Olen tubli perenaine, rõõmuks oma mehele. Lõigun nii, et näppe lendab, küürin küüned verele.

Eile oli see imeline päev, mil tegin iseseisvalt õhtusöögi meie perele. Võiks tunduda, et mis selles nii imelist siis on, aga et kuna ma olen sellise peika pruudiks saanud, siis ei pea ma tavaliselt üldse süüa tegema. Nii oligi eile umbes kolmas kord selle aasta jooksul, mil ma üksinda meile mõlemale süüa tegin. Ja mis isegi veel olulisem, tegin esimest korda süüa lihaga! Ma kartsin, et kanafilee lõikumine võib väga ebameeldiv olla, aga ei olnudki... lihtsalt ei tohi mõelda, et mida sa teed.

Kui nüüd võiks jääda mulje, et ma olen ärahellitatud pirtspekk, siis tegelikult nii ikka ei ole. Sest süüa olen ma tegelikult selle aasta jooksul teinud küll, aga tavaliselt meie eelmistele majanaabritele, sest minu spetsialiteediks on erinevad supid (ka hernesupp, mis on minu peika meelest üks maailma õudsemaid asju). Ja et ma ise olin taimetoitlane, siis ma ei oleks selle peale tulnudki, et võiksin kunagi oma elus mingit sööki teha lihaga. Ja no... koos, kahekesi, oleme ikka väga palju süüa teinud. Ning mu sõbrad teavad, et süüa mulle tegelikult meeldib teha ja see tuleb päris hästi välja ka...

Kui mu peika õhtul koju tuli, ei suutnud ta ära imestada, et kas tõesti olen ma süüa teinud. Täitsa üksi. Ja lihaga! Ma tegin talle nalja, et ta ei pea igavesti seda Al Bundy elu elama, et ma olen kodus, kõlgutan jalgu diivanil ja et tema võib sellest ainult unistada, et ma midagi talle süüa pakuksin. Igatahes minu kana-vormiroog-üllitis maitses talle väga.

Homme hakkab pihta jälle uus töönädal ja nii olemegi siin mõnusalt kodus laiselnud (eile tegelikult oli koristuspäev ja nädala toiduvarude muretsemise päev), pikka hommikusööki pidanud ja tundub, et täna käib siin üks lõpmatu kohvijoomine ja diivanil lösutamine. No, vahepeal oleme ikka asjalikud ka olnud.. see tähendab, et peamiselt tema. Et meil ei ole uues kodus veel pesumasinat, pesi ta meie riided puhtaks ja mina käisin juures vahepeal tarka nägu tegemas ja et ta ei tunneks, et ta on ainus inimene siin majas, kes midagi teeb, siis otsustasin, et pesen meie prügikasti puhtaks. See ei olnudki must, aga no - midagi pidin ju tegema, et ikka hea perenaine olla!

Ja nüüd olen üksi kodus, sest mu peiks arvas, et ma olen nii hea tüdruk olnud, et olen ära teeninud ühe koogi ja ta läkski siinset kondiitriäri otsima (või midagi, mis tänasel pühapäevasel päeval avatud oleks).... ja mina ei kurda. Panen edaspidiseks kõrva taha, et tuleks tihemini härrat õhtusöögiga üllatada.

"Sälli elevandiks 2011"

Kuna meil Amsterdamis on viimasel ajal pühad väga moes (hakkasid aprilli keskel pihta ja mul on ausalt öeldes selline tunne, et sellest ajast peale on vähemalt korra nädalas üks riigipüha olnud.. või kui mitte just nii tihti, siis igatahes väga tihti on mul kool pühade pärast ära jäänud - nii ka täna) ja meie oleme väga trenditeadlikud inimesed, siis otsustasime, et tänast püha päeva tuleb käsitleda kui pühapäeva. Pannkookidega! Minu tingimus oli, et olen nõus sööma pannkooke ainult sellisel juhul, kui saan seda ohtra jäätisega teha. Minu kallis peiks vaatas mind sellise näoga, nagu oleksin mingi ilmaime ning avaldas arvamust, et pannkooke peaks sööma ainult tumeda suhkru või tuhksuhkru ja kaneeliga, mispeale sai tema sama pilgu osaliseks, mis minule mõni hetk varem oli heidetud.

Et ilm oli selline, et ei kõlvanud koera saba alla ka (vähemalt daamide meelest), siis tänasel päeval Imbi ja Ärni ei käinud koos poes, vaid vapper meespool pidi selle retke üksi ette võtma. Poest saabus tagasi üks ligumärg numpsakas, kel oli kotis lisaks pannkoogimaterjalidele ka kõik vajalikud asjad lasanje tegemiseks. Ja friikartulid. Küsisin, et milleks need veel vajalikud on, mispeale valgustati mind sellega, et friikartulid on lasanje kõrval väga maitsvad. Kui varem kahtlesin selles, et ta üritab mind paksuks sööta, siis nüüd olen juba üsna kindel, et tal on vist peas salaplaan "Sälli elevandiks 2011".

Kahe sekundiga tehti valmis pannkoogitainas ning mina tegin seal kõrval lihtsalt tarka nägu, sest teadupoolest ei ole ma just kõige kõvem pannkoogimeisterdaja. Kui pannkoogid hakkasid üksteise järel sups ja sups valmima, istusin mina lihtsalt köögipõrandal ja jorisesin erinevaid laulujuppe, vahepeal käis üks ülevas tujus pannkoogiküpsetaja mind ninast näpistamas ja põsemusitamas.

Pannkoogid olid väga head! Sõin ühe pannkoogi riivitud juustuga ja ülejäänud šokolaadipasta ja vaniljejäätisega. Kõrvale jõin piima ning pärast viiendat pannkooki oli selline tunne, et siia söögilaua taha ma istuma jäängi - kõht oli nii täis!

Kuigi mina tundsin, et enam mitte iialgi ei ole mul tarvis süüa, ei kulunud vähe aega selleni, et härra peika juba jälle köögi poole askeldama läks. Temale iseloomulikult hakib ta kõik piinliku täpsuse, kuid siiski üllatava kiirusega ning valmistab ette kausikesed erinevate asjadega. Mõtlesin, et peaks ka ikkagi mingit initsiatiivi üles näitama ja küsisin, et kas ta vajab mu abi. Sain endale ülesandeks brokoli hakkimise (tegelikult küll brokoli pesemise, sest ta oli jõudnud juba need ära hakkida, aga hiljem ta otsustas, et ma võiks iga kimbukese kaheks lõigata - daamile ju ikkagi tegevust vaja) ja sellele värske rohelise värvi andmise, mis seisneb lihtsas võttes, et brokoli tuleb korraks tulisesse vette panna. Ma ei teadnud seda varem, aga tõesti, brokoli läheb nii ilusaks säravroheliseks siis! Lõpuks saime kahepeale, kuigi mina olin seal rohkem moraalseks toeks, selle lasanje ettevalmistamisega valmis ning panime ta ahju. Mingi hetk jõudis ta ka friikartulitega valmis saada ning võisime jälle sööma hakata.

Kuigi mul kõht ei olnud eriti tühi, pean nentima, et tema lasanje oli väga hea. Ja friikartulid tõesti sobivad sinna kõrvale. Ikkagi hollandi rahvusroog.

Pärast saime veel kohvi juua ja natuke jäätist süüa ning siis otsustasime, et peaksime natukene head muusikat kuulama. Et muusika oli nii hea, siis tuli isegi tantsutuju peale. Tantsisimegi siis... ja siis oli selline hetk, kus mõtlesin, et sain maailma kõige suurema komplimendi osaliseks. Aga eksisin. Olukord järgmine:

Tantsisime siin ja kallistasime ja siis ta hakkas järgmist lugu panema ja ütles: "What would life be without you..(jõudsin juba hirmsasti rõõmustada ja näole juba tuli selline totter naeratus, et "oiii sa oled nii armas", kuid tema lause ei olnud veel lõppenud)...tube!" Ja ütleme nii, et kui ma talle ka seda nalja rääkisin, siis naersime koos ikka päris tükk aega. Ja kuulasime muusikat ja tantsisime ja tänasime koos youtubejumalaid, et kõik head lood on kergesti kättesaadavad.

Kaalu peale ma täna ei lähe, sest arvata võib, et ega õnne see mulle ei too. Aga et täna oli "pühapäev", siis veel võis. Sest kõik dieedid algavad nagunii alati homsest või esmaspäevast.

Aga kui rääkida homsest, siis homme tõotab tulla selline päev, kus meid võib kohata härra peiksi vanematekodu esikuseinu värvimas. Olukord lubab head!

kõik on uus maikuus

Viimastel päevadel on läinud mul siin nii, et on olnud au saada mitmete uute asjade omanikuks. Kõige rohkem rõõmu valmistab mulle see, et mul on nüüd täitsa täitsa oma jalgratas. Mu uus ratas on valge ja sõidab kiiresti nagu välk! Ostsime tegelikult kaks jalgratast, minu sõber sai musta jalgratta omanikuks. Nüüd sõidame kahekesi linnas ringi oma musta ja valge rattaga ja oleme nagu must ja valge koer. Muretsesime ratastele uued lukud ja esi- ja tagatuled ning tema rattale monteerisime külge veel ketikaitse (esimesel päeval määris ta oma püksid ketiga ära) ja kasti, kuhu võime sisse panna oma Imbi ja Ärni leide.

Eile tegime kohe proovisõidu, käisime poes ja ostsime hulganisti igasugust kraami. Proovisõit läks peaaegu edukalt, kuigi korra kaotasime oma paprikad ära (aga et ma sõitsin taga, siis sain need üles võtta) ja korra oleks mu sõber vist surma saanud. See oli nii jube! Seisime valgusfoori taga ja võisime minna otse ja paremale. Mina arvasin, et ta plaanib minna paremale ja meie valgusfoor läks põlema. Ütlesin talle, et ta võib minna. Ja ta hakkas sõitma, aga mitte paremale, vaid otse!! Mul jättis süda kaks lööki vahele, kui kõrvalt tuli üks auto ja peaaegu oleks olnud avarii. Pärast ta ütles mulle naljaga : "Näed, usaldasin sind pimesilmi ja kohe hoobilt oleks surma saand." Mina ehmatasin vist isegi rohkem ära kui tema, ta pärast naljatas selle üle, aga ega see tegelikult väga naljakas ei olnud.

Laupäeval oli meil siin naabruskonna festival - väga tore oli ja meil ning meie viiel naabermajal käis kokku umbes 600 külalist. Meie aedades ja elutubades mängis kokku üle 25 artisti. Enne festivali sättisin mina asju paika, kui saabus mu sõber, kes oli mulle üllatuse teinud. Ta tõi mulle Laura lõhna - selle sama, mille talvel pesumasinasse panin. Ta oli ka endale lõhna ostnud ja ütles, et talle meeldiks väga, kui ma seda pesumasinasse ei paneks, aga et kui ma väga tahan, siis võin seda teha.

Pühapäeval, emadepäeval, läksime linna peale, et leida ta emale kooki (alguses pidime ise tegema, otsisime isegi retseptid välja, aga kui me pärast festivali hakkasime magama minema, siis arutasime, et äkki on parem kui koogi ostaksime), aga enne käisime veel paarist poest läbi ja nii juhtuski, et saime mõlemad uute päikseprillide omanikeks ja mina sain endale veel riideid - teksaseeliku, topi ja Birkenstocki plätud. Ta rääkis juba ammu, et peame mulle need ostma, aga ma olin kogu aeg nende vastu, sest ma ei taha sel suvel varbavaheplätudega käia. Nüüd saime mulle mõistliku hinnaga klassikalise mudeli. Lõpuks läksime ka pagariärisse ja saime ta emale õunakoogi.

Eilset hommikut alustasime tordi, maasikate ja vahukoorega, sest nagu mu sõber ütleb, vahepeal tuleb end premeerida. Pärast seda sõitsime oma ratastega linna, et viia mu kell parandusse.. aga kahjuks ei saanud nad mu kella parandada. Maksime 6 euri patareide eest, sest nad arvasid, et asi on patareides, kuid selgus, et siiski mitte. Sain selle kella oma õelt 9. klassi lõpetamise puhul ja tegelikult on sellest aega omajagu möödas. Lubasin oma sõbrale, et ma nutma ei hakka ja et kui me kunagi peaksime leidma kella, mis mulle meeldib, siis olen nõus seda kandma. Et ma olin natuke kurvakas, siis arvas mu sõber, et peaksime mulle teksapüksid ostma. Ma ei olnud eriti tujus ja proovisin peaaegu vastumeelselt pükse, mis ta mulle riietuskabiini tõi. Lõpuks ostsime ühed teksad, mis ei olnud just minu "cup of tea", aga talle meeldisid need nii väga, et mõtlesin, et teen talle head meelt. Sest tegelikult tahtis tema ju minu tuju paremaks teha.. Hiljem, kui juba kodus olime, siis pidin nentima, et need teksad on tegelikult väga mugavad.. ja et küll ma nendega ära harjun. Härra sõber aga ütles selle peale, et ma näen nendes pükstes nii kuum välja, et ta arvab, et parem oleks, kui ma neid üksi väljas käies ei kannaks. Nii lubasingi talle, et kannan neid pükse vaid siis, kui koos kuskile läheme.

Ja eile õhtul, pärast oma peaaegu edukat ostlemistuuri, tegime õhtusöögiks lõhefileed koorekastme, jasmiiniriisi ja nende.. (mis need ongi) roheliste ubadega. Väga nämm oli. Nagu ikka, kui me millegiga kahekesi hakkama saame, teeme "viska viis!" moodi asja, aga käsi kokku ei löö ja siis kiidame teineteist ja oma koostööd taevani. Imbi ja Ärni, noh.

pakiraamil istumisest ja õunakoogist

Jälle on kätte jõudnud reede. Minu jaoks tähendab see seda, et koolinädal on läbi ning saab asuda nautima nädalavahetust kallima seltsis. Viimasel ajal oleme jaganud oma olemisi ja aega kahe kodu vahel, mis omakorda tähendab seda, et elamine on kogu aeg kotis kaasas ning jalgratta pedaalid on kõvasti koormust saanud. Minu kodust tema koduni on umbes 10km ja mõnikord saan seda vahemaad vändata mitu korda päevas - see on hea trenn ja mõnus koormus, aga pean ütlema, et ega ise väntamisest pole vähem koormavav seda vahemaad läbida pakiraamil istudes. Kuigi pakiraamil istumise juures on paar head külge, näiteks et saab paremini jälgida teisi inimesi ja saab hoida ühelt nummarilt ümbert kinni ja tunda tema kõige mõnusamat lõhna. Ja veel meeldib mulle pakiraamil istudes kõvasti naerda, sest asjad tunduvad siis nii naljakad. Ja kui mu numpar küsib, et mille üle ma naeran, siis pean end tavaliselt tükk aega kokku võtma, enne kui saan talle nalja edasi rääkida. Igatahes, minu algne hirm pakiraamil olla, on täiesti kadunud.

Ma pean rääkima ka sellest, et olen viimase nädala jooksul vist teinud umbes 5 õunakooki. Härra ja ta perekond on mu koogist nii vaimustuses, et mul isegi paluti seda oma "äiapapa" 70. juubeliks teha. Kogu suguselts oli koos ja ma olin nii hirmul, et äkki ei tule kook välja ja äkki ei oska ma piisavalt hollandi keelt ja jätan endast rumala mulje. Õnneks läks kõik väga hästi - kook maitses kõigile; keelega sain ka hakkama - lausa nii hästi, et kõik arvasid, et olen siin kaua elanud (üks naine ütles, et ma vist ei ole Hollandist pärit, et mul on aktsent juures).. aga noh, ma räägin lihtlausetes ja kasutan neid sõnu, mida tean. Igatahes ütles mulle mu härra täditütar: "Tere tulemast meie perekonda!!".

Ja endiselt otsime oma korterit, niiet kui keegi teab Amsterdamis kedagi, kes teaks kedagi, kes üüriks korterit umbes 800euri eest kuus (suht ebatõenäoline, aga see oleks meile ideaalne), siis andke endast märku. Sest ausalt, ma olen juba natuke väsinud sellest kahe kodu vahel pendeldamisest. Aga noh, me ei anna alla ja küll me endale varsti oma kodu ka saame. Ja kui me juba kodu saame, siis on mulle lubatud ka isiklik muffinivorm ja mikser. Ja oi, kus ma siis alles küpsetan. Kuigi samas ma ei tea, kas see on hea mõte, sest kui me siin nii palju maiustame, siis varsti ei peagi koogitaldrikut käes hoidma, vaid võib ilusasti kõhule selle toetuma panna. Aga praegu on veel olukord kontrolli all (kuigi ma olen tänase seisuga 1.4kg ülekaalus), vähemalt nii kaua, kuni saan oma igapäevast rattasõitu nautida (sest siiski siiski, mõnikord reisin ka sadulal olles).

pühapäev

Arutasime täna just minu sõbraga, et pühapäevad lähevad mööda kõige kiiremini. See on tavaliselt ainuke kindel päev nädalas, mil oleme hommikust õhtuni koos ja siis proovime endale kuidagi tegevust leida.. ja nendest ühistest pühapäevadest on saanud mu lemmikpäevad.

Tahtsime täna lumememme teha, aga et lumi ei hakanud kokku (kolmas päev, mil lumi on maas, oleksin pidanud seda lapsepõlvest mäletama, daaah!), siis lõbustasime endid lumeinglite tegemisega. Tegelikult oli küll nii, et mina tegin selle ühe lumeingli ja minu kallis, kes ei ole sellist "hullumeelset tegu" oma silmadega mitte kunagi varem näinud, vaatas seda imestunult pealt. Aga lõbus oli meil mõlemal! Pärast kloppisime mind lumest puhtaks ja arutasime, et kas valisin meie aias lumeingli tegemiseks just selle koha, kus meie kass käib kakal või jaa.

Ja siis käisime poes sisseoste tegemas, et tulla koju ja teha kogu meie majarahvale üks mõnus, tänase külma päeva puhul lausa vajalik vürtsikas köögiviljasupp. Supi juurde röstisime veel ahjus prantsuse saia viile, millele olime määrinud eelnevalt peale küüslaugu-maitserohelisevõid. Pean nentima, et taaskord oli meie koostöö tõhus, suur pott söödi peaaegu tühjaks. Istusime kõik viiekesi laua taga, jutustasime ja sõime suppi nii, et silmad ja nina kõigil märjad. Ja isegi küünlad olid (veini siiski mitte. õnneks) ja sossukas oli ja nii mõnus oli olla!

