"Sälli elevandiks 2011"

Kuna meil Amsterdamis on viimasel ajal pühad väga moes (hakkasid aprilli keskel pihta ja mul on ausalt öeldes selline tunne, et sellest ajast peale on vähemalt korra nädalas üks riigipüha olnud.. või kui mitte just nii tihti, siis igatahes väga tihti on mul kool pühade pärast ära jäänud - nii ka täna) ja meie oleme väga trenditeadlikud inimesed, siis otsustasime, et tänast püha päeva tuleb käsitleda kui pühapäeva. Pannkookidega! Minu tingimus oli, et olen nõus sööma pannkooke ainult sellisel juhul, kui saan seda ohtra jäätisega teha. Minu kallis peiks vaatas mind sellise näoga, nagu oleksin mingi ilmaime ning avaldas arvamust, et pannkooke peaks sööma ainult tumeda suhkru või tuhksuhkru ja kaneeliga, mispeale sai tema sama pilgu osaliseks, mis minule mõni hetk varem oli heidetud.

Et ilm oli selline, et ei kõlvanud koera saba alla ka (vähemalt daamide meelest), siis tänasel päeval Imbi ja Ärni ei käinud koos poes, vaid vapper meespool pidi selle retke üksi ette võtma. Poest saabus tagasi üks ligumärg numpsakas, kel oli kotis lisaks pannkoogimaterjalidele ka kõik vajalikud asjad lasanje tegemiseks. Ja friikartulid. Küsisin, et milleks need veel vajalikud on, mispeale valgustati mind sellega, et friikartulid on lasanje kõrval väga maitsvad. Kui varem kahtlesin selles, et ta üritab mind paksuks sööta, siis nüüd olen juba üsna kindel, et tal on vist peas salaplaan "Sälli elevandiks 2011".

Kahe sekundiga tehti valmis pannkoogitainas ning mina tegin seal kõrval lihtsalt tarka nägu, sest teadupoolest ei ole ma just kõige kõvem pannkoogimeisterdaja. Kui pannkoogid hakkasid üksteise järel sups ja sups valmima, istusin mina lihtsalt köögipõrandal ja jorisesin erinevaid laulujuppe, vahepeal käis üks ülevas tujus pannkoogiküpsetaja mind ninast näpistamas ja põsemusitamas.

Pannkoogid olid väga head! Sõin ühe pannkoogi riivitud juustuga ja ülejäänud šokolaadipasta ja vaniljejäätisega. Kõrvale jõin piima ning pärast viiendat pannkooki oli selline tunne, et siia söögilaua taha ma istuma jäängi - kõht oli nii täis!

Kuigi mina tundsin, et enam mitte iialgi ei ole mul tarvis süüa, ei kulunud vähe aega selleni, et härra peika juba jälle köögi poole askeldama läks. Temale iseloomulikult hakib ta kõik piinliku täpsuse, kuid siiski üllatava kiirusega ning valmistab ette kausikesed erinevate asjadega. Mõtlesin, et peaks ka ikkagi mingit initsiatiivi üles näitama ja küsisin, et kas ta vajab mu abi. Sain endale ülesandeks brokoli hakkimise (tegelikult küll brokoli pesemise, sest ta oli jõudnud juba need ära hakkida, aga hiljem ta otsustas, et ma võiks iga kimbukese kaheks lõigata - daamile ju ikkagi tegevust vaja) ja sellele värske rohelise värvi andmise, mis seisneb lihtsas võttes, et brokoli tuleb korraks tulisesse vette panna. Ma ei teadnud seda varem, aga tõesti, brokoli läheb nii ilusaks säravroheliseks siis! Lõpuks saime kahepeale, kuigi mina olin seal rohkem moraalseks toeks, selle lasanje ettevalmistamisega valmis ning panime ta ahju. Mingi hetk jõudis ta ka friikartulitega valmis saada ning võisime jälle sööma hakata.

Kuigi mul kõht ei olnud eriti tühi, pean nentima, et tema lasanje oli väga hea. Ja friikartulid tõesti sobivad sinna kõrvale. Ikkagi hollandi rahvusroog.

