* me Internet on viimasel ajal jupsinud, aga täna saime uue modemi - nüüd peaksid meie mured murtud olema!
* kõige tähtsam on see, et minu kallis kallis sõber on tagasi ja viimased päevad oleme olnud suured sõbrad ja kaisuloomad ja toast välja läinud ainult selleks, et šokolaadi osta (või noh, täna proovisime ta autot ka käima lükata, kuid meil ei õnnestunud see, seega, tuleb senikaua toas end soojendada, kuni auto tööle saadakse).
* tegin eile jälle hernesuppi, maitses hea, isegi minu kallis härra võttis ampsu ja ütles, et see on hea, kuigi ta vihkab hernesuppi.
* olen viimastel päevadel palju klaverit harjutanud ja iga korraga läheb aina paremaks!
* mu selg valutas siin viimastel päevadel, aga eile sain korraliku massaaži ja nüüd on kõik väga hästi!
* keeltekoolis on reedel esimene test ja olen juba päris osav hollandi keelega (arvestades seda, kui vähe mu kursus kestnud on)
* laupäevaks on meid kutsutud sünnipäevale
* ja järgmiseks reedeks on meil kutse ehtsasse türgi pulma, oleme osa 500st külalisest. uhke uhke!
* alates pühapäevast on mul vahetpidamata olnud naeratus kõrvuni (kui saaks, siis isegi kuklani) no, sest lihtsalt niiii hea on olla ja ma olen nii õnnelik!
teisipäev, november 30, 2010
teisipäev, november 23, 2010
nostalgiku otsereportaaž Amsterdamist
Oeh. Täna on taaskord olnud nostalgiapäev. Olen kuulanud enamasti kolme jõululaulu: Kairi meenutatud Have yourself a merry little christmas, minu maailma kõige lemmikumat ja ilmselt vist ainsat jõululaulu, mis mulle tõesti igast otsast meeldib All I want for christmas is you ja minu kalli sõbra auks ka ainsat jõululaulu, mis talle meeldib Lonely this christmas... ja lisaks oma vabale tahtele ja valikule pani täna Annabelle kodus mängima jõululaulude plaadi.. ja kui koju jõudsin, siis mängis ka Asafil jõulumuusika.
Mulle ei meeldi jõulud eriti. Vist. Või noh, tavaliselt pole mul kunagi jõulude ajal olnud jõulutunnet. Mäletan ikka neid häid aegu, kui Pätuga käisime jõululaupäeval mäkis ja jõime Jägermeistrit ja rääkisime, kuidas meile üldse jõulud ei meeldi ja siis kui kätte jõudis veebruar, tuli mul ja ka Pätul jõulutunne ja hirmus soov laulda jõululaule. See aasta oli mul jõulutunne ka augustis Hispaanias.. hääletasime Tiinaga tee ääres ja laulsime kõva häälega "kellahääääääl, kutsub õuueee..." ja "keerlevaid langevaid helbeid on täis..." jne jne, kuigi väljas oli kuumust umbes tuhat kraadi - aga no oli lihtsalt nii suur isu laulda jõululaule! Ja mida ma kuulen praegu! Minu tuhandendat korda mängiv "All I want for christmas is you" lõppes üheksasaja üheksakümne üheksandat korda ja tänu vaikusele võisin kuulda, et teises toas mängib ka Bartil jõulumuusika... siin majas on vist kõik jõululaulude meeleolus.
Rääkisin täna just Bartile, et minu elu kõige meeldejäävamad jõulud (peale lapsepõlve-jõulude, sest need on hoopis teistsugused kui jõulud suurena!) on need, mis veetsin oma Mupsu perega. Need olid hoopis teistsugused kui jõulud minu kodus, seda juba seetõttu, et kuusk toodi maja kõrvalt metsast (meie kodus on nendel aastatel, kui kuusk olemas olnud, toodud see turult) ja kuna selles peres on kõik väga musikaalsed, siis polnud mul varem olnud võimalust nii uhkes sega-instrumentaal-vokaal-ansamblis lauldes ja tramburaid tehes jõule tähistada. Et. Need jõulud mulle ju vist meeldisid. Vist.
Minu sõbrale ei meeldi jõulud. Mulle ka muidu ei meeldi, see on tehtud nii kommertslikuks.. aga miskipärast on mul selline tunne, et see aasta on jõulud täiesti teistsugused ja erinevad kõikidest teistest jõuludest, mida näinud olen. Ma tunnen, et ma tahaks see aasta jõule tähistada koos oma perega. Teate küll - driving home for christmas.... Kuigi samas on mul selline tunne, et ma ei saa jõuludeks koju.. ja võib-olla ongi nii parem, sest kui mulle jõulud ei meeldi, siis äkki ongi mul see aasta võimalus esimest korda elus jääda jõuludest ilma? Et noh, kui ei taha, siis ei pea sööma.. ja mul on võimalus mitte süüa. Oeh. See on nii vastuoluline - mulle ei meeldi jõulud, ma ei taha jõule, samas tahan jõulude ajal olla koos oma perega ja olla koos oma sõbraga (All I want for christmas is you), kellele ka ei meeldi jõulud, aga kellele meeldib lugu Lonely this christmas. Võta nüüd näpust, onju. Ükspäev rääkisime ka jõuludest ja ta ütles, et jõulude ajal tuleb sõita kuskile soojale maale, kus ei tähistata jõule, aga aastavahetusel tuleb olla kodus (tema puhul siis Hollandis).
