aga meie lähme täna pulma!

Jummel, ma olen täna jälle selline hüper-super-kõrgendatud meeleolus (vahepeal on mul ikka raske oma kaalukausse tasakaalus hoida)! Kõigepealt pean ma kindlasti rääkima eilsest õhtust, mis oli niiiiiii tore!

Rembrandtpleinil on avatud jõuluturg ja uisuhall ja igasugused vahvad asjad ja ükspäev kui me sealt mööda kõndisime, siis mu sõber ütles mulle, et kui ma tahan, siis võime millalgi sinna minna. Ja eile saabuski siis kätte see kauaoodatud päev, mil ta viis mind uisutama. Kutsusin meie majanaabrid ka kaasa, aga keegi peale Barti ei olnud sellest väga vaimustatud. Et minu sõber uisutada ei tahtnud (ta ütles, et on korra elus seda proovinud ja see oli piisavalt feil, et mitte enam uuesti proovida - küll aga ütles ta, et suvel võime koos rulluisutama minna), siis oli hea, et Bart tuli. Ja terve tee metroos rääkisime kolmekesi AINULT hollandi keeles! Vestlus muidugi oli selline, et: "Tere, mis su nimi on, mina olen Sälli, mul on vanaisa haiglas, ta kukkus ümber, homme viin talle haiglasse metsalilli. Olen lahutatud, aga mu vanemad on abielus... jne jne). Rõõmsal meelel ning hollandikeelse vestluse saatel jõudsimegi üsna ruttu Rembrandtpleinile.

Alguses ei tulnud mul uisutamine väga hästi välja, sest viimati sain tunda rõõmu uiskudel olemisest umbes viis aastat tagasi, aga pärast mõnda ringi hakkas asi juba vaikselt tagasi käppa tulema. Tõestuseks, et ma ikkagi Sälli olen, sain ka kukkuda, lausa kaks korda! Esimene kukkumine oli üsna alguses, umbes kümnendal ringil ning kukkusin nii naljakalt kõhuli, et enne kui sain hakata püstitõusmisega tegelema, panin seal maas naeru oma paar minutit. Teist korda kukkusin peaaegu lõpus, tahtsin teha graatsilise ringi ümber Barti ja siis kuidagi juhtus nii, et kukkusin pepuli. Sel kukkumisel sain natuke haiget ka, aga ega mul sellegipoolest vähem naljakas ei olnud. Minu kallis sõber seisis kogu see aeg jääraja ääres ning elas mulle kaasa, vahepeal andis mulle pläskust, mis ta selleks puhuks ostnud oli, soojendavat ja kosutavat viskilonksu ning paar julgustavat musi ka!

Kui uisutamisega ühel pool olime, siis läksime jõuluturule ning võisin valida endale midagi magusat - otsustasin tumedast šokolaadist ning maapähklitest tehtud käsitöökommide kasuks ning need olid nii head! Terve tee koju muidugi kiitsin teda, et kuidas ta küll mulle nii head kommid oskas valida! Kui koju jõudsime, siis selgus, et meil pole piima ja läksime bensiinijaama, et osta piima ja siis mõtlesime, et kuna niikuinii on selline huvitav päev olnud, et miks siis mitte jäätist süüa! Kõndisime bensiinijaamast tagasi, sõime jäätist ja ma olin sellest kõigest nii elevil, et ei suutnud vait olla ega paigal püsida, keksisin mööda lögast teerada ning nurusin, et ta mulle kukile tuleks. Seda muidugi ei juhtunud.

Et eile hommikul ma kooli ei jõudnud, sest magasin sisse (Ärkasin umbes tund aega pärast tunni algust ja otsustasin, et ikkagi lähen kooli, mis sest, et jään umbes 1.5h hiljaks. Ning uskuge või mitte, just täpselt selsamal hetkel, kui ütlesin välja, et "Ei, ma ikkagi lähen!", hakkas taevast piljardikuulisuuruseid rahetükke alla sadama. Et ma ikkagi olen huvitatud oma pea ühes tükis hoidmisest, siis mõtlesin, et tühja kah, lähen tagasi magama ning õpin hiljem iseseisvalt kodus.), siis täna hommikul võttis minu sõber minu koolijõudmise enda isiklikuks ülesandeks. Enne kui olin voodist välja jõudnud, oli kohv juba valmis ja samal ajal kui ma end valmis sättisin, askeldas tema midagi seal köögis. Kui ma uksest välja hakkasin minema, siis ta tõi mulle hoolega pakitud kotikese, milles olid võileivad, mis ta mulle sel ajal teinud oli, kui ma siin toas midagi askeldasin. Nii armas temast!

Ja täna! Täna lähme pulma! Ta ei olnud eriti vaimustuses sellest türgi-vene pulmast ning ütles, et ma ütleksin pruudile, et veel on aega ümber mõelda, et türgi inimestega ei ole nalja! Mina igatahes usun ja loodan, et see pulm saab vahva olema ning mulle lubati, et tantsu saab ikka kõvasti lüüa (mida ei pidavat saama söömise ja joomise kohta öelda) ning oma sabaotsa tahaks ma keerutada küll!