Pärast saime veel kohvi juua ja natuke jäätist süüa ning siis otsustasime, et peaksime natukene head muusikat kuulama. Et muusika oli nii hea, siis tuli isegi tantsutuju peale. Tantsisimegi siis... ja siis oli selline hetk, kus mõtlesin, et sain maailma kõige suurema komplimendi osaliseks. Aga eksisin. Olukord järgmine:

Tantsisime siin ja kallistasime ja siis ta hakkas järgmist lugu panema ja ütles: "What would life be without you..(jõudsin juba hirmsasti rõõmustada ja näole juba tuli selline totter naeratus, et "oiii sa oled nii armas", kuid tema lause ei olnud veel lõppenud)...tube!" Ja ütleme nii, et kui ma talle ka seda nalja rääkisin, siis naersime koos ikka päris tükk aega. Ja kuulasime muusikat ja tantsisime ja tänasime koos youtubejumalaid, et kõik head lood on kergesti kättesaadavad.

Kaalu peale ma täna ei lähe, sest arvata võib, et ega õnne see mulle ei too. Aga et täna oli "pühapäev", siis veel võis. Sest kõik dieedid algavad nagunii alati homsest või esmaspäevast.

Aga kui rääkida homsest, siis homme tõotab tulla selline päev, kus meid võib kohata härra peiksi vanematekodu esikuseinu värvimas. Olukord lubab head!

pakiraamil istumisest ja õunakoogist

Jälle on kätte jõudnud reede. Minu jaoks tähendab see seda, et koolinädal on läbi ning saab asuda nautima nädalavahetust kallima seltsis. Viimasel ajal oleme jaganud oma olemisi ja aega kahe kodu vahel, mis omakorda tähendab seda, et elamine on kogu aeg kotis kaasas ning jalgratta pedaalid on kõvasti koormust saanud. Minu kodust tema koduni on umbes 10km ja mõnikord saan seda vahemaad vändata mitu korda päevas - see on hea trenn ja mõnus koormus, aga pean ütlema, et ega ise väntamisest pole vähem koormavav seda vahemaad läbida pakiraamil istudes. Kuigi pakiraamil istumise juures on paar head külge, näiteks et saab paremini jälgida teisi inimesi ja saab hoida ühelt nummarilt ümbert kinni ja tunda tema kõige mõnusamat lõhna. Ja veel meeldib mulle pakiraamil istudes kõvasti naerda, sest asjad tunduvad siis nii naljakad. Ja kui mu numpar küsib, et mille üle ma naeran, siis pean end tavaliselt tükk aega kokku võtma, enne kui saan talle nalja edasi rääkida. Igatahes, minu algne hirm pakiraamil olla, on täiesti kadunud.

Ma pean rääkima ka sellest, et olen viimase nädala jooksul vist teinud umbes 5 õunakooki. Härra ja ta perekond on mu koogist nii vaimustuses, et mul isegi paluti seda oma "äiapapa" 70. juubeliks teha. Kogu suguselts oli koos ja ma olin nii hirmul, et äkki ei tule kook välja ja äkki ei oska ma piisavalt hollandi keelt ja jätan endast rumala mulje. Õnneks läks kõik väga hästi - kook maitses kõigile; keelega sain ka hakkama - lausa nii hästi, et kõik arvasid, et olen siin kaua elanud (üks naine ütles, et ma vist ei ole Hollandist pärit, et mul on aktsent juures).. aga noh, ma räägin lihtlausetes ja kasutan neid sõnu, mida tean. Igatahes ütles mulle mu härra täditütar: "Tere tulemast meie perekonda!!".

Ja endiselt otsime oma korterit, niiet kui keegi teab Amsterdamis kedagi, kes teaks kedagi, kes üüriks korterit umbes 800euri eest kuus (suht ebatõenäoline, aga see oleks meile ideaalne), siis andke endast märku. Sest ausalt, ma olen juba natuke väsinud sellest kahe kodu vahel pendeldamisest. Aga noh, me ei anna alla ja küll me endale varsti oma kodu ka saame. Ja kui me juba kodu saame, siis on mulle lubatud ka isiklik muffinivorm ja mikser. Ja oi, kus ma siis alles küpsetan. Kuigi samas ma ei tea, kas see on hea mõte, sest kui me siin nii palju maiustame, siis varsti ei peagi koogitaldrikut käes hoidma, vaid võib ilusasti kõhule selle toetuma panna. Aga praegu on veel olukord kontrolli all (kuigi ma olen tänase seisuga 1.4kg ülekaalus), vähemalt nii kaua, kuni saan oma igapäevast rattasõitu nautida (sest siiski siiski, mõnikord reisin ka sadulal olles).

Eneseusk

Vaikusse, valgusse, puhtusse

minna suudan, kui ületan enda.

Sinusse usun kui kindlasse linna,

ära siis minema lenda.

Ruja - Rahu

Viimasel ajal on mul eiteakust tulnud rohkem eneseusku ja -kindlust. Loodan, et see jääb mind ka edaspidi saatma. Viimasel ajal on lihtsalt kuidagi juhtunud selliseid asju, millest tingituna tunnen, et ma olen paras kavalpea ja päris osav. Kuigi olen pidanud endas ka mitmetel kordadel pettuma - näiteks sain oma elu esimese F-i, aga see ei tee mind väga kurvaks, sest mis õige üliõpilane ma olen, kui pole isegi kuskilt läbi kukkunud.

Ja ka praegu usun, et ma saan hakkama nende esseedega, mis peavad olema homseks valmis. Ma olen alati saanud ju viimasel hetkel hakkama asjadega, mis pärast tunduvad isegi natuke "polineaalid".

Ja võib-olla on mu eneseusu suurenemise põhjuseks ka see, et olen praeguseks võtnud alla 4 kilo. Seda ei ole küll palju, aga see on lähemal sellele, et tunnen end oma kehas hästi.

Tõesti - mida rohkem ma tegelen asjadega mis mulle meeldivad ja mõtlen sellele, mis on hea, seda paremini end tunnen.

oh kooliaeg

alustasin augustist ja äkki kunagi, kunagi jõuan kaugemale. Sihiks võtsin normaalse sihi, kuigi tegelikult on see mu unistuste kaalust veel kaugel, kaugel.

Mõnel heal päeval sooviksin kirjutada viletsuse teemal. Mõtlesin täna kooliteel selle jutu välja ja tean, kuidas seda kirjutada, aga praegu peab lihtsalt natuke koolitööd tegema. Homme väike ettekanne, mida ma ei jaga veel eriti hästi. Või noh jagan, aga valisin liiga lihtsa teema, see omakorda teeb selle loo keeruliseks, sest ma kardan et hakkan enda kordama või jauran seal liiga vähe.

Ja üleüldse, pea on praegu nii segadust täis, et heategevusest sai "hea-abi ühistu", ma ikka leiutan neid uusi sõnu:D

Saiasöömine on patt

Tegime täna koolis igasuguseid asju :Jugoslaavia lõhepada, õunakooki, seenepirukaid, lõhe juustukastmes, lõhe-shampinjonivardaid, kringlit ja porgandikaraskit.

Hea oli. Ja ma sõin viilu kirnglit ja tüki kooki ja karaskit ka.

Eile ma pattu ei teinud, küll aga pühapäeval sõin pidupäeva puhul tüki torti ja laupäeval kaks (KAKS!) saiakest.

(Pean selle kõik kirjutama üles, sest kui ma tahan kunagi vinguda, et mul on midagi viga, siis ma võin seda siin vaadata, et mul tõesti ongi midagi viga:D)

Enne seda olin tubli poolteist nädalat. Ja enne seda veel umbes teist samapalju.

Kui ma tahan suveks saada ujumisrõngast lahti (mida tegelikult läheb ju suvel vaja), siis ma pean ausõna hakkama liikuma. Ja ma olen nii laisk. Nii laisk, nii laisk.

Homme, neljapäeval, reedel ja laupäeval võib mind kindlasti kohata tööl (11.00-23.00), pühapäeva kohta ma veel ei tea.

Kooli on meid alles jäänud vist neli, kes ilmselt lõpetavad. Päris haige:D

Ahjaa, ei tohi ära unustada seda, et tahan kirjutada teemal "ma ei saa, midagi ei saa teha jne jne"

ALATI SAAB.

