cosmic love

Täna on päike väljas ja mul on tuju hea! Energiat on rohkem kui 100euro eest ning seda lugu kuulates tekib selline, eriti võimas tunne! Jõime just hommikukohvi ning meenutasime meie esimest kohtumist. Sest just täna, aasta aega tagasi oli selline päev, kus saatuse tahtel jäime Tiinaga just selle pingi ees, kus tema istus, oma linnakaarti vaatama ja vaidlema, et kuhu me siis nüüd minema peaksime. Abivalmis sõber mõtles, et kes need tüdrukud sellised on ja kui naljakalt nad vaidlevad, nii imelikus keeles - äkki saan ma neid aidata. Tema küsimuse peale, et kas ta võib meid aidata, vaatasime Tiinaga mõlemad talle otsa klassikalises stiilis, et: "Mida sa tahad?!", sest noh, vaidlus oli hoos ning mõtlesime, et jälle mingisugune tüüp tahab meiega lihtsalt rääkima hakata. Aga kui olime talle natuke otsa vaadanud ning head juhised saanud, mõtlesin ma, et jummel, nii armas noormees. Kohtumine oli põgus ning jätkasime Tiinaga oma seiklusi siin Amsterdami linnas.

Ülejärgmisel päeval aga kohtusime juhuslikult selle noormehega uuesti ning seekord rääkisime juba pikemalt juttu ning vahetasime numbridki.... ja no, siis läks veel natuke üle kuu aja aega, mil toimus meie esimene kohting. Ja sellest ajast peale pole mitte miski enam endine.

Cosmic love!!!

"Sälli elevandiks 2011"

Kuna meil Amsterdamis on viimasel ajal pühad väga moes (hakkasid aprilli keskel pihta ja mul on ausalt öeldes selline tunne, et sellest ajast peale on vähemalt korra nädalas üks riigipüha olnud.. või kui mitte just nii tihti, siis igatahes väga tihti on mul kool pühade pärast ära jäänud - nii ka täna) ja meie oleme väga trenditeadlikud inimesed, siis otsustasime, et tänast püha päeva tuleb käsitleda kui pühapäeva. Pannkookidega! Minu tingimus oli, et olen nõus sööma pannkooke ainult sellisel juhul, kui saan seda ohtra jäätisega teha. Minu kallis peiks vaatas mind sellise näoga, nagu oleksin mingi ilmaime ning avaldas arvamust, et pannkooke peaks sööma ainult tumeda suhkru või tuhksuhkru ja kaneeliga, mispeale sai tema sama pilgu osaliseks, mis minule mõni hetk varem oli heidetud.

Et ilm oli selline, et ei kõlvanud koera saba alla ka (vähemalt daamide meelest), siis tänasel päeval Imbi ja Ärni ei käinud koos poes, vaid vapper meespool pidi selle retke üksi ette võtma. Poest saabus tagasi üks ligumärg numpsakas, kel oli kotis lisaks pannkoogimaterjalidele ka kõik vajalikud asjad lasanje tegemiseks. Ja friikartulid. Küsisin, et milleks need veel vajalikud on, mispeale valgustati mind sellega, et friikartulid on lasanje kõrval väga maitsvad. Kui varem kahtlesin selles, et ta üritab mind paksuks sööta, siis nüüd olen juba üsna kindel, et tal on vist peas salaplaan "Sälli elevandiks 2011".

Kahe sekundiga tehti valmis pannkoogitainas ning mina tegin seal kõrval lihtsalt tarka nägu, sest teadupoolest ei ole ma just kõige kõvem pannkoogimeisterdaja. Kui pannkoogid hakkasid üksteise järel sups ja sups valmima, istusin mina lihtsalt köögipõrandal ja jorisesin erinevaid laulujuppe, vahepeal käis üks ülevas tujus pannkoogiküpsetaja mind ninast näpistamas ja põsemusitamas.

Pannkoogid olid väga head! Sõin ühe pannkoogi riivitud juustuga ja ülejäänud šokolaadipasta ja vaniljejäätisega. Kõrvale jõin piima ning pärast viiendat pannkooki oli selline tunne, et siia söögilaua taha ma istuma jäängi - kõht oli nii täis!

Kuigi mina tundsin, et enam mitte iialgi ei ole mul tarvis süüa, ei kulunud vähe aega selleni, et härra peika juba jälle köögi poole askeldama läks. Temale iseloomulikult hakib ta kõik piinliku täpsuse, kuid siiski üllatava kiirusega ning valmistab ette kausikesed erinevate asjadega. Mõtlesin, et peaks ka ikkagi mingit initsiatiivi üles näitama ja küsisin, et kas ta vajab mu abi. Sain endale ülesandeks brokoli hakkimise (tegelikult küll brokoli pesemise, sest ta oli jõudnud juba need ära hakkida, aga hiljem ta otsustas, et ma võiks iga kimbukese kaheks lõigata - daamile ju ikkagi tegevust vaja) ja sellele värske rohelise värvi andmise, mis seisneb lihtsas võttes, et brokoli tuleb korraks tulisesse vette panna. Ma ei teadnud seda varem, aga tõesti, brokoli läheb nii ilusaks säravroheliseks siis! Lõpuks saime kahepeale, kuigi mina olin seal rohkem moraalseks toeks, selle lasanje ettevalmistamisega valmis ning panime ta ahju. Mingi hetk jõudis ta ka friikartulitega valmis saada ning võisime jälle sööma hakata.

Kuigi mul kõht ei olnud eriti tühi, pean nentima, et tema lasanje oli väga hea. Ja friikartulid tõesti sobivad sinna kõrvale. Ikkagi hollandi rahvusroog.

Pärast saime veel kohvi juua ja natuke jäätist süüa ning siis otsustasime, et peaksime natukene head muusikat kuulama. Et muusika oli nii hea, siis tuli isegi tantsutuju peale. Tantsisimegi siis... ja siis oli selline hetk, kus mõtlesin, et sain maailma kõige suurema komplimendi osaliseks. Aga eksisin. Olukord järgmine:

Tantsisime siin ja kallistasime ja siis ta hakkas järgmist lugu panema ja ütles: "What would life be without you..(jõudsin juba hirmsasti rõõmustada ja näole juba tuli selline totter naeratus, et "oiii sa oled nii armas", kuid tema lause ei olnud veel lõppenud)...tube!" Ja ütleme nii, et kui ma talle ka seda nalja rääkisin, siis naersime koos ikka päris tükk aega. Ja kuulasime muusikat ja tantsisime ja tänasime koos youtubejumalaid, et kõik head lood on kergesti kättesaadavad.

Kaalu peale ma täna ei lähe, sest arvata võib, et ega õnne see mulle ei too. Aga et täna oli "pühapäev", siis veel võis. Sest kõik dieedid algavad nagunii alati homsest või esmaspäevast.

Aga kui rääkida homsest, siis homme tõotab tulla selline päev, kus meid võib kohata härra peiksi vanematekodu esikuseinu värvimas. Olukord lubab head!

Koninginnedag ehk kuningannapäev

Samal ajal kui Eestis tähistavad inimesed 30. aprillil volbripäeva, tähistavad hollandlased kuningannapäeva. Selle päeva nimetus tuleb sellest, et eelmise kuninganna sünnipäev oli 30. aprillil. Praeguse kuninganna sünnipäev on tegelikult küll jaanuaris, aga et inimesed on selle peopäevaga harjunud, siis ei muudetud pidustuste päeva.

Kuningannapäev on selline päev, kus kõik riigiasutused on kinni ja linnas käib tõeline möll. Kuningannal endal küll vaba päeva ei ole, sest sel päeval käib ta kahes erinevas linnas inimesi tervitamas ja vaatamas nende ettevalmistatud kultuuriprogrammi.

Et see oli minu esimene kuningannapäev, siis mu sõber arvas, et peaksime kindlasti linna minema (kuigi talle endale see väga ei meeldi, sest inimesed on kõik purjus, urineerivad ja oksendavad tänavatel ja ega see just väga meeldiv pilt ei ole). No ja nii me läksimegi linna.

Tänavatel müüsid inimesed asju, mida neil endil enam vaja ei ole: riideid, raamatuid, mänguasju ja muid erinevaid jupstükke. Mõni pood oli ka tänavale oma letid püsti pannud

(kuningannapäeval ei pea müügi pealt makse maksma) ja nii sain endale pikendusjuhtme, kuhu võin lausa kuus pistikut sisse panna - ja see maksis vaid 3.50.

Igal pool olid DJ-d ja tantsivad inimesed.. samuti sai süüa-juua osta pea iga paari meetri tagant. Me käisime selle päeva jooksul kolm korda söömas. Ja jõime ikka ka. Tavaliselt, kui joome härraga midagi alkohoolset, siis on selleks konjak. Otsustasime, et ostame endale pudeli, aga alkoholipoed olid kinni, seega pidime minema ööpoodi, kus saime oma pudeli eest maksta kümme euri enam kui tavaliselt (tavaliselt on me pudel Remy't 29.90, seekord saime maksta 39.90 - limpsisime oma konjakit, endal euromüntide maitse suus).. aga noh, sellest pudelist jätkub veel üheks ürituseks ja klaasi hind on ikkagi odavam kui osta kuskilt

baarist või klubist (mida tavaliselt oleme teinud, kui väljas oleme käind).

Kanalitel käis ka kõva möll, inimesed sõitsid paatidega ringi ja igast paadist kostis muusika. Tänavad olid kaunistatud oranžide kaunistustega ja ka inimesed kandsid oranže riideid. Meiegi ostsime omale peoprillid, et tunda end ikka tõeliste kuningannapäevalistena. Tantsisime nagu hullud ja käisime linna peal ringi... naeratused kõrvuni.

Õhtul tulime koju, enne ostsime endale ühest restoranist veel takeaway kaasa ja kuulasime muusikat ja tantsisime oma toas. Oeh. Temaga koos on nii hea!

Imbi ja Ärni askeldused vol eiteamitmes

Tegelikult oli see tore päev juba mõni nädal tagasi, aga eile tuli mulle see päev jälle meelde ja mõtlesin, et paneks selle kirja ka. Oli jälle üks meie pühapäevadest, kus meil aega ja silmi üksnes teineteise jaoks jätkub... ja juhtumisi oli ka jälle üks nendest päevadest, kus eelmisel õhtul olime väljas käinud, jalad villi tantsinud ja varajastel hommikutundidel itsitades koju saabunud.

Igatahes, oli meil selle pühapäeva plaan muretseda endile fondüükomplekt ning õhtut gurmaanitsedes mööda saata. Otsustasime, et lähme kesklinna, sest seal on rohkem erinevaid kodutarvete poode ja küll me ilusa komplekti ka leiame. Mõeldud - tehtud!

Läksime siis linna... nagu ikka, käisime käest kinni ja enamasti ikka naersime. Vahepeal põikasime ka mõnda putkasse sisse, et osta kas nätsu või šokolaadi või limonaadi. Mina muidugi taaskord ei suutnud valida, mida ma juua tahan ning lõpuks võtsin endale vee (sest olime hästi kavalad, tema läks järjekorda juba siis, kui me poodi sisse läksime ning mina pidin endale puuvilja-smuuti valima.. aga ma ei osanud üksi valida ja siis mul juba oli silme ees nii kirju.. et lõpuks pidin vee võtma, sest maksmiskord oli juba härrani jõudnud).. ja hiljem ikka tükk aega arutasime, et kuidas ma selline valimishäiretega inimene olen. No ja vahepeal muidugi käisime ka umbes viies erinevas kodutarvete poes, aga me ei leidnud endale sobivat fondüükomplekti. Seal oli küll päris palju neid, aga ma tahtsin sellist, mis oleks küünlaga, mitte selle põlemisvedelikuga..

Kui me olime juba mitu tundi kesklinna poodides ringi käinud ning sobivat komplekti ikkagi ei leidnud, otsustasime, et lähme IKEAsse. Mul oli juba varem välja valitud ühed klaasid ka, mis ma sealt osta tahtsin, nii et sinna minek tundus päris hea mõte olevat. IKEA on üsna kaugel kesklinnast, nii võtsime ette 20 minutilise metroosõidu. IKEAs vaatasime ka erinevaid sisustuselemente, et mida me oma uude koju tahaks jne jne, aga normaalset fondüükomplekti me muidugi ei leidnud. Tegelikult leidsime küll ühe, aga see maksis 40euri ja oli nii ilus ning me oleks seda endale hirmsasti tahtnud, aga leidsime, et seda ei ole mõtet praegu osta, sest ta ütles, et kui siit välja kolime, siis tema küll ei hakka seda kaasa võtma. Et kui me praegu millegi ostame, siis jääb see meist siia majja maha.. ja ei ole mõtet 40 euri niisama magama panna (küünlaga fondüüseti saab isegi 10 euri eest ma arvan), aga et koledat fondüükomplekti ei ole ka mõtet osta. Valisin siis oma klaasid välja.. tema arvas, et peaksin ostma ainult ühe, et ma saaks sealt teed ja kohvi juua, aga mina arvasin, et ostame ikka kaks, sest siis saame koos hommikukohvi juua suurtest latte-klaasidest.

No ja siis maksime oma ostud ära, ostsime veel mitut sorti küünlaid ja rootsi maiustusi.. ja siis käisime IKEA kohvikust läbi (mis on ka alati paras nali mu jaoks), sest mul oli tulnud seninägematu isu jäätise ja/või jäätisekokteili järele. Jõudsime kassasse, ja härra küsis, et kumba sa nüüd siis tahad.. ja mul oli:"appi, ma ei tea!". Ilmselt kasvatuslikust eesmärgist ajendatuna ostis ta mulle mõlemad... mul muidugi nalja kui palju, sest see ei ole ju tegelikult päris normaalne, et inimene kõnnib tänaval, vasakus käest limpsib jäätist ning paremast käest rüüpab jäätisekokteili peale.

No ja siis ma olingi seal jälle nii ülierutunud ja segases meeleolus ja jutustasin ja jutustasin ja jutustasin. Tema kandis ostukotti ja ma isegi ei tea, mis ma talle seal kõik ära rääkisin. Vahepeal inglise keeles ja siis eesti keeles ja muidugi keksisin ma ühest teeäärest teise ja võisin natuke napakas välja näha.. ja siis ta üks hetk ütles mulle, et:" kallis, teeme nüüd nii, et ma ei kuula sind natuke aega" mul oli et hahaha, fain. Aga jutustasin ikka edasi.. jõudsime siis metroopeatusesse ning tuli üks metroo. Härra hakkas kiirel sammul metroo peale kõndima ning ma ütlesin talle:"See on vale metroo." Tema aga jätkas kõndimist ka siis kui olin veel 2 korda talle seda öelnud. Jõudsime siis metroo peale ja ta ei jõudnud korralikult veel rõõmustamagi hakata, et küll nüüd alles läks hästi, kui ma ütlesin talle, et "vabandage härra, see on vale metroo". Tema:"mida sa ütlesid?" Mina:"ma olen sulle neli korda öelnud, et see on VALE METROO". Jummel, kus siis hakkas meil kiire, hüppasime metroost välja, aga kuidagi juhtus nii, et tema käes olnud kott jäi metroouste vahele ning meie ostetud klaasidest jäi terveks vaid üks. Meil muidugi nalja kui palju ning seejärel ütles ta, et ta enam kunagi ei tee nii, et ütleb mulle, et ta mind enam ei kuula.

Tulime õhtul koju, selja taga mitmetunnine shoping, kust tulime tagasi hunniku küünalde, maiuste ja ühe klaasiga. Siis läksime veel toidupoodi, kust tulime tagasi nii, et tal oli umbes 20kg toidukraami seljas ning mina kõndisin peaaegu käed taskus koju (tegelikult oli mul käes maitseainepotike - nagu lilleneiu olin)...

ja siis jõime teed ja tegime süüa ja olime väsinud..

Millalgi peaks minema fondüükomplekti ostma.

kohtinguelu, kodune tantsutund ja üks suurem söömapidu

Suuremad jõulupidustused ja -söömingud on möödas, nüüd tuleb hakata mõtlema aastavahetuse peale. Otsustasime, et korraldame peo meie kodus, eks näis mis sellest saab. Minu 1. ja 2. jõulupüha nägid aga välja sellised:

1. jõulupüha õhtuks olime kutsutud Joakimi tüdruksõbra, Luci juurde peole. Istumine oli vaikne ja hubane, nagu hollandi keeles on kombeks öelda, gezellig. Olime seitsmekesi - Luci, Joakim, Bart, kaks Luci naabrit (mees Hollandist ja naine Prantsusmaalt) ja mina ja minu härra. Võõrustajad olid teinud külalistele läätsesuppi, ahjujuurikaid ja uhke lambaprae. Mina ja minu sõber hoolitsesime magustoidu eest, mis otseloomulikult maitses kõigile väga. Kuulasime head muusikat ja Bart mängis kitarri ja Joakim oli ise teinud glögi, mis maitses väga hea, aga minu suure veinihirmu pärast ma rohkem kui klaasi seda juua ei julgenud. Õigesti tegin ka, sest isegi pärast seda ühte klaasi hakkas mu pea nii hirmsasti valutama, et kauaks meie pidu seal ei kestnud. Umbes kella 10 paiku õhtul tulime minu härra peikaga koju, et ma saaks magama minna ja peavalust lahti. Imelikul kombel kadus peavalu kohe, kui olin natuke saanud diivanil rahus ja vaikuses kerratõmmanult olla. Nii saime natuke aega erinevaid stand-up comedy etteasteid vaadata, aga et ma ikkagi väss olin, siis mingil hetkel jätsin oma nunnuka elutuppa nalju vaatama ja ise tulin üles magamistuppa magama.

2. jõulupühal oli mul suur au ärgata üles kohvilõhna peale, mis tuli minu nina ees asetsevast auravast kohvitassist, mida hoidis minu nina juures üks väga numps persoon. Unesegasena tõusin istuli ja jõin teki all oma mõnusat tassi kohvi ning siis öeldi mulle, et hommikusöök on kohe valmis. Läksin allakorrusele ja ta oli elutuppa katnud meile mõnusa laua - erinevaid juuste, tomativiilud, pesto ja muid määrdevõi-laadseid asju ning parasjagu võttis ahjust välja kuuma ning hästilõhnava prantsuse saia. Kuulasime muusikat ja sõime ja jõime kohvi - nii mõnus oli. Ma olin ikka veel natuke väsinud, aga kes see siis mind kuulab, päevaprogramm läks edasi. Dj vahetas muusika ladina-ameerika rütmide vastu ja ütles, et nüüd on õige aeg hakata tantsima. No, ja nii me seal elutoas tantsisimegi, keerutasime saba ja itsitasime ja kallistasime. Mingi aeg sai ikkagi väsimus must võitu ja tahtsin pikutama tulla, sest meil pidi õhtul kohting olema ja kes see ikka magamata peaga ja räsituna kohtingule tahab minna.

Kui olin umbes tund aega puhata saanud, siis pidin hakkama end kohtinguks valmis sättima. Panin end ilusasti riidesse ja tegin meigi ja siis hakkasimegi minema. Käisime ruttu Annabelle kasside juures, toitsin neid ja puhastasin nende liivakastid ära ning siis sõitsime linna. Valisime söögikohaks ühe mõnusa itaalia restorani. Toit oli nämmakas ning et me sellised maiasmokad oleme (no enne ma ausalt ei olnud, aga viimasel ajal maitsevad magusad asjad ikka väga hästi), siis lõpetasime oma söömingu ühe Tiramisu-koogi ja kohviga. Pärast jalutasime natuke linnas ringi, (mina muidugi rohkem keksisin, sest olgem ausad, normaalselt on ikka raske käia küll, kui kogu aeg on kõhus liblikad ja tuju on nii ülevoolavalt rõõmus) jutustasime ja arutasime, et mida kodus teha võiks. Otsustasime, et teeme ühe mõnusa filmiõhtu.

Kodus sättisime elutuppa palju palju erinevates värvilistes küünlaalustes teeküünlaid ja tegime endale põrandapatjadest sossuka pesa ja valasime endile ühed väikesed klaasid konjakit, valisime filmiks Jackie Chan'i "Drunken master" (no, me otsisime midagi naljakat kohe tükk aega, aga et me ei leidnud ühtegi sellist filmi, mida üks või teine meist poleks varem näinud või mis tunduks ahvatlev, siis läksime kindla peale välja) ja kutsusime Barti ka endaga filmi vaatama. Pärast esimest filmi läks Bart magama, aga me vaatasime veel üht filmi "The mad dog" ning kui see lõppes, siis tulime ruttu tuttu.

Täna olime ka kodused, vahepeal käisin kiisukesi vaatamas ja nüüd pean hakkama õppima. See, et mul koolivaheaeg on - ei loe, sest siin kodus on mul üks kümme korda karmim õpetaja kui Herma.

pühapäev

Arutasime täna just minu sõbraga, et pühapäevad lähevad mööda kõige kiiremini. See on tavaliselt ainuke kindel päev nädalas, mil oleme hommikust õhtuni koos ja siis proovime endale kuidagi tegevust leida.. ja nendest ühistest pühapäevadest on saanud mu lemmikpäevad.

Tahtsime täna lumememme teha, aga et lumi ei hakanud kokku (kolmas päev, mil lumi on maas, oleksin pidanud seda lapsepõlvest mäletama, daaah!), siis lõbustasime endid lumeinglite tegemisega. Tegelikult oli küll nii, et mina tegin selle ühe lumeingli ja minu kallis, kes ei ole sellist "hullumeelset tegu" oma silmadega mitte kunagi varem näinud, vaatas seda imestunult pealt. Aga lõbus oli meil mõlemal! Pärast kloppisime mind lumest puhtaks ja arutasime, et kas valisin meie aias lumeingli tegemiseks just selle koha, kus meie kass käib kakal või jaa.

Ja siis käisime poes sisseoste tegemas, et tulla koju ja teha kogu meie majarahvale üks mõnus, tänase külma päeva puhul lausa vajalik vürtsikas köögiviljasupp. Supi juurde röstisime veel ahjus prantsuse saia viile, millele olime määrinud eelnevalt peale küüslaugu-maitserohelisevõid. Pean nentima, et taaskord oli meie koostöö tõhus, suur pott söödi peaaegu tühjaks. Istusime kõik viiekesi laua taga, jutustasime ja sõime suppi nii, et silmad ja nina kõigil märjad. Ja isegi küünlad olid (veini siiski mitte. õnneks) ja sossukas oli ja nii mõnus oli olla!

Homme hakkab pihta uus koolinädal ja see tähendab, et hakkan kohe varsti valmistuma homseks kooliks. Lõpetan täna viienda peatüki (raamatus on kokku 10 peatükki) ja olen igatepidi valmis selleks, et varsti tabab mind üks suur hollandi keele tarkus!

türgi pulm ja loodrielu

Heip! Viimati kui kirjutasin, siis oli püha pulmapäev - tänaseks on kätte jõudnud harilik pühapäev ning pulmapeost on mõni päev mööda läinud. Et aga meil on olnud siin äärmiselt kodune ja vaikne ja põhiliselt tekisossukas elu, siis ma ei ole jõudnud end kokku võtta, et sellest kirjutada.

Kõigepealt ütlen kohe ära, et neile, kes muretsesid, et türgi pulmas löömaks ja pruudi veristamiseks läheb, muretsesite asjata - pulm oli väga ilus ja minuteada möödus kõik rahulikult ning suurema löömata.

Pulmakutsele oli kirjutatud, et pidu hakkab pihta kell 18.00, aga meil oli enne kokku lepitud minu kalli kaaslasega, et lähme sinna hiljem, nii umbes kella 21 paiku, sest tal oli vaja tööasju teha, aga minu kursavennad Deyan (Bulgaariast) ja Alizod (Usbekistanist) ütlesid, et äkki on ebaviisakas minna hiljem. Pakkusin välja, et nemad võivad minna varem ja et mina tahan igal juhul minna sinna koos oma kaaslasega, mitte üksi, aga et mu kallis on nii vastutulelik, siis ta ütles, et katsub oma töö lõpetada mitu tundi varem. Nii juhtuski, et meie plaanid muutusid ja kavatsesime sinna jõuda alguseks. Deyan ja Alizod pidid siia tulema kella poole kuueks ja härra numpsakus lubas kohal olla kell viis.

Kui ta kella viie paiku siia jõudis, siis selgus, et ta oli tahtnud enne pulmaminekut juuksurisse minna, aga ta ei saanud omale aega ja selle soenguga tema ei taha pulma tulla. Mina tegin parasjagu meiki Noamile, kes läks ka sünnipäevale.. hakkasin siis megatempoga teda meikima, et jõuaksin enne Deyani ja Alizodi siiajõudmist härra juuksed ära lõigata. Ja siis hakkaski pihta megakiire total makeover - tema ajas endal habet, mina vuristasin masinaga surr surr surr ja piltlikult öeldes üritasin samal ajal varvastega leida talle kapist õiget pluusi. Esimest korda oli meil toas selline, natuke närviline olukord.. tema kiirustas mind tagant et võta julgemini ja kiiremini ja siis et ta üritas oma musta pluusi kapist leida, aga ta ei leidnud ja et, kas tal ka mõni paar valgeid sokke kapis on, et täna võiks teha ühe triibulise-sokivaba päeva ja üldse oli tunne selline kiire kiire kiire! Ja siis juba Deyan helistas, et ta on kohal, aga meil pool pead veel ajamata.. ja vahepeal hakkas masin streikima, aga õnneks oli ta ainult natuke vooluvõrgust välja libisenud, mul oli juba paanika jne jne. Aga me olime väga kiired ja jõudsime õue umbes 10 minutit pärast Deyani kõnet - kaart oli valmis, habe aetud, juuksed lõigatud, lõikusmasin puhastatud ning õigesse kohta tagasi pandud, riided seljas, tema veel veel jõudis raseerijaga need kohad üle käia, mida ta siin mu hämaras juuksurisalongis ei näinud ja lõhna peale panna, õnneks mina olin endale jõudnud meigi juba enne valmis teha...

Et liiklus oli suht hull, siis jõudsime kohale mingi kell pool 7.. ja kohe uksel tabas meid üllatus, ilmselt noormehe vanemad ja sugulased, kõik seisid reas ja siis meile tilgutati kätele mingit odekolonni (ma ei tea, mille jaoks see hea oli, see lõhn oli ikka suht jube, mul tekkis isegi tagasihoidlik okserefleks) ja me olime kõik väga kohmetunud, ei teadnud, kellega kätt suruda ja mida öelda, paistsime ilmselt välja nagu neli tulnukat seal. Siis nad küsisid, et kas olete pruudi poolelt? Meil et jep... ja siis juhatati meid lauda, mis oli sellele lauale, kus noorpaar pidi istuma, üsna lähedal, tantsuplatsi ääres, väga hea ülevaatega saalile. Pean ütlema, et 500 külalisele mõeldud saalis oli see ainuke laud, kus istusid pruudi tuttavad. Saal oli dekoreeritud ilusasti ja oli täis 8-kohalisi laudu.. kõikidel valged laudlinad ja küünlad ja eelkattes olid klaasid (mahla, coca või vee jaoks) ning kahvel ja nuga ja salvrätik igal kohal. Meile serveeriti kohvi ja karastusjookide pudelid olid lauas ka olemas. Siis saime teada, et pruutpaar jõuab kohale 19.30 - meil muidugi oli naljakas, et kuidas me nii kiirustasime ja nüüd oleme seal pulmas nagu mingid võõrkehad.

Live-band mängis türgi muusikat ja terve saal oli türklasi täis. Meie lauas oli veel üks pruudi sõbranna Utrechtist (venelane, kes ei rääkinud inglise keelt, ca 30 aastane) ja siis veel üks vene naine, 60-aastane, väga soliidne ja kena, kes on viimased 8 aastat Saksamaal elanud ja kes ka inglise keelt ei osanud... hiljem, koos noorpaariga saabus ka pruudi õde, kes rääkis inglise keelt, aga et kaks teist venelast ja ka Alizod ei oska inglise keelt, siis rääkisime lauas vene keeles ja vahepeal mina ja Deyan tõlkisime vajalikke asju minu härrale, kes vene keelet ei oska. Mingi hetk tuli peigmehe vend meie lauda, et kas teile võib midagi juua pakkuda ja siis toodigi meile lauda pudel veini ja kõikidele vene prouadele sh minule viina! Arvan, et klaasis oli 8cl või 12cl, igatahes, see serveeriti viskiklaasis ja klaas oli peaaegu pooleni täis. Mõtlesime, et ei tea mida need muslimid meist arvavad, pead katmata ja naisterahvad, niimoodi joovad viina, minu sõber ka naeris, et idablokk on türgi pulma sattunud. Klaas oli parajalt suur või parajalt väike, et pisikeste hiirelonksudega see õhtu jooksul kahepeale ära manustada.

Siis kui pruutpaar saabus, siis oli mul Juliast lausa kahju! Talle oli pähe pandud mingi punane sall või linik (sel hetkel kui ta sisse kõndis, siis tekkis selline tunne, nagu tal oleks see justkui häbimärk, ma ei tea, kas neil käibki see nii, st et äkki see ongi traditsioon et pruudi nägu kaetakse punase looriga, või oli see sellepärast, et ta rase on) ja ta kleidisaba takerdus iga sammuga ja see sissetulek tundus nii stressirohke ja kindlasti oli tal raske jalgadel püsida ja kõndida selle kleidiga (kuigi kleit oli megailus!), ja siis kõik need 500 inimest passisid ja ma mõtlesin, et kui üksikuna ta end tunda võis, selline hull pulmatseremoonia, kus tema lähedasi eriti kohal ei olnud.. ainsana ta õde.. arvan et need teised 2 vene naist ei olnud väga lähedased talle ja siis meie, kursuselt, keda ta on vähem kui 4 nädalat tundnud... Samas tundsin, et tal oli hea meel, et vähemalt meiegi tulime.

Siis hakkas pihta avavalsi moodi tants kus nad tantsisid ja Julialt võeti ära see punane rätt näo eest ja tal oli ilus loor ja tiaara, väga kena nägi välja! Siis oli veel paar tantsu ja siis serveeriti süüa.. kaks kanatükki oli ja riis ja kartul ka, väga huvitav kombinatsioon ja salat serveeriti eraldi kausis laua keskel ja lavaš ka. Oma kanatükid panin oma sõbra taldrikusse, kõik naersid, kuidas tal on ikka praad serveeritud. Siis muusika mängis ja inimesed tantsisid, meie laud ikka rääkis vene keeles ja minu sõbral ilmselt ei olnud väga lõbus (sest ega ma talle kõike ei jõudnud tõlkida ning minu vene keel ei ole isegi nii hea, et ma kõigest aru saaksin ja mõnda asja ei olegi vaja tõlkida), aga välja ei paistnud üldse, nagu ta end seal hästi poleks tundnud! Tegi seal nalja (selle Utrechti venelasega said nad hollandi keeles rääkida..) ja arvan, et ta jättis kõikidele väga sümpaatse mulje! Tulime peolt ära natuke enne tordi serveerimist (nägime kui tort sisse toodi, väga uhke oli, aga meil juba oli vässukas ja kopp natuke ees ka ja magusaisu meil ka polnud).

Mulle igatahes pulm väga meeldis! Tantsu sai ja süüa sai ja juua sai ja jutustada sai ja hea oli! Kuigi ma ei tea, kas ma ise kunagi suudaksin sellises pulmas pruut olla.. tundus, et tal oli väga suur pinge ja arvan, et tal oli päris hea meel, kui see lõpuks läbi sai. Kõik meie lauas muidugi küsisid, et millal siis meie abieluranda triivima hakkame ja me itsitasime, et järgmisel suvel, Eestis (see oli muidugi nali, ta ütles, et ta ei tahaks tunda end võõrkehana oma pulmas nagu ilmselt Julia tundis, et kas ma kujutan ette, kui me abielluks nt Eestis ja siis seal ei ole ühtegi tema pereliiget), aga et asi oleks võrdne, siis tõenäoliselt peame abielluma Poolas, siis oleks meie külalistel võrdsed võimalused peole tulla. Aga praegu pole teil veel vaja hakata riideid otsima ja meiki tegema, aega on selle kiire asjaga!

Täna olime kodused inimesed. Minu sõber tegi mulle väga uhke lõunasöögi, milleks oli nasi (Nasi Goreng tähendab indoneesia ja malai keeles 'praetud riisi' ning on Indoneesias väga populaarne roog) ning koristasime ja kloppisime vaipu ja askeldasime maja peal ja vahepeal puhkasime.. ja oli selline mõnus, kodune päev.

Homme on mul jälle koolipäev (tööle ma ei pea enne uut aastat minema, sain puhkust. Hea nali!) ja ma ootan seda ärevusega, sest kirjutasin eile 400-sõnalise hollandikeelse lühijutu Eestist ning saatsin selle oma superarmsale õpetajale, Hermale. Eks näis, kuidas läks!

aga meie lähme täna pulma!

Jummel, ma olen täna jälle selline hüper-super-kõrgendatud meeleolus (vahepeal on mul ikka raske oma kaalukausse tasakaalus hoida)! Kõigepealt pean ma kindlasti rääkima eilsest õhtust, mis oli niiiiiii tore!

Rembrandtpleinil on avatud jõuluturg ja uisuhall ja igasugused vahvad asjad ja ükspäev kui me sealt mööda kõndisime, siis mu sõber ütles mulle, et kui ma tahan, siis võime millalgi sinna minna. Ja eile saabuski siis kätte see kauaoodatud päev, mil ta viis mind uisutama. Kutsusin meie majanaabrid ka kaasa, aga keegi peale Barti ei olnud sellest väga vaimustatud. Et minu sõber uisutada ei tahtnud (ta ütles, et on korra elus seda proovinud ja see oli piisavalt feil, et mitte enam uuesti proovida - küll aga ütles ta, et suvel võime koos rulluisutama minna), siis oli hea, et Bart tuli. Ja terve tee metroos rääkisime kolmekesi AINULT hollandi keeles! Vestlus muidugi oli selline, et: "Tere, mis su nimi on, mina olen Sälli, mul on vanaisa haiglas, ta kukkus ümber, homme viin talle haiglasse metsalilli. Olen lahutatud, aga mu vanemad on abielus... jne jne). Rõõmsal meelel ning hollandikeelse vestluse saatel jõudsimegi üsna ruttu Rembrandtpleinile.

Alguses ei tulnud mul uisutamine väga hästi välja, sest viimati sain tunda rõõmu uiskudel olemisest umbes viis aastat tagasi, aga pärast mõnda ringi hakkas asi juba vaikselt tagasi käppa tulema. Tõestuseks, et ma ikkagi Sälli olen, sain ka kukkuda, lausa kaks korda! Esimene kukkumine oli üsna alguses, umbes kümnendal ringil ning kukkusin nii naljakalt kõhuli, et enne kui sain hakata püstitõusmisega tegelema, panin seal maas naeru oma paar minutit. Teist korda kukkusin peaaegu lõpus, tahtsin teha graatsilise ringi ümber Barti ja siis kuidagi juhtus nii, et kukkusin pepuli. Sel kukkumisel sain natuke haiget ka, aga ega mul sellegipoolest vähem naljakas ei olnud. Minu kallis sõber seisis kogu see aeg jääraja ääres ning elas mulle kaasa, vahepeal andis mulle pläskust, mis ta selleks puhuks ostnud oli, soojendavat ja kosutavat viskilonksu ning paar julgustavat musi ka!

Kui uisutamisega ühel pool olime, siis läksime jõuluturule ning võisin valida endale midagi magusat - otsustasin tumedast šokolaadist ning maapähklitest tehtud käsitöökommide kasuks ning need olid nii head! Terve tee koju muidugi kiitsin teda, et kuidas ta küll mulle nii head kommid oskas valida! Kui koju jõudsime, siis selgus, et meil pole piima ja läksime bensiinijaama, et osta piima ja siis mõtlesime, et kuna niikuinii on selline huvitav päev olnud, et miks siis mitte jäätist süüa! Kõndisime bensiinijaamast tagasi, sõime jäätist ja ma olin sellest kõigest nii elevil, et ei suutnud vait olla ega paigal püsida, keksisin mööda lögast teerada ning nurusin, et ta mulle kukile tuleks. Seda muidugi ei juhtunud.

Et eile hommikul ma kooli ei jõudnud, sest magasin sisse (Ärkasin umbes tund aega pärast tunni algust ja otsustasin, et ikkagi lähen kooli, mis sest, et jään umbes 1.5h hiljaks. Ning uskuge või mitte, just täpselt selsamal hetkel, kui ütlesin välja, et "Ei, ma ikkagi lähen!", hakkas taevast piljardikuulisuuruseid rahetükke alla sadama. Et ma ikkagi olen huvitatud oma pea ühes tükis hoidmisest, siis mõtlesin, et tühja kah, lähen tagasi magama ning õpin hiljem iseseisvalt kodus.), siis täna hommikul võttis minu sõber minu koolijõudmise enda isiklikuks ülesandeks. Enne kui olin voodist välja jõudnud, oli kohv juba valmis ja samal ajal kui ma end valmis sättisin, askeldas tema midagi seal köögis. Kui ma uksest välja hakkasin minema, siis ta tõi mulle hoolega pakitud kotikese, milles olid võileivad, mis ta mulle sel ajal teinud oli, kui ma siin toas midagi askeldasin. Nii armas temast!

Ja täna! Täna lähme pulma! Ta ei olnud eriti vaimustuses sellest türgi-vene pulmast ning ütles, et ma ütleksin pruudile, et veel on aega ümber mõelda, et türgi inimestega ei ole nalja! Mina igatahes usun ja loodan, et see pulm saab vahva olema ning mulle lubati, et tantsu saab ikka kõvasti lüüa (mida ei pidavat saama söömise ja joomise kohta öelda) ning oma sabaotsa tahaks ma keerutada küll!

Imbi ja Ärni käisid poes

Täna juhtus meil selline huvitav lugu, et hakkasime minu "Ärniga" poodi minema, et mulle šampooni ja palsamit osta. Arvasime, et meile lähimas poes ei müüda minu lemmikšampooni, Gliss Kur - Asian Straight'i ning võtsime ette pikema käigu Duivendrechti kaubanduskeskusesse, kuhu on umbes kilomeeter meie kodust. Kõigepealt käisime supermarketis, kust ostsime igasugust söögivärki, aga kus ei müüdud minu šampooni ning siis läksime pagariärisse, et saada värsket prantsuse saia ja minule rukkileiba päevalilleseemnetega ning siis läksime selle poe poole, kus müüakse šampoone ja seepe ja igasuguseid ilus-püsimise-vahendeid. Poe ukse taga selgus, et see tehakse lahti 13.00, aga kell oli alles 12.26. Seega, otsustasime, et lähme tagasi koju ja tuleme millalgi hiljem sinna tagasi, et mu juuksed enam kaua friikartulinägu olema ei peaks. Õues oli aga selline huvipärane lugu, et nii paks udu oli, et nähtavus oli umbes 2m (ausalt, ma ei liialda).. hakkasime siis kodu poole kõndima, Ärnil oli käes suur suur toidukott ja Imbil oli kaenlas tualettpaberi 12-pack. Jutustasime ja naersime ja kõndisime ja vaba käega hoidsime käest kinni ja vahepeal tegime paar musi ka ja järsku avastasime, et oleme totaalselt ära eksinud. Ma olen viis kuud elanud siin samas majas, käinud ülepäeva samas kaubanduskeskuses, et süüa osta ja saad sa aru, me eksisime ära!!! Nagu arvatagi võite, siis pidin end pooleks naerma - Ärni muidugi ei olnud nii rõõmus, sest tema oli terve tee tassinud seda rasket toidukotti, aga mina ei suutnud itsitamist lõpetada isegi siis kui olime juba kodus. Kui koju jõudsime, siis hakkas ka Ärnil naljakas, sest me läksime ju poodi ainult šampooni ja palsamit ostma, aga tulime tagasi hiiglasuure toidukotiga ning asju, mille pärast me poodi läksime, me üleüldse ei saanudki.

Selleks ajaks, kui koju olime jõudnud, oli kell saanud juba üks - jõime tassi kohvi ja sõime hommikuvõileibu ning hakkasime siis jälle uljalt udu ja jäiseid radu trotsides kaubanduskeskuse poole kõmpima. Sain endale vajalikud juuksehooldusvahendid (lisaks plaanis olnud tarvetele ostsime mulle ka juustesse jäetava spray-palsami) ja marusoojad kõrge säärega sussid (sellised UGG's saabaste moodi, aga pehme tallaga, valget värvi) ja siis veel natuke hügieenitarbeid.

Õhtusöök oli meil väga uhke, Bart oli teinud kõrvitsa-tomati-porgandisuppi ja meie Ärniga küpsetasime ahjukartuleid porgandite, paprika, sibula ja küüslauguga ning mulle ja Bartile tegime juustušnitsleid ja Ärni küpsetas endale veiseliha.. Sain teada, et hollandi keeles on mitmekäiguline eine otsetõlkes mitmekoridoline eine, seega as a third hallway oli Imbil ja Ärnil mõnus tassitäis kohvi ja Bartile tegin Maroko-teed, mis meenutab mulle minu armsat hollandi keele õpetajat Hermat, kellega koolis ikka alati seda teed joome.

PS. olen täna terve päeva kandnud oma armsa sõbra teksaseid, natuke on küll pikad, aga lõpuks ometi saan proovida Cosmopolitani ammust soovitust kanda peika teksaseid, et veelgi hotim välja näha!

mardipäevast ja muust

Eelmisel neljapäeval sai mulle osaks suur õnn joosta marti. Või noh, siin on see Saint Martin's Day, kus lapsed käivad uste taga laulmas laternatega ja siis onud-tädid annavad lastele kommi. Et mina olin neljapäeval tööl ning siin lapsed tavaliselt üksi tänavatel ei käi, siis saingi kaasas käia. Ühtlasi tuleks ära mainida ka see, et eelmisel neljapäeval oli siin vist kõige suurem torm üldse. Tuiskas ja sadas ja müristas ja lõi välku ja niii tugev tuul oli, et see tahtis lausa pikali mind(rääkimata lastest) lüüa. See oli väga huvitav kogemus.. lapsi oli tänavatel palju ja et tuul nii tugev oli, siis paberlaternad olid kõigil katki.. kui lapsed koputasid ustele ja hakkasid laulma: elf november is de dag... jne, siis lapsevanemad seisid mõne meetri kaugusel. Hirmus naljakas oli minu jaoks veel see, et tavaliselt, kui keegi laulis kellegi ukse taga ja uks avanes, siis järsku sai kolmepealisest ansamblist kahekümnepealine koor.. et kui nt lapsed olid oma sõpradega kõrvalmaja juures ja nägid, et kuskil tehakse uks lahti, siis jooksid kõik sinna kokku, kus uks lahti läks ja poole sõna pealt liituti lauluga. Ma olin igalt poolt nii läbimärg, et kui koju jõudsin, siis tilkusid isegi rinnahoidjad, kuigi mul oli paks sulejope seljas. Annabelle ema ütles, et ta on väga tänulik, et ma lapse soojalt riidesse panin ja et isegi sellise ilmaga olin nõus välja minema. Et lapsele pidi see palju tähendama. Muidugi, et tähendab palju! Ma mäletan seda väga hästi, kui ise sättisin end mardi- või kadripäevaks valmis, et jooksma minna.. sellest oli nii palju lõbu.. ja pärast kõik need maiustused!

