Nagu sellisest patarei-pealkirjast võikski eeldada, on minuga taaskord midagi väga huvipärast juhtunud. Alles kaks nädalat tagasi oli mul suurem nostalgiahoog, kus meenutasin "vanu häid" aegu, mil ikka odavat peeti sai joodud ja siis hiljem süda-pahatseda ja siis mõnikord juhtus ka nii, et järgmisel hommikul tuli oma okset lumehanges Fairyga pesta, sest vett lihtsalt ei olnud. Meenutasin siis neid vanu aegu ja olin üsna kindel, et seda minuga enam kunagi elus ei juhtu, et ma jooksin alkoholi rohkem, kui ma kanda jõuan ja lõpetan õhtu wc-potiga tõtt vaadates. Aga noh, eks me ikka mõnikord eksime.
Lugu siis järgmine. Eile oli meil plaanis minna kontserdile, Noam esines seekord koos ühe hollandi laulja-harfimängija Habibaga ja arvasime, et on kindlasti tore kuulda neid koos musitseerimas. Enne aga kui kontserdile minema hakkasime, tegime minu sõbraga ühe uhke õhtusöögi. Ahjukartulid ja nendele, kes meil siin majas liha söövad, neile oli veiseliharullid või mingisugused sellised asjad ja minule ja Bartile tegime sojakotlette ja minu kallis tegi veel maailma kõige parema kastme ka. Mina tegin rucolasalatit sinepi-meekastmes. Istusime siis kõik lauda ja Joakim tõi lauale ka punase veini. Küünlad olid ja hea tuju oli ja mõnus sossukas oli ja kass tiirutas ümber laua ja söök maitses hea ja vein maitses ka hea. Sättisime siis endid valmis ja hakkasime linna sõitma, minu sõber sai eile endale Joakimilt jalgratta, mõtlesime, et lähme ratastega, aga umbes 100 meetrit enne esimest metroopeatust läks ta ratta tagakumm täitsa tühjaks. Parkisime siis rattad metroojaama ette ja otsustasime ühistranspordi kasuks.
Jõudsime kontserdile, Habiba mängis parasjagu harfi ja laulis ja nii ilus oli. Kui mult küsiti, et mida juua tahan, aga sooje jooke seal ei pakutud, siis mõtlesin, et jooks ehk ühe pokaali veel punast veini, sest ma ei taha segamini juua ja hommikul vaja vara ärgata, et kooli minna. Noh, ja siis kuidagi juhtus, et jõin kaks või kolm pokaali veel pärast seda esimest pokaali (kodus olin joonud ühe pokaali) ja siis ma juba tundsin, et on küll, rohkem pole vaja. Põsed olid punased ja muusika kõlas veelgi ilusamalt kui varem ja juba oli tantsutuju ja plaksutada tahtsin ja kui sõnu teadsin, siis kaasa laulda ka. Mingil hetkel sai kontsert läbi, aga inimesed jäid veel sinna edasi - Joakim veel küsis, et kas ma tahaksin veel ühte pokaali veini, keeldusin viisakalt ja hakkasime kahekesi minu sõbraga koju tulema.
Kui trammipeatusesse jõudsime, siis hakkasin tundma, et pilt ei ole enam väga selge. Ta küsis ka, et kas ma olen purjus? Ma midagi naersin talle vastu, et mina ei ole purjus, see sein on hoopis purjus! Ja ütlesin, et kuna ma suudan veel välja hääldada "Pole oluline Leninile!" (mida ma muidugi ei suutnud), siis on minuga kõik korras. Kui jõudsime Centraal Stationi, siis arvas mu sõber, et peaksin kindlasti midagi sööma - ma ei teagi, mida ta mulle ostis, sest rohkem kui ühe friikartuli ma sealt kotist, kus tal need söögid olid, ei võtnud. Metroo sõitis ja mul oli süda juba päris paha, üritasin mõelda "kahvel-nuga, kahvel-nuga, kahvel-nuga", et mitte hakata ropsima. Küsimusele, et kas minuga on kõik ikka korras, vastasin: "Mhmh!", endal rops kurgus. Kui välja jõudsime, oli mul juba natuke parem, aga me pidime veel võtma oma rattad ja need koju jalutama - mul oli samm päris sassis, aga et mul enam paha ei tundunud olevat, siis hakkas mulle see kogu olukord nii naljakana tunduma.. arvasin, et aastal 2010 ei ole ma sellist purjusust küll tundnud.. ja ma isegi ei joonud nii palju, enda meelest tundsin ära, kus mu piir läheb.
Kui koju jõudsime, pesin ruttu hambad ja võtsin meigi maha ja vajusin kõmm voodisse, tema jäi midagi veel arvutisse askeldama. Kauaks siiski mul puhkamisrõõmu ei olnud, sest nii kui voodisse sain, hakkas üks suurem karussell pihta. Hüppasin voodist püsti, et midagi kiiresti selga tõmmata ja vetsu poole joosta.. ja noh, järgnevat oskate kõik juba ise ette kujutada. Mina olin põlvili vetsus ja minu sõber ukse taga, et kallis, kas sa saad hakkama. Kui arvasin end lõpetanud olevat, siis koristasin enda järelt kõik ära ja pesin uuesti hambad puhtaks ja tulin tagasi voodisse. Kuid ka see kord ei saanud ma rahulikult puhata, sest uuesti hakkas üks suuremat sorti keerutamine mu silme ees pihta ja pidin uuesti vetsu minema. Oi seda rõõmu. Kui olin seekord lõpetanud, siis juba julgesin paar nalja selle kohta oma sõbrale teha ja magama läksin üsna rõõmsal meelel.
Hommikune äratuskell, mis hakkas pinisema kell 8.01, tundus mulle nagu üks suur nali. Mõtlesin, et kes teeb muga mingit lolli nalja ja on pannud mu kella helisema, kui ma tahan üks kord elus magada ja ei pea kuskile minema... nohisesin edasi õndsa und, kui järsku tundsin, et üks nupsakas üritab mind üles ajada, et ma pean kooli minema ja et pole siin mingit nalja. Läksin siis duši alla ja üritasin oma olukorda kaardistada, et kuidas ma end tunnen ja milline mu päev välja võiks näha - tundus, et olen võimeline omi asju korda ajama, aga vajaksin kindlasti igaks oma tegevuseks rohkem aega, sest olin nagu puuga pähe saanud. Kui ma duši alt välja tulin, siis oli kohv valmis, minu kallis oli jõudnud käia pagariäris ja toonud sealt ahjusooje croissante ning parasjagu praadis ta mulle pohmellimuna. Arvestades minu seisundit, ei osanud ma vist teda isegi piisavalt tänada... igatahes kooli pakkis ta mulle kaasa juustu-sandwichi ja banaani, et ma ikka vitamiine ka saaksin.
Koolis pidin täna ette kandma oma lühijutu Eesti kohta ja ülejäänud aja olin suhteliselt passiivne õppur. Kui koju tagasi tulin, siis magasime siin mitu head tundi lõunat koos minu kalli sõbraga ja meie nunnu kassiga. Ajal, mil oleme ärkvel olnud, on ikka põhiliselt häid alkassinalju saanud.
Aga punast veini ma igatahes enam mitte kunagi ei joo! Vähemalt mitte rohkem kui ühe pokaali.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar