Minu 2010

2010 a. jaanuaris kirjutasin:

“Ma ei teagi, mida ma sellelt aastalt ootan. Tahan veel rohkem endani jõuda ning aru saada sellest, mis toimub mu sees, et seejärel oskaksin paremini aru saada sellest, mis toimub mu ümber. Mu hing nii ihkab sellist aega, et ei oleks tähtaegu või muud sellist. Et saaks lihtsalt olla ja mõtelda. Näha ja avastada. /.../ Tahan iseend rohkem avastada, mis eeldab seda, et tegelikult peaksin ma teistest veidi eralduma, sealsamas on olemas kuskil vana preili Silm, kes tahab jõuda igale poole ja teha kõike ja ei oska õigel ajal stop nuppu vajutada...”

Pean ütlema, et eraldumine on mul sel aastal väga hästi välja tulnud, sest kui aus olla, siis pole ma vist kunagi varem nii palju aega üksi veetnud kui sel aastal. Ning mis kõige hirmuäratavam, üksioldud aeg ei teinud mulle mitte head. Üksinda oldud hetked viisid mind tihti suurde kurbusesse ja nii valus oli see igatsemise tunne. Igatsesin oma kodu, igatsesin peret ja sõpru.. igatsesin tuttavaid tänavaid ja tuttavaid lõhnu. Vahepeal tundus, et olen kaotanud kõik, mis on oma.. ja asemele saanud midagi, kuhu ma ei oska end sobitada. Sada korda käisin kanalite ääres istumas, jalgu üle ääre kõlgutamas ja mõtlemas, et mis nüüd saab – kuhu edasi?

Leevendust pakkus küll see, et olin (olen) armunud, aga ma kartsin sellest üleöö tekkinud üllatussuhtest ilma jääda. Selline tunne oli, nagu oleks tema mu ainuke õlekõrs, millest kinni haarata ning see omakorda tekitas minus vastakaid tundeid. Ma ei taha kedagi enda küljes kramplikult kinni hoida, inimene, kellest ma hoolin, peab ise tundma, et ta tahab minuga koos olla, mitte sellepärast, et mina selline ebastabiilsus kuubis olen. No ja siis see kõik viiski mind veel suuremasse segadusse. Nüüd on tunne natuke turvalisem, sest ma tean, et tema tunded on siirad ja et ma ei hoia teda kümne küünega kinni, vaid ta tuleb ja on, millal ta ise tahab ning enamasti on see suurem osa tema ajast, kui mitte öelda, et ta veedab minuga peaaegu kogu oma vaba aja.

Samuti sain vabaks tähtaegadest – lõpetasin ülikooli! Kuigi see ei tähenda, et mu haridustee oleks lõppenud, sest magistriõppesse kavatsen minna igal juhul. Ja mingis mõttes õpin ju praegu ka, käin koolis ja teen kodutöid... tähtaegu küll kukil ei ole, aga väike hirm piilub küll juba õla tagant, mismoodi ma selle keele küll augusti kuuks selgeks saan?

No... ja minu sooviga iseend veel rohkem avastada, läksin küll aastal 2010 natuke omadega metsa. Või noh, 2009. aastal hakkas minu elus pihta selline periood, kus arenesin spirituaalselt ning kõik nii maagiline tundus järsku iseenesest mõistetav ja rahulolu ja õnn olid igapäevaseks osaks minu loomulikus olekus. Praegu on aga nii, et olen kuskile ära libisenud sellelt „elu on liblikad ja vikerkaared ja seebimullid“ rajalt. See on kuskil alles, ma tunnen.. sest tean, et elu ongi lisaks kõigele muule natuke liblikaline ja vikerkaareline ja seebimulliline.. aga kuidagi on juhtunud nii, et materiaalne maailm on mulle hakanud taaskord haamriga pähe taguma ning suhtumisest „ma olen õnnelik, sest hingan“, on saanud „ma olen õnnelik, sest mul on soe jope“. See ei meeldi mulle eriti ning ma kavatsen selle asjaga uuesti tegelema hakata, et materiaalne maailm minu elus nii suurt rolli ei mängiks. Suvel, kui Eestist ära tulin, andsin ja viskasin väga palju asju minema, sest tundsin, et mulle ei ole nii palju kraami vaja. Praegu on mul asju rohkem kui ruumi nende jaoks.. kuidas see küll varbavaheplätude ja seljakotiga Jupiter-50 maailma vallutama läinud Sälliga nii on juhtunud, ma ei tea.

Natuke ka igast kuust eraldi:

Jaanuar oli üsna pingeline kuu. Jaanuari alguses olin Tartus, käimas oli eksamisessioon ja et ma olin terve 2009 aasta sügissemestri Soomes olnud, siis olid minu eksamitulemused äärmiselt tagasihoidlikud, kui mitte öelda, et peaaegu puudulikud. Pärast sessi suundusin tagasi Helsingisse, et saada ühele poole oma intervjuudega lõputöö jaoks. Haigestusin kahel korral põiepõletikku ning taaskord haigla poole kõmpides arvasin, et nüüd küll suren, ausalt. Selline tunne oli, et veri mu veenides on asendunud uriiniga ning et lõhken.. Haiglas oli minuga kaasas mu toanaaber Jo, kes heast soovist läks mulle jõhvikamahla tooma, kuid saabus tagasi rabarberikisselliga, sest soome keelt ta ei osanud ja pilt tetrapakil tundus talle meenutavat jõhvikaid. Oi see oli naljakas, aga naerda oli nii valus.. Ilm oli külm ja lumine, aga esimest korda elus ei nautinud ma ühtegi talvemõnu. Ma ei jõudnud ei kelgutama, suusatama ega uisutama.

Veebruaris paanitsesin oma lõputöö pärast – tundus, et ei jõua neid intervjuusid IIAL ära litereerida ning mõtlesin umbes sada kaks korda, et „ah, metsa kõik!“. Alla ma siiski ei andnud, aga töö edenes ühe väga laisa teo edasiliikumist meenutaval viisil. Kandideerisin Art@Muse projekti Belgiasse ja ESTL seksuaaltervise koolitajate koolitusele. Mõlemais osutusin valituks. Veebruari lõpus käis mul külas Jo, käisime erinevates Tartu öölokaalides ning tutvustasin talle ka ööelu Tallinnas. Kuidagimoodi juhtus nii, et oleksin äärepealt ühes Tallinna lesbibaaris ühelt kurjalt vene preililt peksa saanud. Jälle. Õnneks päästsid mind Kristjan ja Jo ning võrdlemisi kiired jalad.

Suurema osa märtsist olin Belgias, Antwerpenis. Oi, see oli ilus aeg! Leidsin endale juurde palju tuttavaid-sõpru, kellega suhtleme siiani. Ja need erinevad töötoad! Maalisime, näitlesime, tantsisime, lõikasime-kleepisime, kasutasime oma fantaasiat, mängisime lastega, kirjutasime valmis näidendi ning esitasime selle, andsin lastele ka muusika- ja rütmitundi – nii põnev! Märtsist hakkas pihta ka see aeg, mil otsustasime Kairiga väisata kõiki meile sobivaid kultuuriüritusi. Käisime raamatuesitlustel, teatrites, kirjandusüritustel ning ega ka peoprogramm tagasihoidlikum ei olnud. ESTL kursus käis suure hooga ning ootasin iga koolituspäeva mõnusa ärevuse ja põnevusega. Soome jõudsin märtsikuus kahel korral.

Aprill möödus õppimise tähe all. Askeldasin oma lõputööga ning olin hõivatud ka ESTL koolitusega. Õppisin ise ning õpetasin teisi – suur oli mu üllatus, kui mul oli praktikaeksam ja pidin andma loengut seksuaaltervisest ning turvalisest seksuaalkäitumisest 9.klassi tüdrukutele ning õpilaste hulgas oli ka mu endise noormehe noorem õde. Kultuuriprogramm Kairiga jätkus – teater, muuseumid, kontserdid – igal pool olime kohal. Soomes käisin ka korra või kaks.

Maikuu veetsin Tartu Ülikooli raamatukogus lõputööd kirjutades. Oh seda rõõmu kui 10 päeva enne mu lõputöö esitamist läks mu arvuti kõvaketas läbi. Tänu Mortenile sain oma vajalikud dokumendid kätte, aga tunne oli küll selline, et viskan selle vigase arvuti aknast välja ja kitkun oma juuksed peast välja ja karjun ja nutan... ja naersin muidugi ka. Sest, kellega ikka, kui mitte minuga selline arvutijuhtum peaks juhtuma? Esitasin lõputöö ning jäin kaitsmist ootama.

Juuni algusest hakkas pihta minu töösuvi armsaks saanud Talukõrtsis. Kandsin soomlastele suppi ja piprapihve ette, vahepeal ikka paar suur õlut ja hulga rohkem väikseid viinapitse ka. Kaitsesin oma lõputöö hindele B. Vahepeal oli minu lõpetamine ja teiste lõpetamised ja sünnipäevad. Ostsime Tiinaga lennukipiletid Riiast Brüsselisse, Chrarleroi lennujaama.

Juuli alguses oli meie lahkumispidu, kallid sõbrad olid koos ja tuju oli rõõmus ja natukene kurb ka. Ma ei teadnud siis ega tea nüüd, mil näen oma kalleid inimesi uuesti. Hääletasime Tiinaga Riiga, seal couchsurfisime ning järgmisel hommikul seiklesime lennujaama poole. Belgias olime nädala, nägime erinevaid Belgia linnu ja käisime rannas ja hüppasime trampliinil ja päike paistis ja vahepeal jõime mõned kosutavad belgia ja hollandi õlled. Pärast nädalat Belgias olekut tulime Amsterdami, mina käisin veel pärast korra Antwerpenis. Juulis sain tuttavaks oma kalli sõbraga. Ma ei olegi teile seda lugu rääkinud. Kõndisime Tiinaga Amsterdami kesklinnas ning olime natuke eksinud. Otsisime immigratsioonibürood ning vaidlesime keset tänavat, et kuhu poole minna. Mõlemal näpud kaardi peal ning üks näitas vasakus suunas, teine paremas. Juhtumisi olime jäänud seisma ühe pingi ette, millel istus üks mees. See mees küsis meilt, et kas ta saab meid kuidagi aidata. Me Tiinaga vaatasime teda umbusaldava pilguga, stiilis „mida sa veel tahad“, aga et ta oli lahke olemisega ja ilusate silmadega, siis küsisime ta käest nõu, et kuhu me minema peaksime. Ta küsis, et kust me pärit oleme ja andis meile paar head nõuannet töötamise osas. Paar päeva hiljem olime jälle Tiinaga linna peal ja kuulsime, kuidas keegi hüüdis meid, et hei, need on ju need tüdrukud Eestist. Jutustasime tema ja ta sõbraga, oli tore ja siis vahetasime telefoninumbreid, et kunagi võiks ju midagi koos teha. Tema sõber üritas mulle külge ajada, aga mulle meeldis tema palju rohkem, aga et ta oli selline viisakas ja reserveeritud olekuga, siis ma ei osanud aimatagi, et talle ka mina meeldisin.

Augustis saime oma sofinumbrid, mis andsid meile võimaluse siin legaalselt töötamiseks. Et aga meil oli plaan minna Portugali, Boom Festivalile, siis mõtlesime, et hakkame tööle pärast tagasi tulekut. Kuna meil oli rahadega juba natuke kitsas käes ja põnevusisu suur, siis otsustasime Portugali hääletada. Hääletamiskogemus oli erakordne, omapärane ning viis meid kokku paljude imeliste inimestega. Boom Festival ise oli veel ägedam! Siinkohal pean tänama oma sõpru, kes tegid mulle selle nii toreda sünnipäevakingituse, Boom Festivali pileti näol, aitäh! Kui tagasi tulime hakkas tunduma, et Tiinal on koduigatsus juba natukene liiga suureks läinud ning ta mõtles üha enam kojumineku peale. Mina tundsin, et ma ei taha veel kuskile minna. Kuigi mul ei olnud siin ei tööd ega midagi, tundsin, et enne ma siit ära ei lähe, kui olen viimase piirini lükatud.

Septembri alguses läks Tiina tagasi Eestisse. Minul pidid olema tööintervjuud ja kohting juulikuus tutvutud mehega. Siis aga kaotasin ära oma telefoni ja edasine elu tundus olevat üsna keeruline. Olin kaotanud kõik oma siinsed kontaktid, võimalused töötamiseks nendes kohtades, kuhu olin oma CV-d viinud jne. Õnneks leidsin oma tulevase peika numbri oma eesti telefonist ning meie kohting ikkagi toimus. Sellest ajast peale on olnud siin enamasti üks suurem armunud olek. Leidsin omale töö lapsehoidjana ning registreerisin end hollandi keele kursusele. Pidasin oma 23-ndat sünnipäeva ning vahepeal olin kurb ja vahepeal jälle üle ootuste rõõmus. Peas oli mul ka kaval plaan sõita Inglismaale, et seal oma õnneotsinguid jätkata, aga saatuse tahtel ja ikka enda soovil ka, otsustasin, et jään mõneks ajaks siia pidama.

Oktoobris oli mu esimene tööpäev, intervjuud ka teises kohas, kuhu kandideerisin, aga kus ma ei osutunud valituks. Armumistunne kasvas iga päevaga ja kindlustunne ka, kuigi vahepeal oli ikka raske ka.

Novembris oli minu kallis sõber siit kaks nädalat eemal ja selle ajaga suutsin tekitada endale üsna korraliku stressi. Olin õnnetu ja igatsus lähedaste järele oli suurem kui kunagi varem. Lõpuks ometi algasid mu esimesed hollandi keele tunnid.

Detsember on olnud mõnus! Käisin uisutamas ja oleme olnud siin minu kallimaga suured sõbrad. Õnn on ja kõik on olemas. Peale töötava pesumasina muidugi.

Aasta 2010 oli huvitav, täis suuri muutusi ning ootamatuid olukordi. Sain olla üksinda ja kahekesi ja rohkemakesi. Õppisin end paremini tundma, aga kahjuks natuke teistmoodi, kui oleksin oodanud.

Milline oli Sinu 2010. aasta?

kui rikkust võiks pesumasinates mõõta

Umbes kaks nädalat tagasi läks meie pesumasin katki. Sellest, et masinaga midagi on juhtunud, andis kõigepealt märku asjaolu, et kui peale pesumasina oli sisse lülitatud veel küpsetusahi või mikrolaineahi, läksid meie korgid läbi. Arvasime, et asi on lihtsalt selles, et nende masinate koostöötamine tekitas meie elektrivõrgus ülekoormuse (olgugi, et olen elektriku tütar, ei tea ma neid õigeid termineid, nii et pardon my French).

Arvasime, et on targem mitte kasutada veekeetjat või teisi lühikest aega, kuid suurt elektrikoormust nõudvaid seadmeid samal ajal, kui pesu peseme. Sellel meile pealtnäha targal mõttel ei olnud aga suurt kasutegurit, sest masin tegi trikke edasi. Pesu ei olnud puhas ja masinast välja võttes olid riided kõik läbimärjad. Ühel heal päeval arvasin, et äkki oleks tark mõte proovida manuaalselt tsentrifuugiprogrammi uuesti käima panna. Nii tegingi ja igaks juhuks jäin masina juurde vaatama, et mis ta siis nüüd teeb. Ja kujutate pilti, peale hirmsamat moodi kolisemise see masin midagi muud ei teinudki! Hääl oli selline, nagu ta teeks kõvasti tööd ja muudkui askeldab nende riietega, aga tegelikult seisis trummel täitsa paigal. Selleks ei pea eriti tark olema, et mõista, et ilmselt ei olnud see trummel sentimeetrigi võrra liikunud kogu pesuprogrammi vältel ning pärast selle fakti tõdemist ei olnud pikalt vaja mõelda, et miks riided pärast pesemist just liiga puhtad polnud.

Otsustasime, et ostame uue pesumasina. Või, mitte just uue, vaid kasutatud, aga meie majapidamise mõttes uue. Nagu siinmail ikka kombeks, võttis asjal sabast kinni haaramine natuke aega ja täna oli siis see päev, kui kapist viimased puhtad teksapüksid jalga said tõmmatud ning erinevatele pesumasinamüüjatele helistatud. Leidsime väidetavalt heas töökorras oleva pesumasina, mille hinnaks oli kõigest 35euri. Mees, kellele helistasime, lubas masina 20euri eest meile ka kohale toimetada. Leidsime hinna sobiva olevat ning jäime oma uut pesumasinat ootama. Umbes tunni aja pärast jõudis masin meie maja ette, viisime ta pesukööki ning maksime mehele, kes masina kohale toimetas. Jätsime talle veel nö "jootraha", 2euri, et ta aitas meil masina õigele kohale lükata.

Eesrindliku perenaisena tõttasin meie magamistuppa ja sorteerisin välja riided, mille puhtakssaamine meie peres kõige olulisem oleks. Samal ajal askeldas mu härra masina kallal ning ühendas selle paika. Ladusime siis koos riided masinasse, valasime pesuvahendit, valisime õige programmi ning vee temperatuuri, sulgesime pesumasina ukse ning vajutasime nuppu, mille vajutamise tagajärjel oleks pidanud masin tööle hakkama. Mida aga ei juhtunud, oli see, et see pesumasin üleüldsegi mingisugust töötamise märki oleks näidanud, peale selle, et tuluke, mis näitab masina töötamist, põles säravpunaselt. Minul oli muidugi nalja kui palju, kui sõber oli masinat sisse ja välja lülitanud juba 20 korda. Helistasime sellele mehele ning ta ütles, et tuleb homme tagasi ning proovib ka ise seda masinat tööle saada ning kui tal ei õnnestu see, siis saame oma raha tagasi. Loodan, et kõik läheb hästi ja et meid üle ei lastud.

Pesu ikka pesemata, hakkasime Internetist uut masinat otsima ning leidsime "suurepärase" pakkumise ühelt vanaproualt. Eesti keeles võiks see pakkumine välja näha umbes nii: "ÄRA ANDA PESUMASIN! Mul on kodus kaks pesumasinat, kuid mõlemal neist on väike viga küljes. Esimese pesumasina juhe on katki ning teisel ei tööta trummel. Kes oskab ühe neist ära parandada, saab teise tasuta endale!" Mõtlesin kohe, et milline suurepärane idee! Meil on ju samamoodi, peaks ka samasuguse kuulutuse tegema, sest muidu peaksime maksma, et vanadest pesumasinatest lahti saada, aga sellisel juhul tuleks keegi siia, parandaks ühe masina ära ning teisest saaks lihtsalt lahti. Kahjuks aga arvan, et keegi ei tuleks sellise kuulutuse peale.

Aga kui rikkust võiks pesumasinates mõõta, siis on meie pere üle kesmise rikas, sest meil seisab pesuköögis tervelt kaks masinat! Külmkappe on meil ka kaks ja jalgrattaid majapidamises lausa KUUS (rääkimata jalgratta-surnuaiast meie tagahoovis, kus on neid umbes-täpselt 20-ringis, aga sellest mõni teine kord).

kohtinguelu, kodune tantsutund ja üks suurem söömapidu

Suuremad jõulupidustused ja -söömingud on möödas, nüüd tuleb hakata mõtlema aastavahetuse peale. Otsustasime, et korraldame peo meie kodus, eks näis mis sellest saab. Minu 1. ja 2. jõulupüha nägid aga välja sellised:

1. jõulupüha õhtuks olime kutsutud Joakimi tüdruksõbra, Luci juurde peole. Istumine oli vaikne ja hubane, nagu hollandi keeles on kombeks öelda, gezellig. Olime seitsmekesi - Luci, Joakim, Bart, kaks Luci naabrit (mees Hollandist ja naine Prantsusmaalt) ja mina ja minu härra. Võõrustajad olid teinud külalistele läätsesuppi, ahjujuurikaid ja uhke lambaprae. Mina ja minu sõber hoolitsesime magustoidu eest, mis otseloomulikult maitses kõigile väga. Kuulasime head muusikat ja Bart mängis kitarri ja Joakim oli ise teinud glögi, mis maitses väga hea, aga minu suure veinihirmu pärast ma rohkem kui klaasi seda juua ei julgenud. Õigesti tegin ka, sest isegi pärast seda ühte klaasi hakkas mu pea nii hirmsasti valutama, et kauaks meie pidu seal ei kestnud. Umbes kella 10 paiku õhtul tulime minu härra peikaga koju, et ma saaks magama minna ja peavalust lahti. Imelikul kombel kadus peavalu kohe, kui olin natuke saanud diivanil rahus ja vaikuses kerratõmmanult olla. Nii saime natuke aega erinevaid stand-up comedy etteasteid vaadata, aga et ma ikkagi väss olin, siis mingil hetkel jätsin oma nunnuka elutuppa nalju vaatama ja ise tulin üles magamistuppa magama.

2. jõulupühal oli mul suur au ärgata üles kohvilõhna peale, mis tuli minu nina ees asetsevast auravast kohvitassist, mida hoidis minu nina juures üks väga numps persoon. Unesegasena tõusin istuli ja jõin teki all oma mõnusat tassi kohvi ning siis öeldi mulle, et hommikusöök on kohe valmis. Läksin allakorrusele ja ta oli elutuppa katnud meile mõnusa laua - erinevaid juuste, tomativiilud, pesto ja muid määrdevõi-laadseid asju ning parasjagu võttis ahjust välja kuuma ning hästilõhnava prantsuse saia. Kuulasime muusikat ja sõime ja jõime kohvi - nii mõnus oli. Ma olin ikka veel natuke väsinud, aga kes see siis mind kuulab, päevaprogramm läks edasi. Dj vahetas muusika ladina-ameerika rütmide vastu ja ütles, et nüüd on õige aeg hakata tantsima. No, ja nii me seal elutoas tantsisimegi, keerutasime saba ja itsitasime ja kallistasime. Mingi aeg sai ikkagi väsimus must võitu ja tahtsin pikutama tulla, sest meil pidi õhtul kohting olema ja kes see ikka magamata peaga ja räsituna kohtingule tahab minna.

Kui olin umbes tund aega puhata saanud, siis pidin hakkama end kohtinguks valmis sättima. Panin end ilusasti riidesse ja tegin meigi ja siis hakkasimegi minema. Käisime ruttu Annabelle kasside juures, toitsin neid ja puhastasin nende liivakastid ära ning siis sõitsime linna. Valisime söögikohaks ühe mõnusa itaalia restorani. Toit oli nämmakas ning et me sellised maiasmokad oleme (no enne ma ausalt ei olnud, aga viimasel ajal maitsevad magusad asjad ikka väga hästi), siis lõpetasime oma söömingu ühe Tiramisu-koogi ja kohviga. Pärast jalutasime natuke linnas ringi, (mina muidugi rohkem keksisin, sest olgem ausad, normaalselt on ikka raske käia küll, kui kogu aeg on kõhus liblikad ja tuju on nii ülevoolavalt rõõmus) jutustasime ja arutasime, et mida kodus teha võiks. Otsustasime, et teeme ühe mõnusa filmiõhtu.

Kodus sättisime elutuppa palju palju erinevates värvilistes küünlaalustes teeküünlaid ja tegime endale põrandapatjadest sossuka pesa ja valasime endile ühed väikesed klaasid konjakit, valisime filmiks Jackie Chan'i "Drunken master" (no, me otsisime midagi naljakat kohe tükk aega, aga et me ei leidnud ühtegi sellist filmi, mida üks või teine meist poleks varem näinud või mis tunduks ahvatlev, siis läksime kindla peale välja) ja kutsusime Barti ka endaga filmi vaatama. Pärast esimest filmi läks Bart magama, aga me vaatasime veel üht filmi "The mad dog" ning kui see lõppes, siis tulime ruttu tuttu.

Täna olime ka kodused, vahepeal käisin kiisukesi vaatamas ja nüüd pean hakkama õppima. See, et mul koolivaheaeg on - ei loe, sest siin kodus on mul üks kümme korda karmim õpetaja kui Herma.

maailma kõige teistmoodi jõulud

Ma olin kindel, et need jõulud tulevad teisiti ja mis ma oskan öelda - nii oligi! Esimest korda elus ei olnud ma jõulude ajal Eestis - juba see on eriline ja teistsugune. Varem on olnud nii, et isegi kui ma ei ole olnud vanematekodus jõulude ajal, olen ikkagi olnud Eestis ja siis esimesel või teisel jõulupühal saanud olla perekeskis.

Tänasel päeval on olnud minu pereks mu keeltekool, kus olime vaid viiekesi - üks naine Türgist ja üks poiss Ghanast ja Alizod Usbekistanist ja mina ning otseloomulikult meie kõige armsam õpetaja, Herma. Hermaga seoses on mul ka üks vahva ja südantsoojendav lugu rääkida. Nimelt, kõik teavad, et ma olen temast äärmiselt vaimustatud, aga ma ei osanud arvatagi, et see on kahepoolne. Täna, kui õpetaja hakkas meile koolipäeva lõpus häid pühi soovima, surus ta kõigi kätt ja soovis oma soove.. ja kui tuli minu kord, siis ütles ta teistele: "Ärge pange pahaks, aga Sälli on justkui mu oma laps." ning seejärel musitas mind mõlemale põsele ja kallistas nii, et mu ribid raksusid. See tegi mind nii rõõmsaks! Minu Herma! Oeh, ta on nii nunnu õpetaja, et te ei kujuta isegi ette!

No ja siis oli täna minu pereks veel kaks kassi (tegelikult kolm, sest mul on ju veel minu kass ka!), Bronx ja Brandy. Lugu, kuidas ma kassimammaks sain, on järgmine: Annabelle ja ta ema läksid Singapuri 10. detsembril ja mul hakkas töö juurest puhkus. Paar päeva tagasi helistas mulle Annabelle isa ja küsis, et kas ma oleksin nõus nende kasse toitma, et ta tahaks ka Singapuri sõita. Kõhklemata võtsin selle tööpakkumise vastu, sest:
a) need kassid on niiiiiii armsad!,
b) olgem ausad, mul on raha vaja,
c) oma osa on selles ka sellel, et ma ei tahaks seda peret alt vedada, sest siiski siiski on nemad mu leivaandjad ja ma pean end heas nimekirjas hoidma.

Ja veel, tegelikult isegi kõige tähtsam on see, et täna oli minu pereks minu kallis sõber ja Bart ja minu oma kass. Kui tulin kassimammatamisest tagasi koju, siis pidi minu kallis kuskile minema (nagu hiljem aru sain, siis poodi) ning veetsin aega oma kiisukesega ja MSN-is vesteldes. Kui härra poest saabus, siis sain teada, et sel aastal pole mingit sea- ega kalkunipraadi (mitte et ma liha sööksin või nii), vaid sööme valgehallitusjuustu ja pestot ja erinevaid snäkke (ja otseloomulikult oli seal toidukotis veel tuhat teist asja). Istusime siis kolmekesi elutoa laua taga, lasime snäkkidel hea maitsta. Bart oli hommikumantlis, minu sõber sulejopes ja minul oli müts peas. Küünlad põlesid ja olid nagu peaaegu jõulud, aga ei olnud ka. Tuju oli hea ja meel oli rõõmus, aga nii on siin igal teisel päeval, ei ütleks, et oleks olnud teistmoodi kui tavaliselt.

Hiljem läks Bart oma tuppa ja meie kuulasime erinevaid jõululaule, alustades meie lemmikutest ning siis panin käima ka üllatusloo, "Rudolph the red nose reindeer". Kes veel ei tea, siis mul on väga huvipärane nina, mis natukenegi külmemasse keskkonda sattudes läheb punaseks ja külmaks ning selle ninaga võiksin vabalt olla Rudolph. Vähemalt minu härra meelest. Et aga ükskord juhtus nii, et ta kogemata ütles Rudolphi asemel Bruno, siis sellest ajast peale kutsutakse mind kogu aeg Brunoks. Eriti võib kuulda sõna: "Bruno!!!" siis, kui ma tahan õues talle põsele musi teha ja siis mu nina läheb vastu ta põske. Oeh, igatahes ma leian, et see on armas, kuidas minust on aegamööda saanud Brunts.

No ja siis olimegi elutoa laua taga kahekesi, kuulasime jõululaule ja justkui olid jõulud ja justkui ei olnud ka. Aga noh, ma olen nüüd peaaegu hollandlane ja hollandlaste jaoks ei olegi jõulud NII olulised, sest siin on ju Sinterklaas. Ja et ma ei ole eriline jõuluinimene niikuinii, siis leidsin tänased teistsugused jõulud üsna huvitavad olevat.

Homme läheme Joakimi tüdruku juurde jõuluõhtusöögile (siin on jõulud 25.dets) ja ülehomme lähme itaalia restorani sööma.

Aga järgmisel aastal olen jõulude ajal Eestis! Emme ja issi ja vennaga. That's for sure!

