Et ilm oli selline, et ei kõlvanud koera saba alla ka (vähemalt daamide meelest), siis tänasel päeval Imbi ja Ärni ei käinud koos poes, vaid vapper meespool pidi selle retke üksi ette võtma. Poest saabus tagasi üks ligumärg numpsakas, kel oli kotis lisaks pannkoogimaterjalidele ka kõik vajalikud asjad lasanje tegemiseks. Ja friikartulid. Küsisin, et milleks need veel vajalikud on, mispeale valgustati mind sellega, et friikartulid on lasanje kõrval väga maitsvad. Kui varem kahtlesin selles, et ta üritab mind paksuks sööta, siis nüüd olen juba üsna kindel, et tal on vist peas salaplaan "Sälli elevandiks 2011".
Kahe sekundiga tehti valmis pannkoogitainas ning mina tegin seal kõrval lihtsalt tarka nägu, sest teadupoolest ei ole ma just kõige kõvem pannkoogimeisterdaja. Kui pannkoogid hakkasid üksteise järel sups ja sups valmima, istusin mina lihtsalt köögipõrandal ja jorisesin erinevaid laulujuppe, vahepeal käis üks ülevas tujus pannkoogiküpsetaja mind ninast näpistamas ja põsemusitamas.
Pannkoogid olid väga head! Sõin ühe pannkoogi riivitud juustuga ja ülejäänud šokolaadipasta ja vaniljejäätisega. Kõrvale jõin piima ning pärast viiendat pannkooki oli selline tunne, et siia söögilaua taha ma istuma jäängi - kõht oli nii täis!
Kuigi mina tundsin, et enam mitte iialgi ei ole mul tarvis süüa, ei kulunud vähe aega selleni, et härra peika juba jälle köögi poole askeldama läks. Temale iseloomulikult hakib ta kõik piinliku täpsuse, kuid siiski üllatava kiirusega ning valmistab ette kausikesed erinevate asjadega. Mõtlesin, et peaks ka ikkagi mingit initsiatiivi üles näitama ja küsisin, et kas ta vajab mu abi. Sain endale ülesandeks brokoli hakkimise (tegelikult küll brokoli pesemise, sest ta oli jõudnud juba need ära hakkida, aga hiljem ta otsustas, et ma võiks iga kimbukese kaheks lõigata - daamile ju ikkagi tegevust vaja) ja sellele värske rohelise värvi andmise, mis seisneb lihtsas võttes, et brokoli tuleb korraks tulisesse vette panna. Ma ei teadnud seda varem, aga tõesti, brokoli läheb nii ilusaks säravroheliseks siis! Lõpuks saime kahepeale, kuigi mina olin seal rohkem moraalseks toeks, selle lasanje ettevalmistamisega valmis ning panime ta ahju. Mingi hetk jõudis ta ka friikartulitega valmis saada ning võisime jälle sööma hakata.
Kuigi mul kõht ei olnud eriti tühi, pean nentima, et tema lasanje oli väga hea. Ja friikartulid tõesti sobivad sinna kõrvale. Ikkagi hollandi rahvusroog.
Pärast saime veel kohvi juua ja natuke jäätist süüa ning siis otsustasime, et peaksime natukene head muusikat kuulama. Et muusika oli nii hea, siis tuli isegi tantsutuju peale. Tantsisimegi siis... ja siis oli selline hetk, kus mõtlesin, et sain maailma kõige suurema komplimendi osaliseks. Aga eksisin. Olukord järgmine:
Tantsisime siin ja kallistasime ja siis ta hakkas järgmist lugu panema ja ütles: "What would life be without you..(jõudsin juba hirmsasti rõõmustada ja näole juba tuli selline totter naeratus, et "oiii sa oled nii armas", kuid tema lause ei olnud veel lõppenud)...tube!" Ja ütleme nii, et kui ma talle ka seda nalja rääkisin, siis naersime koos ikka päris tükk aega. Ja kuulasime muusikat ja tantsisime ja tänasime koos youtubejumalaid, et kõik head lood on kergesti kättesaadavad.
Kaalu peale ma täna ei lähe, sest arvata võib, et ega õnne see mulle ei too. Aga et täna oli "pühapäev", siis veel võis. Sest kõik dieedid algavad nagunii alati homsest või esmaspäevast.
Aga kui rääkida homsest, siis homme tõotab tulla selline päev, kus meid võib kohata härra peiksi vanematekodu esikuseinu värvimas. Olukord lubab head!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar