oma aed - mai äässs

Eile käisime üht maja vaatamas. Või õigemini, ridaelamu alumist korrust. Meie potentsiaalne uus kodu reklaamis end kui 50m2 suurust aiaga hubast elamispinda Amsterdamist mitte väga kaugel, Haarlemis. Kuulutus oli paljulubav ning üür oli ka meile sobilik, 750€ kuus. Peas olid juba suured plaanid, et kuidas me saame sinna koos kassiga kolida, sest mõtle, meil oleks oma aed! Leppisime korteriomanikuga kokku, et läheme seda vaatama.

Võtsime siis jalad selga ning sõitsime Haarlemi. Pärast lühikest otsingut leidsime õige maja üles ning helistasime omanikule, et me oleme nüüd kohal. Omanik ise ei olnud maja ligiduses ja ütles, et helistab praegustele üürnikele, et nad meile tube näitaksid. Ootasime siis seal ukse taga, aga keegi ei paistnud end seal majas liigutavat. Lõpuks nägime, et mingi tädike tuli vaevalisel, kuid siiski uudishimust pakataval sammul ridaelamu teiselt korruselt alla ning läks koputas alumiste naabrite ustele. Lõpuks avati meile uks ning tuli välja, et praegused üürnikud olid just maganud (sest nad töötavad stjuuardi ja stjuuardessina ja olid hommikul töölt jõudnud). Lahkelt kutsuti meid sisse. Toas ootas meid ees suuuuur segadus. Riidehunnikud, totsikud-potsikud igal pool, vahepeale sekka mõni kohver ka. Käisime siis korteris ringi (ega seal palju ei olnudki ringi käia, sest korter kohe kindlasti mitte ei olnud 50 ruutu. Äkki 30?), samal ajal kaks unimütsi keset tuba seismas ja silmi hõõrumas ning uudishimulik ülevalt korruse tädike igal sammul meie taga. Kõik oli nii väike, et seda on isegi raske edasi anda. Kui jõudsime siis lubatud aia osani, nägime mu sõbraga suurt vaeva, et mitte suure häälega naerma hakata. Köögist läks välja (nagu sisehoovi või nii) uks ning selle ukse taga oli ei suurem ega väiksem kui 2x2 meetrine kiviplaatidega kaetud ala, mida ümbritses hekk. Hiljem arutasime, et Šmiegel Šmirnoff oleks seal ilmselt klaustrofoobilisse olukorda sattunud. Tänasime üürnikke ja tädikest ja astusime peaaegu selg ees uksest välja tagasi. What a joke! Oli meie mõlema kommentaar sellele olukorrale.

Sõitsime siis tagasi Amsterdami, rongipiletite raha võrra vaesemad ning saime vihmasajus koju vändata. Koju jõudes olime ligumärjad (no see ilm siin, see ei ole normaalne - juba 2 nädalat järjest või isegi rohkem on ainult sadanud, sadanud ja sadanud), sõime natuke ning jõime teki sisse mähitult tassi teed.

Otsingud ja naljaseiklused jätkuvad!