Homme hakkab pihta uus koolinädal ja see tähendab, et hakkan kohe varsti valmistuma homseks kooliks. Lõpetan täna viienda peatüki (raamatus on kokku 10 peatükki) ja olen igatepidi valmis selleks, et varsti tabab mind üks suur hollandi keele tarkus!

inimmõistus on piiritu, vahel ka piiritus.

Nagu sellisest patarei-pealkirjast võikski eeldada, on minuga taaskord midagi väga huvipärast juhtunud. Alles kaks nädalat tagasi oli mul suurem nostalgiahoog, kus meenutasin "vanu häid" aegu, mil ikka odavat peeti sai joodud ja siis hiljem süda-pahatseda ja siis mõnikord juhtus ka nii, et järgmisel hommikul tuli oma okset lumehanges Fairyga pesta, sest vett lihtsalt ei olnud. Meenutasin siis neid vanu aegu ja olin üsna kindel, et seda minuga enam kunagi elus ei juhtu, et ma jooksin alkoholi rohkem, kui ma kanda jõuan ja lõpetan õhtu wc-potiga tõtt vaadates. Aga noh, eks me ikka mõnikord eksime.

Lugu siis järgmine. Eile oli meil plaanis minna kontserdile, Noam esines seekord koos ühe hollandi laulja-harfimängija Habibaga ja arvasime, et on kindlasti tore kuulda neid koos musitseerimas. Enne aga kui kontserdile minema hakkasime, tegime minu sõbraga ühe uhke õhtusöögi. Ahjukartulid ja nendele, kes meil siin majas liha söövad, neile oli veiseliharullid või mingisugused sellised asjad ja minule ja Bartile tegime sojakotlette ja minu kallis tegi veel maailma kõige parema kastme ka. Mina tegin rucolasalatit sinepi-meekastmes. Istusime siis kõik lauda ja Joakim tõi lauale ka punase veini. Küünlad olid ja hea tuju oli ja mõnus sossukas oli ja kass tiirutas ümber laua ja söök maitses hea ja vein maitses ka hea. Sättisime siis endid valmis ja hakkasime linna sõitma, minu sõber sai eile endale Joakimilt jalgratta, mõtlesime, et lähme ratastega, aga umbes 100 meetrit enne esimest metroopeatust läks ta ratta tagakumm täitsa tühjaks. Parkisime siis rattad metroojaama ette ja otsustasime ühistranspordi kasuks.

Jõudsime kontserdile, Habiba mängis parasjagu harfi ja laulis ja nii ilus oli. Kui mult küsiti, et mida juua tahan, aga sooje jooke seal ei pakutud, siis mõtlesin, et jooks ehk ühe pokaali veel punast veini, sest ma ei taha segamini juua ja hommikul vaja vara ärgata, et kooli minna. Noh, ja siis kuidagi juhtus, et jõin kaks või kolm pokaali veel pärast seda esimest pokaali (kodus olin joonud ühe pokaali) ja siis ma juba tundsin, et on küll, rohkem pole vaja. Põsed olid punased ja muusika kõlas veelgi ilusamalt kui varem ja juba oli tantsutuju ja plaksutada tahtsin ja kui sõnu teadsin, siis kaasa laulda ka. Mingil hetkel sai kontsert läbi, aga inimesed jäid veel sinna edasi - Joakim veel küsis, et kas ma tahaksin veel ühte pokaali veini, keeldusin viisakalt ja hakkasime kahekesi minu sõbraga koju tulema.

Kui trammipeatusesse jõudsime, siis hakkasin tundma, et pilt ei ole enam väga selge. Ta küsis ka, et kas ma olen purjus? Ma midagi naersin talle vastu, et mina ei ole purjus, see sein on hoopis purjus! Ja ütlesin, et kuna ma suudan veel välja hääldada "Pole oluline Leninile!" (mida ma muidugi ei suutnud), siis on minuga kõik korras. Kui jõudsime Centraal Stationi, siis arvas mu sõber, et peaksin kindlasti midagi sööma - ma ei teagi, mida ta mulle ostis, sest rohkem kui ühe friikartuli ma sealt kotist, kus tal need söögid olid, ei võtnud. Metroo sõitis ja mul oli süda juba päris paha, üritasin mõelda "kahvel-nuga, kahvel-nuga, kahvel-nuga", et mitte hakata ropsima. Küsimusele, et kas minuga on kõik ikka korras, vastasin: "Mhmh!", endal rops kurgus. Kui välja jõudsime, oli mul juba natuke parem, aga me pidime veel võtma oma rattad ja need koju jalutama - mul oli samm päris sassis, aga et mul enam paha ei tundunud olevat, siis hakkas mulle see kogu olukord nii naljakana tunduma.. arvasin, et aastal 2010 ei ole ma sellist purjusust küll tundnud.. ja ma isegi ei joonud nii palju, enda meelest tundsin ära, kus mu piir läheb.

Kui koju jõudsime, pesin ruttu hambad ja võtsin meigi maha ja vajusin kõmm voodisse, tema jäi midagi veel arvutisse askeldama. Kauaks siiski mul puhkamisrõõmu ei olnud, sest nii kui voodisse sain, hakkas üks suurem karussell pihta. Hüppasin voodist püsti, et midagi kiiresti selga tõmmata ja vetsu poole joosta.. ja noh, järgnevat oskate kõik juba ise ette kujutada. Mina olin põlvili vetsus ja minu sõber ukse taga, et kallis, kas sa saad hakkama. Kui arvasin end lõpetanud olevat, siis koristasin enda järelt kõik ära ja pesin uuesti hambad puhtaks ja tulin tagasi voodisse. Kuid ka see kord ei saanud ma rahulikult puhata, sest uuesti hakkas üks suuremat sorti keerutamine mu silme ees pihta ja pidin uuesti vetsu minema. Oi seda rõõmu. Kui olin seekord lõpetanud, siis juba julgesin paar nalja selle kohta oma sõbrale teha ja magama läksin üsna rõõmsal meelel.

