Öelge mulle üks ilus tütarlapse nimi....

Juhtus minuga selline lugu, et sain täna endale pišikese pišikese kutsu. Ma tahaks teda hakata Kiiiiiisuks kutsuma, aga ei tea, kas see on kõige sobilikum. Ehk siis praegused nimevariandid on Kiisu, Moppie, Pipo ja of course - Naxzi. Luban lahkesti selles osas sõna võtta :)

Ps. Ma loodan, et mu issi kurjaks ei saa....

Long time....

Ma ei ole ammu kirjutanud ning jälle ei tea, kust alustama peaks. Viimasel ajal on olnud väga kiire ning postkastides on mul ma ei tea mitmeid kirju, mis ootavad vastamist juba kuid. Vahepeal ei olnud mul üldse tuju suhelda ning hiljem polnud mul enam aega, et rahulikult maha istuda ja vastata küsimustele stiilis "kuidas sul läheb".

Kuidas mul siis läheb? Vahepeal õnnestus mul leida 3-toaline aiaga korter, mis asub pargist ja kanalist vaid paarisaja meetri kaugusel. Käisin ka oma hollandi keele riigieksamit tegemas ning sain 3 osa 4-st läbi. Ehk siis lugemises, rääkimises ja kuulamises on mul hollandi keeles B2 tase ning kirjutamises sain läbisaamiseks vajalikust 500-st punktist 489. See tähendab seda, et 31.mail lähen kirjutamist uuesti tegema ning lõpetan selle nalja ära ja saan hollandi keele pealikuks.

Keelest rääkides - sain vahepeal ka ametikõrgendust - olen nüüd meie firmas eesti keele spetsialist, milline peen! Kes oleks võinud arvata, et saan kunagi Hollandis oma eesti keele õpetajaharidusega midagi peale hakata. Ameti järgi olen suur spetsialist küll, aga vahepeal on hirm, et äkki hakkan ma keelt valesti kasutama. Reeglid ju muutuvad kogu aeg ja juba praegu on mul süntaksiga veidi probleeme. Süntaksiprobleemid on mul inglise keeles ka, ilmselt hollandi keele õppimisest - mis aga ei tähenda, et mul hollandi keele lausetega kõik korras oleks, kaugel sellest! Sõnade järjekord lauses saigi mul eksamil saatuslikuks, nüüd tegelen sellega, et pea- ja kõrvallausetes tegusõnad õige koha peal hakkaksid olema.

Aga ega mu elu siin uhkel väljamaal nii lilleline ka ei ole. Praegu olen olukorras, kus pean võitlust jälle oma kaaluga. Siin oldud ajaga võtsin maha 27kg ning mahavõetud kilodest on 15 jälle mu vöökohal, pepul ja käsivartel. Põhjusteks pean seda, et vahepeal ei sõitnud ma rattaga (ca 3 kuud) ning pingelisi aegu töö- ja eraelus. Suveks saledaks vist sel aastal ei õnnestu saada, vast talveks, aga viimane aeg end käsile võtta hakkas pihta üleeile. Eks need ole need heaoluühiskonna probleemid ning see kaaluvärk jääb vist alatiseks minu võitluseks. Loodan, et ma end jälle tuksi ei keera ning suurde ja sügavasse enesehaletsuslõksu ei satuks. Tegutseda tuleb!

Millegi muu põnevaga ma vahepeal hakkama ei olegi saanud, sest eks need kontoriinimesed olegi natukene sellised hallid hiirekesed, kes nurgas omaette nohisevad.

Musid, kallid, õhupallid, alati teie Hollandi hiireke Sälli Slim