Siis kui kätte jõudis jaanipäev

Pole ammu kirjutanud, kuigi tegelikult aega oleks ju olnud. Eelmine teisipäev jäin haigeks. Lootsin see nädal juba kooli minna, aga esmaspäeval arsti juures selgus, et tegelikult olen ikka haige ja et mul on madal kolesterool ja veresuhkur. Ja nüüd lähen märtsikuus endokrinoloogi juurde, sest mu kaalukõver on liiga kõver. Jah, mingil eluperioodil olin 113cm pikk ja kaalusin 68kg. Kaks aastat hiljem olin 55cm pikem ja 20 kg kergem. Ehk siis 168cm pikk ja 48kg. Sellest kaks aastat hiljem olin endiselt sama pikk, aga kaalusin 86kg.

Nüüd juba mitu nädalat ei söö saia ja muud mõttetut jama, aga kaalunumber endiselt tõuseb. Võib-olla on see tingitud sellest, et ma olen koguaeg nii väsinud ja aina magan ja pikutan ja tukun. (Mis omakorda võib olla tingitud sellest, et mul on veri natuke halvaks jäänud) Ei tea, tegelikult on ju kõik ikkagi hästi:) või vähemalt ma loodan nii. Eks näis, mis endokrinoloog ütleb. Kuigi varasematel aastatel on kõik olnud korras, see kaal on mul eluaeg jumpsinud ühest seinast teise.

Kiisuga oleme nüüd mitu päeva koos olnud. Tal sai sess jaanuari lõpu poole läbi ja oli minuga Tallinnas, käisime koos sünnipäevadel ja nüüd viimased poolteist nädalat on ta mind ilusasti põetanud, nagu ikka, kui ma natuke tõbisem olen.

Täna hommikul tulime Tartusse, siin on palju külmem kui Tallinnas, aga Tema kodus on nii soe ja hubane et õuekülma ei panegi tähele ja toakülma ka, sest Tema ju teeb sooja...

Järgnevatel päevadel katsun oma lõputöö ilusasti valmis kirjutada (ainult küsitlustega peab ootama vast kuu). Selle kohta, mis mul seni kirjutatud on ja valmis materjali kohta ütles mu juhendaja ja õpetaja et väga asjalik on, olgugi et teised lükkasid selle kirjutamise ikka kevade poole. Aga kevadel tuleb ju praktikaaruanne ja eksamid ja sada muud asja.

PS. kas ma üldse olen kirjutanud, et ma lähen uuesti kirjandit kirjutama? Igatahes ootan eksamikeskusest vastust, et kuhu kooli ma seda 14. aprillil kirjutama lähen.

Ja Turu Teatriakadeemiast ei ole ka vastust tulnud, et mis kellaajal ma eesti eelvoorus olen. Niiväga tahaks millegi loomingulisega tegeleda. Olen viimastel päevadel harjutanud rääkimist ka (kahju et ma eile haiguse tõttu retoorika tundi minna ei saanud) kaashäälikud on olemas, täishäälikud kõlavad, ainult nasaalsusest ma ei saa lahti. Ilmselt on see lapsepõlves korduvalt põetute põskkoopapõletike tõttu. Aga isegi kui ma sinna katsetele ei lähe/saa, või sisse ei saa, siis on ju mul veel mitmeid võimalusi. Olgugi, et ma praeguse aasta jätsin varuaastaks, aga ma olen ikkagi oma klassis kõige noorem.

Igatahes, sai midagi kirjutatud. Ja eelmisel nädalal saime kiisuga tunda, mis juhtub siis kui meil mõlemil saab raha täitsa otsa. Kiisu ei teinud peaaegu kolm päeva suitsu:D ja mina- mina lihtsalt turtsusin, nagu ikka:D
Esmaspäeval sain palka- ja see tegi kõike muud kui rõõmu. Sest ma olin ju graafikus nendel päevadel, mil ma olin haiguslehel ja seega ma sain jaanuarikuupalka nelja päeva eest:D fun, fun, fun. Aga mis seal ikka, vähesega saab mõnikord palju paremini hakkama, raha ei kulu mõttetustele, sest pole mida kuluda:D

Ahjaa.. me läheme kiisu, Kaisa ja Adiga 22.02 Stockholmi kruiisile. Pole ammu käinud ja argipäevast saab natuke välja ka.


Aga nüüd lähen ma magama,
head ööd linnupojad.