Hommikune äratuskell, mis hakkas pinisema kell 8.01, tundus mulle nagu üks suur nali. Mõtlesin, et kes teeb muga mingit lolli nalja ja on pannud mu kella helisema, kui ma tahan üks kord elus magada ja ei pea kuskile minema... nohisesin edasi õndsa und, kui järsku tundsin, et üks nupsakas üritab mind üles ajada, et ma pean kooli minema ja et pole siin mingit nalja. Läksin siis duši alla ja üritasin oma olukorda kaardistada, et kuidas ma end tunnen ja milline mu päev välja võiks näha - tundus, et olen võimeline omi asju korda ajama, aga vajaksin kindlasti igaks oma tegevuseks rohkem aega, sest olin nagu puuga pähe saanud. Kui ma duši alt välja tulin, siis oli kohv valmis, minu kallis oli jõudnud käia pagariäris ja toonud sealt ahjusooje croissante ning parasjagu praadis ta mulle pohmellimuna. Arvestades minu seisundit, ei osanud ma vist teda isegi piisavalt tänada... igatahes kooli pakkis ta mulle kaasa juustu-sandwichi ja banaani, et ma ikka vitamiine ka saaksin.

Koolis pidin täna ette kandma oma lühijutu Eesti kohta ja ülejäänud aja olin suhteliselt passiivne õppur. Kui koju tagasi tulin, siis magasime siin mitu head tundi lõunat koos minu kalli sõbraga ja meie nunnu kassiga. Ajal, mil oleme ärkvel olnud, on ikka põhiliselt häid alkassinalju saanud.

Aga punast veini ma igatahes enam mitte kunagi ei joo! Vähemalt mitte rohkem kui ühe pokaali.

türgi pulm ja loodrielu

Heip! Viimati kui kirjutasin, siis oli püha pulmapäev - tänaseks on kätte jõudnud harilik pühapäev ning pulmapeost on mõni päev mööda läinud. Et aga meil on olnud siin äärmiselt kodune ja vaikne ja põhiliselt tekisossukas elu, siis ma ei ole jõudnud end kokku võtta, et sellest kirjutada.

Kõigepealt ütlen kohe ära, et neile, kes muretsesid, et türgi pulmas löömaks ja pruudi veristamiseks läheb, muretsesite asjata - pulm oli väga ilus ja minuteada möödus kõik rahulikult ning suurema löömata.

Pulmakutsele oli kirjutatud, et pidu hakkab pihta kell 18.00, aga meil oli enne kokku lepitud minu kalli kaaslasega, et lähme sinna hiljem, nii umbes kella 21 paiku, sest tal oli vaja tööasju teha, aga minu kursavennad Deyan (Bulgaariast) ja Alizod (Usbekistanist) ütlesid, et äkki on ebaviisakas minna hiljem. Pakkusin välja, et nemad võivad minna varem ja et mina tahan igal juhul minna sinna koos oma kaaslasega, mitte üksi, aga et mu kallis on nii vastutulelik, siis ta ütles, et katsub oma töö lõpetada mitu tundi varem. Nii juhtuski, et meie plaanid muutusid ja kavatsesime sinna jõuda alguseks. Deyan ja Alizod pidid siia tulema kella poole kuueks ja härra numpsakus lubas kohal olla kell viis.

Kui ta kella viie paiku siia jõudis, siis selgus, et ta oli tahtnud enne pulmaminekut juuksurisse minna, aga ta ei saanud omale aega ja selle soenguga tema ei taha pulma tulla. Mina tegin parasjagu meiki Noamile, kes läks ka sünnipäevale.. hakkasin siis megatempoga teda meikima, et jõuaksin enne Deyani ja Alizodi siiajõudmist härra juuksed ära lõigata. Ja siis hakkaski pihta megakiire total makeover - tema ajas endal habet, mina vuristasin masinaga surr surr surr ja piltlikult öeldes üritasin samal ajal varvastega leida talle kapist õiget pluusi. Esimest korda oli meil toas selline, natuke närviline olukord.. tema kiirustas mind tagant et võta julgemini ja kiiremini ja siis et ta üritas oma musta pluusi kapist leida, aga ta ei leidnud ja et, kas tal ka mõni paar valgeid sokke kapis on, et täna võiks teha ühe triibulise-sokivaba päeva ja üldse oli tunne selline kiire kiire kiire! Ja siis juba Deyan helistas, et ta on kohal, aga meil pool pead veel ajamata.. ja vahepeal hakkas masin streikima, aga õnneks oli ta ainult natuke vooluvõrgust välja libisenud, mul oli juba paanika jne jne. Aga me olime väga kiired ja jõudsime õue umbes 10 minutit pärast Deyani kõnet - kaart oli valmis, habe aetud, juuksed lõigatud, lõikusmasin puhastatud ning õigesse kohta tagasi pandud, riided seljas, tema veel veel jõudis raseerijaga need kohad üle käia, mida ta siin mu hämaras juuksurisalongis ei näinud ja lõhna peale panna, õnneks mina olin endale jõudnud meigi juba enne valmis teha...

Et liiklus oli suht hull, siis jõudsime kohale mingi kell pool 7.. ja kohe uksel tabas meid üllatus, ilmselt noormehe vanemad ja sugulased, kõik seisid reas ja siis meile tilgutati kätele mingit odekolonni (ma ei tea, mille jaoks see hea oli, see lõhn oli ikka suht jube, mul tekkis isegi tagasihoidlik okserefleks) ja me olime kõik väga kohmetunud, ei teadnud, kellega kätt suruda ja mida öelda, paistsime ilmselt välja nagu neli tulnukat seal. Siis nad küsisid, et kas olete pruudi poolelt? Meil et jep... ja siis juhatati meid lauda, mis oli sellele lauale, kus noorpaar pidi istuma, üsna lähedal, tantsuplatsi ääres, väga hea ülevaatega saalile. Pean ütlema, et 500 külalisele mõeldud saalis oli see ainuke laud, kus istusid pruudi tuttavad. Saal oli dekoreeritud ilusasti ja oli täis 8-kohalisi laudu.. kõikidel valged laudlinad ja küünlad ja eelkattes olid klaasid (mahla, coca või vee jaoks) ning kahvel ja nuga ja salvrätik igal kohal. Meile serveeriti kohvi ja karastusjookide pudelid olid lauas ka olemas. Siis saime teada, et pruutpaar jõuab kohale 19.30 - meil muidugi oli naljakas, et kuidas me nii kiirustasime ja nüüd oleme seal pulmas nagu mingid võõrkehad.

Live-band mängis türgi muusikat ja terve saal oli türklasi täis. Meie lauas oli veel üks pruudi sõbranna Utrechtist (venelane, kes ei rääkinud inglise keelt, ca 30 aastane) ja siis veel üks vene naine, 60-aastane, väga soliidne ja kena, kes on viimased 8 aastat Saksamaal elanud ja kes ka inglise keelt ei osanud... hiljem, koos noorpaariga saabus ka pruudi õde, kes rääkis inglise keelt, aga et kaks teist venelast ja ka Alizod ei oska inglise keelt, siis rääkisime lauas vene keeles ja vahepeal mina ja Deyan tõlkisime vajalikke asju minu härrale, kes vene keelet ei oska. Mingi hetk tuli peigmehe vend meie lauda, et kas teile võib midagi juua pakkuda ja siis toodigi meile lauda pudel veini ja kõikidele vene prouadele sh minule viina! Arvan, et klaasis oli 8cl või 12cl, igatahes, see serveeriti viskiklaasis ja klaas oli peaaegu pooleni täis. Mõtlesime, et ei tea mida need muslimid meist arvavad, pead katmata ja naisterahvad, niimoodi joovad viina, minu sõber ka naeris, et idablokk on türgi pulma sattunud. Klaas oli parajalt suur või parajalt väike, et pisikeste hiirelonksudega see õhtu jooksul kahepeale ära manustada.

Siis kui pruutpaar saabus, siis oli mul Juliast lausa kahju! Talle oli pähe pandud mingi punane sall või linik (sel hetkel kui ta sisse kõndis, siis tekkis selline tunne, nagu tal oleks see justkui häbimärk, ma ei tea, kas neil käibki see nii, st et äkki see ongi traditsioon et pruudi nägu kaetakse punase looriga, või oli see sellepärast, et ta rase on) ja ta kleidisaba takerdus iga sammuga ja see sissetulek tundus nii stressirohke ja kindlasti oli tal raske jalgadel püsida ja kõndida selle kleidiga (kuigi kleit oli megailus!), ja siis kõik need 500 inimest passisid ja ma mõtlesin, et kui üksikuna ta end tunda võis, selline hull pulmatseremoonia, kus tema lähedasi eriti kohal ei olnud.. ainsana ta õde.. arvan et need teised 2 vene naist ei olnud väga lähedased talle ja siis meie, kursuselt, keda ta on vähem kui 4 nädalat tundnud... Samas tundsin, et tal oli hea meel, et vähemalt meiegi tulime.

Siis hakkas pihta avavalsi moodi tants kus nad tantsisid ja Julialt võeti ära see punane rätt näo eest ja tal oli ilus loor ja tiaara, väga kena nägi välja! Siis oli veel paar tantsu ja siis serveeriti süüa.. kaks kanatükki oli ja riis ja kartul ka, väga huvitav kombinatsioon ja salat serveeriti eraldi kausis laua keskel ja lavaš ka. Oma kanatükid panin oma sõbra taldrikusse, kõik naersid, kuidas tal on ikka praad serveeritud. Siis muusika mängis ja inimesed tantsisid, meie laud ikka rääkis vene keeles ja minu sõbral ilmselt ei olnud väga lõbus (sest ega ma talle kõike ei jõudnud tõlkida ning minu vene keel ei ole isegi nii hea, et ma kõigest aru saaksin ja mõnda asja ei olegi vaja tõlkida), aga välja ei paistnud üldse, nagu ta end seal hästi poleks tundnud! Tegi seal nalja (selle Utrechti venelasega said nad hollandi keeles rääkida..) ja arvan, et ta jättis kõikidele väga sümpaatse mulje! Tulime peolt ära natuke enne tordi serveerimist (nägime kui tort sisse toodi, väga uhke oli, aga meil juba oli vässukas ja kopp natuke ees ka ja magusaisu meil ka polnud).

Mulle igatahes pulm väga meeldis! Tantsu sai ja süüa sai ja juua sai ja jutustada sai ja hea oli! Kuigi ma ei tea, kas ma ise kunagi suudaksin sellises pulmas pruut olla.. tundus, et tal oli väga suur pinge ja arvan, et tal oli päris hea meel, kui see lõpuks läbi sai. Kõik meie lauas muidugi küsisid, et millal siis meie abieluranda triivima hakkame ja me itsitasime, et järgmisel suvel, Eestis (see oli muidugi nali, ta ütles, et ta ei tahaks tunda end võõrkehana oma pulmas nagu ilmselt Julia tundis, et kas ma kujutan ette, kui me abielluks nt Eestis ja siis seal ei ole ühtegi tema pereliiget), aga et asi oleks võrdne, siis tõenäoliselt peame abielluma Poolas, siis oleks meie külalistel võrdsed võimalused peole tulla. Aga praegu pole teil veel vaja hakata riideid otsima ja meiki tegema, aega on selle kiire asjaga!

Täna olime kodused inimesed. Minu sõber tegi mulle väga uhke lõunasöögi, milleks oli nasi (Nasi Goreng tähendab indoneesia ja malai keeles 'praetud riisi' ning on Indoneesias väga populaarne roog) ning koristasime ja kloppisime vaipu ja askeldasime maja peal ja vahepeal puhkasime.. ja oli selline mõnus, kodune päev.

Homme on mul jälle koolipäev (tööle ma ei pea enne uut aastat minema, sain puhkust. Hea nali!) ja ma ootan seda ärevusega, sest kirjutasin eile 400-sõnalise hollandikeelse lühijutu Eestist ning saatsin selle oma superarmsale õpetajale, Hermale. Eks näis, kuidas läks!

