Viimased päevad on olnud mõnusad ja rahulikud... üleeile olime terve päeva sõbraga koos ja lihtsalt vedelesime.. no vahepeal käisime õues jalutamas ja lehehunnikus mängimas.. näiteks õppisin, et (ma ei tea, kuidas neid asju täpselt nimetatakse) vahtrapuu neid asju, millest saab buratino-nina teha, saab ka väga edukalt lennutada nii, et nad paistavad välja nagu helikopterid.. alguses kui ta viskas selle õhku, arvasin, et see on mingi putukas, mis ta maast leidis.. ja siis lennutasime neid ja naersime ja jooksime ja kallistasime.. ja vaidlesime, et kumb saab paremal pool käia. nimelt, tunnen end hirmus ebamugavalt, kui pean kõndima kellegist vasakul pool.. ja siis oli meil võistlus, et kes saab olla paremal pool.. naersime nii, et kõhud kõveras.. ja siis tulime tuppa ja kuulasime muusikat nii palju kui jõudsime ja vahepeal tantsisime ja siis jälle naersime ja siis jälle kallistasime... oeh.

eile mõtlesime ka kodused olla, aga mu toanaabril Noamil oli sünnipäev ja siis õhtul otsustasime ikkagi, et lähme välja. see koht, kus käisime, nägi välja nagu Zavood, isegi lauajalgpall oli seal.. ja muusika oli sama.. ja selline tunne oli, nagu ka inimesed oleksid samad... mängisime piljardit ja jutustasime ja oli lõbus.. enne sinnaminekut sain kokku ka Ahtiga, kes tõi mulle kodust riideid ja asju.. ja kui jõudsime õhtul koju, hakkasin kohe suure hooga proovima selga kogu seda kraami, mis sain... ja oli juhtunud selline huvipärane lugu, et mu teksad, mis mu ema mulle saatnud oli, olid mulle nii suured, et ma nägin välja nagu üks naljaräppar.. iseenesest on see väga tore, et ma pisem olen.. aga ma nii lootsin, et need teksad istuvad mul jalas hirmus hästi (sest enne olid nad mulle väiksed ja need olid alati sellised teksad, mida proovisin, kui olin natuke alla võtnud ja siis muudkui ootasin, et millal nad mulle parajad on - ja nüüd on nad mulle suured)

Täna lähme ilmselt Ahtiga välja ja ma usun, et saab olema tore...

Esmaspäeval hakkab mul kool pihta ja järgmine nädal tõotab tulla kiire, mis iseenesest on hea, sest mu sõber läheb kaheks nädalaks minema.. ja kui mul ei oleks midagi teha, siis oleks ju kurvakas.

ja rohkem ei olegi mul midagi öelda. nii ma siin elan.