Häid jõule kõigile! Rahulikku aega ja armastust täis südant! Ja lumememmesid ja -ingleid. Ja kõike muud head!

lühike mõtisklus ebausust

Nägin täna öösel jälle unes meie kassi. Et meie kass on musta värvi, siis võiks üldistada, et nägin unes musta kassi. Musta kassi nägemine aga unes ei pidanud head tähendama. Siit tekkiski mul küsimus, et kui mu kass oleks valget värvi või triibuline ja ma teda unes oleksin näinud, kas siis võiks eeldada, et see unenägu on parema tähendusega?

poolsurnuks külmumine - minu uus hobi!

Nagu igal esmaspäeval ikka, oli ka täna mul koolipäev. Tänane koolipäev oli eriline seetõttu, et otsustasin esimest korda minna sinna ühistranspordivahendite abiga (sest mulle siin soovitati lahkesti, et tänase lume ja külmaga ei ole vast kõige targem mõte minna kooli rattaga). Ütlen kohe ära, et see oli suur VIGA!

Kui tavaliselt sõidan rattaga kooli umbes 15-20min (sõidu kestvus oleneb nt sellest kas on tuult või mitte; kas sajab vihma, lund või rahet; kas teel kooli tõstetakse minu nina ees mõni sild üles; kuidas valgusfooridega veab; palju erinevaid inimesi ja rattaid mu teel ukerdab jne.), siis täna kooli minek kestis mul 45 minutit ja sealt kojutulek ei rohkem ega vähem kui 1 tund ja 52 minutit!

Oh, las ma räägin teile! Kõigepealt kõndisin omale lähemailasuvasse metroopeatusesse, kus logisin oma reisikaardiga end sisse (Siinne süsteem on selline, et maksad oma reisi eest 0.80 euri ning siis iga sõidetud kilomeetri eest. Kui istud tunni aja jooksul ümber järgmisesse sõiduvahendisse, siis enam uuesti 0.80 maksma ei pea, vaid maksad ainult km eest, kusjuures väga oluline on, et ühissõidukist väljudes logiksid end välja, muidu läheb kaardilt maha automaatselt 4.00, mis oleks siinse pikima sõidu hinnaks. Nt sõit metrooga minu kodust Centraal Stationi maksab 1.44.) ning uljalt sõitsin järgmisesse peatusesse. Kuidagimoodi juhtus nii, et kui logisin end välja, siis näitas mu kaart, et olen omadega miinustes, nii umbes-täpselt 74 senti. Kuna siin on tavaliselt nii, et isegi kui kaart läheb miinusesse, siis saad sõita ikka (lihtsalt järgmine kord, kui laed oma kaardile raha juurde, siis arvutatakse miinuses olev summa maha), siis arvasin, et sellest pole hullu midagi, saan oma ümberistumise rahulikult ära teha ning pärast kui raha laen kaardile juurde, siis tehakse tasaarveldus. Tegelikkuses juhtus aga nii, et kui ma trammi peale läksin, siis see sisselogimissüsteem näitas punast tuld, selle asemel, et öelda mulle, et ümberistumine õnnestus. Mina, paadunud jänesesõitmise-foobikuna, pidin end pooleks ehmatama ja otsustasin, et ostan trammijuhilt üksikpileti, mis kehtib tund aega ning maksab 2.60. Hakkasin siis oma rahakotis sorima ning selgus, et mul ei ole ei rohkem ega vähem kui 2.25. Pangakaardiga trammis maksta ei saa ja inimestelt sente nuruma ma ka ei julgenud minna, võtsin südame rindu ning otsustasin, et saagu mis saab, aga kooli ma pean jõudma ja kui kontrollid peale tulevad, siis nad vähemalt näevad, et ma olen proovinud ausal viisil ümberistumist teha. Äkki aitab ka see, et olen loll turist ja muidu ausa näoga. Kogu trammisõidu aja mul süda puperdas sees nagu ei tea mis asi, sest ausalt, ma kardan väga piletita sõitmist ning tavaliselt ei juhtu seda kunagi. Arvestades ka seda, kuidas mul õnnestub sattuda erinevatesse olukordadesse hirmus hästi, siis olen alati arvanud, et kui ma peaksin kunagi piletita sõitma, siis kindlasti tulevad just siis kontrollid peale. Et ma varem ei olnud trammiga kooli sõitnud, siis ma ei teadnud päris täpselt, kus see peatuda võiks ning siis juhtus selline lugu, et sõitsin õigest peatusest mööda, kuna see tramm sõitis mulle tundmatut rada pidi.

Kui trammist välja sain, hingasin kergendatult ning sõna otseses mõttes jooksin kooli poole. Hiljaks väga palju ei jäänudki, kõigest viis minutit, aga et meil olid täna klassis jälle uued õpilased, siis venis tunni algus nii ehk naa ja mul ei läinudki kõige halvemini.

Oi, aga tagasisõit! Mõtlesin, et tulen jala koju, aga kursavend soovitas mul trammiga minna ja ütles, et teab kohta, kus saan oma sõidukaardile raha juurde laadida. Kõndisime koos sinna peatusesse (see tähendas seda, et pidin nüüd kahe erineva trammi ja metrooga koju minema) ning hoolimata meie rahalaadimis-teele visatud kividest, õnnestus meil lõpuks mu kaardile teha ülekanne. Jätsime üksteisega hüvasti ning mina hakkasin oma trammipeatuse poole kõndima, kui nägin, et tramm oli uksi sulgemas ja ma selle peale kuidagi ei jõua. Et trammid käivad siin iga kümne minuti tagant, mõtlesin, et pole hullu. Kahjuks aga ma ei olnud arvestanud selle asjaoluga, et hollandlased lähevad hulluks kui näevad rohkem kui 5cm lund ning kogu liiklus on hirmsamat moodi häiritud. Selle asjaolu tagajärjel ootasin ma oma trammi 45 minutit, endal nina otsast ära kukkumas ja varbad jääs. Kirusin end ja oma kursavenda, et miks ma üldse siia peatusesse tulin ning et jala oleksin juba ammu kodus, aga kõndima ka ei tahtnud hakata, sest olin kindel, et nii kui ma kodu poole astuma hakkan, tuleb see tramm. Ootasin ja ootasin, kõigest selleks, et sõita kaks peatust edasi, kus sain ümber istuda järgmisele trammile, mida, oh imet (!) sain oodata 25 minutit. No ja siis kaks peatust hiljem pidin istuma ümber metroole, et sõita ühe peatuse ja kõigest peaaegu kaks tundi pärast koolipäeva lõppu jõudsingi koju. Oi, ma olin vihane! Kui kõndisin metroopeatusest koju, siis mingi mees tahtis muga rääkima hakata, mõtlesin, et isegi kui ta mulle tahaks kallale tulla, olen nii vihane, et kindlasti oleks mul karujõud.. ja pealegi on mul alati pipragaas ka taskus, nalja minuga ei ole! Aga ilmselt ta märkas isegi, et ma selline vihapunn olen ning et minuga ei ole mõtet rääkida. Kihutasin tast mööda nagu tuulispask, ise omaette vihast pobisedes.

Kui koju jõudsin, siis soojendasin endale eilset vürtsikat suppi ning pakkisin end soojalt riidesse ja ronisin teki alla. Praegu, 9 tundi hiljem, istun endiselt teki all, seljas jope, dressikas, kampsun, kaks sviitrit, kahed retuusid, teksad ja kolm paari sokke. Ikka on külm!

Aga vihane enam õnneks ei ole.

pühapäev

Arutasime täna just minu sõbraga, et pühapäevad lähevad mööda kõige kiiremini. See on tavaliselt ainuke kindel päev nädalas, mil oleme hommikust õhtuni koos ja siis proovime endale kuidagi tegevust leida.. ja nendest ühistest pühapäevadest on saanud mu lemmikpäevad.

Tahtsime täna lumememme teha, aga et lumi ei hakanud kokku (kolmas päev, mil lumi on maas, oleksin pidanud seda lapsepõlvest mäletama, daaah!), siis lõbustasime endid lumeinglite tegemisega. Tegelikult oli küll nii, et mina tegin selle ühe lumeingli ja minu kallis, kes ei ole sellist "hullumeelset tegu" oma silmadega mitte kunagi varem näinud, vaatas seda imestunult pealt. Aga lõbus oli meil mõlemal! Pärast kloppisime mind lumest puhtaks ja arutasime, et kas valisin meie aias lumeingli tegemiseks just selle koha, kus meie kass käib kakal või jaa.

Ja siis käisime poes sisseoste tegemas, et tulla koju ja teha kogu meie majarahvale üks mõnus, tänase külma päeva puhul lausa vajalik vürtsikas köögiviljasupp. Supi juurde röstisime veel ahjus prantsuse saia viile, millele olime määrinud eelnevalt peale küüslaugu-maitserohelisevõid. Pean nentima, et taaskord oli meie koostöö tõhus, suur pott söödi peaaegu tühjaks. Istusime kõik viiekesi laua taga, jutustasime ja sõime suppi nii, et silmad ja nina kõigil märjad. Ja isegi küünlad olid (veini siiski mitte. õnneks) ja sossukas oli ja nii mõnus oli olla!

Homme hakkab pihta uus koolinädal ja see tähendab, et hakkan kohe varsti valmistuma homseks kooliks. Lõpetan täna viienda peatüki (raamatus on kokku 10 peatükki) ja olen igatepidi valmis selleks, et varsti tabab mind üks suur hollandi keele tarkus!

inimmõistus on piiritu, vahel ka piiritus.

Nagu sellisest patarei-pealkirjast võikski eeldada, on minuga taaskord midagi väga huvipärast juhtunud. Alles kaks nädalat tagasi oli mul suurem nostalgiahoog, kus meenutasin "vanu häid" aegu, mil ikka odavat peeti sai joodud ja siis hiljem süda-pahatseda ja siis mõnikord juhtus ka nii, et järgmisel hommikul tuli oma okset lumehanges Fairyga pesta, sest vett lihtsalt ei olnud. Meenutasin siis neid vanu aegu ja olin üsna kindel, et seda minuga enam kunagi elus ei juhtu, et ma jooksin alkoholi rohkem, kui ma kanda jõuan ja lõpetan õhtu wc-potiga tõtt vaadates. Aga noh, eks me ikka mõnikord eksime.

Lugu siis järgmine. Eile oli meil plaanis minna kontserdile, Noam esines seekord koos ühe hollandi laulja-harfimängija Habibaga ja arvasime, et on kindlasti tore kuulda neid koos musitseerimas. Enne aga kui kontserdile minema hakkasime, tegime minu sõbraga ühe uhke õhtusöögi. Ahjukartulid ja nendele, kes meil siin majas liha söövad, neile oli veiseliharullid või mingisugused sellised asjad ja minule ja Bartile tegime sojakotlette ja minu kallis tegi veel maailma kõige parema kastme ka. Mina tegin rucolasalatit sinepi-meekastmes. Istusime siis kõik lauda ja Joakim tõi lauale ka punase veini. Küünlad olid ja hea tuju oli ja mõnus sossukas oli ja kass tiirutas ümber laua ja söök maitses hea ja vein maitses ka hea. Sättisime siis endid valmis ja hakkasime linna sõitma, minu sõber sai eile endale Joakimilt jalgratta, mõtlesime, et lähme ratastega, aga umbes 100 meetrit enne esimest metroopeatust läks ta ratta tagakumm täitsa tühjaks. Parkisime siis rattad metroojaama ette ja otsustasime ühistranspordi kasuks.

Jõudsime kontserdile, Habiba mängis parasjagu harfi ja laulis ja nii ilus oli. Kui mult küsiti, et mida juua tahan, aga sooje jooke seal ei pakutud, siis mõtlesin, et jooks ehk ühe pokaali veel punast veini, sest ma ei taha segamini juua ja hommikul vaja vara ärgata, et kooli minna. Noh, ja siis kuidagi juhtus, et jõin kaks või kolm pokaali veel pärast seda esimest pokaali (kodus olin joonud ühe pokaali) ja siis ma juba tundsin, et on küll, rohkem pole vaja. Põsed olid punased ja muusika kõlas veelgi ilusamalt kui varem ja juba oli tantsutuju ja plaksutada tahtsin ja kui sõnu teadsin, siis kaasa laulda ka. Mingil hetkel sai kontsert läbi, aga inimesed jäid veel sinna edasi - Joakim veel küsis, et kas ma tahaksin veel ühte pokaali veini, keeldusin viisakalt ja hakkasime kahekesi minu sõbraga koju tulema.

Kui trammipeatusesse jõudsime, siis hakkasin tundma, et pilt ei ole enam väga selge. Ta küsis ka, et kas ma olen purjus? Ma midagi naersin talle vastu, et mina ei ole purjus, see sein on hoopis purjus! Ja ütlesin, et kuna ma suudan veel välja hääldada "Pole oluline Leninile!" (mida ma muidugi ei suutnud), siis on minuga kõik korras. Kui jõudsime Centraal Stationi, siis arvas mu sõber, et peaksin kindlasti midagi sööma - ma ei teagi, mida ta mulle ostis, sest rohkem kui ühe friikartuli ma sealt kotist, kus tal need söögid olid, ei võtnud. Metroo sõitis ja mul oli süda juba päris paha, üritasin mõelda "kahvel-nuga, kahvel-nuga, kahvel-nuga", et mitte hakata ropsima. Küsimusele, et kas minuga on kõik ikka korras, vastasin: "Mhmh!", endal rops kurgus. Kui välja jõudsime, oli mul juba natuke parem, aga me pidime veel võtma oma rattad ja need koju jalutama - mul oli samm päris sassis, aga et mul enam paha ei tundunud olevat, siis hakkas mulle see kogu olukord nii naljakana tunduma.. arvasin, et aastal 2010 ei ole ma sellist purjusust küll tundnud.. ja ma isegi ei joonud nii palju, enda meelest tundsin ära, kus mu piir läheb.

Kui koju jõudsime, pesin ruttu hambad ja võtsin meigi maha ja vajusin kõmm voodisse, tema jäi midagi veel arvutisse askeldama. Kauaks siiski mul puhkamisrõõmu ei olnud, sest nii kui voodisse sain, hakkas üks suurem karussell pihta. Hüppasin voodist püsti, et midagi kiiresti selga tõmmata ja vetsu poole joosta.. ja noh, järgnevat oskate kõik juba ise ette kujutada. Mina olin põlvili vetsus ja minu sõber ukse taga, et kallis, kas sa saad hakkama. Kui arvasin end lõpetanud olevat, siis koristasin enda järelt kõik ära ja pesin uuesti hambad puhtaks ja tulin tagasi voodisse. Kuid ka see kord ei saanud ma rahulikult puhata, sest uuesti hakkas üks suuremat sorti keerutamine mu silme ees pihta ja pidin uuesti vetsu minema. Oi seda rõõmu. Kui olin seekord lõpetanud, siis juba julgesin paar nalja selle kohta oma sõbrale teha ja magama läksin üsna rõõmsal meelel.

Hommikune äratuskell, mis hakkas pinisema kell 8.01, tundus mulle nagu üks suur nali. Mõtlesin, et kes teeb muga mingit lolli nalja ja on pannud mu kella helisema, kui ma tahan üks kord elus magada ja ei pea kuskile minema... nohisesin edasi õndsa und, kui järsku tundsin, et üks nupsakas üritab mind üles ajada, et ma pean kooli minema ja et pole siin mingit nalja. Läksin siis duši alla ja üritasin oma olukorda kaardistada, et kuidas ma end tunnen ja milline mu päev välja võiks näha - tundus, et olen võimeline omi asju korda ajama, aga vajaksin kindlasti igaks oma tegevuseks rohkem aega, sest olin nagu puuga pähe saanud. Kui ma duši alt välja tulin, siis oli kohv valmis, minu kallis oli jõudnud käia pagariäris ja toonud sealt ahjusooje croissante ning parasjagu praadis ta mulle pohmellimuna. Arvestades minu seisundit, ei osanud ma vist teda isegi piisavalt tänada... igatahes kooli pakkis ta mulle kaasa juustu-sandwichi ja banaani, et ma ikka vitamiine ka saaksin.

Koolis pidin täna ette kandma oma lühijutu Eesti kohta ja ülejäänud aja olin suhteliselt passiivne õppur. Kui koju tagasi tulin, siis magasime siin mitu head tundi lõunat koos minu kalli sõbraga ja meie nunnu kassiga. Ajal, mil oleme ärkvel olnud, on ikka põhiliselt häid alkassinalju saanud.

Aga punast veini ma igatahes enam mitte kunagi ei joo! Vähemalt mitte rohkem kui ühe pokaali.

kassi mure on ka minu mure.

Eile käisime linnas kohvitamas ja rämpstoitu söömas ja küünlaid ostmas, et meie tuba natukenegi jõuluhõngulisemaks ja soojemaks teha. Ja ostsime veelkord neid tumedast šokolaadist tehtud käsitöökomme - need on ikka üle mõistuse head! Õhtu veetsime Internetiavarustes uut kodu ja kodulooma otsides. Tundub, et varsti kolime siit ära, kuskile oma pessa - ma ei tea, mis teised sellest arvavad, sest praegu käivad läbirääkimised, et selle maja squattimine siin legaalseks teha ja siis oleks meie maja üür umbes 12x kallim, kui ta on praegu ja ilmselt teised on arvestanud sellega, et ka meie jääme siia, aga meil on üsna kindel plaan siit ära kolida. Koduloomaga on ka nii, et kuna me oleme mõlemad rohkem koerainimesed, tahaks me omale koera, aga temale meeldivad sellised pisikesed nähvitsad ja mulle natuke suuremad koerad, nii oleme üritanud leida midagi vahepealset. Vaatasime ka erinevaid kasse - see oli kusjuures meie mõlema jaoks üllatus, et olime kassidest huvitatud, sest nii mulle kui ka temale ei ole varem ükski kass meeldinud, aga olen üsna kindel, et selles võib süüdistada ainult meie mustakarvalist Katsot, kes on meie südamed täielikult ära röövinud. Aga enne kui me ei ole siit kuskile kolinud ja endale mingit kodulooma muretsenud, siis ei ole veel midagi kindlat.

Üleeile oli meil ka pikk vestlus sellest, et mis saab meie mustast kassist, kui me siit ära kolime. Ta ei ole minu kass, aga kuna alates augustist oleme ainult meie talle süüa ostnud ja teised temast väga suurt ei pea, siis me ei tea, kuidas see kass siin elama hakkab. Mõtlesime, et peame vist ostma iga kuu talle kuu aja toiduvaru ja siis iga päev siia helistama, et kas kassile ikka keegi süüa on andnud. Kuigi minu jaoks tundub veel suurem mure see, et kes selle kassi eest siis hoolitsema hakkab? Ta vajab ju hoolitsust ja paitamist ja hoolimist, mitte ainult sööki. Kaasa võtta me seda kassi ei saa, sest veelkord, ta ei ole meie kass ning ilmselt kolime kuskile korterisse, aga meie kass käib vetsus õues, mitte liivakastis, seega oleks korteris tema pidamine võimatu. Oeh, ma ei tea... vaatan seda nunnudust siin, kuidas ta mul süles nurrub ja ta on nii armas! Täna hommikul ka, pikutasime kõik voodis reas, mina seina pool, minu sõber keskel ja tema mustakarvaline sõber tema kõrval. Ütlesin, et nad on nagu kaks suurt sõpra, mispeale parandati minu väidet, et me oleme kolm suurt sõpra. Vaene meie kolmas sõber...

türgi pulm ja loodrielu

Heip! Viimati kui kirjutasin, siis oli püha pulmapäev - tänaseks on kätte jõudnud harilik pühapäev ning pulmapeost on mõni päev mööda läinud. Et aga meil on olnud siin äärmiselt kodune ja vaikne ja põhiliselt tekisossukas elu, siis ma ei ole jõudnud end kokku võtta, et sellest kirjutada.

Kõigepealt ütlen kohe ära, et neile, kes muretsesid, et türgi pulmas löömaks ja pruudi veristamiseks läheb, muretsesite asjata - pulm oli väga ilus ja minuteada möödus kõik rahulikult ning suurema löömata.

Pulmakutsele oli kirjutatud, et pidu hakkab pihta kell 18.00, aga meil oli enne kokku lepitud minu kalli kaaslasega, et lähme sinna hiljem, nii umbes kella 21 paiku, sest tal oli vaja tööasju teha, aga minu kursavennad Deyan (Bulgaariast) ja Alizod (Usbekistanist) ütlesid, et äkki on ebaviisakas minna hiljem. Pakkusin välja, et nemad võivad minna varem ja et mina tahan igal juhul minna sinna koos oma kaaslasega, mitte üksi, aga et mu kallis on nii vastutulelik, siis ta ütles, et katsub oma töö lõpetada mitu tundi varem. Nii juhtuski, et meie plaanid muutusid ja kavatsesime sinna jõuda alguseks. Deyan ja Alizod pidid siia tulema kella poole kuueks ja härra numpsakus lubas kohal olla kell viis.

Kui ta kella viie paiku siia jõudis, siis selgus, et ta oli tahtnud enne pulmaminekut juuksurisse minna, aga ta ei saanud omale aega ja selle soenguga tema ei taha pulma tulla. Mina tegin parasjagu meiki Noamile, kes läks ka sünnipäevale.. hakkasin siis megatempoga teda meikima, et jõuaksin enne Deyani ja Alizodi siiajõudmist härra juuksed ära lõigata. Ja siis hakkaski pihta megakiire total makeover - tema ajas endal habet, mina vuristasin masinaga surr surr surr ja piltlikult öeldes üritasin samal ajal varvastega leida talle kapist õiget pluusi. Esimest korda oli meil toas selline, natuke närviline olukord.. tema kiirustas mind tagant et võta julgemini ja kiiremini ja siis et ta üritas oma musta pluusi kapist leida, aga ta ei leidnud ja et, kas tal ka mõni paar valgeid sokke kapis on, et täna võiks teha ühe triibulise-sokivaba päeva ja üldse oli tunne selline kiire kiire kiire! Ja siis juba Deyan helistas, et ta on kohal, aga meil pool pead veel ajamata.. ja vahepeal hakkas masin streikima, aga õnneks oli ta ainult natuke vooluvõrgust välja libisenud, mul oli juba paanika jne jne. Aga me olime väga kiired ja jõudsime õue umbes 10 minutit pärast Deyani kõnet - kaart oli valmis, habe aetud, juuksed lõigatud, lõikusmasin puhastatud ning õigesse kohta tagasi pandud, riided seljas, tema veel veel jõudis raseerijaga need kohad üle käia, mida ta siin mu hämaras juuksurisalongis ei näinud ja lõhna peale panna, õnneks mina olin endale jõudnud meigi juba enne valmis teha...

Et liiklus oli suht hull, siis jõudsime kohale mingi kell pool 7.. ja kohe uksel tabas meid üllatus, ilmselt noormehe vanemad ja sugulased, kõik seisid reas ja siis meile tilgutati kätele mingit odekolonni (ma ei tea, mille jaoks see hea oli, see lõhn oli ikka suht jube, mul tekkis isegi tagasihoidlik okserefleks) ja me olime kõik väga kohmetunud, ei teadnud, kellega kätt suruda ja mida öelda, paistsime ilmselt välja nagu neli tulnukat seal. Siis nad küsisid, et kas olete pruudi poolelt? Meil et jep... ja siis juhatati meid lauda, mis oli sellele lauale, kus noorpaar pidi istuma, üsna lähedal, tantsuplatsi ääres, väga hea ülevaatega saalile. Pean ütlema, et 500 külalisele mõeldud saalis oli see ainuke laud, kus istusid pruudi tuttavad. Saal oli dekoreeritud ilusasti ja oli täis 8-kohalisi laudu.. kõikidel valged laudlinad ja küünlad ja eelkattes olid klaasid (mahla, coca või vee jaoks) ning kahvel ja nuga ja salvrätik igal kohal. Meile serveeriti kohvi ja karastusjookide pudelid olid lauas ka olemas. Siis saime teada, et pruutpaar jõuab kohale 19.30 - meil muidugi oli naljakas, et kuidas me nii kiirustasime ja nüüd oleme seal pulmas nagu mingid võõrkehad.

Live-band mängis türgi muusikat ja terve saal oli türklasi täis. Meie lauas oli veel üks pruudi sõbranna Utrechtist (venelane, kes ei rääkinud inglise keelt, ca 30 aastane) ja siis veel üks vene naine, 60-aastane, väga soliidne ja kena, kes on viimased 8 aastat Saksamaal elanud ja kes ka inglise keelt ei osanud... hiljem, koos noorpaariga saabus ka pruudi õde, kes rääkis inglise keelt, aga et kaks teist venelast ja ka Alizod ei oska inglise keelt, siis rääkisime lauas vene keeles ja vahepeal mina ja Deyan tõlkisime vajalikke asju minu härrale, kes vene keelet ei oska. Mingi hetk tuli peigmehe vend meie lauda, et kas teile võib midagi juua pakkuda ja siis toodigi meile lauda pudel veini ja kõikidele vene prouadele sh minule viina! Arvan, et klaasis oli 8cl või 12cl, igatahes, see serveeriti viskiklaasis ja klaas oli peaaegu pooleni täis. Mõtlesime, et ei tea mida need muslimid meist arvavad, pead katmata ja naisterahvad, niimoodi joovad viina, minu sõber ka naeris, et idablokk on türgi pulma sattunud. Klaas oli parajalt suur või parajalt väike, et pisikeste hiirelonksudega see õhtu jooksul kahepeale ära manustada.

Siis kui pruutpaar saabus, siis oli mul Juliast lausa kahju! Talle oli pähe pandud mingi punane sall või linik (sel hetkel kui ta sisse kõndis, siis tekkis selline tunne, nagu tal oleks see justkui häbimärk, ma ei tea, kas neil käibki see nii, st et äkki see ongi traditsioon et pruudi nägu kaetakse punase looriga, või oli see sellepärast, et ta rase on) ja ta kleidisaba takerdus iga sammuga ja see sissetulek tundus nii stressirohke ja kindlasti oli tal raske jalgadel püsida ja kõndida selle kleidiga (kuigi kleit oli megailus!), ja siis kõik need 500 inimest passisid ja ma mõtlesin, et kui üksikuna ta end tunda võis, selline hull pulmatseremoonia, kus tema lähedasi eriti kohal ei olnud.. ainsana ta õde.. arvan et need teised 2 vene naist ei olnud väga lähedased talle ja siis meie, kursuselt, keda ta on vähem kui 4 nädalat tundnud... Samas tundsin, et tal oli hea meel, et vähemalt meiegi tulime.

Siis hakkas pihta avavalsi moodi tants kus nad tantsisid ja Julialt võeti ära see punane rätt näo eest ja tal oli ilus loor ja tiaara, väga kena nägi välja! Siis oli veel paar tantsu ja siis serveeriti süüa.. kaks kanatükki oli ja riis ja kartul ka, väga huvitav kombinatsioon ja salat serveeriti eraldi kausis laua keskel ja lavaš ka. Oma kanatükid panin oma sõbra taldrikusse, kõik naersid, kuidas tal on ikka praad serveeritud. Siis muusika mängis ja inimesed tantsisid, meie laud ikka rääkis vene keeles ja minu sõbral ilmselt ei olnud väga lõbus (sest ega ma talle kõike ei jõudnud tõlkida ning minu vene keel ei ole isegi nii hea, et ma kõigest aru saaksin ja mõnda asja ei olegi vaja tõlkida), aga välja ei paistnud üldse, nagu ta end seal hästi poleks tundnud! Tegi seal nalja (selle Utrechti venelasega said nad hollandi keeles rääkida..) ja arvan, et ta jättis kõikidele väga sümpaatse mulje! Tulime peolt ära natuke enne tordi serveerimist (nägime kui tort sisse toodi, väga uhke oli, aga meil juba oli vässukas ja kopp natuke ees ka ja magusaisu meil ka polnud).

Mulle igatahes pulm väga meeldis! Tantsu sai ja süüa sai ja juua sai ja jutustada sai ja hea oli! Kuigi ma ei tea, kas ma ise kunagi suudaksin sellises pulmas pruut olla.. tundus, et tal oli väga suur pinge ja arvan, et tal oli päris hea meel, kui see lõpuks läbi sai. Kõik meie lauas muidugi küsisid, et millal siis meie abieluranda triivima hakkame ja me itsitasime, et järgmisel suvel, Eestis (see oli muidugi nali, ta ütles, et ta ei tahaks tunda end võõrkehana oma pulmas nagu ilmselt Julia tundis, et kas ma kujutan ette, kui me abielluks nt Eestis ja siis seal ei ole ühtegi tema pereliiget), aga et asi oleks võrdne, siis tõenäoliselt peame abielluma Poolas, siis oleks meie külalistel võrdsed võimalused peole tulla. Aga praegu pole teil veel vaja hakata riideid otsima ja meiki tegema, aega on selle kiire asjaga!

Täna olime kodused inimesed. Minu sõber tegi mulle väga uhke lõunasöögi, milleks oli nasi (Nasi Goreng tähendab indoneesia ja malai keeles 'praetud riisi' ning on Indoneesias väga populaarne roog) ning koristasime ja kloppisime vaipu ja askeldasime maja peal ja vahepeal puhkasime.. ja oli selline mõnus, kodune päev.

Homme on mul jälle koolipäev (tööle ma ei pea enne uut aastat minema, sain puhkust. Hea nali!) ja ma ootan seda ärevusega, sest kirjutasin eile 400-sõnalise hollandikeelse lühijutu Eestist ning saatsin selle oma superarmsale õpetajale, Hermale. Eks näis, kuidas läks!

aga meie lähme täna pulma!

Jummel, ma olen täna jälle selline hüper-super-kõrgendatud meeleolus (vahepeal on mul ikka raske oma kaalukausse tasakaalus hoida)! Kõigepealt pean ma kindlasti rääkima eilsest õhtust, mis oli niiiiiii tore!

Rembrandtpleinil on avatud jõuluturg ja uisuhall ja igasugused vahvad asjad ja ükspäev kui me sealt mööda kõndisime, siis mu sõber ütles mulle, et kui ma tahan, siis võime millalgi sinna minna. Ja eile saabuski siis kätte see kauaoodatud päev, mil ta viis mind uisutama. Kutsusin meie majanaabrid ka kaasa, aga keegi peale Barti ei olnud sellest väga vaimustatud. Et minu sõber uisutada ei tahtnud (ta ütles, et on korra elus seda proovinud ja see oli piisavalt feil, et mitte enam uuesti proovida - küll aga ütles ta, et suvel võime koos rulluisutama minna), siis oli hea, et Bart tuli. Ja terve tee metroos rääkisime kolmekesi AINULT hollandi keeles! Vestlus muidugi oli selline, et: "Tere, mis su nimi on, mina olen Sälli, mul on vanaisa haiglas, ta kukkus ümber, homme viin talle haiglasse metsalilli. Olen lahutatud, aga mu vanemad on abielus... jne jne). Rõõmsal meelel ning hollandikeelse vestluse saatel jõudsimegi üsna ruttu Rembrandtpleinile.

Alguses ei tulnud mul uisutamine väga hästi välja, sest viimati sain tunda rõõmu uiskudel olemisest umbes viis aastat tagasi, aga pärast mõnda ringi hakkas asi juba vaikselt tagasi käppa tulema. Tõestuseks, et ma ikkagi Sälli olen, sain ka kukkuda, lausa kaks korda! Esimene kukkumine oli üsna alguses, umbes kümnendal ringil ning kukkusin nii naljakalt kõhuli, et enne kui sain hakata püstitõusmisega tegelema, panin seal maas naeru oma paar minutit. Teist korda kukkusin peaaegu lõpus, tahtsin teha graatsilise ringi ümber Barti ja siis kuidagi juhtus nii, et kukkusin pepuli. Sel kukkumisel sain natuke haiget ka, aga ega mul sellegipoolest vähem naljakas ei olnud. Minu kallis sõber seisis kogu see aeg jääraja ääres ning elas mulle kaasa, vahepeal andis mulle pläskust, mis ta selleks puhuks ostnud oli, soojendavat ja kosutavat viskilonksu ning paar julgustavat musi ka!

Kui uisutamisega ühel pool olime, siis läksime jõuluturule ning võisin valida endale midagi magusat - otsustasin tumedast šokolaadist ning maapähklitest tehtud käsitöökommide kasuks ning need olid nii head! Terve tee koju muidugi kiitsin teda, et kuidas ta küll mulle nii head kommid oskas valida! Kui koju jõudsime, siis selgus, et meil pole piima ja läksime bensiinijaama, et osta piima ja siis mõtlesime, et kuna niikuinii on selline huvitav päev olnud, et miks siis mitte jäätist süüa! Kõndisime bensiinijaamast tagasi, sõime jäätist ja ma olin sellest kõigest nii elevil, et ei suutnud vait olla ega paigal püsida, keksisin mööda lögast teerada ning nurusin, et ta mulle kukile tuleks. Seda muidugi ei juhtunud.

Et eile hommikul ma kooli ei jõudnud, sest magasin sisse (Ärkasin umbes tund aega pärast tunni algust ja otsustasin, et ikkagi lähen kooli, mis sest, et jään umbes 1.5h hiljaks. Ning uskuge või mitte, just täpselt selsamal hetkel, kui ütlesin välja, et "Ei, ma ikkagi lähen!", hakkas taevast piljardikuulisuuruseid rahetükke alla sadama. Et ma ikkagi olen huvitatud oma pea ühes tükis hoidmisest, siis mõtlesin, et tühja kah, lähen tagasi magama ning õpin hiljem iseseisvalt kodus.), siis täna hommikul võttis minu sõber minu koolijõudmise enda isiklikuks ülesandeks. Enne kui olin voodist välja jõudnud, oli kohv juba valmis ja samal ajal kui ma end valmis sättisin, askeldas tema midagi seal köögis. Kui ma uksest välja hakkasin minema, siis ta tõi mulle hoolega pakitud kotikese, milles olid võileivad, mis ta mulle sel ajal teinud oli, kui ma siin toas midagi askeldasin. Nii armas temast!

Ja täna! Täna lähme pulma! Ta ei olnud eriti vaimustuses sellest türgi-vene pulmast ning ütles, et ma ütleksin pruudile, et veel on aega ümber mõelda, et türgi inimestega ei ole nalja! Mina igatahes usun ja loodan, et see pulm saab vahva olema ning mulle lubati, et tantsu saab ikka kõvasti lüüa (mida ei pidavat saama söömise ja joomise kohta öelda) ning oma sabaotsa tahaks ma keerutada küll!

slapen: ik slaap, je slaapt, hij/zij slaapt. wij/jullie/ze slapen

Uni uni uni. Kas teate, mitu korda ma täna olen magama jäänud ja jälle üles ärganud? Arvan, et vähemalt viis! Kuigi läksime eile õhtul päris vara magama (nii südaöö paiku), ei ole mul siiamaani sellist tunnet, et oleksin välja puhanud (kell on 16.00). Esimest korda ärkasin täna üles kell 8. Või noh, mina ei ärganud ise midagi üles, mind ÄRATATI üles, et ega ma juhuslikult kohvi ei soovi juua. Minul oli torrtorrtorr, kes see ÖÖSEL kohvi joob?! Vaatasin aknast välja ja ütlesin, et kell on ilmselt mingi viis (kuigi väljas oli juba natuke valge, pidin ikka liialdama). Igatahes minu kallis sõber ütles, et ta otsustas, et võiks valmistada meile kohvi ja siis ära minna, et kas ma ka soovin kohvi juua? Pobisesin talle vastu, et tehku, mis tahab.. kui ta umbes ühe sekundi pärast aurava kohvitassi mulle nina alla pani, siis võtsin vaevuks istuli tõusta ja veel natuke toriseda, et mina saan üks kord elus kaua magada ja sel nädalal on see ainuke päev, kus ma kuhugi ei pea hommikul minema ja tema ajab mind keset ööd üles, ainult selleks, et siis minu juurest ära minna, et oleks siis võinud vähemalt salaja minema hiilida, et mul lasta magada.. Tema muudkui vaatas mind ja silitas mu põlvi ja naeris, minul oli, et mis siin nii naljakat on. Siis ta ütles veel midagi sellist, et ega ta igaveseks ära ei lähe, küll ta tagasi tuleb. Lõpetasin oma kohviga ja ronisin teki alla tagasi, umbes 20 sekundit hiljem oli ka härra teki all. Küsisin, et mida ta enda meelest teeb, et ta pidi ju kuskile minema? Selle peale öeldi mulle ainult, et kes see normaalne inimene ikka keset ööd välja läheb.. et ta oli lihtsalt ärganud üles, sest pidi vetsu minema ja siis mõtles, et üllatab mind kohviga, aga et ma olin nii huvitavalt üles ärganud, siis ta mõtles, et mängib muga natuke lolli ka.

Mul oli muidugi uni läind, tema hakkas magama jääma, aga ega ma üksi ka ei pea üleval olema, kui mind juba keset ööd on üles aetud. Küsisin hoopis, et kas ta tahaks veel kohvi juua ja minuga koos kööki tulla kohvi tegema ja siis nt aias lumehelbeid vaadata ja kohvi juua... läksimegi koos alla, naersime, võib-olla natuke liiga kõva häälega, sest teised veel magasid ja siis järsku ma tundsin, et olen NIII väsinud, et kukun jalapealt pikali. Tulime tagasi magama, magasime umbes tund, aga siis ärkas Bart üles ja hakkas koridoris kõrge häälega ja kõvasti laulma ja mõne aja pärast hakkasime kuulma ka klaveril Bohemian Rhapsody ja Türgi marsi mängimist. Mingi hetk jäime uuesti magama, äratuskell oli meil pandud kella 12ks. Kui kell helises, tundsin, et olen väga värske. Minu sõber pidi kella kaheks minema kohtumisele, seega pidi ta mingi kella 1 ajal siit ära minema (auto seisab meil parklas siiamaani, juba 3 nädalat ei ole paigalt liikunud). Küsisin ta käest, et kas ta tahab kohvi. Silmad kinni vastati mulle unesossuka häälega, et kohvi ei soovita, aga natuke magada võiks küll veel. Siis küsisin, et aga äkki soovib ta teed. Vastuseks sain jälle ei. Siis küsisin: aga musi? Vastus oli jälle ei, aga samal ajal kui ta seda ütles, siis läksid huuled juba prunti. Tegin talle selle hommikumusi ja alustasime kolmandat korda oma päevaga. Sõime siis siin hommikust ja istusime elutoas ja siis ta juba pidigi ära minema. Saatsin ta uksest välja ning ise tulin üles, et hollandi keelt õppida, panin veel raadio ka mängima.. ja siis juhtuski nii, et äkki oli kell saanud 15.40, ma olin kaks tundi siin toas maganud! Ja kui aus olla, siis magaks veel, aga ma ei saa, sest lubasin oma nunnukale, et kella kuueks on mul kõik õpitud, siis saame koos minna uisutama või kuskile (kui me täna uisutama ei lähe, siis lähme homme!).

