Nagu igal esmaspäeval ikka, oli ka täna mul koolipäev. Tänane koolipäev oli eriline seetõttu, et otsustasin esimest korda minna sinna ühistranspordivahendite abiga (sest mulle siin soovitati lahkesti, et tänase lume ja külmaga ei ole vast kõige targem mõte minna kooli rattaga). Ütlen kohe ära, et see oli suur VIGA!
Kui tavaliselt sõidan rattaga kooli umbes 15-20min (sõidu kestvus oleneb nt sellest kas on tuult või mitte; kas sajab vihma, lund või rahet; kas teel kooli tõstetakse minu nina ees mõni sild üles; kuidas valgusfooridega veab; palju erinevaid inimesi ja rattaid mu teel ukerdab jne.), siis täna kooli minek kestis mul 45 minutit ja sealt kojutulek ei rohkem ega vähem kui 1 tund ja 52 minutit!
Oh, las ma räägin teile! Kõigepealt kõndisin omale lähemailasuvasse metroopeatusesse, kus logisin oma reisikaardiga end sisse (Siinne süsteem on selline, et maksad oma reisi eest 0.80 euri ning siis iga sõidetud kilomeetri eest. Kui istud tunni aja jooksul ümber järgmisesse sõiduvahendisse, siis enam uuesti 0.80 maksma ei pea, vaid maksad ainult km eest, kusjuures väga oluline on, et ühissõidukist väljudes logiksid end välja, muidu läheb kaardilt maha automaatselt 4.00, mis oleks siinse pikima sõidu hinnaks. Nt sõit metrooga minu kodust Centraal Stationi maksab 1.44.) ning uljalt sõitsin järgmisesse peatusesse. Kuidagimoodi juhtus nii, et kui logisin end välja, siis näitas mu kaart, et olen omadega miinustes, nii umbes-täpselt 74 senti. Kuna siin on tavaliselt nii, et isegi kui kaart läheb miinusesse, siis saad sõita ikka (lihtsalt järgmine kord, kui laed oma kaardile raha juurde, siis arvutatakse miinuses olev summa maha), siis arvasin, et sellest pole hullu midagi, saan oma ümberistumise rahulikult ära teha ning pärast kui raha laen kaardile juurde, siis tehakse tasaarveldus. Tegelikkuses juhtus aga nii, et kui ma trammi peale läksin, siis see sisselogimissüsteem näitas punast tuld, selle asemel, et öelda mulle, et ümberistumine õnnestus. Mina, paadunud jänesesõitmise-foobikuna, pidin end pooleks ehmatama ja otsustasin, et ostan trammijuhilt üksikpileti, mis kehtib tund aega ning maksab 2.60. Hakkasin siis oma rahakotis sorima ning selgus, et mul ei ole ei rohkem ega vähem kui 2.25. Pangakaardiga trammis maksta ei saa ja inimestelt sente nuruma ma ka ei julgenud minna, võtsin südame rindu ning otsustasin, et saagu mis saab, aga kooli ma pean jõudma ja kui kontrollid peale tulevad, siis nad vähemalt näevad, et ma olen proovinud ausal viisil ümberistumist teha. Äkki aitab ka see, et olen loll turist ja muidu ausa näoga. Kogu trammisõidu aja mul süda puperdas sees nagu ei tea mis asi, sest ausalt, ma kardan väga piletita sõitmist ning tavaliselt ei juhtu seda kunagi. Arvestades ka seda, kuidas mul õnnestub sattuda erinevatesse olukordadesse hirmus hästi, siis olen alati arvanud, et kui ma peaksin kunagi piletita sõitma, siis kindlasti tulevad just siis kontrollid peale. Et ma varem ei olnud trammiga kooli sõitnud, siis ma ei teadnud päris täpselt, kus see peatuda võiks ning siis juhtus selline lugu, et sõitsin õigest peatusest mööda, kuna see tramm sõitis mulle tundmatut rada pidi.
Kui trammist välja sain, hingasin kergendatult ning sõna otseses mõttes jooksin kooli poole. Hiljaks väga palju ei jäänudki, kõigest viis minutit, aga et meil olid täna klassis jälle uued õpilased, siis venis tunni algus nii ehk naa ja mul ei läinudki kõige halvemini.
Oi, aga tagasisõit! Mõtlesin, et tulen jala koju, aga kursavend soovitas mul trammiga minna ja ütles, et teab kohta, kus saan oma sõidukaardile raha juurde laadida. Kõndisime koos sinna peatusesse (see tähendas seda, et pidin nüüd kahe erineva trammi ja metrooga koju minema) ning hoolimata meie rahalaadimis-teele visatud kividest, õnnestus meil lõpuks mu kaardile teha ülekanne. Jätsime üksteisega hüvasti ning mina hakkasin oma trammipeatuse poole kõndima, kui nägin, et tramm oli uksi sulgemas ja ma selle peale kuidagi ei jõua. Et trammid käivad siin iga kümne minuti tagant, mõtlesin, et pole hullu. Kahjuks aga ma ei olnud arvestanud selle asjaoluga, et hollandlased lähevad hulluks kui näevad rohkem kui 5cm lund ning kogu liiklus on hirmsamat moodi häiritud. Selle asjaolu tagajärjel ootasin ma oma trammi 45 minutit, endal nina otsast ära kukkumas ja varbad jääs. Kirusin end ja oma kursavenda, et miks ma üldse siia peatusesse tulin ning et jala oleksin juba ammu kodus, aga kõndima ka ei tahtnud hakata, sest olin kindel, et nii kui ma kodu poole astuma hakkan, tuleb see tramm. Ootasin ja ootasin, kõigest selleks, et sõita kaks peatust edasi, kus sain ümber istuda järgmisele trammile, mida, oh imet (!) sain oodata 25 minutit. No ja siis kaks peatust hiljem pidin istuma ümber metroole, et sõita ühe peatuse ja kõigest peaaegu kaks tundi pärast koolipäeva lõppu jõudsingi koju. Oi, ma olin vihane! Kui kõndisin metroopeatusest koju, siis mingi mees tahtis muga rääkima hakata, mõtlesin, et isegi kui ta mulle tahaks kallale tulla, olen nii vihane, et kindlasti oleks mul karujõud.. ja pealegi on mul alati pipragaas ka taskus, nalja minuga ei ole! Aga ilmselt ta märkas isegi, et ma selline vihapunn olen ning et minuga ei ole mõtet rääkida. Kihutasin tast mööda nagu tuulispask, ise omaette vihast pobisedes.
Kui koju jõudsin, siis soojendasin endale eilset vürtsikat suppi ning pakkisin end soojalt riidesse ja ronisin teki alla. Praegu, 9 tundi hiljem, istun endiselt teki all, seljas jope, dressikas, kampsun, kaks sviitrit, kahed retuusid, teksad ja kolm paari sokke. Ikka on külm!
Aga vihane enam õnneks ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar