eager beaver

Heihopsti! Täna oli mul esimene test hollandi keeles ja ütlen kohe ära, et mul läks väga hästi! Test oli 2lk pikk ja tegin ainult paar viga. Arvan, et kui oleksin selle eest hinde saanud, oleks see olnud A või 5. eager beaver sallie slim. Saatsin kohe pärast testi oma sõbrale ka sõnumi (hollandi keeles of koors), et mul läks väga hästi ja tema vastas mulle ka hollandi keeles.

Arvan, et mul ei oleks nii hästi läinud, kui ma ei oleks eile koos temaga õppinud. Ma olin meeldivalt üllatunud, et ta viitsis minuga tundide kaupa sõnu õppida ja kontrollida ülesandeid, mis teinud olin. Kui ma teda hommikul tänasin, et ta minuga alati nii kannatlik on, siis ta ütles selle peale ainult, et see on normaalne ja ei midagi tänuväärset. Aga ma olen ikkagi tänulik, see on nii hea tunne, kui keegi pühendab sulle oma aega ja ilmselt ei ole tema jaoks kõige meeldivam korrata samu lihtsaid sõnu ja ülesandeid tundide viisi. Ja see on ka nii armas, kuidas ta laseb mul alati lugeda hollandikeelseid uudiseid oma lemmiklehest. Ta ise loeb artikli läbi 30 sekundiga ja siis viitsib kuulata, kuidas ma talle seda 5 minutit ette loen ja siis veel umbes 10 minutit uudist tõlgin. Üleeile oli mul juba kõrini ja ma enam ei viitsinud, aga ta utsitas mind ikkagi nende uudistega pusima ja ütles, et ainult nii saan ma õppida hollandi keele korralikult ära.

Oeh. Ma olen ülepeakaela armunud, mis siin ikka pikalt mõelda. Ma ei ole seda talle kunagi öelnud, aga arvan, et ilmselt võib ta seda minu käitumisest välja lugeda. Ja kui ma tema käitumist ja olemist vaatan, siis võin eeldada, et ka temaga on sama lugu juhtunud.


Eile oli mul jälle tööpäev, Annabelle'i ema palus mul teha fondüüd, niiet olen nüüd selle kogemuse võrra rikkam. Ühtlasi õnnestus mul Annabellele õpetada järgmine klaveripala (see on mõnikord ikka väga raske, sest ta on selline püsimatu tüdruk ja kui tal kohe välja ei tule, siis ta jookseb teise tuppa ja hakkab peaaegu nutma) ja mängisime ka telekamängu Wii sports ja tänaseks on juhtunud minuga selline lugu, et mul käelihased valutavad sellest hirmsast vehkimisest tenniseväljakul, pesapalliplatsil, golfiväljakul, bowlingurajal ja poksiringis. Rääkisin entusiastlikult oma sõbrale ka, et ma vehkisin nagu hull, et see oli nii lahe mäng ja ta ütles, et tal on see kodus kuskil olemas, niiet varsti võime hakata koos teleka ees vehklema.

Ühtlasi tean nüüd ka seda, mis tunne on talvel rattaga sõita. Või noh - sõita vähemalt 10km päevas, nii, et suu ja silmad on lund täis. Mul oleks vaja suusaprille, sest mõnikord ei näe ikka mitte midagi välja. Kinnitamata andmetel (ma ise ei tea kraadidest midagi ja kuskilt seda ise ei uurinud ka) oli meil eile -8 kraadi. Eile hommikul kell 8 kui hakkasin end kooli poole sättima, siis vaatas mu sõber mulle imestunult otsa, et kas ma tõesti SELLISE ilmaga hakkan rattaga sõitma? Tema soovitas mul muidugi helistada õpetajale, et ma ei saa kooli tulla, sest ilm on nii hull ja kui ma ütlesin, et ma ikkagi lähen, siis kõigepealt ütles ta, et äkki ma saan metrooga minna, aga kui ma ka selle võimaluse välistasin, siis pakiti mind salli sisse nagu eskimo ja loeti umbes 100 korda sõnad peale, et ma ettevaatlik oleks ja ei kiirustaks ja et kohe kui tundub, et libe on, siis ratta pealt maha tuleksin. Nii armas!