Imbi ja Ärni käisid poes

Täna juhtus meil selline huvitav lugu, et hakkasime minu "Ärniga" poodi minema, et mulle šampooni ja palsamit osta. Arvasime, et meile lähimas poes ei müüda minu lemmikšampooni, Gliss Kur - Asian Straight'i ning võtsime ette pikema käigu Duivendrechti kaubanduskeskusesse, kuhu on umbes kilomeeter meie kodust. Kõigepealt käisime supermarketis, kust ostsime igasugust söögivärki, aga kus ei müüdud minu šampooni ning siis läksime pagariärisse, et saada värsket prantsuse saia ja minule rukkileiba päevalilleseemnetega ning siis läksime selle poe poole, kus müüakse šampoone ja seepe ja igasuguseid ilus-püsimise-vahendeid. Poe ukse taga selgus, et see tehakse lahti 13.00, aga kell oli alles 12.26. Seega, otsustasime, et lähme tagasi koju ja tuleme millalgi hiljem sinna tagasi, et mu juuksed enam kaua friikartulinägu olema ei peaks. Õues oli aga selline huvipärane lugu, et nii paks udu oli, et nähtavus oli umbes 2m (ausalt, ma ei liialda).. hakkasime siis kodu poole kõndima, Ärnil oli käes suur suur toidukott ja Imbil oli kaenlas tualettpaberi 12-pack. Jutustasime ja naersime ja kõndisime ja vaba käega hoidsime käest kinni ja vahepeal tegime paar musi ka ja järsku avastasime, et oleme totaalselt ära eksinud. Ma olen viis kuud elanud siin samas majas, käinud ülepäeva samas kaubanduskeskuses, et süüa osta ja saad sa aru, me eksisime ära!!! Nagu arvatagi võite, siis pidin end pooleks naerma - Ärni muidugi ei olnud nii rõõmus, sest tema oli terve tee tassinud seda rasket toidukotti, aga mina ei suutnud itsitamist lõpetada isegi siis kui olime juba kodus. Kui koju jõudsime, siis hakkas ka Ärnil naljakas, sest me läksime ju poodi ainult šampooni ja palsamit ostma, aga tulime tagasi hiiglasuure toidukotiga ning asju, mille pärast me poodi läksime, me üleüldse ei saanudki.

Selleks ajaks, kui koju olime jõudnud, oli kell saanud juba üks - jõime tassi kohvi ja sõime hommikuvõileibu ning hakkasime siis jälle uljalt udu ja jäiseid radu trotsides kaubanduskeskuse poole kõmpima. Sain endale vajalikud juuksehooldusvahendid (lisaks plaanis olnud tarvetele ostsime mulle ka juustesse jäetava spray-palsami) ja marusoojad kõrge säärega sussid (sellised UGG's saabaste moodi, aga pehme tallaga, valget värvi) ja siis veel natuke hügieenitarbeid.

Õhtusöök oli meil väga uhke, Bart oli teinud kõrvitsa-tomati-porgandisuppi ja meie Ärniga küpsetasime ahjukartuleid porgandite, paprika, sibula ja küüslauguga ning mulle ja Bartile tegime juustušnitsleid ja Ärni küpsetas endale veiseliha.. Sain teada, et hollandi keeles on mitmekäiguline eine otsetõlkes mitmekoridoline eine, seega as a third hallway oli Imbil ja Ärnil mõnus tassitäis kohvi ja Bartile tegin Maroko-teed, mis meenutab mulle minu armsat hollandi keele õpetajat Hermat, kellega koolis ikka alati seda teed joome.

PS. olen täna terve päeva kandnud oma armsa sõbra teksaseid, natuke on küll pikad, aga lõpuks ometi saan proovida Cosmopolitani ammust soovitust kanda peika teksaseid, et veelgi hotim välja näha!

mardipäevast ja muust

Eelmisel neljapäeval sai mulle osaks suur õnn joosta marti. Või noh, siin on see Saint Martin's Day, kus lapsed käivad uste taga laulmas laternatega ja siis onud-tädid annavad lastele kommi. Et mina olin neljapäeval tööl ning siin lapsed tavaliselt üksi tänavatel ei käi, siis saingi kaasas käia. Ühtlasi tuleks ära mainida ka see, et eelmisel neljapäeval oli siin vist kõige suurem torm üldse. Tuiskas ja sadas ja müristas ja lõi välku ja niii tugev tuul oli, et see tahtis lausa pikali mind(rääkimata lastest) lüüa. See oli väga huvitav kogemus.. lapsi oli tänavatel palju ja et tuul nii tugev oli, siis paberlaternad olid kõigil katki.. kui lapsed koputasid ustele ja hakkasid laulma: elf november is de dag... jne, siis lapsevanemad seisid mõne meetri kaugusel. Hirmus naljakas oli minu jaoks veel see, et tavaliselt, kui keegi laulis kellegi ukse taga ja uks avanes, siis järsku sai kolmepealisest ansamblist kahekümnepealine koor.. et kui nt lapsed olid oma sõpradega kõrvalmaja juures ja nägid, et kuskil tehakse uks lahti, siis jooksid kõik sinna kokku, kus uks lahti läks ja poole sõna pealt liituti lauluga. Ma olin igalt poolt nii läbimärg, et kui koju jõudsin, siis tilkusid isegi rinnahoidjad, kuigi mul oli paks sulejope seljas. Annabelle ema ütles, et ta on väga tänulik, et ma lapse soojalt riidesse panin ja et isegi sellise ilmaga olin nõus välja minema. Et lapsele pidi see palju tähendama. Muidugi, et tähendab palju! Ma mäletan seda väga hästi, kui ise sättisin end mardi- või kadripäevaks valmis, et jooksma minna.. sellest oli nii palju lõbu.. ja pärast kõik need maiustused!

Pärast käisime Ahti ja ta kolleegiga väljas, aga ainult lühikest aega, sest tahtsin metrooga koju tulla ja viimane metroo tuleb linnast mõni minut pärast südaööd välja. Saime sõber härraga Waterloopleinil kokku, et koju sõita. Ta oli poest läbi käinud ja ostnud jälle vajalikke asju, mida ta ise kutsub nonsenseks, aga mida on hirmsasti vaja osta (noh nagu kummikommid ja krõpsud ja šokolaad ja Coca Cola jne) ja mis talle nii suurt rõõmu valmistavad. Vahepeal tundub, et isegi suuremat rõõmu kui see maitseelamus, mis ta sellest saab, valmistab talle rõõmu minu üllatunud ilme ja umbes 3x suurenenud silmamunad, kui ma jälle näen, mida ta kokku ostnud on. Või noh, vahepeal tundub lihtsalt nii.

Reedel pidasime Noami sünnipäeva. Peo teemaks oli sisemine deemon.. et mina ei oska end kolliks või vampiiriks või libahundiks riietada (sest esiteks ma kardan igasuguseid õudusfilme ja teiseks see ei ole minu cup of tea), siis otsustasin, et minust peab saama Pipi Pikksukk ehk Pippi Langkaus. Sest härra kutsub mind Pipiks niikuinii kogu aeg.. ja minu garderoobi silmas pidades, ei olnud mul enda ümberkehastamine väga keeruline. Hiljem selguski, et sain parima kostüümi tiitli, Bart hakkas selle peale naerma ja ütles:"Ja ta kandis lihtsalt neid riideid, mida ta iga päev kannab!" Aga ikkagi, mul oli tuju hea ja külalised olid toredad ja mojito'd maitsesid hea! Ja ma tegin Noamile sünnipäevaks šokolaadikoogi, mis tuli niiiii hea välja, et isegi üllatusin.

Laupäevane hommik oli selline.. mitte just pohmelline, aga mu pea hakkas valutama. Arvasin, et äkki sellest mõnest mojitost, aga kui mu pea ka veel pühapäeva õhtul valutas, siis ma enam ei arvanud, et tegu pohmeluspoisiga oli.

Pühapäeva õhtul pakkisime sõbra asju ja mul oli küll selline, nutumaiguline, olla. Kuidas ta mind ikka üritas rõõmustada ja tuju paremaks teha.. ma ei tahtnud talle välja näidata, et kurb olen, aga olin ikkagi. Ta riputas mulle seinale naela külge mingid imelikud roosad kunstlilled ja ma küsisin, et MIS NEEED VEEL ON? sest olgem ausad, need näevad natuke imelikud välja.. ja siis ta ütles, et ta oli need Taist ostnud, et need toovad õnne.. ja et kui teda kaks nädalat ei ole, et siis vähemalt oleks õnn minu kodus.. ja sooja karvase teki tõi mulle ka, et mul üksi magades külm ei hakkaks.. ja siis ma siin istusingi voodi peal, vaatasin kuidas ta askeldas ja ikka üritas mind naerma saada. Ta jättis mulle isegi oma lõhna, et ma võiksin seda endale peale lasta ja õnneks saan ma tema riideid ka kanda, niiet ei olegi kõige hullem. Aga kui ma mõtlen selle peale, et täna oli alles teine päev, kui teda ei ole ja alles ühe öö olen pidanud üksi magama... ja 13 ööd tuleb veel, siis on ikka natuke kurvakas. Vähemalt ta helistab mulle ja siis ei ole nii hull.

Täna hommikul näiteks läksin alla, et endale kohvi teha.. ja siis Noam küsis mu käest, et miks ma selline torrtorr olen.. ja siis ma ütlesin talle, et:" ma mäletan, kui mul veel peika oli... et mul on alati mu lemmik-heleroheline tass ja minu sõber teab seda, et alati kui ta tegi kohvi, siis ükskõik, kus see tass ka ei olnud, ta otsis selle üles ja pesi puhtaks, et ma saaksin sealt kohvi juua ja täna ma ei leidnudki seda tassi ja pean nüüd teisest tassist jooma...." Noam muidugi hakkas naerma, et ta on alles ühe päeva ära olnud ja mul juba kurbus majas, aga no, mis sa teed!

Ja mu keelekursus! Eile oli siis see püha päev, kui sain ka mina oma elus kolm tundi hollandi keelt õppida. Oleme kursusel neljakesi: mina, üks poiss Bulgaariast, üks poiss Usbekistanist (kas eesti keeles öeldakse Usbekistan või on see Usbek?) ja siis üks tüdruk Kasashtanist (ausalt, ma ei tea, kas ka seda sõna kirjutatakse nii), aga ta üles kasvanud ja elanud Moskvas. Õpetaja jaoks olime kohe üks ja sama idablokk, pärast tundsime ka ise end nii, kui hakkasime kõik omavahel vene keeles rääkima. Väga huvitav! Kui mulle mu sõber õhtul helistas, siis sai ta kõvasti naerda, sest ta niikuinii kutsub mind üsna tihti oma väikseks venelaseks ja iga kord kui ma talle ütlen, et ma ei ole venelane, siis teda ajab see nii hirmsasti naerma. Aga mulle see meie seltskond seal keelekursusel meeldib väga! Oskan juba öleda, et hiir on kastis (de muis is in de doos) ja tegelikult igasuguseid muid asju ka veel.. mu hollandi keele õpetaja ütles mulle, et ma peaksin inglise keele ära unustama ja proovima rohkem hollandi keeles rääkida, üritasin talle seletada, et ma ei saa hollandi keelt rääkida, kui mul sõnavara ei ole, aga ma ei tea, kas ta must väga aru sai, sest ta ei oska eriti hästi inglise keelt. Eks näis, arvan, et kui mu sõber kahe nädala pärast tagasi tuleb, siis oskan juba päris hästi hollandi keelt, sest selleks ajaks olen olnud juba 18h koolis.. ja paberite järgi iseseisvalt õppinud ka mingi 14h. Sain eile veel vana klassiõe, Elisabethiga kokku.. ja oli väga tore! Eesti keeles on ikka hea jutustada.

Täna käisin tööl, mängisime klaverit ja kassidega ja meisterdasime ja käisime pagariäris ja jutustasime ja vaatasime telekat. Annabelle on ikka täiega armas tüdruk! Pärast tööd käisin poes, ostsin nädala toiduvaru, millele kulutasin kogu oma selle nädala palga, aga no, mis teha, vahepeal peab poes ka käima. Vähemalt ostsin mitmekülgset ja tervislikku toitu... ning õhtusöögiks tegin Bartile hübriide (nimetus hübriidid on neil seetõttu, et need on justkui segu burritodest ja tacodest.. ja siis ongi hübriid). Täna ostsin valmis tortillasid, tavaliselt küpsetan need ise, aga tahtsin täna aega kokku hoida. Tortillade sisse teen segu (hakin ja praen 2 sibulat, 5 küüslauguküünt, 250gr sojahakkliha, 3 chillikauna, 1 paprika, purk konservmaisi, purk punaseid ube, pakk tomatikastet, pakk tex-mex burrito maitseainesegu) ning siis panen sinna vahele veel riivitud juustu ja jääsalatit. Nämm-nämm!

Homme tuleb Marek Amsterdami ja siis meil hakkab hästi tore olema ja kuna ma pean enda mõistes palju tööl ja koolis olema, siis olen kindel, et järgmised kaks nädalat lendavad mööda linnutiivul!