Ma igatsen kodu ja emmet ja issit ja sõpru ja Eestit... ja samas igatsen ma oma sõpra ka, sest kui tema on siin, siis mu koduigatsus ei ole nii suur ja tuju on ka ikka palju parem. Ainult kuus korda pean magama minema ja siis ta juba on tagasi ja siis võib-olla on mu nostalgiahood ka väiksemad ja igatsus väiksem ja ma jõuan jälle olla hästi palju õnnelik ja hästi palju rõõmus ja hästi mina.
Natuke pean oma unenägudest ka rääkima.. nägin täna hästi palju unenägusid (no, ma jõudsin ikka mehemoodi magada ka, oma 14 tundi kindlasti), aga kaks unenägu on mul kõige selgemini meeles.
Esimene neist oli, et ma läksin oma kassiga oma õele külla. Et minu kass on selline, kes teisi kasse silma otsaski ei kannata ja mu õe kass on ka ikka selline Proua, keda naljalt paitama ei lähe, siis pani mu õde oma kassi rõdule kinni. Minu kass ronis kapi otsa ja hakkas seal kakale (ilmselt seetõttu, et rõdule ei pääsenud).. ja mu õde ehmus hirmsasti, sest ta oli just käinud Tartus *Ott Leplandi postrit toomas ning selle kapi otsa pannud. Kui mu õde mu kassi tegevusele jaole sai, siis oli vaese Oti nägu täitsa kakat täis... Hiljem läksime kassiga külla veel ka Tiia-Ester Loitme'le, keda ma päriselus hirmsasti kardan, aga unenäos oli ta täitsa tore! Minu unenäos oli tal ka kass! Selline, valge-hallikirju kiisu.
Teine unenägu oli, et elasime Noami ja Asafiga lasnamäe vanaema juures. Tal oli kolmetoaline korter. Ühes toas elasin mina, teises vanaema ja kolmandas Noam ja Asaf. Läksin siis oma vanaema tuppa, mis oli hirmus segamini.. ja leidsin maast katkise unenäopüüdja. Küsisin, et kelle oma see on ja ta vastas, et Noami oma. Viisin katkise unenäopüüdja Noamile ja läksin oma tuppa. Ja mida ma näen! Terve tuba oli riideid täis! Mütsid, sallid, kindad, joped, jakid, püksid, seelikud, jalatsid - mida aga oskad ette kujutada! Osad riided olid sellised, mis on reaalselt mul mõnel ajal eksisteerinud, aga osad riided olid sellised, mida ma nägin esimest korda elus. Ja ainuke asi, millele suutsin mõelda oli see, et "ISSSAND, mul on nii palju riideid, ma ei tea mida selga panna!"
* kui ma täitsa aus olen, siis ma isegi ei tea, milline Ott Lepland välja näeb. Ma tean, et ta oli vist Superstaari saates? või selles koorisaates? Et selles mõttes oli mul hommikul ikka väga üllatus, et ma temaga seonduvat nägin.. ja mul ei õnnestunud temaga unenäos suuremat tutvust ka teha ja ta nägu ka näha, sest see pilt oli täitsa.. hkmm, fekaloidne.
Mulle ei meeldi jõulud eriti. Vist. Või noh, tavaliselt pole mul kunagi jõulude ajal olnud jõulutunnet. Mäletan ikka neid häid aegu, kui Pätuga käisime jõululaupäeval mäkis ja jõime Jägermeistrit ja rääkisime, kuidas meile üldse jõulud ei meeldi ja siis kui kätte jõudis veebruar, tuli mul ja ka Pätul jõulutunne ja hirmus soov laulda jõululaule. See aasta oli mul jõulutunne ka augustis Hispaanias.. hääletasime Tiinaga tee ääres ja laulsime kõva häälega "kellahääääääl, kutsub õuueee..." ja "keerlevaid langevaid helbeid on täis..." jne jne, kuigi väljas oli kuumust umbes tuhat kraadi - aga no oli lihtsalt nii suur isu laulda jõululaule! Ja mida ma kuulen praegu! Minu tuhandendat korda mängiv "All I want for christmas is you" lõppes üheksasaja üheksakümne üheksandat korda ja tänu vaikusele võisin kuulda, et teises toas mängib ka Bartil jõulumuusika... siin majas on vist kõik jõululaulude meeleolus.
