul on vaja ka uusi suvekingi ja veel nipet-näpet. Täna oli nii palav, et me lihtsalt ei jõudnud rohkem poode kammida.. ja tegelikult olid täna ka väiksemad poed kinni, sest meil on ikkagi pühad ju.

Täna lõpetasime ka oma Maiuspala karbi söömisega. Just, maiuspala! Minu emme saatis meile postiga ühe karbi - nii hea oli! Täna kui olime karbile otsa peale teinud, siis märkasin, et härra askeldab midagi kääridega. Vaatasin teda vaikselt ja ei öelnud midagi. Siis tuli ta minu juurde väljalõigatud kiisudega ning pani selle pildi me aknalauale. Et mulle pidavat ju sellised asjad meeldima ja et kiisud hoiavad mu tuju alati hea. Ma ei osanudki midagi muud selle peale teha, kui hüpata talle sülle ja vähe jäi puudu, et ma oleks ta pooleks kallistanud ja musitanud.

Ja noh. Nii me siin elamegi. Musitame, kallistame ja maiustame.

hambapesust ja prügikotiga koju põgenemisest

8.05 heliseb mu äratuskell, sest on aeg end kooliminekuks valmis sättida. Et aga mul on parasjagu käsil väga põnev unenägu, kus eesti maffia põhitegelane teeb enesetapu, sest tema autos olev prostituut ei luba end kutsuda Petroškaks, siis lükkan äratuskella edasi.

8.31 ärkan üles, telefon endiselt käes - vaatan kella ja siis hakkab kiire kiire kiire. Üritan hirmus vaikselt voodist välja ronida, et ma ühte nummidust üles ei ärataks. Kuid mul ei õnnestu see... olen juba voodist püsti, kui hakkab pihta järgmine vestlus:

tema: "kallis, kas sa tahaksid, et ma tuleksin ka koos sinuga voodist välja, et ma su kooli saadaksin"

mina: "kui sa tahad, siis võid tulla, aga sa ei pea"

tema: "ma olen hirmus väsinud... ma tean, sa oled ka" (nimelt venis eilne päev nii pikale, et saime magama alles pärast nelja öösel)

mina: "no, sa ei pea tulema. aga kui sa tahad, siis ma võin sulle kohvi teha ja sa saad seda siin juua, kas tahad"

tema: "mhmh, kui sa viitsid"

Käin ruttu vannitoas hommikusi hügieenitoimetusi tegemas ja siis lähen allakorrusele, lasen kassi õue (meie kass ei kakagi enam tuppa! aga me peame talle meelde tuletama, et ta välja läheks). Olen köögis ja askeldan seal midagi, panen kassile süüa ja juua ja keedan potis vett, (sest meie veekeedumasin läks eile katki, nagu siin ikka asjadega juhtub) ja siis järsku kuulen:

"ma otsustasin, et ma tulen ikka voodist välja ja teen sulle ühe võileiva, sest muidu sa äkki ei söögi mitte midagi. kas sa tahad, et ma teeksin sulle võileiva kaasa või tahad kodus süüa?"

mina: "oh, sul poleks olnud vaja üles ärgata, ma saan ise ka hakkama, võtan mõne mandariini ja ongi juba hästi"

tema: "ei, ma mõtlesin, et ma ikka pean su kooli saatma"

tuleme siis elutuppa kohvi jooma ja siis leiab aset järgnev vestlus:

tema: "kas sa kooliasjad panid kotti"

mina: "mhmh"

tema: "ja kaheksanda peatüki jõudsid eile ilusasti valmis?"

mina: "mhmh"

tema: "väljas on täna külm. kas sa paned täna selle soojema jope?"

mina: "mhmh"

tema: "vaata, et sa ei unusta teise jope taskust asju välja võtta ja selle jope taskusse panna"

mina: "mhmh"

tema: "ja kas sa hambaid pesid ka?"

mina: "hahaha, jaaa"

tema: "no siis on kõik hästi"

no ja siis järgnes üks pikem naer, sest mina olin siin laua taga üks suur unekott ja tema oma küsimustega oli ka ikka paras üllatus.

Pärast seda pakiti mulle võileivad kotti, toodi mu jalgrattas pesuköögist ning seoti sall kaela, anti julgustav koolimusi ja mu päev võiski alata.

Mis veel? Eile oli meil Annabellega hästi tore ja ta oli mulle Singapurist väga ilusa merekarbiga kaelaehte toonud ja kollase võtmehoidja (sest kollane on mu lemmikvärv) ja meil sai nii palju nalja. Õhtul saatis ta mulle e-maili, kuhu oli manusesse pannud pildid meist. Oeh, ta on ikka nii armas!

Ja need vene tüdrukud, kes nädalakese siin olid - nad olid niii toredad! Üks neist, Slata, käis üleeile Den Haagis ja tõi mulle sealt suveniiri. Hästi ilusa küünla. Küünalt andes ütles ta, et ta tõi mulle küünla, sest ma olen soe ja särav nagu päike ja et kuna ma teiste ellu toon nii palju soojust ja valgust, siis mõtles ta, et kingib mulle küünla. Arvata võib, et mul tuli pisar silma.

Eile, kui nad minema hakkasid, siis selgus, et Slata asjad ei mahtunud ta kotti ära. Andsin talle oma ümbermaailmareisi seljakoti... nüüd on nii, et minu seljakott, mille nimi on Jupiter 50, jätkab oma ümbermaailmareisi. Kõigepealt sõitis ta Amsterdamist Groningeni, siis Bremenisse, siis Tamperesse ja siis St. Peterburgi. Loodetavasti sõidab ta Peterburist Amsterdami tagasi postibussiga, sest see seljakott on mu ainuke õlekõrs, kui mul siit on vaja põgeneda. Varem oli mul alati peas plaan, et kui midagi metsa läheb, siis tõmban oma Jupiter 50 selga ja lähen meie maja kõrval olevasse bensiinijaama ja lükkan näpu püsti ning hääletan koju.. nüüd aga pole mul mu seljakotti, niiet kui põgenema peaksin, siis väga tagasihoidliku pagasiga.

Kui ma just oma asju prügikotiga selga ei võta.

kohtinguelu, kodune tantsutund ja üks suurem söömapidu

Suuremad jõulupidustused ja -söömingud on möödas, nüüd tuleb hakata mõtlema aastavahetuse peale. Otsustasime, et korraldame peo meie kodus, eks näis mis sellest saab. Minu 1. ja 2. jõulupüha nägid aga välja sellised:

1. jõulupüha õhtuks olime kutsutud Joakimi tüdruksõbra, Luci juurde peole. Istumine oli vaikne ja hubane, nagu hollandi keeles on kombeks öelda, gezellig. Olime seitsmekesi - Luci, Joakim, Bart, kaks Luci naabrit (mees Hollandist ja naine Prantsusmaalt) ja mina ja minu härra. Võõrustajad olid teinud külalistele läätsesuppi, ahjujuurikaid ja uhke lambaprae. Mina ja minu sõber hoolitsesime magustoidu eest, mis otseloomulikult maitses kõigile väga. Kuulasime head muusikat ja Bart mängis kitarri ja Joakim oli ise teinud glögi, mis maitses väga hea, aga minu suure veinihirmu pärast ma rohkem kui klaasi seda juua ei julgenud. Õigesti tegin ka, sest isegi pärast seda ühte klaasi hakkas mu pea nii hirmsasti valutama, et kauaks meie pidu seal ei kestnud. Umbes kella 10 paiku õhtul tulime minu härra peikaga koju, et ma saaks magama minna ja peavalust lahti. Imelikul kombel kadus peavalu kohe, kui olin natuke saanud diivanil rahus ja vaikuses kerratõmmanult olla. Nii saime natuke aega erinevaid stand-up comedy etteasteid vaadata, aga et ma ikkagi väss olin, siis mingil hetkel jätsin oma nunnuka elutuppa nalju vaatama ja ise tulin üles magamistuppa magama.

2. jõulupühal oli mul suur au ärgata üles kohvilõhna peale, mis tuli minu nina ees asetsevast auravast kohvitassist, mida hoidis minu nina juures üks väga numps persoon. Unesegasena tõusin istuli ja jõin teki all oma mõnusat tassi kohvi ning siis öeldi mulle, et hommikusöök on kohe valmis. Läksin allakorrusele ja ta oli elutuppa katnud meile mõnusa laua - erinevaid juuste, tomativiilud, pesto ja muid määrdevõi-laadseid asju ning parasjagu võttis ahjust välja kuuma ning hästilõhnava prantsuse saia. Kuulasime muusikat ja sõime ja jõime kohvi - nii mõnus oli. Ma olin ikka veel natuke väsinud, aga kes see siis mind kuulab, päevaprogramm läks edasi. Dj vahetas muusika ladina-ameerika rütmide vastu ja ütles, et nüüd on õige aeg hakata tantsima. No, ja nii me seal elutoas tantsisimegi, keerutasime saba ja itsitasime ja kallistasime. Mingi aeg sai ikkagi väsimus must võitu ja tahtsin pikutama tulla, sest meil pidi õhtul kohting olema ja kes see ikka magamata peaga ja räsituna kohtingule tahab minna.

Kui olin umbes tund aega puhata saanud, siis pidin hakkama end kohtinguks valmis sättima. Panin end ilusasti riidesse ja tegin meigi ja siis hakkasimegi minema. Käisime ruttu Annabelle kasside juures, toitsin neid ja puhastasin nende liivakastid ära ning siis sõitsime linna. Valisime söögikohaks ühe mõnusa itaalia restorani. Toit oli nämmakas ning et me sellised maiasmokad oleme (no enne ma ausalt ei olnud, aga viimasel ajal maitsevad magusad asjad ikka väga hästi), siis lõpetasime oma söömingu ühe Tiramisu-koogi ja kohviga. Pärast jalutasime natuke linnas ringi, (mina muidugi rohkem keksisin, sest olgem ausad, normaalselt on ikka raske käia küll, kui kogu aeg on kõhus liblikad ja tuju on nii ülevoolavalt rõõmus) jutustasime ja arutasime, et mida kodus teha võiks. Otsustasime, et teeme ühe mõnusa filmiõhtu.

Kodus sättisime elutuppa palju palju erinevates värvilistes küünlaalustes teeküünlaid ja tegime endale põrandapatjadest sossuka pesa ja valasime endile ühed väikesed klaasid konjakit, valisime filmiks Jackie Chan'i "Drunken master" (no, me otsisime midagi naljakat kohe tükk aega, aga et me ei leidnud ühtegi sellist filmi, mida üks või teine meist poleks varem näinud või mis tunduks ahvatlev, siis läksime kindla peale välja) ja kutsusime Barti ka endaga filmi vaatama. Pärast esimest filmi läks Bart magama, aga me vaatasime veel üht filmi "The mad dog" ning kui see lõppes, siis tulime ruttu tuttu.

Täna olime ka kodused, vahepeal käisin kiisukesi vaatamas ja nüüd pean hakkama õppima. See, et mul koolivaheaeg on - ei loe, sest siin kodus on mul üks kümme korda karmim õpetaja kui Herma.

inimmõistus on piiritu, vahel ka piiritus.

Nagu sellisest patarei-pealkirjast võikski eeldada, on minuga taaskord midagi väga huvipärast juhtunud. Alles kaks nädalat tagasi oli mul suurem nostalgiahoog, kus meenutasin "vanu häid" aegu, mil ikka odavat peeti sai joodud ja siis hiljem süda-pahatseda ja siis mõnikord juhtus ka nii, et järgmisel hommikul tuli oma okset lumehanges Fairyga pesta, sest vett lihtsalt ei olnud. Meenutasin siis neid vanu aegu ja olin üsna kindel, et seda minuga enam kunagi elus ei juhtu, et ma jooksin alkoholi rohkem, kui ma kanda jõuan ja lõpetan õhtu wc-potiga tõtt vaadates. Aga noh, eks me ikka mõnikord eksime.

Lugu siis järgmine. Eile oli meil plaanis minna kontserdile, Noam esines seekord koos ühe hollandi laulja-harfimängija Habibaga ja arvasime, et on kindlasti tore kuulda neid koos musitseerimas. Enne aga kui kontserdile minema hakkasime, tegime minu sõbraga ühe uhke õhtusöögi. Ahjukartulid ja nendele, kes meil siin majas liha söövad, neile oli veiseliharullid või mingisugused sellised asjad ja minule ja Bartile tegime sojakotlette ja minu kallis tegi veel maailma kõige parema kastme ka. Mina tegin rucolasalatit sinepi-meekastmes. Istusime siis kõik lauda ja Joakim tõi lauale ka punase veini. Küünlad olid ja hea tuju oli ja mõnus sossukas oli ja kass tiirutas ümber laua ja söök maitses hea ja vein maitses ka hea. Sättisime siis endid valmis ja hakkasime linna sõitma, minu sõber sai eile endale Joakimilt jalgratta, mõtlesime, et lähme ratastega, aga umbes 100 meetrit enne esimest metroopeatust läks ta ratta tagakumm täitsa tühjaks. Parkisime siis rattad metroojaama ette ja otsustasime ühistranspordi kasuks.

Jõudsime kontserdile, Habiba mängis parasjagu harfi ja laulis ja nii ilus oli. Kui mult küsiti, et mida juua tahan, aga sooje jooke seal ei pakutud, siis mõtlesin, et jooks ehk ühe pokaali veel punast veini, sest ma ei taha segamini juua ja hommikul vaja vara ärgata, et kooli minna. Noh, ja siis kuidagi juhtus, et jõin kaks või kolm pokaali veel pärast seda esimest pokaali (kodus olin joonud ühe pokaali) ja siis ma juba tundsin, et on küll, rohkem pole vaja. Põsed olid punased ja muusika kõlas veelgi ilusamalt kui varem ja juba oli tantsutuju ja plaksutada tahtsin ja kui sõnu teadsin, siis kaasa laulda ka. Mingil hetkel sai kontsert läbi, aga inimesed jäid veel sinna edasi - Joakim veel küsis, et kas ma tahaksin veel ühte pokaali veini, keeldusin viisakalt ja hakkasime kahekesi minu sõbraga koju tulema.

Kui trammipeatusesse jõudsime, siis hakkasin tundma, et pilt ei ole enam väga selge. Ta küsis ka, et kas ma olen purjus? Ma midagi naersin talle vastu, et mina ei ole purjus, see sein on hoopis purjus! Ja ütlesin, et kuna ma suudan veel välja hääldada "Pole oluline Leninile!" (mida ma muidugi ei suutnud), siis on minuga kõik korras. Kui jõudsime Centraal Stationi, siis arvas mu sõber, et peaksin kindlasti midagi sööma - ma ei teagi, mida ta mulle ostis, sest rohkem kui ühe friikartuli ma sealt kotist, kus tal need söögid olid, ei võtnud. Metroo sõitis ja mul oli süda juba päris paha, üritasin mõelda "kahvel-nuga, kahvel-nuga, kahvel-nuga", et mitte hakata ropsima. Küsimusele, et kas minuga on kõik ikka korras, vastasin: "Mhmh!", endal rops kurgus. Kui välja jõudsime, oli mul juba natuke parem, aga me pidime veel võtma oma rattad ja need koju jalutama - mul oli samm päris sassis, aga et mul enam paha ei tundunud olevat, siis hakkas mulle see kogu olukord nii naljakana tunduma.. arvasin, et aastal 2010 ei ole ma sellist purjusust küll tundnud.. ja ma isegi ei joonud nii palju, enda meelest tundsin ära, kus mu piir läheb.

Kui koju jõudsime, pesin ruttu hambad ja võtsin meigi maha ja vajusin kõmm voodisse, tema jäi midagi veel arvutisse askeldama. Kauaks siiski mul puhkamisrõõmu ei olnud, sest nii kui voodisse sain, hakkas üks suurem karussell pihta. Hüppasin voodist püsti, et midagi kiiresti selga tõmmata ja vetsu poole joosta.. ja noh, järgnevat oskate kõik juba ise ette kujutada. Mina olin põlvili vetsus ja minu sõber ukse taga, et kallis, kas sa saad hakkama. Kui arvasin end lõpetanud olevat, siis koristasin enda järelt kõik ära ja pesin uuesti hambad puhtaks ja tulin tagasi voodisse. Kuid ka see kord ei saanud ma rahulikult puhata, sest uuesti hakkas üks suuremat sorti keerutamine mu silme ees pihta ja pidin uuesti vetsu minema. Oi seda rõõmu. Kui olin seekord lõpetanud, siis juba julgesin paar nalja selle kohta oma sõbrale teha ja magama läksin üsna rõõmsal meelel.

Hommikune äratuskell, mis hakkas pinisema kell 8.01, tundus mulle nagu üks suur nali. Mõtlesin, et kes teeb muga mingit lolli nalja ja on pannud mu kella helisema, kui ma tahan üks kord elus magada ja ei pea kuskile minema... nohisesin edasi õndsa und, kui järsku tundsin, et üks nupsakas üritab mind üles ajada, et ma pean kooli minema ja et pole siin mingit nalja. Läksin siis duši alla ja üritasin oma olukorda kaardistada, et kuidas ma end tunnen ja milline mu päev välja võiks näha - tundus, et olen võimeline omi asju korda ajama, aga vajaksin kindlasti igaks oma tegevuseks rohkem aega, sest olin nagu puuga pähe saanud. Kui ma duši alt välja tulin, siis oli kohv valmis, minu kallis oli jõudnud käia pagariäris ja toonud sealt ahjusooje croissante ning parasjagu praadis ta mulle pohmellimuna. Arvestades minu seisundit, ei osanud ma vist teda isegi piisavalt tänada... igatahes kooli pakkis ta mulle kaasa juustu-sandwichi ja banaani, et ma ikka vitamiine ka saaksin.

Koolis pidin täna ette kandma oma lühijutu Eesti kohta ja ülejäänud aja olin suhteliselt passiivne õppur. Kui koju tagasi tulin, siis magasime siin mitu head tundi lõunat koos minu kalli sõbraga ja meie nunnu kassiga. Ajal, mil oleme ärkvel olnud, on ikka põhiliselt häid alkassinalju saanud.

Aga punast veini ma igatahes enam mitte kunagi ei joo! Vähemalt mitte rohkem kui ühe pokaali.

Mulle meeldib mu töö

Käisin nädalavahetusel tööl.. ja viimased kaks päeva olen mõelnud, et mulle ikka hirmsasti meeldib mu töö. Meeldib vaadata rahulolevaid kliente, meeldib neid teenindada. Ja mis kõige tähtsam, mulle meeldivad... ei ma lausa armastan oma töökaaslasi. Nendega on hea.

Laupäeval oli meie kasiino sünnipäev. Et kõik läheks hästi, sättisime värke juba reedel. Parklas oli telk ja me sättisime sinna laudu üles, panime laudadele linad, seelikud, marmiidid, nõud ja söögiriistad. Siis sättisime paika joogilauad ja seadsime ritta väga mitu mitu (mitukümmend, mitusada?)kastitäit shampusepokaale ja veel väga mitu mitu kastitäit veinipokaale ja veidi vähem veeklaase. Sättisime seal neid ritta ja mul oli kõhus põnevus sees. Tundsin, kuidas ma tahan niiväga, et üritus läheks hästi, tundsin headmeelt, et saime nii palju juba tehtud.

Õhtul käisin natuke Cucarachas väljas, tegin paar laulu ja paar tantsu, mõnus oli.

Hommikul ärkasin suure rõõmuga ja läksin tööle. Pidin olema lounge's ainuke teenindaja, aga kuna seal ei olnud kliente, siis avasime telgis veinipudeleid. Sõrmed olid juba avamisest krampis, aga ikka oli enesetunne nii hea:) Kell 16.00 ootas mind make-up. Enne seda käisin veel õmbleja juures (toas 101), kes sättis mu õhtuse kostüümi paika. Sain endale väga uhke meigi ja musta paruka. weekend.ee-s on minust täitsa pilt ka üleval. Tuleb valida OC sünnipäev ja siis tuleb sisse logida, sest miskipärast on see pilt, mis on tehtud minust, nähtav ainult sisselogitud kasutajatele. Et siis sellest üritusest pilt nr 5.

Pidu hakkas pihta ja meie pakkuda olid suupisted. Hiljem koristasime nõusi ja lõpuks pakkusime kohvi. Ma jäin üritusega väga rahule. Teised jäid ka.

Suures rõõmuhoos (või siis juba varem, suures segadusehoos enne makeupi) olin suutnud kaotada oma töövõtmed. Mis sisuliselt tähendas seda, et kõik mu üleriided olid kapis luku taga ja kätte ma neid ei saanud. Proovisime natuke ust lahti kangutada, aga saime kapist kätte vaid pükstetaskus olnud id kaardi ja õpilaspileti (sest pangakaardi kaotasin ma juba mõni päev varem ära) ja läksime Angelisse. Otseloomulikult sai nalja jälle nabani ja meil oli minekut nii mis hirmus. Tegelikult küll mitte eriti, aga tore oli ikka.

Koju jõudsin pühapäeva hommikul kell 7, et ärgata kahe tunni pärast, et minna tööle jälle:) Töö juures arutasime ürituse õnnestumisest ja õhtustest põnevamatest seikadest. Ja siis tuli põnev osa. Tuli üle lugeda ja kokku pakkida kõik nõud. Näiteks shampusepokaale oli katki läinud/kadunud 200 tk-i. Pakkisime asju kokku, et rendifirma saaks nad lahti pakkida, ise üle lugeda ja siis nad õigesti kokku pakkida ja siis meile esitada arve, mis on ilmselt mingi miljon:D

Esmaspäeva hommikul tulin tagasi Tartusse.. ja nüüd on aeg juba nii kaugel, et see nädal hakkab läbi saama. Homme veel kaks loengut ja siis on kõik. Tallinnasse ma vist see nädalavahetus ei lähe, sest mu rahakott ei võimalda mul selliseid pikki otsi ette võtta:D Nimelt saan uue pangakaardi kätte alles 9.oktoobril ja seniks võin ma sõrmi imeda:D

Ei, ma ei kurda, hea on tegelikult. Külmkapis veel on midagi (poolik jogurt ja natuke merevaiku ja piima ja leiba on ja cous-cous'i ja kukesuppi on ka). Hästi elame, hästi elame:D

Tahtsin lihtsalt öelda, et olgugi, et vahepeal on väike massar peal- üldiselt on hea.

Kõik on ju hästi...

Eile peale tööd läksin Krissu sünnipäevale. Kui ma sinna jõudsin, olid mõned juba purjus ja mõned rohkem purjus ja mõned väga purjus. Britu ootas mind, et saaks nalja. Ja nalja saigi, nii hea oli teda üle aasta aja jälle näha. Siis mingi aeg läksime linna, Old Pub'i ja Nimegasse. Jõime paar koksi, tantsisime- lõbus oli. Enne kui ma arugi sain, oli kell 6 ja mul tekkis tahtmine koju minna (mingi tüüp üritas mind sebida, rääkis igasuguseid ulmejutte, et umbes pole olemas maailmas riiki, kus ta käinud poleks jms. Tema katse peale mind suudelda sain päris vihaseks ja ütlesin, et ma pole huvitatud... ja teate, mida tema siis ütles? tsiteerin "Ma pole näinud naist, kes ei tahaks minuga suudelda või k**pida" Tegelikult jäi mul selle peale karp üsna lahti, (milline enesehinnang, ego vms?) aga mitte väga ja kauaks ka mitte. Vastasin talle "Noh, siis on ju tore, et sa oma elu jooksul näed sellise naise ka ära, kes ei taha sinuga suudelda ega ke**ida." Ja siis ta tegi midagi mökmök sarnast ja ma kõndisin minema. Ja siis ma tahtsingi juba väga koju tulla. Puhkama. Vaadates jällegikord purjus mehi- oli mul nii hea meel, et mul just minu Kiisu on. Ei käitu ta nõmedalt ega joo ennast pildituks... Saatsin Talle sõnumi... ja tulime taksoga linnast ära...

Täna hommikul käis siin Tiina, tegime küünehooldust, rääkisime juttu. Natuke on mul pohmell ja natuke on kuidagi imelik olla. Nagu puuduks mõtlemisvõime või midagi seesugust. Tiinale rääkisin ka mitu korda kõiki asju uuesti läbi, sest ma lihtsalt unustasin, et ma olin juba korra või paar samal teemal juba sõna võtnud. Hommikul panin unesokki, rääkisin midagi taksorestoranidest. Imelik on olla.

M. ja E. olid lahku läinud. Ja T. ja K. vist ka (ei taha panna pikki nimesid, ilmselt see ei ole ilus teiste lugulauludest siin kriisata) Vaadates M.i tuli mul natuke kurbus peale. Ta on muidu alati nii elurõõmus ja särav, täna oli ta nagu inimvare. Deprekalik. Meisendav, ma ütlen. Ja siis ma üritasin aru saada, et miks ma täna ei suuda end tema olukorda panna... ja sain aru, et ma ei ole vist oma eluga olnud kunagi nii rahul kui umbes viimane aasta. Muidugi on mul kurbusenoote toreduse vahele kaduma läinud.. ja on ka turtsutuju sisse tulnud.. aga tegelikult olen ma rahul. Rahul sellega, et mul on hoolitsev ja armastav Kiisu, kes hoiab mind nagu kullatükki ja kellele ma tahangi olla maailma parim naine, et tal oleks põhjust minu eest hoolitseda. Rahul sellega, et mul on maailma parimad sõbrad, kes teavad, milline ma olen, lepivad sellega ja suudavad mind armastada nagu mina neid.. Koolis läheb mul superhästi, tööl samuti normaalselt. Kodus on viimasel ajal kõik hästi olnud...

Nii ma mõtlesin, kui ma M.i vaatasin... ma ei öelnud eriti midagi, niisama tühja-tähja rääkisin küll, üritasin nalja teha. Tulutult muidugi.... ja kuidagi mõjus M. mulle ikka niimoodi, et mul tuli natuke kurbus sisse... kahju kui sõbrannadel ei lähe hästi... kahju et keegi peab nii kurb olema, kui mina olen nii õnnelik... Tahaks anda M.le oma rõõmust natukene (mitte muidugi palju, sest ma olen ju "väike pankurike" ja "väike juudike" nagu Kiisul on kombeks öelda)...või natukene rohkem, et tema oleks ka rõõmus ja särav nagu vanasti. Ta on ju ikkagi minu kameeleonike...

____________________
Ainult neli korda tuleb veel magama minna, siis ma juba näengi Kiisut ja siis me juba lähemegi paadiga reisule. Saab ka ükskord neid rootslasi näha:D

2.-4. märts sõidan Leetu. Olles kolmandat päeva ametiühingus, õnnestus mul neile kuidagi nii silma jääda, et olen üks kahest, kes lähevad Eestist sinna... lennukipiletid, majutus, toitlustus- kõik maksab ametiühing kinni. Normaalne.

Ahjaa. Eile oli mul mõtte materjaliseerumine. Kui mul sai raha otsa, siis hakkasin mõtlema, et ma võiks raha leida. Et sellistes baarides kaotavad kindlasti inimesed taskutest raha ja hommikuti võivad koristajad päris huvitavaid asju leida... ja... vaatasin oma nina ette maha.. ja seal oli sada krooni!:D

Loodan, et see polnud kellegi viimane raha.. Aga kellelegi ma seda pakkuma ei hakanud ka, sest inimesi oli seal mingi miljon... ja siis tegime veel ühed kokteilid ja hea oli.

Inimesed on nii ilusad ja head...

Üleeile öösel, peale Etul külaskäiku kukkus mu käekott maha, oli pime ja Tartusse, Kastani tänavale jäi minust maha mu rahakott koos kõikide eluksvajalike dokustaatidega, 75ml Hugo Bossi lõhn (millest oli kasutatud pealt ca 1 cm) ja rohkem ma ei suutnud meenutada, mis mul kotist puudu oli.

Eile päeval leidsin orkutist kirja, et minu rahakott koos dokumentidega ootab mind Park Hotellis. Läksin sinna ja sain tagasi lõhnaõli, veidi ujuda saanud rahakoti, tulemasina ja pärlpuudri. Tuli välja, et üks toateenija oli need leidnud hommikul tööle tulles… ja et nad olid terve töökollektiiviga moodustanud detektiivigrupi, et mind üles leida. Tel nrid ei ole mul avalikud ja siis lõpuks leitigi mind Orkutist üles.

Sellised asjad teevad ikka väga rõõmu. Rahakott on kingitud, Itaalia käsitöö ja ma olin juba mõttes oma asjadest loobunud. Ema veel lohutas mind, et kõik mis on materjaalne ja silmaga nähtav- on kaduv ja kõik mis on silmale nähtamatu- on jääv…

Nüüd käisin seal ära, leidja oli naisterahvas nimega Leili Varep- väga südamlik ja sümpaatne naine. Raha mul eriti ei olnud, aga viisin sinna Maiuspala kommikarbi ja neli Kalevi shokolaadi. Et detektiivigrupp saaks suu magusaks teha. Ise mõtlesin küll, et kas ma hindangi siis nii vähe oma asju, aga rohkem midagi viia mul ei olnud lihtsalt võimalik.. igatahes olen ma väga õnnelik, et nii läks.

Ema jõudis mulle ka veel öelda seda, et ilmselt on see mingi saatusevärk- et kuna ma ise ei ole mingi pätiplika ja üritan olla aus- siis ilmselt juhtus just seetõttu nii hästi.

Olgugi, et ma ei jõudnud täna kooli selle tõttu- on see üks päev puudumist väike hind...

Uskuge inimeste headusesse!

Alaväärsuskompleksidest ja armastusest. Ausalt.

Selle blogi kirjutamist olen lükanud edasi umbes täpselt 4 päeva. Ma tegelikult ei oska enda kaitseks mitte midagi öelda ja tegelikult ma ilmselt ei peagi seda tegema, sest oma kiisu käest olen ma andeks palunud ja tema minu käest ja loodan, et ta suudab selle õhtu ruttu unustada. Või ehk olekski kõige parem, kui me ei unustaks seda mitte kunagi ära, et me enam nii ei teeks.

Olime kutsutud Kristjani sünnipäevale. Pidu toimus Grand Hotel Tallinnas ning Sirka palus, et me paneksime selga viisakad/pidulikud riided. (mitte otseselt meie kiisuga, aga kõik külalised:D) Juba enne sünnipäeva olin ma närvis. Mõtlesin panna oma korseti, mida olen kandnud ainult korra, lõpetamisel ja musta tavalise seeliku. Kuna ma teadsin, et Sirkal on "väike must kleit", siis eeldasin, et see peaks minema nagu hästi teemasse. Juhtus aga see, et ma olen endalegi märkamatult läinud veel paksemaks, kui ma suvel olin, mil ma lõpetasin kooli ja ma nägin selles korsetis välja nagu sardelli ootav uruhiir, kes on tõmmatud kilerõngasse või siis kondoomi. Mu sõbrad teavad, et ma olen alati olnud suur kostüümidraamataja. Nii ka seekord. Ma läksin närvi, kell oli juba palju ja mul polnud midagi selga panna ja kiisu oli ka alles poolel teel Tartust Tallinna ja kõik kuidagi venis. Läksin Kristeli juurde, et endale midagi selga leida. Juhuse tahtel leidsime mulle ühe paljastava dekolteega pluusi ning ka püksid ning ma nägin välja täitsa okei aga ikkagi oli sees selline "ma olen maailma kõige koledam" tunne. Kiisu tuli mulle sinna järgi ja tõime auto meie koju ja läksime trolli peale. Olime juba niikuinii jäänud veits hiljaks ja ma turtsusin ja torisesin stiilis a'la" ei no muidugi, sünnipäevale peab ju selleks minema kell üheksa, et kutsutud on kella kaheksaks" wõi "ei no muidugi, hilineme, hilineme, sest sünnipäeva alguse kellaaeg on niiisama naljategemiseks" Kiisu oli rahulik, ta ju sai aru, et mul on lihtsalt tavapärane turts peal. Sünnipäevale jõudsime tegelikult 20.15, mis ei ole tegelikult üldse hull.. lihtsalt mul oli vaja ju vinguda, turtsuda ja kiunuda, nagu mul on alati olnud paha tujuga kombeks.

Pidu hakkas kuidagi veerema, mingil hetkel olin ma ilmselgelt ülejoonud olekus mullivannis, kiisu oli ka ja siis läks ta suitsetama. Mina jäin mullivanni ja mingi hetk tekkisid sinna kaks noormeest. Kiisule ei meeldinud, et ma olin paljaste meestega mullivannis (kellele oleksi meeldinud oma kaaslast näha kellegi teisega?) ja tuli nendele tüüpidele ütlema, et nad midagi endast mõtlema ei hakkaks, et ma olen tema tüdruk. Ilmselt alkoholisisalduse tõttu mu veres ja võib-olla ka päevaste sündmuste tõttu läksin endast täiesti välja. Kallasin kiisule õlut pähe, hüppasin mullivannist välja ja kukkusin karjuma ja lõugama nagu poolearuline. et tal peaks häbi olema, et nii kole tüdruk tema tüdruk on, et peale tema ei tahakski mitte kunagi keegi mind ja et kuidas ta üldse võib mõelda, et mingid tüübid kuskil mingis vannis tahavad minusugust elevanti sebima hakata. Neid rumalusi, mis mu suust välja tulid- neid oli liiga palju rohkem, et öelda liiga palju. Meid taltsutati sünnipäevalt minema, iga natukese aja pärast hüppasime üksteisele kraesse (põhiliselt siiski mina). Teepeal karjusin talle kõike mis sülg suhu tõi, lubasin kutsuda talle politsei, kiirabi ja vaimuhaigla bussi. Ma lõin teda, mitu korda. Ma ei ole kunagi meestele kõrvakiile jaganud... aga ma lubasin Talle otsa peale teha... Ta sai sõimata nii selle eest, et ta hoolitseb minu eest, kui selle eest ,et ta minust üldse ei hooli. Ilmselt kui mul oleks pähe tulnud, siis oleks ta saanud ka riielda selle eest, et jaapanlased on pilusilmad. Kogu minu selle päeva kurjuse sai Tema enda peale.

Pätu kirjutas ka sama ürituse kohta sissekande, tsiteerin:" Inimesed, kes üksteist armastavad lähevad lihtsalt lolliks ära ja tegelikult mitte millegi pärast. Armukadedus, kompleksid ja mis kõik muu tulevad joogise peaga ikka nii välja. Jube:S"

Armukadedus kuulus tol päeval kiisule, kompleksid minule.Mul on alati olnud, vahelduva eduga, enda välimusega probleeme. Arvasin, et minu enesehaletsusperiood lõppes eelmise aasta augustikuus, mil leppisin sellega, et ma olen normaalseks peetavatest tüdrukutest umbes kaks korda suurem. Ma olin tõesti endaga rahul ning ma ei tea, kas see et pidin olema mullivannis ilusate tüdrukutega, või mis oli see, et mu katus lõplikult minema sõitis. Võib-olla oli see kaua vaka all hoitud emotsioonid, ma tõesti ei oska ennast nii hästi analüüsida. Igatahes- periood, kus olin endaga sõber- lõppes vist ametlikult ära.

Laupäeval oli vist minu senise elu kõige häbisem päev. Ma ei tea, mida oleksin teinud, et süümepiinadest vabaneda. Vabandasin ja vabandasin ja vabandasin (mis ei ole üldse mitte minu moodi, sest ma olen ju vana ülbus ise) ja selle peale vabandas kiisu ainult vastu. Kohati tegi see mu olemise veel raskemaks... tundsin, et olin ka teda pannud enda tegusid kahetsema, mis tegelikult olid tingitud ainult minu kaladest. Olime kaisus, hoidsime üksteist ja olla oli nii raske. Ma ei oska sõnadesse panna, kui kallis ta mulle tegelikult on. Ning ma ei saa aru, KUIDAS on võimalik see, et ma ikka ei õpi. Kuidas ma võin olla selline egoist? Alati teen oma sõnade ja pasooritamistega haiget inimestele, keda armastan. Alati saavad minu kõige kallimad näha just minu kõige halvemat poolt. Ja arvestades minu viimase aja käitumist, ei saa ma üldse aru, kuidas minu ümber on jäänud nii palju lihtsalt fantastilisi inimesi.

Ja peale kõike seda, mil olen olnud nagu põrsas-naine, suudab maailma kõige armsam poiss minust kirjutada nii:" Ta on kõige kõige kõige ilusam tüdruk maailmas. Ta on kõige kõige kõige armsam. Ta teeb maailma kõige paremaid pannkooke. Ta lõhnab maailma kõige paremini. Ta on kõige puhtam...lausa puhtuse etalon. Ta kannab kõige ilusamaid riideid, mida üks tüdruk ülse kanda võib. Kui Ta naerab, siis on Ta justkui päike, mis soojalt paitab. Kui Ta on lõbus, siis Ta särab eredamini, kui kümme päikest kokku. Tal on maailma kõige ilusamad silmad. Tema musid on kõige magusamad.Tal on kõige ilusam hääl üldse.Tema on ainus tüdruk, kes armastab mind just nii nagu mulle meeldib. Tema on minu jaoks see ainus ja õige.Ta on Sälli ja TA ON MAAILMA PARIM!ja ma ei vea teda alt! Mitte kunagi!"

Ja öelge et ma ei ole üks lucky-bastard.


____________________________________________

Pühapäeval tegime pannkooke, käisime "Toscat" vaatamas, eile käisime lumehelbeid lugemas ja neid keeleotstega püüdmas. Katsun end terveks tagasi saada.

Nagu öeldakse: "Suures kehas terve vaim".