Pärast käisime Ahti ja ta kolleegiga väljas, aga ainult lühikest aega, sest tahtsin metrooga koju tulla ja viimane metroo tuleb linnast mõni minut pärast südaööd välja. Saime sõber härraga Waterloopleinil kokku, et koju sõita. Ta oli poest läbi käinud ja ostnud jälle vajalikke asju, mida ta ise kutsub nonsenseks, aga mida on hirmsasti vaja osta (noh nagu kummikommid ja krõpsud ja šokolaad ja Coca Cola jne) ja mis talle nii suurt rõõmu valmistavad. Vahepeal tundub, et isegi suuremat rõõmu kui see maitseelamus, mis ta sellest saab, valmistab talle rõõmu minu üllatunud ilme ja umbes 3x suurenenud silmamunad, kui ma jälle näen, mida ta kokku ostnud on. Või noh, vahepeal tundub lihtsalt nii.

Reedel pidasime Noami sünnipäeva. Peo teemaks oli sisemine deemon.. et mina ei oska end kolliks või vampiiriks või libahundiks riietada (sest esiteks ma kardan igasuguseid õudusfilme ja teiseks see ei ole minu cup of tea), siis otsustasin, et minust peab saama Pipi Pikksukk ehk Pippi Langkaus. Sest härra kutsub mind Pipiks niikuinii kogu aeg.. ja minu garderoobi silmas pidades, ei olnud mul enda ümberkehastamine väga keeruline. Hiljem selguski, et sain parima kostüümi tiitli, Bart hakkas selle peale naerma ja ütles:"Ja ta kandis lihtsalt neid riideid, mida ta iga päev kannab!" Aga ikkagi, mul oli tuju hea ja külalised olid toredad ja mojito'd maitsesid hea! Ja ma tegin Noamile sünnipäevaks šokolaadikoogi, mis tuli niiiii hea välja, et isegi üllatusin.

Laupäevane hommik oli selline.. mitte just pohmelline, aga mu pea hakkas valutama. Arvasin, et äkki sellest mõnest mojitost, aga kui mu pea ka veel pühapäeva õhtul valutas, siis ma enam ei arvanud, et tegu pohmeluspoisiga oli.

Pühapäeva õhtul pakkisime sõbra asju ja mul oli küll selline, nutumaiguline, olla. Kuidas ta mind ikka üritas rõõmustada ja tuju paremaks teha.. ma ei tahtnud talle välja näidata, et kurb olen, aga olin ikkagi. Ta riputas mulle seinale naela külge mingid imelikud roosad kunstlilled ja ma küsisin, et MIS NEEED VEEL ON? sest olgem ausad, need näevad natuke imelikud välja.. ja siis ta ütles, et ta oli need Taist ostnud, et need toovad õnne.. ja et kui teda kaks nädalat ei ole, et siis vähemalt oleks õnn minu kodus.. ja sooja karvase teki tõi mulle ka, et mul üksi magades külm ei hakkaks.. ja siis ma siin istusingi voodi peal, vaatasin kuidas ta askeldas ja ikka üritas mind naerma saada. Ta jättis mulle isegi oma lõhna, et ma võiksin seda endale peale lasta ja õnneks saan ma tema riideid ka kanda, niiet ei olegi kõige hullem. Aga kui ma mõtlen selle peale, et täna oli alles teine päev, kui teda ei ole ja alles ühe öö olen pidanud üksi magama... ja 13 ööd tuleb veel, siis on ikka natuke kurvakas. Vähemalt ta helistab mulle ja siis ei ole nii hull.

Täna hommikul näiteks läksin alla, et endale kohvi teha.. ja siis Noam küsis mu käest, et miks ma selline torrtorr olen.. ja siis ma ütlesin talle, et:" ma mäletan, kui mul veel peika oli... et mul on alati mu lemmik-heleroheline tass ja minu sõber teab seda, et alati kui ta tegi kohvi, siis ükskõik, kus see tass ka ei olnud, ta otsis selle üles ja pesi puhtaks, et ma saaksin sealt kohvi juua ja täna ma ei leidnudki seda tassi ja pean nüüd teisest tassist jooma...." Noam muidugi hakkas naerma, et ta on alles ühe päeva ära olnud ja mul juba kurbus majas, aga no, mis sa teed!

Ja mu keelekursus! Eile oli siis see püha päev, kui sain ka mina oma elus kolm tundi hollandi keelt õppida. Oleme kursusel neljakesi: mina, üks poiss Bulgaariast, üks poiss Usbekistanist (kas eesti keeles öeldakse Usbekistan või on see Usbek?) ja siis üks tüdruk Kasashtanist (ausalt, ma ei tea, kas ka seda sõna kirjutatakse nii), aga ta üles kasvanud ja elanud Moskvas. Õpetaja jaoks olime kohe üks ja sama idablokk, pärast tundsime ka ise end nii, kui hakkasime kõik omavahel vene keeles rääkima. Väga huvitav! Kui mulle mu sõber õhtul helistas, siis sai ta kõvasti naerda, sest ta niikuinii kutsub mind üsna tihti oma väikseks venelaseks ja iga kord kui ma talle ütlen, et ma ei ole venelane, siis teda ajab see nii hirmsasti naerma. Aga mulle see meie seltskond seal keelekursusel meeldib väga! Oskan juba öleda, et hiir on kastis (de muis is in de doos) ja tegelikult igasuguseid muid asju ka veel.. mu hollandi keele õpetaja ütles mulle, et ma peaksin inglise keele ära unustama ja proovima rohkem hollandi keeles rääkida, üritasin talle seletada, et ma ei saa hollandi keelt rääkida, kui mul sõnavara ei ole, aga ma ei tea, kas ta must väga aru sai, sest ta ei oska eriti hästi inglise keelt. Eks näis, arvan, et kui mu sõber kahe nädala pärast tagasi tuleb, siis oskan juba päris hästi hollandi keelt, sest selleks ajaks olen olnud juba 18h koolis.. ja paberite järgi iseseisvalt õppinud ka mingi 14h. Sain eile veel vana klassiõe, Elisabethiga kokku.. ja oli väga tore! Eesti keeles on ikka hea jutustada.

Täna käisin tööl, mängisime klaverit ja kassidega ja meisterdasime ja käisime pagariäris ja jutustasime ja vaatasime telekat. Annabelle on ikka täiega armas tüdruk! Pärast tööd käisin poes, ostsin nädala toiduvaru, millele kulutasin kogu oma selle nädala palga, aga no, mis teha, vahepeal peab poes ka käima. Vähemalt ostsin mitmekülgset ja tervislikku toitu... ning õhtusöögiks tegin Bartile hübriide (nimetus hübriidid on neil seetõttu, et need on justkui segu burritodest ja tacodest.. ja siis ongi hübriid). Täna ostsin valmis tortillasid, tavaliselt küpsetan need ise, aga tahtsin täna aega kokku hoida. Tortillade sisse teen segu (hakin ja praen 2 sibulat, 5 küüslauguküünt, 250gr sojahakkliha, 3 chillikauna, 1 paprika, purk konservmaisi, purk punaseid ube, pakk tomatikastet, pakk tex-mex burrito maitseainesegu) ning siis panen sinna vahele veel riivitud juustu ja jääsalatit. Nämm-nämm!

Homme tuleb Marek Amsterdami ja siis meil hakkab hästi tore olema ja kuna ma pean enda mõistes palju tööl ja koolis olema, siis olen kindel, et järgmised kaks nädalat lendavad mööda linnutiivul!

Viimased päevad on olnud mõnusad ja rahulikud... üleeile olime terve päeva sõbraga koos ja lihtsalt vedelesime.. no vahepeal käisime õues jalutamas ja lehehunnikus mängimas.. näiteks õppisin, et (ma ei tea, kuidas neid asju täpselt nimetatakse) vahtrapuu neid asju, millest saab buratino-nina teha, saab ka väga edukalt lennutada nii, et nad paistavad välja nagu helikopterid.. alguses kui ta viskas selle õhku, arvasin, et see on mingi putukas, mis ta maast leidis.. ja siis lennutasime neid ja naersime ja jooksime ja kallistasime.. ja vaidlesime, et kumb saab paremal pool käia. nimelt, tunnen end hirmus ebamugavalt, kui pean kõndima kellegist vasakul pool.. ja siis oli meil võistlus, et kes saab olla paremal pool.. naersime nii, et kõhud kõveras.. ja siis tulime tuppa ja kuulasime muusikat nii palju kui jõudsime ja vahepeal tantsisime ja siis jälle naersime ja siis jälle kallistasime... oeh.

eile mõtlesime ka kodused olla, aga mu toanaabril Noamil oli sünnipäev ja siis õhtul otsustasime ikkagi, et lähme välja. see koht, kus käisime, nägi välja nagu Zavood, isegi lauajalgpall oli seal.. ja muusika oli sama.. ja selline tunne oli, nagu ka inimesed oleksid samad... mängisime piljardit ja jutustasime ja oli lõbus.. enne sinnaminekut sain kokku ka Ahtiga, kes tõi mulle kodust riideid ja asju.. ja kui jõudsime õhtul koju, hakkasin kohe suure hooga proovima selga kogu seda kraami, mis sain... ja oli juhtunud selline huvipärane lugu, et mu teksad, mis mu ema mulle saatnud oli, olid mulle nii suured, et ma nägin välja nagu üks naljaräppar.. iseenesest on see väga tore, et ma pisem olen.. aga ma nii lootsin, et need teksad istuvad mul jalas hirmus hästi (sest enne olid nad mulle väiksed ja need olid alati sellised teksad, mida proovisin, kui olin natuke alla võtnud ja siis muudkui ootasin, et millal nad mulle parajad on - ja nüüd on nad mulle suured)

Täna lähme ilmselt Ahtiga välja ja ma usun, et saab olema tore...

Esmaspäeval hakkab mul kool pihta ja järgmine nädal tõotab tulla kiire, mis iseenesest on hea, sest mu sõber läheb kaheks nädalaks minema.. ja kui mul ei oleks midagi teha, siis oleks ju kurvakas.

ja rohkem ei olegi mul midagi öelda. nii ma siin elan.