Mul kurk valutab ka, võib-olla olen natuke haige ja sellepärast olengi selline väss ja hommikul olin selline torrtorr, tavaliselt ikka ärkan naeratus kõrvuni üles, kui tema mu kõrval on.

Ja muidugi ärkasime öösel kassi pärast ka umbes sada korda üles. Talle meeldib öösiti meie peal käia ja siis ennast sügada ja lakkuda ja tekitada igasuguseid imelikke hääli. Täna olid need hääled nii hullud, et minu kallis juhatas kassi lihtsalt toast välja ja blokeeris kassiukse.

Nüüd ausalt hakkan õppima, sest kell aina tiksub!

Imbi ja Ärni käisid poes

Täna juhtus meil selline huvitav lugu, et hakkasime minu "Ärniga" poodi minema, et mulle šampooni ja palsamit osta. Arvasime, et meile lähimas poes ei müüda minu lemmikšampooni, Gliss Kur - Asian Straight'i ning võtsime ette pikema käigu Duivendrechti kaubanduskeskusesse, kuhu on umbes kilomeeter meie kodust. Kõigepealt käisime supermarketis, kust ostsime igasugust söögivärki, aga kus ei müüdud minu šampooni ning siis läksime pagariärisse, et saada värsket prantsuse saia ja minule rukkileiba päevalilleseemnetega ning siis läksime selle poe poole, kus müüakse šampoone ja seepe ja igasuguseid ilus-püsimise-vahendeid. Poe ukse taga selgus, et see tehakse lahti 13.00, aga kell oli alles 12.26. Seega, otsustasime, et lähme tagasi koju ja tuleme millalgi hiljem sinna tagasi, et mu juuksed enam kaua friikartulinägu olema ei peaks. Õues oli aga selline huvipärane lugu, et nii paks udu oli, et nähtavus oli umbes 2m (ausalt, ma ei liialda).. hakkasime siis kodu poole kõndima, Ärnil oli käes suur suur toidukott ja Imbil oli kaenlas tualettpaberi 12-pack. Jutustasime ja naersime ja kõndisime ja vaba käega hoidsime käest kinni ja vahepeal tegime paar musi ka ja järsku avastasime, et oleme totaalselt ära eksinud. Ma olen viis kuud elanud siin samas majas, käinud ülepäeva samas kaubanduskeskuses, et süüa osta ja saad sa aru, me eksisime ära!!! Nagu arvatagi võite, siis pidin end pooleks naerma - Ärni muidugi ei olnud nii rõõmus, sest tema oli terve tee tassinud seda rasket toidukotti, aga mina ei suutnud itsitamist lõpetada isegi siis kui olime juba kodus. Kui koju jõudsime, siis hakkas ka Ärnil naljakas, sest me läksime ju poodi ainult šampooni ja palsamit ostma, aga tulime tagasi hiiglasuure toidukotiga ning asju, mille pärast me poodi läksime, me üleüldse ei saanudki.

Selleks ajaks, kui koju olime jõudnud, oli kell saanud juba üks - jõime tassi kohvi ja sõime hommikuvõileibu ning hakkasime siis jälle uljalt udu ja jäiseid radu trotsides kaubanduskeskuse poole kõmpima. Sain endale vajalikud juuksehooldusvahendid (lisaks plaanis olnud tarvetele ostsime mulle ka juustesse jäetava spray-palsami) ja marusoojad kõrge säärega sussid (sellised UGG's saabaste moodi, aga pehme tallaga, valget värvi) ja siis veel natuke hügieenitarbeid.

Õhtusöök oli meil väga uhke, Bart oli teinud kõrvitsa-tomati-porgandisuppi ja meie Ärniga küpsetasime ahjukartuleid porgandite, paprika, sibula ja küüslauguga ning mulle ja Bartile tegime juustušnitsleid ja Ärni küpsetas endale veiseliha.. Sain teada, et hollandi keeles on mitmekäiguline eine otsetõlkes mitmekoridoline eine, seega as a third hallway oli Imbil ja Ärnil mõnus tassitäis kohvi ja Bartile tegin Maroko-teed, mis meenutab mulle minu armsat hollandi keele õpetajat Hermat, kellega koolis ikka alati seda teed joome.

PS. olen täna terve päeva kandnud oma armsa sõbra teksaseid, natuke on küll pikad, aga lõpuks ometi saan proovida Cosmopolitani ammust soovitust kanda peika teksaseid, et veelgi hotim välja näha!

eager beaver

Heihopsti! Täna oli mul esimene test hollandi keeles ja ütlen kohe ära, et mul läks väga hästi! Test oli 2lk pikk ja tegin ainult paar viga. Arvan, et kui oleksin selle eest hinde saanud, oleks see olnud A või 5. eager beaver sallie slim. Saatsin kohe pärast testi oma sõbrale ka sõnumi (hollandi keeles of koors), et mul läks väga hästi ja tema vastas mulle ka hollandi keeles.

Arvan, et mul ei oleks nii hästi läinud, kui ma ei oleks eile koos temaga õppinud. Ma olin meeldivalt üllatunud, et ta viitsis minuga tundide kaupa sõnu õppida ja kontrollida ülesandeid, mis teinud olin. Kui ma teda hommikul tänasin, et ta minuga alati nii kannatlik on, siis ta ütles selle peale ainult, et see on normaalne ja ei midagi tänuväärset. Aga ma olen ikkagi tänulik, see on nii hea tunne, kui keegi pühendab sulle oma aega ja ilmselt ei ole tema jaoks kõige meeldivam korrata samu lihtsaid sõnu ja ülesandeid tundide viisi. Ja see on ka nii armas, kuidas ta laseb mul alati lugeda hollandikeelseid uudiseid oma lemmiklehest. Ta ise loeb artikli läbi 30 sekundiga ja siis viitsib kuulata, kuidas ma talle seda 5 minutit ette loen ja siis veel umbes 10 minutit uudist tõlgin. Üleeile oli mul juba kõrini ja ma enam ei viitsinud, aga ta utsitas mind ikkagi nende uudistega pusima ja ütles, et ainult nii saan ma õppida hollandi keele korralikult ära.

Oeh. Ma olen ülepeakaela armunud, mis siin ikka pikalt mõelda. Ma ei ole seda talle kunagi öelnud, aga arvan, et ilmselt võib ta seda minu käitumisest välja lugeda. Ja kui ma tema käitumist ja olemist vaatan, siis võin eeldada, et ka temaga on sama lugu juhtunud.


Eile oli mul jälle tööpäev, Annabelle'i ema palus mul teha fondüüd, niiet olen nüüd selle kogemuse võrra rikkam. Ühtlasi õnnestus mul Annabellele õpetada järgmine klaveripala (see on mõnikord ikka väga raske, sest ta on selline püsimatu tüdruk ja kui tal kohe välja ei tule, siis ta jookseb teise tuppa ja hakkab peaaegu nutma) ja mängisime ka telekamängu Wii sports ja tänaseks on juhtunud minuga selline lugu, et mul käelihased valutavad sellest hirmsast vehkimisest tenniseväljakul, pesapalliplatsil, golfiväljakul, bowlingurajal ja poksiringis. Rääkisin entusiastlikult oma sõbrale ka, et ma vehkisin nagu hull, et see oli nii lahe mäng ja ta ütles, et tal on see kodus kuskil olemas, niiet varsti võime hakata koos teleka ees vehklema.

Ühtlasi tean nüüd ka seda, mis tunne on talvel rattaga sõita. Või noh - sõita vähemalt 10km päevas, nii, et suu ja silmad on lund täis. Mul oleks vaja suusaprille, sest mõnikord ei näe ikka mitte midagi välja. Kinnitamata andmetel (ma ise ei tea kraadidest midagi ja kuskilt seda ise ei uurinud ka) oli meil eile -8 kraadi. Eile hommikul kell 8 kui hakkasin end kooli poole sättima, siis vaatas mu sõber mulle imestunult otsa, et kas ma tõesti SELLISE ilmaga hakkan rattaga sõitma? Tema soovitas mul muidugi helistada õpetajale, et ma ei saa kooli tulla, sest ilm on nii hull ja kui ma ütlesin, et ma ikkagi lähen, siis kõigepealt ütles ta, et äkki ma saan metrooga minna, aga kui ma ka selle võimaluse välistasin, siis pakiti mind salli sisse nagu eskimo ja loeti umbes 100 korda sõnad peale, et ma ettevaatlik oleks ja ei kiirustaks ja et kohe kui tundub, et libe on, siis ratta pealt maha tuleksin. Nii armas!

preili Ma-ei-saa-üksi-hakkama

Tere hommikust!

Härra on tund aega ära olnud ja mina eesrindliku perenaisena otsustasin pesu pesema hakata. Sorteerisin siis kõik tumedad riided ühte hunnikusse ja läksin uljalt pesukööki neid masinasse toppima. Riided olid kõik juba masinas, aga uks ei tahtnud hästi kinni minna. Mõtlesin, et lükkan natuke riideid sügavamale ja järsku tunnen oma sõrmede all midagi tugevat ja kandilist. Leidsin oma dressipluusi taskust oma telefoni. Äärepealt oleksin oma kõige armsama Nokia 7373 telefoni ära pesnud. Ja öelge veel, et ma tulen üksi hästi omadega toime!

Muidu on kõik endiselt hästi, eile õppisime hoolega hollandi keelt ja sõime senisest enam šokolaadi ja kummikomme ja soolapähkleid. Tänaseks hommikuks oli mu kaal 200 grammi tõusnud. Homme on veepäev. NOOOT.