Rääkisin täna just Bartile, et minu elu kõige meeldejäävamad jõulud (peale lapsepõlve-jõulude, sest need on hoopis teistsugused kui jõulud suurena!) on need, mis veetsin oma Mupsu perega. Need olid hoopis teistsugused kui jõulud minu kodus, seda juba seetõttu, et kuusk toodi maja kõrvalt metsast (meie kodus on nendel aastatel, kui kuusk olemas olnud, toodud see turult) ja kuna selles peres on kõik väga musikaalsed, siis polnud mul varem olnud võimalust nii uhkes sega-instrumentaal-vokaal-ansamblis lauldes ja tramburaid tehes jõule tähistada. Et. Need jõulud mulle ju vist meeldisid. Vist.
Minu sõbrale ei meeldi jõulud. Mulle ka muidu ei meeldi, see on tehtud nii kommertslikuks.. aga miskipärast on mul selline tunne, et see aasta on jõulud täiesti teistsugused ja erinevad kõikidest teistest jõuludest, mida näinud olen. Ma tunnen, et ma tahaks see aasta jõule tähistada koos oma perega. Teate küll - driving home for christmas.... Kuigi samas on mul selline tunne, et ma ei saa jõuludeks koju.. ja võib-olla ongi nii parem, sest kui mulle jõulud ei meeldi, siis äkki ongi mul see aasta võimalus esimest korda elus jääda jõuludest ilma? Et noh, kui ei taha, siis ei pea sööma.. ja mul on võimalus mitte süüa. Oeh. See on nii vastuoluline - mulle ei meeldi jõulud, ma ei taha jõule, samas tahan jõulude ajal olla koos oma perega ja olla koos oma sõbraga (All I want for christmas is you), kellele ka ei meeldi jõulud, aga kellele meeldib lugu Lonely this christmas. Võta nüüd näpust, onju. Ükspäev rääkisime ka jõuludest ja ta ütles, et jõulude ajal tuleb sõita kuskile soojale maale, kus ei tähistata jõule, aga aastavahetusel tuleb olla kodus (tema puhul siis Hollandis).
Ma igatsen kodu ja emmet ja issit ja sõpru ja Eestit... ja samas igatsen ma oma sõpra ka, sest kui tema on siin, siis mu koduigatsus ei ole nii suur ja tuju on ka ikka palju parem. Ainult kuus korda pean magama minema ja siis ta juba on tagasi ja siis võib-olla on mu nostalgiahood ka väiksemad ja igatsus väiksem ja ma jõuan jälle olla hästi palju õnnelik ja hästi palju rõõmus ja hästi mina.
Natuke pean oma unenägudest ka rääkima.. nägin täna hästi palju unenägusid (no, ma jõudsin ikka mehemoodi magada ka, oma 14 tundi kindlasti), aga kaks unenägu on mul kõige selgemini meeles.
Esimene neist oli, et ma läksin oma kassiga oma õele külla. Et minu kass on selline, kes teisi kasse silma otsaski ei kannata ja mu õe kass on ka ikka selline Proua, keda naljalt paitama ei lähe, siis pani mu õde oma kassi rõdule kinni. Minu kass ronis kapi otsa ja hakkas seal kakale (ilmselt seetõttu, et rõdule ei pääsenud).. ja mu õde ehmus hirmsasti, sest ta oli just käinud Tartus *Ott Leplandi postrit toomas ning selle kapi otsa pannud. Kui mu õde mu kassi tegevusele jaole sai, siis oli vaese Oti nägu täitsa kakat täis... Hiljem läksime kassiga külla veel ka Tiia-Ester Loitme'le, keda ma päriselus hirmsasti kardan, aga unenäos oli ta täitsa tore! Minu unenäos oli tal ka kass! Selline, valge-hallikirju kiisu.
Teine unenägu oli, et elasime Noami ja Asafiga lasnamäe vanaema juures. Tal oli kolmetoaline korter. Ühes toas elasin mina, teises vanaema ja kolmandas Noam ja Asaf. Läksin siis oma vanaema tuppa, mis oli hirmus segamini.. ja leidsin maast katkise unenäopüüdja. Küsisin, et kelle oma see on ja ta vastas, et Noami oma. Viisin katkise unenäopüüdja Noamile ja läksin oma tuppa. Ja mida ma näen! Terve tuba oli riideid täis! Mütsid, sallid, kindad, joped, jakid, püksid, seelikud, jalatsid - mida aga oskad ette kujutada! Osad riided olid sellised, mis on reaalselt mul mõnel ajal eksisteerinud, aga osad riided olid sellised, mida ma nägin esimest korda elus. Ja ainuke asi, millele suutsin mõelda oli see, et "ISSSAND, mul on nii palju riideid, ma ei tea mida selga panna!"
* kui ma täitsa aus olen, siis ma isegi ei tea, milline Ott Lepland välja näeb. Ma tean, et ta oli vist Superstaari saates? või selles koorisaates? Et selles mõttes oli mul hommikul ikka väga üllatus, et ma temaga seonduvat nägin.. ja mul ei õnnestunud temaga unenäos suuremat tutvust ka teha ja ta nägu ka näha, sest see pilt oli täitsa.. hkmm, fekaloidne.
neljapäev, november 18, 2010
Ik ben moe!
Täna olen kohe eriliselt väsinud! Ärkasin kell 8, et minna kooli, siis olin 3h koolis ja siis sõitsin natuke rattaga ringi ja vaatasin, mis linna peal toimub ja siis tulin tunniks koju ja siis olin pea 5h last hoidmas.. ja nüüd olen nii väss, et ausalt öeldes ei jõua ma eriti oma hirmarmsat kassigi paitada. Õnneks nii palju jõudsin end kokku võtta, et talle süüa panna ja endale midagi hamba alla saada (Bart oli teinud imemaitsva õhtusöögi, minu ülesandeks jäi see ainult endale üles soojendada).
Hollandi keelega läheb juba päris hästi, arvan, et kui mu sõber tagasi tuleb, siis me enam inglise keeles ei peagi suhtlema. NOOT.
11 korda tuleb veel magama minna ja siis ta ongi tagasi. Oeh.
Hollandi keelega läheb juba päris hästi, arvan, et kui mu sõber tagasi tuleb, siis me enam inglise keeles ei peagi suhtlema. NOOT.
11 korda tuleb veel magama minna ja siis ta ongi tagasi. Oeh.
kolmapäev, november 17, 2010
no kas saab midagi armsamat veel olla?
No vaadake seda nummidust! Minu niiii armaš kiiiiišu!
PS. Ütlen kohe ära, et hommikune tuju on hea:)
teisipäev, november 16, 2010
mardipäevast ja muust
Eelmisel neljapäeval sai mulle osaks suur õnn joosta marti. Või noh, siin on see Saint Martin's Day, kus lapsed käivad uste taga laulmas laternatega ja siis onud-tädid annavad lastele kommi. Et mina olin neljapäeval tööl ning siin lapsed tavaliselt üksi tänavatel ei käi, siis saingi kaasas käia. Ühtlasi tuleks ära mainida ka see, et eelmisel neljapäeval oli siin vist kõige suurem torm üldse. Tuiskas ja sadas ja müristas ja lõi välku ja niii tugev tuul oli, et see tahtis lausa pikali mind(rääkimata lastest) lüüa. See oli väga huvitav kogemus.. lapsi oli tänavatel palju ja et tuul nii tugev oli, siis paberlaternad olid kõigil katki.. kui lapsed koputasid ustele ja hakkasid laulma: elf november is de dag... jne, siis lapsevanemad seisid mõne meetri kaugusel. Hirmus naljakas oli minu jaoks veel see, et tavaliselt, kui keegi laulis kellegi ukse taga ja uks avanes, siis järsku sai kolmepealisest ansamblist kahekümnepealine koor.. et kui nt lapsed olid oma sõpradega kõrvalmaja juures ja nägid, et kuskil tehakse uks lahti, siis jooksid kõik sinna kokku, kus uks lahti läks ja poole sõna pealt liituti lauluga. Ma olin igalt poolt nii läbimärg, et kui koju jõudsin, siis tilkusid isegi rinnahoidjad, kuigi mul oli paks sulejope seljas. Annabelle ema ütles, et ta on väga tänulik, et ma lapse soojalt riidesse panin ja et isegi sellise ilmaga olin nõus välja minema. Et lapsele pidi see palju tähendama. Muidugi, et tähendab palju! Ma mäletan seda väga hästi, kui ise sättisin end mardi- või kadripäevaks valmis, et jooksma minna.. sellest oli nii palju lõbu.. ja pärast kõik need maiustused!
Pärast käisime Ahti ja ta kolleegiga väljas, aga ainult lühikest aega, sest tahtsin metrooga koju tulla ja viimane metroo tuleb linnast mõni minut pärast südaööd välja. Saime sõber härraga Waterloopleinil kokku, et koju sõita. Ta oli poest läbi käinud ja ostnud jälle vajalikke asju, mida ta ise kutsub nonsenseks, aga mida on hirmsasti vaja osta (noh nagu kummikommid ja krõpsud ja šokolaad ja Coca Cola jne) ja mis talle nii suurt rõõmu valmistavad. Vahepeal tundub, et isegi suuremat rõõmu kui see maitseelamus, mis ta sellest saab, valmistab talle rõõmu minu üllatunud ilme ja umbes 3x suurenenud silmamunad, kui ma jälle näen, mida ta kokku ostnud on. Või noh, vahepeal tundub lihtsalt nii.
Reedel pidasime Noami sünnipäeva. Peo teemaks oli sisemine deemon.. et mina ei oska end kolliks või vampiiriks või libahundiks riietada (sest esiteks ma kardan igasuguseid õudusfilme ja teiseks see ei ole minu cup of tea), siis otsustasin, et minust peab saama Pipi Pikksukk ehk Pippi Langkaus. Sest härra kutsub mind Pipiks niikuinii kogu aeg.. ja minu garderoobi silmas pidades, ei olnud mul enda ümberkehastamine väga keeruline. Hiljem selguski, et sain parima kostüümi tiitli, Bart hakkas selle peale naerma ja ütles:"Ja ta kandis lihtsalt neid riideid, mida ta iga päev kannab!" Aga ikkagi, mul oli tuju hea ja külalised olid toredad ja mojito'd maitsesid hea! Ja ma tegin Noamile sünnipäevaks šokolaadikoogi, mis tuli niiiii hea välja, et isegi üllatusin.
Laupäevane hommik oli selline.. mitte just pohmelline, aga mu pea hakkas valutama. Arvasin, et äkki sellest mõnest mojitost, aga kui mu pea ka veel pühapäeva õhtul valutas, siis ma enam ei arvanud, et tegu pohmeluspoisiga oli.
Pühapäeva õhtul pakkisime sõbra asju ja mul oli küll selline, nutumaiguline, olla. Kuidas ta mind ikka üritas rõõmustada ja tuju paremaks teha.. ma ei tahtnud talle välja näidata, et kurb olen, aga olin ikkagi. Ta riputas mulle seinale naela külge mingid imelikud roosad kunstlilled ja ma küsisin, et MIS NEEED VEEL ON? sest olgem ausad, need näevad natuke imelikud välja.. ja siis ta ütles, et ta oli need Taist ostnud, et need toovad õnne.. ja et kui teda kaks nädalat ei ole, et siis vähemalt oleks õnn minu kodus.. ja sooja karvase teki tõi mulle ka, et mul üksi magades külm ei hakkaks.. ja siis ma siin istusingi voodi peal, vaatasin kuidas ta askeldas ja ikka üritas mind naerma saada. Ta jättis mulle isegi oma lõhna, et ma võiksin seda endale peale lasta ja õnneks saan ma tema riideid ka kanda, niiet ei olegi kõige hullem. Aga kui ma mõtlen selle peale, et täna oli alles teine päev, kui teda ei ole ja alles ühe öö olen pidanud üksi magama... ja 13 ööd tuleb veel, siis on ikka natuke kurvakas. Vähemalt ta helistab mulle ja siis ei ole nii hull.
Täna hommikul näiteks läksin alla, et endale kohvi teha.. ja siis Noam küsis mu käest, et miks ma selline torrtorr olen.. ja siis ma ütlesin talle, et:" ma mäletan, kui mul veel peika oli... et mul on alati mu lemmik-heleroheline tass ja minu sõber teab seda, et alati kui ta tegi kohvi, siis ükskõik, kus see tass ka ei olnud, ta otsis selle üles ja pesi puhtaks, et ma saaksin sealt kohvi juua ja täna ma ei leidnudki seda tassi ja pean nüüd teisest tassist jooma...." Noam muidugi hakkas naerma, et ta on alles ühe päeva ära olnud ja mul juba kurbus majas, aga no, mis sa teed!
Ja mu keelekursus! Eile oli siis see püha päev, kui sain ka mina oma elus kolm tundi hollandi keelt õppida. Oleme kursusel neljakesi: mina, üks poiss Bulgaariast, üks poiss Usbekistanist (kas eesti keeles öeldakse Usbekistan või on see Usbek?) ja siis üks tüdruk Kasashtanist (ausalt, ma ei tea, kas ka seda sõna kirjutatakse nii), aga ta üles kasvanud ja elanud Moskvas. Õpetaja jaoks olime kohe üks ja sama idablokk, pärast tundsime ka ise end nii, kui hakkasime kõik omavahel vene keeles rääkima. Väga huvitav! Kui mulle mu sõber õhtul helistas, siis sai ta kõvasti naerda, sest ta niikuinii kutsub mind üsna tihti oma väikseks venelaseks ja iga kord kui ma talle ütlen, et ma ei ole venelane, siis teda ajab see nii hirmsasti naerma. Aga mulle see meie seltskond seal keelekursusel meeldib väga! Oskan juba öleda, et hiir on kastis (de muis is in de doos) ja tegelikult igasuguseid muid asju ka veel.. mu hollandi keele õpetaja ütles mulle, et ma peaksin inglise keele ära unustama ja proovima rohkem hollandi keeles rääkida, üritasin talle seletada, et ma ei saa hollandi keelt rääkida, kui mul sõnavara ei ole, aga ma ei tea, kas ta must väga aru sai, sest ta ei oska eriti hästi inglise keelt. Eks näis, arvan, et kui mu sõber kahe nädala pärast tagasi tuleb, siis oskan juba päris hästi hollandi keelt, sest selleks ajaks olen olnud juba 18h koolis.. ja paberite järgi iseseisvalt õppinud ka mingi 14h. Sain eile veel vana klassiõe, Elisabethiga kokku.. ja oli väga tore! Eesti keeles on ikka hea jutustada.
Täna käisin tööl, mängisime klaverit ja kassidega ja meisterdasime ja käisime pagariäris ja jutustasime ja vaatasime telekat. Annabelle on ikka täiega armas tüdruk! Pärast tööd käisin poes, ostsin nädala toiduvaru, millele kulutasin kogu oma selle nädala palga, aga no, mis teha, vahepeal peab poes ka käima. Vähemalt ostsin mitmekülgset ja tervislikku toitu... ning õhtusöögiks tegin Bartile hübriide (nimetus hübriidid on neil seetõttu, et need on justkui segu burritodest ja tacodest.. ja siis ongi hübriid). Täna ostsin valmis tortillasid, tavaliselt küpsetan need ise, aga tahtsin täna aega kokku hoida. Tortillade sisse teen segu (hakin ja praen 2 sibulat, 5 küüslauguküünt, 250gr sojahakkliha, 3 chillikauna, 1 paprika, purk konservmaisi, purk punaseid ube, pakk tomatikastet, pakk tex-mex burrito maitseainesegu) ning siis panen sinna vahele veel riivitud juustu ja jääsalatit. Nämm-nämm!
Homme tuleb Marek Amsterdami ja siis meil hakkab hästi tore olema ja kuna ma pean enda mõistes palju tööl ja koolis olema, siis olen kindel, et järgmised kaks nädalat lendavad mööda linnutiivul!
Pärast käisime Ahti ja ta kolleegiga väljas, aga ainult lühikest aega, sest tahtsin metrooga koju tulla ja viimane metroo tuleb linnast mõni minut pärast südaööd välja. Saime sõber härraga Waterloopleinil kokku, et koju sõita. Ta oli poest läbi käinud ja ostnud jälle vajalikke asju, mida ta ise kutsub nonsenseks, aga mida on hirmsasti vaja osta (noh nagu kummikommid ja krõpsud ja šokolaad ja Coca Cola jne) ja mis talle nii suurt rõõmu valmistavad. Vahepeal tundub, et isegi suuremat rõõmu kui see maitseelamus, mis ta sellest saab, valmistab talle rõõmu minu üllatunud ilme ja umbes 3x suurenenud silmamunad, kui ma jälle näen, mida ta kokku ostnud on. Või noh, vahepeal tundub lihtsalt nii.
Reedel pidasime Noami sünnipäeva. Peo teemaks oli sisemine deemon.. et mina ei oska end kolliks või vampiiriks või libahundiks riietada (sest esiteks ma kardan igasuguseid õudusfilme ja teiseks see ei ole minu cup of tea), siis otsustasin, et minust peab saama Pipi Pikksukk ehk Pippi Langkaus. Sest härra kutsub mind Pipiks niikuinii kogu aeg.. ja minu garderoobi silmas pidades, ei olnud mul enda ümberkehastamine väga keeruline. Hiljem selguski, et sain parima kostüümi tiitli, Bart hakkas selle peale naerma ja ütles:"Ja ta kandis lihtsalt neid riideid, mida ta iga päev kannab!" Aga ikkagi, mul oli tuju hea ja külalised olid toredad ja mojito'd maitsesid hea! Ja ma tegin Noamile sünnipäevaks šokolaadikoogi, mis tuli niiiii hea välja, et isegi üllatusin.
Laupäevane hommik oli selline.. mitte just pohmelline, aga mu pea hakkas valutama. Arvasin, et äkki sellest mõnest mojitost, aga kui mu pea ka veel pühapäeva õhtul valutas, siis ma enam ei arvanud, et tegu pohmeluspoisiga oli.
Pühapäeva õhtul pakkisime sõbra asju ja mul oli küll selline, nutumaiguline, olla. Kuidas ta mind ikka üritas rõõmustada ja tuju paremaks teha.. ma ei tahtnud talle välja näidata, et kurb olen, aga olin ikkagi. Ta riputas mulle seinale naela külge mingid imelikud roosad kunstlilled ja ma küsisin, et MIS NEEED VEEL ON? sest olgem ausad, need näevad natuke imelikud välja.. ja siis ta ütles, et ta oli need Taist ostnud, et need toovad õnne.. ja et kui teda kaks nädalat ei ole, et siis vähemalt oleks õnn minu kodus.. ja sooja karvase teki tõi mulle ka, et mul üksi magades külm ei hakkaks.. ja siis ma siin istusingi voodi peal, vaatasin kuidas ta askeldas ja ikka üritas mind naerma saada. Ta jättis mulle isegi oma lõhna, et ma võiksin seda endale peale lasta ja õnneks saan ma tema riideid ka kanda, niiet ei olegi kõige hullem. Aga kui ma mõtlen selle peale, et täna oli alles teine päev, kui teda ei ole ja alles ühe öö olen pidanud üksi magama... ja 13 ööd tuleb veel, siis on ikka natuke kurvakas. Vähemalt ta helistab mulle ja siis ei ole nii hull.
Täna hommikul näiteks läksin alla, et endale kohvi teha.. ja siis Noam küsis mu käest, et miks ma selline torrtorr olen.. ja siis ma ütlesin talle, et:" ma mäletan, kui mul veel peika oli... et mul on alati mu lemmik-heleroheline tass ja minu sõber teab seda, et alati kui ta tegi kohvi, siis ükskõik, kus see tass ka ei olnud, ta otsis selle üles ja pesi puhtaks, et ma saaksin sealt kohvi juua ja täna ma ei leidnudki seda tassi ja pean nüüd teisest tassist jooma...." Noam muidugi hakkas naerma, et ta on alles ühe päeva ära olnud ja mul juba kurbus majas, aga no, mis sa teed!
Ja mu keelekursus! Eile oli siis see püha päev, kui sain ka mina oma elus kolm tundi hollandi keelt õppida. Oleme kursusel neljakesi: mina, üks poiss Bulgaariast, üks poiss Usbekistanist (kas eesti keeles öeldakse Usbekistan või on see Usbek?) ja siis üks tüdruk Kasashtanist (ausalt, ma ei tea, kas ka seda sõna kirjutatakse nii), aga ta üles kasvanud ja elanud Moskvas. Õpetaja jaoks olime kohe üks ja sama idablokk, pärast tundsime ka ise end nii, kui hakkasime kõik omavahel vene keeles rääkima. Väga huvitav! Kui mulle mu sõber õhtul helistas, siis sai ta kõvasti naerda, sest ta niikuinii kutsub mind üsna tihti oma väikseks venelaseks ja iga kord kui ma talle ütlen, et ma ei ole venelane, siis teda ajab see nii hirmsasti naerma. Aga mulle see meie seltskond seal keelekursusel meeldib väga! Oskan juba öleda, et hiir on kastis (de muis is in de doos) ja tegelikult igasuguseid muid asju ka veel.. mu hollandi keele õpetaja ütles mulle, et ma peaksin inglise keele ära unustama ja proovima rohkem hollandi keeles rääkida, üritasin talle seletada, et ma ei saa hollandi keelt rääkida, kui mul sõnavara ei ole, aga ma ei tea, kas ta must väga aru sai, sest ta ei oska eriti hästi inglise keelt. Eks näis, arvan, et kui mu sõber kahe nädala pärast tagasi tuleb, siis oskan juba päris hästi hollandi keelt, sest selleks ajaks olen olnud juba 18h koolis.. ja paberite järgi iseseisvalt õppinud ka mingi 14h. Sain eile veel vana klassiõe, Elisabethiga kokku.. ja oli väga tore! Eesti keeles on ikka hea jutustada.
Täna käisin tööl, mängisime klaverit ja kassidega ja meisterdasime ja käisime pagariäris ja jutustasime ja vaatasime telekat. Annabelle on ikka täiega armas tüdruk! Pärast tööd käisin poes, ostsin nädala toiduvaru, millele kulutasin kogu oma selle nädala palga, aga no, mis teha, vahepeal peab poes ka käima. Vähemalt ostsin mitmekülgset ja tervislikku toitu... ning õhtusöögiks tegin Bartile hübriide (nimetus hübriidid on neil seetõttu, et need on justkui segu burritodest ja tacodest.. ja siis ongi hübriid). Täna ostsin valmis tortillasid, tavaliselt küpsetan need ise, aga tahtsin täna aega kokku hoida. Tortillade sisse teen segu (hakin ja praen 2 sibulat, 5 küüslauguküünt, 250gr sojahakkliha, 3 chillikauna, 1 paprika, purk konservmaisi, purk punaseid ube, pakk tomatikastet, pakk tex-mex burrito maitseainesegu) ning siis panen sinna vahele veel riivitud juustu ja jääsalatit. Nämm-nämm!
Homme tuleb Marek Amsterdami ja siis meil hakkab hästi tore olema ja kuna ma pean enda mõistes palju tööl ja koolis olema, siis olen kindel, et järgmised kaks nädalat lendavad mööda linnutiivul!
kolmapäev, november 10, 2010
Viimased päevad on olnud mõnusad ja rahulikud... üleeile olime terve päeva sõbraga koos ja lihtsalt vedelesime.. no vahepeal käisime õues jalutamas ja lehehunnikus mängimas.. näiteks õppisin, et (ma ei tea, kuidas neid asju täpselt nimetatakse) vahtrapuu neid asju, millest saab buratino-nina teha, saab ka väga edukalt lennutada nii, et nad paistavad välja nagu helikopterid.. alguses kui ta viskas selle õhku, arvasin, et see on mingi putukas, mis ta maast leidis.. ja siis lennutasime neid ja naersime ja jooksime ja kallistasime.. ja vaidlesime, et kumb saab paremal pool käia. nimelt, tunnen end hirmus ebamugavalt, kui pean kõndima kellegist vasakul pool.. ja siis oli meil võistlus, et kes saab olla paremal pool.. naersime nii, et kõhud kõveras.. ja siis tulime tuppa ja kuulasime muusikat nii palju kui jõudsime ja vahepeal tantsisime ja siis jälle naersime ja siis jälle kallistasime... oeh.