:)

Käisin täna siis keelekursusel. Tegelikult tuli välja, et see ei olnudki veel päris keelekursus, lihtsalt kirjutasime täna lepingutele alla ning rääkisime kursuse ülesehitusest. Muidu oleks pidanud minu osalemine seal hakkama pihta järgmisel nädalal (tahtsin varem hommikupoolikuti käia), aga kuna ma ei tea, kas ma saan oma ihaldatud töö või mitte, siis ütlesin neile, et annan teada, millal ma saan kursusel osalema hakata. Õhtuti olev kursus hakkab pihta 15.novembrist. Huvitav oli see, et olin seal täna ainuke, kelle hollandi keele tase on A0 (teistel oli A1 või A2), aga me kõik peame ühtmoodi omandama B2 taseme kuupäevaks 28.08.2011.. nii öeldigi mulle, et ma pean teistest tunduvalt rohkem tööd tegema. Kui teised õpivad keskmiselt 6h nädalas, hakkab minu koormus olema 16 tundi nädalas. Aga ma usun, et ma saan hakkama! Ma tahan seda keelt selgeks saada!! Õnneks selgus ka see, et kui peaks midagi juhtuma, et ma ei saa seal kursusel lõpuni käia, siis ei ole trahv väga suur, kõigest 270 euri. Kartsin, et see võib olla mingi 2000 euro ringis või isegi rohkem, sest siinsed kursused, millel võib raha eest osaleda, on keskmiselt 400 euri nädal...

Pärast Taalwijseris käimist otsustasin, et lähen Waterloopleinile, Amnonit vaatama, sest ma polnud teda juba mingi üle kuu aja näinud (ta oli vahepeal Israelis).. Jutustasime ja jõime kohvi ning sealoldud 4 tunni jooksul sõime nii hilist hommikusööki kui ka lõunasööki. Amnon on tore ja lahke, hoiab mind hästi.

No ja siis tulin koju... hommikul jäi mu sõber minust maha siia, sest pidin juba kella 9 paiku kodust ära minema.. vaatasin, et voodi oli ilusasti ära tehtud ja kõik läikis.. ja siis istusin oma jope ja mütsi ja salliga oma voodi peale.. ja jäin tukkuma. Mingi hetk ärkasin üles ja läksin vetsu.. ja mida ma nägin! Meie hambaharjad suudlesid!!!

No.. tegelikult suudles küll minu hambahari tema oma. Aga ikkagi.

oeh:)

.

pilt on tehtud minu telefoniga, millel ei ole eriti head kaamerat, niiet sellest ka pildi kvaliteet.. aga kuna ma olin nii super-erutunud ja suurest avastusest pikali kukkumas.. siis lihtsalt pidin selle jäädvustama!

kohtinguelu

Kuna me ei suutnud reedel otsustada, et kas minna välja või mitte, jäime koju.. olime elutoas koos oma majanaabritega ja jutustasime ja otsustasime, et läheme kuskile välja tantsima laupäeval.

Eile, laupäeval, aga juhtus nii, et Bart tahtis ühte tüdrukut välja kutsuda, aga ta arvas, et oleks parem kui me läheksime kinno neljakesi.. nii helistasingi oma sõbrale ja küsisin, et mis ta sellest arvab. Otsustasime minna kinno, Inceptionit vaatama.. ma tahtsin seda juba juulis minna vaatama, aga siis meil ei olnud Tiinaga selleks piisavalt rahalisi võimalusi. Kahjuks see tüdruk, keda Bart kutsus, ei saanud tulla, nii läksimegi kinno kolmekesi.

Seanss hakkas päris hilja, 23.20 ja mulle meeldis see film täiega! Sellise loo kirjutamine pidi olema ikka väga raske ja tehniliselt oli ka film nii hästi tehtud - nautisin iga sekundit.. kuigi vahepeal oli üks asi, millest ma aru ei saanud ja pärast filmi küsisin sõbra käest, et mis asi see oli.. ja siis tuli välja, et kogu filmist oli see ainuke asi, millest mu sõber üldse aru sai! Siis naersime, et hea, et me ikka koos läksime, sest nüüd said mõlemad kogu loost aru... Meie kolmas kohtingukaaslane kuulas meie vestlust pealt ning nentis, et tal on hea meel, et meiega kinno tuli, sest meie kokkupandud jutt aitas tal kogu pilti kokku panna. Niiet.. kolm on seltskond!

PS. liblukad liblukad liblukad

üks väike köögiaskeldis...

Kuna ma eile olin omadega suht väsinud, siis ei võtnud seda küpsetamist ette.. aga täna hommikul.. istusime jälle kõik meie päiksepaistelises aias ja otsustasin, et täna on see päev, mil ma teen selle rullbiskviidi valmis! Kui mu härra sõber läks koju oma asjatoimetusi tegema, siis mina asusin suure hooga tainast tegema. Minule iseloomulikult juhtus muidugi nii, et mikser, mis on alati töötanud, täna lihtsalt ei hakanud tööle. Ja isegi vispel, mida, mulle tundub, et olen siin majapidamises näinud, oli jäljetult kadunud. Teatavasti tuleb rullbiskviidi jaoks munad hästi vahtu saada... hakkasin siis kahvliga kloppima (retseptis oli öeldud, et vispliga läheb 11 minutit).. kui olin juba 10 minutit kloppinud ja asi palju parem ei näinud, siis võtsin purgi, milles raputasin neid mune veel 10 minutit.. ja seejärel kloppisin neid kahvliga veel mingi 5-6 minutit. Käelihased on mul sellest rahmimisest täitsa valusad.. ja mulle tundus, et see muna oleks pidanud olema veel rohkem vahus, aga no.. ma ei jõudnud rohkem lihtsalt. Täidise ja pealmise kihi tegin maasikajogurtist ja mascarpone-toorjuustust ja natuke riivisin apelsinikoort ka sisse.. ja kõige peale raputasin mandlilaaste.. välja näeb päris ilus, ma ei tea, kuidas maitseb.. aga see tainas jäi natuke selline, et meenutab veidi pannkooki..

Bart igatahes ütles selle koogi kohta, et "Wow, girl. You rock!" sest välja näeb see tõesti täiega numps. Ja et ma olin Bartile lubanud teha köögi- ja juurviljasuppi, siis hakkasin köögis edasi askeldama. Lõikusin, koorisin ja praadisin ja keetsin.. ja supp sai just 30 minutit tagasi valmis. Pean nentima, et endagi üllatuseks on minust saanud köögikata.

Aga eile muidugi juhtus ka minuga midagi väga üllatuspärast. Ma ei teadnud, kas mu sõber tuleb ööseks siia või mitte ja siis saatsin talle enne südaööd sõnumi, et ma olen väsinud, et näeme homme või millalgi, aga et kui ta on kuskil läheduses ja ruttu siia jõuab, siis ta võib siia tulla. Olin juba mingi tund aega voodis olnud, und ei tulnud.. mõtlesin ja mõtlesin.. ja siis saatsin talle sõnumi, et mul und ei tule ja tekil on ka tema lõhn, aga teda ei ole ja nüüd ma pean siin mõtlema ja vähkrema ja lage passima.. ja noh, siis millalgi juhtus nii, et ma ikkagi jäin magama.. ja järsku tegin silmad lahti, sest tundsin, et keegi on veel toas (no, kass magas niikuinii mu jalgade peal).. ja mida ma näen! Härra sõber seisab täispikkuses mu toas, naeratus kõrvuni peas. Et noh, ikka juhtub siin huvitavaid asju:)

küpsetan ja koon...

Täna on nii ilus ilm! Päike paistab ja linnud laulavad ja hommikul, kui nautisime päikest mu aias koos mu sõbraga, siis tundsin, et elu on ikka nii ilus ja hea!

Ja siis tekkis mul tunne, et ma tahaks talle küpsetada rullbiskviiti.. See mõte tekkis vist sellest, et üleeile või üle-üleeile käisime jalutamas ja siis sattusime mingisse poodi, kus müüakse igasuguseid võõramaa toite ja maiustusi. Minu sõbral hakkasid seal silmad särama ning korvi kuhjusid kommid, kuivatatud puuviljad, koogikesed ja muud maiused ja igat sorti limonaadi.. nii, et kui olime lõpuks kassajärjekorras, ei suutnud ma naeru ning oma suud pidada ja ütlesin, et meie ostukorv näeb välja, nagu oleks poes käinud kaks seitsmeaastast. Panin tähele, et kui olime koogikeste letis, siis ta vaatas eriti maia pilguga rullbiskviiti ja ütles, et see on üks hea asi, kas ma olen seda söönud. Vaatasin talle suurte silmadega otsa, et kas ta mõtleb, et ma olen kuskilt teiselt planeedilt pärit... Ja täna hommikul kui võtsin ahjust välja juustusaiakesed, mis ta eile tõi ning leidsime, et ma olen ikka üks väga hea kokk (mõtle, suudan poesaiakesed ahjus 5 minutiga soojaks teha) ja ta ütles, et minu koogid on nii head, sähvatas mu peakeses üks rullbiskviidi-lamp.. Ma ei ole kunagi rullbiskviiti teinud ja ma olen kuulnud, et kuigi see on selline lihtne asi teha, on teda võimalik väga kergesti tuksi ka ajada.. ja mu ahi ei ole kõige parem, aga ma katsun proovida.. ma ei pea ju talle ütlema, et ma seda teen ja kui see välja ei tule, siis ma saan uuesti proovida seni, kuni see välja hakkab tulema. Simples!

Eile oli meil ka väga tore.. või noh, ta tuli õhtul siia, oli mulle muretsenud arbuusisalati, (sest enam siin poodides lahtist arbuusi ei ole võimalik saada, aga ta teab, kui väga ma arbuusi armastan...) ja muud söödavat ja joodavat... ja nii me siin limpsisime konjakit ja vaatasime filme kahekesi patjade ja tekkide vahel kuni kella kuueni hommikul. Nägin ka mina siis ära maailmakuulsa filmi Scarface, millest ma varem midagi ei teadnud.. ja härral sõbral olid silmad suured, et kuidas ma ei tea Al Pacino ühte parimat filmi.. no igatahes, lubati mind tutvustada tema filmide ja ka teiste filmidega minu sõbra must see listist. Ja noh, meil on ikka veel pool pudelit 35cl-st konjakist alles, niiet järgmisel nädalal või millalgi võib seda korrata...

Ja nii ma olengi istunud tänasel päikesepaistelisel päeval kordamööda õues aias päikese käes või oma pisikeses heledas toas, nägu naerul, ja mõelnud, et kuidas ikkagi teha ühte maailma parimat rullbiskviiti.

Väga sadamaõnn

Täna hommikul otsustasime, et teeme Päpule sünnipäevaõnne:D
Nimelt oli eile tal sünnipäev, aga ta, vana hull, oli otsustanud Rootsis sel ajal viibida. Niisiis, kogusime end täna hommikul Potsu ja Pätuga juba kell 9 hommikul kokku, et minna Päpule sadamasse rooside ja plakatite ja lauluga vastu. Kui ta väravatest välja astus, siis laulsime suure hooga talle "Ta elagu!'" laulu ja ma usun, et kuigi oli natuke piinlik - siis tegelikult meeldis talle see väga. Jah ma tean, me oleme hullud:D

Siis tegime väikse tiiru kaubandusvõrgus ja muretsesime omale natuke riideid. Sain omale ühe armsa sviitri ja ühe t-särgi. Ja nüüd, nüüd on kriis käes. Võin avalikult kuulutada, et raha on otsas. Kui keegi soovib, siis võin end vist müüma hakata:D

Muidu on nii, et olen megaväsinud. Eile hingama ei jõudnud, aga esseed sain valmis. Kui hästi või halvasti, eks seda saab proua õppejõud otsustada.

Kui rahast taskus kuulda pole kippu ega kõppu

ning sel suurel vaesusel ei paistagi olema lõppu,

siis ära oota, mil külla tuleb itk -

võta endal amet, mil ajalugu pikk.

Müü oma keha, müü oma hing

ning kui sellest vähe, siis ka Jimmy Choo king.

Rasked ajad on meil kõigil käes,

kalamarja ei sa laual näe.

Kui kehast, hingest alles pole kippu ega kõppu,

siis äkki raha taskusse tagasi leiab tee.

Vaimuvaesusel ei saagi olema lõppu -

tee mis sa tahad või ära tee!

First day of the rest of my life

Oh sa juudas, kus täna oli alles PÄEV!

Kõigepealt käisin hommikul tunnetuspsühholoogia ja käitumise regulatsiooni eksamil ning loodan, et täna oli see päev, kus oli mul heasti lotoõnne, sest olgem ausad, loomuliku intelligentsi peale seekord lootma jääda ma kahjuks ei saanud.

Pärast eksamit läksin rõõmsasti Nele juurde massaaži. Jõime alguses teed ja ma rääkisin ka talle oma uutest põhimõtetest, mida siin elus kavatsen rakendada. More fun, less stress! Ja rääkisin ka seda, et igaüks on oma õnne sepp ja katsuge te mind siin kurvaks ajada, sest olgem ausad, ka J.J.Rousseau on öelnud, et see kes tahab olla õnnelik, seda ei saa õnnetuks teha mitte keegi, kui inimene vaid TAHAB päriselt olla õnnelik. Ja noh, ka mina arvan, et see on üks õige moodus elamiseks. Rääkisin siis Nelele kõik oma jutud ära ja ta nõustus minuga ja selgus, et ta on selle enda jaoks juba palju varem avastanud. Siis hakkasime massaažiga pihta, sain ka mina oma vanad ja väsinud kondid pehmeks. Nele teeb head tööd! Pärast jõime veel teed ja rääkisime igasugustest maailma asjadest... ja siis mõtlesin et oleks paras aeg minna raamatukokku, kuna olin terve päeva oma rüperaali kaasas vedanud. Teel raamatukokku jõudsin muidugi ümber mõelda oma sada triljonit korda.. ja asi lõppes sellega, et läksin hoopis Kaubamajja ja valisin endale saapaid, sest olgem ausad, ka see talv on tulnud nii peale, et pole silmasällil uusi talvesaapaid.

Siis jõudsin koju... ja jäin ootama oma esimest vabastava hingamise seanssi. Nimelt juhtus minuga säärane huvipärane lugu, et eelmises postituses kirjutasin, et tahaks sellega tegeleda ning nagu taevast ilmus välja preili Sirgi, kes ütles et tal on üks tuttav, kes tegeleb sellega. Pikalt ei mõelnud, saatsin sellele tuttavale maili. Asjalood läksid nii ladusalt, et leppisime kokku tänasele päevale väikese hingamisseansi. Täitsa lõpp ikka kuidas asjad lähevad nii, nagu me seda soovime. Piisas vaid sellest, et ma ütlesin korra välja, et tahaks sellega tegeleda.. ja nüüd, vähem kui 72 tundi hiljem, olen seal juba ära käinud ja üliüliülirahul!

Läksin kella poole kaheksaks siis Rene juurde, kes on nüüd mu hingamisterapeut või ma ei teagi kuidas neid nimetatakse. Ta tutvustas mulle natuke meetodit ja siis heitsin põrandale ja hakkasin hingama. Ta toetas mind, aitas mul hingata ja sisendas julgustavaid sõnu.. ja juba mõne hetke pärast tundsin, kuidas surisen igalt poolt... tundsin enda sees hullu energiat ja selline tunne oli, et kohe sõidab katus minema... ja siis läksid jalad krampi.. see ei olnud väga meeldiv, aga see pidigi mõnel juhul olema alguses nii. Igatahes.. olin seal oma tund või midagi hinganud, vahepeal tundsin ka, et läksin reaalsusest minema, aga see oli nii lühiajaline, et peaaegu ei olnudki. Siis tundsin, et mul on vaja minna vetsu... ütlesin Renele, et on aeg.. ja proovisin end püsti ajada... kuid mul ei õnnestunud see!! Täitsa hull... ma ei saanud enam jalgu alla, pea käis täiega ringi ja jalad surisesid ... ja kui ma lõpuks püsti sain, siis jalad üldse ei kandnud... asi ajas rohkem kui naerma, ise püsti ei seisa, aga kohe vaja kõndida:D noh jõudsin siis vetsu... ja ennäe imet! jalad läksid krampi... see tähendas aga seda, et ma ei saanud potile istuda, sest ma ei saanud jalgu liigutada. Hoidsin seinast kinni, et ma pikali ei kukuks, sest hoolimata sellest, et jalad krampis olid, tasakaalu ja jõudu mu jalgades ei olnud - seda on hullult keeruline seletada, aga päriselt, nii oli:D

Lõpuks suutsin enda keha siiski kontrollida ja ka vedeliku väljutamine õnnestus üsna edukalt. Läksin siis tagasi tuppa ja hakkasime edasi hingama... hullult mõnus oli, selline tunne oli, et hingata pole kunagi varem nii mõnus olnud, sel hetkel mõtlesin et tean, miks selle asja nimi on vabastav hingamine... kuid see ei olnud veel kõik.... kuidagi tundus, et see reaalsus kestab liiga kaua, et ma äkki ei suudagi end vabaks hingata... siis tahtsin juba nutma hakata, et raiskan Rene aega ja tulemust ei olegi... ja siis üritasin endale sisendada, et ma saan sellega hakkama, et ma pean end lõdvaks laskma.. ja järsku - järsku oli rahu. Ma olin kui pehme pilvekese peal... muusika, mis enne mängis kõvasti, oli kuidagi järsku nii pehme ja helisev ja ilus... hingata oli mõnus... see oli nagu ÜLIMÕNUS tunne! Rene ütles, et ma olin kuskil 15 minutit olnud rahutsoonis, aga mulle endale tundus, nagu oleks see kestnud mingi minut ainult...

Tegin silmad lahti, kõik käis ringi, küsisin, et mis toimus... pea oli segadust täis.. ja üritasin seletada, mida tunnen, aga õigeid sõnu ei leidnud... rääkisin seal mingit seosetut teksti ja üritasin oma tundeid väljendada - neid oli nii palju!

Ja kas te kujutate ette, kogu see minu hingamise-asi kestis üle kolme tunni!? Rene oli õnneks väga kannatlik ja toetas mind kogu selle aja - selle eest suur respect!

Siis jõime veel teed... ja rääkisime natuke asjadest... ja teate.. ma olen õnnelik... mul on rahu ja mul on hea meel ja sealsamas on mul nii palju head energiat, et ma ei teagi kohe, kuhu seda kõike pista!

Maailma toredaim päev maailma halvima teenindusega

Vahepeal on juhtunud igasuguseid põnevaid asju. Detsebmris käisime P-gängiga Haapsalus, Fra Mares. Tegime endile jõulukingitused. See oli üks väga tore käik! Kõigepealt saime hommikul meie vana kooli juures (Kixa, Poku, Potsu, Pätu, mina) kokku, kus oli juhtumisi ka mu vana klassijuhataja, kes ütles, et me pole sugugi muutunud- ikka hullud. Mul oli kotiks mu „dhi juusjual SPA-bääg“, mis oli tegelikult lihtsalt mingi ruuduline kinkekott:D Sealt edasi suundusime Laagri Statoili, kus elavad meie gängi uusrikkad:D Katu, Sirka ja Päpu. Jagasime endid autodesse ära. See toimis üsna heal, paariks loe, meetodil. Naljakaks tegi asja see, et meil ei olnud mingit järjekorda lugemisel, kes jõudis enne oma numbri hüüda, see oli siis vastavalt autos number 1 ja autos number 2. Alguses olin mina Poku ja Sirka ja Pätuga autos number üks. Meil oli lisaks toredale seltskonnale veel 1 mandariin kamba peale (emme andis mulle hommikul kaks tükki kaasa, tegime mõlemale autole kaasavara) ja imevahvad walkie-talkied.

Terve tee olime omavahel ühenduses, alguses ajasime lihtsalt põnevat juttu.
Nt Auto 2: „Ahtung, ahtung, auto number 1, kuidas on lood mensturatsiooniga“
Auto 1:“Kuuldel, lood menstruatsiooniga negatiivsed, kuidas teil, side lõpp“
Auto 2:“ Meil autos üks rase pluss kolm menstruatsioon negatiivset, side lõpp“
Mõne aja pärast otsustasime, et mängime sellist mängu, et üks autoseltskond laulab walkie-talkiesse mingit laulu ja teine peab ära arvama, mis looga tegu on. Laulsime igasuguseid laule, the graduation songist mukilauluni. Seis püsis stabiilselt viigis.

Mõne aja pärast jõudsimegi Haapsallu, käisime kohalikus supermarketis ihuhädasi leevendamas, seal selgus, et üks meist on sattunud menstruatsioon positiivsesse olukorda. Saime palju nalja ja maksime korduvalt tasuta WC eest:D Kuna meil oli SPA-ni päris mitu tundi aega, siis läksime Pizza Grandesse, kus meid kostitati väikeste tervitusnapsude ja pizzaga. Pätul muidugi õnnestus saada väga õudne kanasalat (tahtsin ise ka alguses seda tellida, aga hästi läks,et ei tellinud:D) muidugi jah, kes see teise õnnetuse üle naerab. Õnneks on Pätul head sõbrad, kes jagasid talle lahkesti pizzat ning näljaseks ei jäänud keegi.

Siis jalutasime natuke ringi ja sõitsime SPA-manu. Võtsime endid paljaks nigu nalja, arutasime selle hooaja trikoo-moe üle ning pesime endilt reisitolmu ja sukeldusime mullibasseini. Äärmiselt rõõmustav oli, et neil oli seal justnimelt kaheksa kohta. Istusime siis seal mullibasseinis (vann see igatahes ei olnud, sest ta oli ehitatud põranda sisse:D) ja itsitasime ja rääkisime naljajutte. Jube jube, kuidas ma neid tüdrukuid armastan... Katul oli kaasas digikas, millega sai vee all pilte teha ning nüüd on meist kõigist olemas isiklik veealune modellialbum:D Mullibassein oli end ammendanud, läksime edasi sanaariumisse (ärge küsige, mis see on, me ei jaganud nii moodsaid asju, aga oli vaja minna ja pista oma nina sisse) Alguses põles seal rohekas tuli ja kui me sisse läksime, siis kustus ära. Arvasime, et läksime kuskile lüliti vastu ja istusime seal pimedas.. aga oh ei.. õige pea tuli valgus tagasi, mis muutis värve. Istusime sanaariumis nigu nalja, tegime erinevate valgusvärvidega pilte. Kui tekkis uus pimedusmoment, siis suundusime edasi soolasauna. Määrisime endid korralikult sisse ja võtsime istet. Kel olid väiksed haavad kuskil, need kipitasid õige valusasti. Naljakas oli veel see, et kui keegi soovis sauna tulla ja nägi meid ees, siis ukse peal pööras ta ringi- ilmselt nägime nii hirmuäratavad välja. Muidugi, ma ei oleks ka eriti huvitatud sellest, et kui ma oleksin täiesti üksinda ja läheksin kuskile sauna, kus on kaheksa itsitavat tüdrukut- tunneksin end ebamugavalt, ilmselt nii oligi. Soolasaunast liikusime edasi infrapunasauna, et põletada endilt viimsegi peki (seda meil muidugi eriti ei ole, sest me oleme väga liikuvad ja sportlikud kaunitarid)... istusime jälle kõik koos ja juttu jätkus endiselt. Pärast seda käisime basseinis ja pildistasime ja ujusime ja Poku hakkas end lausa nii hästi tundma, et jäi vees lebades magama. See ole see noore ema elu! Siis käisime korra õuebasseinis ja pärast seda läksime lebolasse. Lebola oli minu isiklik lemmik. Kolmest tunnist, mis meil oli SPA-aeg, veetsin mina lebolas vist üle poole. Lebasin soojal kivipingil ja kuulasin kõrvaklappidest rahustavat merekohina-muusikat. Vaatasin läbi klaasseinte õue, kuss oli hall ja sombune, kivi peal oli soe ja mõnus. Lõõgastusin ja lasin soojusel enda sisse tulla. Mõtlesin ja unistasin ja hea oli. Unustasin end nii unistama, et soome ega türgi sauna ei jõudnudki. SPA aeg sai läbi ja läksime kahes vahetuses endid pesema ja sättima, sest meid pidi ootama imemaitsev kolmekäiguline jõulumenüü Fra Mare hotelli restoranis.

Mukkisime endid veel ilusamateks, kui me muidu oleme. Kreemitasime ja palsamitasime ja föönitasime ja sättisime. Varsti olime omadega valmis ja liikusime restorani poole. Seal, mis restoranis toimus- ma ei tahaks üldse rääkida, aga arvan, et võib olla üsna huvitav lugeda, kuidas me saime maailma kõige õudsema teeninduse osaks.

Kõigepealt läksime restorani (kus oli muidu buffet, eemal oli üks kaheksane laud kaetud täiskattega), kus ilutses suur ja kole roheline silt A la Carte restoran. Ütlesime uksel, et meil oli reserveeritud kella kuueks kaheksane laud. Teenindaja näitas sõrmega, kus see laud on. Läksime siis ja istusime maha. Seda, et me jõulumenüüd soovime, selle otsustasime ära juba Tallinnas, Fra Mare koduleheküljel oli kirjas, et nad pakuvad kolmekäigulist jõulumenüüd, mis oli üsna soodsa hinnaga (200 krooni vist), olime kodus juba ära valinud, et kes soovib mida, ma olin valinud A variandi, kus oli soolalõhe salat, kanafilee veinikastmes ja juustukook vist. Teenindajat meie laua juurde ei tulnud, kuna me olime üsna näljased, mõtlesime, et läheme võtame ise menüüd. Leidsimegi need abilaualt ja Sirka ulatas meile kõigile menüüd. Jõulumenüüst aga polnud seal juttugi. Vahepeal hakkasid inimesed buffet’d sööma ja meie kõrvale tuli üks neljane laud, mille juurde läks kohe teenindaja. See ajas natuke meele turri, sest me olime ju teatanud, et me tuleme ja meile oli kaetud laud (kuidas see kaetud oli, sellest hiljem:D)

Kui me olime oodanud juba üle 10 minuti, tuli teenindaja meie juurde ja me küsisime ta käest jõulumenüüd. Teenindaja vastas vigases eesti keeles, et see jõulumenüü on ainult aastavahetusel. Kodueheküljel oli kirjas, et detsembris. Kuna tekkis väike kahtlus selle koha heas maines, siis otsustasime, et võtame ainult pearoa ja läheme pärast kuskile mujale kohvitama ja glögitama ja maiustama. Sirka tellis üsna kalli veinipudeli ning teenindaja küsis selle peale, et kas ta majaveini ei soovi? Sirkal tekkis küsimus, et mismõttes, ta teeb teenindajale kassat ja on teinud juba oma valiku ning too küsib sellist asja. Meie mõtlesime, et tellime roosa veini, tähendab tellisimegi. Otsustasime oma söögid, see oli ka muidugi naljanumber. (Mina: „Üks kanafilee palun vahemere kartulipüreega“, teenindaja:“Mis number see menüüs on?“ No jumal küll, nagu kuskil kiirsöögikohas või chopstickis- kirjuta kan. Vvahem. Ja korras- edasi esitasimegi oma tellimusi stiilis: palun kaks kahte, neli kolme, üks viis ja üks kuus:S) ja võtsime kaheksa peale kaks juustuvalikut ning Katu tellis ühe mineraalvee.

Kõigepealt tuli teenindaja Sirka veinipudeliga, mille ta oli lahti teinud juba leti taga ning hakkas suure hooga kõigile valama. Katu pidi kordama talle umbes neli korda, et ta ei sooovi veini, ainult mineraalvett. Siis tuli teenindaja teise veinipudeliga, mis oli ka juba eelnevalt avatud ja hakkas valama neile, kellele valget polnud valatud. Katu pidi jällegikord talle meenutama, et ta ei joo veini. Kui kaks pokaali oli valatud, vaatasime, et see on kahtlaselt punane- ma arvasin et järelikult Pätu telliski punase veini. Siis aga selgus, et teenindaja oli ikkagi toonud meile punase majaveini, olgugi, et me olime tellinud roosa. Mõtlesime, et ei hakka sellest mingit skandaali tegema. Tuju oli igatahes juba hakanud ära minema. Siis saabus selline tore hetk, et teenindaja tõi pooleliitrises õlleklaasis Katule vett. Ei tea, kas see oli kraanivesi või mis.. ning samuti ei tea, mis puhul ses lauas siis veepokaalid olid? Sellele saime õige pea vastuse, teenindaja tõi lauale kannutäie vett ja mingi kandiku, kus olid leivaviilud, mis olid üsna kõvad. Mul läks tuju juba nii ära, et ei suutnud üldse enam viisakas olla.

Kritiseerisime seal üksteise võidu, kõhud olid tühjad ja teenindaja käitumine oli väga imelik. Oleks ta olnud viisakas või armas, poleks olnud nii hull. Potsu üritas meid maha rahustada, et me käituks ikka ilusasti ja et oleksime õnnelikud selle üle, et saame koos olla... ja siis järsku peatus oma jutuga ja ütles „Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas see laud kaetud on“ Oli nii, et kahvlite poolel oli asi õige, vasakul pool salatikahvel, paremal praekahvel, aga nugade poole peal oli asi natuke sassi läinud- kõik oli valet pidi. Lisaks sellele häiris meid see, et teenindaja ei võtnud neid üleliigseid lusikaid ja kahvleid lauast ära, aga me ei hakanud neid ise ka kuskile kokku lükkama. Hari oli punane ühesõnaga, ütleme nii.

Kell oli saanud juba seitse. Olime oodanud juba tund aega, lauas polnud isegi juustuvalikuid. Kõrvallaud, kus istusid neli inimest, sõid juba pearooga ja olid lõpetanud salatitega. Veinid hakkasid vaikselt otsa saama. Istusime ja ootasime. Lõpuks tuli teenindaja, kes tõi meile starterid ja kohe pärast seda praed. Oleks me seda teadnud, et starter tänapäeval ei olegi enam starter, poleks seda tellinud. Toidud olid suhteliselt maitsvad, ainult need juuksekarvad seal vahemerepürees oleksid võinud olla olemata. Pokul oli kolm juuksekarva, mul kaks. Maailma kõige rõvedam asi on kui toidus on juuksekarvad! Järsku hakkas teenindajal hirmus kiire, pooled sõid ja tema hakkas juba taldrikuid eest korjama, kuid selleks ajaks kui lauast ära läksime ja olime arve tasunud, oli lauas ikkagi kaks taldrikut.

Kõik see kokku tegi sellest restoranikülastusest üsna negatiivse kogemuse. Ainus hea asi oli see, et olime oma tüdrukutega ja vahepeal võtsime asja läbi huumori. Jootraha see teenindaja muidugi ei saanud, kahju, tal oleks üsna hea tipp olnud kui kõik oleks normaalne olnud. Mõtlesime isegi, et esitame kaebuse, aga ei tahtnud teise tuju enne jõule ära rikkuda. Oleks see olnud mingisugune suvaline pubi või söögikoht, tegu oli ikkagi hotelli restoraniga, kus peaks midagi ikka etiketist või asjadest jagama. Samuti poleks meid võib-.olla need ebameeldvad juhtumid üldse häirinud, kui teenindaja oleks olnud mõnus, avatud.

Läksime hoopiski müüriääre kohvikusse, kus olid tõeliselt maitsvad koogid (ma ei võtnud ise, aga maitsesin kõigi omi) ja hubane ning mõnus teenindus ja jõulutunne. Kell hakkas juba päris palju saama ja me hakkasime Tallinna poole liikuma.

Tagasiteel mängisime laulumängu, me Kixaga olime tagaistmel rinnahoidjate väel, jõime Don Pedrot :D ja üürgasime walkie-talkiedesse lõbusaid laule. Pärast seda läksime Sirka juurde, Poku ei olnudki tal külas varem käinud. Katu läks koju ja me jäime seitsmekesi sinna. Mängisime Imagot, jõime natuke veini ja juba enne südaööd olin kodus. Välja arvatud väikesed vahejuhtumid, oli väga lõbus:)