eile mõtlesime ka kodused olla, aga mu toanaabril Noamil oli sünnipäev ja siis õhtul otsustasime ikkagi, et lähme välja. see koht, kus käisime, nägi välja nagu Zavood, isegi lauajalgpall oli seal.. ja muusika oli sama.. ja selline tunne oli, nagu ka inimesed oleksid samad... mängisime piljardit ja jutustasime ja oli lõbus.. enne sinnaminekut sain kokku ka Ahtiga, kes tõi mulle kodust riideid ja asju.. ja kui jõudsime õhtul koju, hakkasin kohe suure hooga proovima selga kogu seda kraami, mis sain... ja oli juhtunud selline huvipärane lugu, et mu teksad, mis mu ema mulle saatnud oli, olid mulle nii suured, et ma nägin välja nagu üks naljaräppar.. iseenesest on see väga tore, et ma pisem olen.. aga ma nii lootsin, et need teksad istuvad mul jalas hirmus hästi (sest enne olid nad mulle väiksed ja need olid alati sellised teksad, mida proovisin, kui olin natuke alla võtnud ja siis muudkui ootasin, et millal nad mulle parajad on - ja nüüd on nad mulle suured)
Täna lähme ilmselt Ahtiga välja ja ma usun, et saab olema tore...
Esmaspäeval hakkab mul kool pihta ja järgmine nädal tõotab tulla kiire, mis iseenesest on hea, sest mu sõber läheb kaheks nädalaks minema.. ja kui mul ei oleks midagi teha, siis oleks ju kurvakas.
ja rohkem ei olegi mul midagi öelda. nii ma siin elan.
eile mõtlesime ka kodused olla, aga mu toanaabril Noamil oli sünnipäev ja siis õhtul otsustasime ikkagi, et lähme välja. see koht, kus käisime, nägi välja nagu Zavood, isegi lauajalgpall oli seal.. ja muusika oli sama.. ja selline tunne oli, nagu ka inimesed oleksid samad... mängisime piljardit ja jutustasime ja oli lõbus.. enne sinnaminekut sain kokku ka Ahtiga, kes tõi mulle kodust riideid ja asju.. ja kui jõudsime õhtul koju, hakkasin kohe suure hooga proovima selga kogu seda kraami, mis sain... ja oli juhtunud selline huvipärane lugu, et mu teksad, mis mu ema mulle saatnud oli, olid mulle nii suured, et ma nägin välja nagu üks naljaräppar.. iseenesest on see väga tore, et ma pisem olen.. aga ma nii lootsin, et need teksad istuvad mul jalas hirmus hästi (sest enne olid nad mulle väiksed ja need olid alati sellised teksad, mida proovisin, kui olin natuke alla võtnud ja siis muudkui ootasin, et millal nad mulle parajad on - ja nüüd on nad mulle suured)
Täna lähme ilmselt Ahtiga välja ja ma usun, et saab olema tore...
Esmaspäeval hakkab mul kool pihta ja järgmine nädal tõotab tulla kiire, mis iseenesest on hea, sest mu sõber läheb kaheks nädalaks minema.. ja kui mul ei oleks midagi teha, siis oleks ju kurvakas.
ja rohkem ei olegi mul midagi öelda. nii ma siin elan.
reede, november 05, 2010
kodudest
Viimasel ajal olen üsna palju mõelnud kodust ja selle tähtsusest inimese jaoks. Mul on olnud võimalus näha nii paljusid erinevaid kodusid. Inimesed on mind usaldanud ja näidanud mulle, kuidas nad elavad. Näiteks kui hääletasime Portugali, siis ööbisime kolme erineva inimese kodus. Esimene neist, prantsuse politseinik Frederik, isegi usaldas meid Tiinaga niivõrd palju, et läks ise oma kodust minema, andes meile vaba voli süüa tema kapist mida iganes ning lubades meil pesta end ja magada tema voodis. Teised, kelle juures oma reisil ööbisime, olid ka prantslased, ühega neist pidime jagama tuba tema ühetoalises korteris ning teine andis meile oma magamistoa, magades ise elutoa diivanil. Kuid mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.
Tahtsin hoopis rääkida, et olen näinud igasuguseid kodusid. Suuri, väikeseid, piinlikult korras ja kodusid, mis näevad rohkem välja nagu täisladustatud laoruumid. Kodusid, kus on tähtsal kohal igasugused nipsasjakesed, kujukesed ja pildid ning kodusid, kus ei ole kohta igasugusele nännile, vaid valitseb modernne "tühjus". Mõne kodu puhul saad kohe aru, et see on koht, kus inimesed laevad end räsitud päeva järel täis koduenergiaga ning mõne kodu puhul mõistad, et see on küll kodu, aga mitte midagi enamat kui lihtsalt koht magamiseks, koht elamiseks.
Kus on minu kodu?
Suurema osa oma elust olen elanud vanemate juures Tallinnas (kahe vahepausiga enne ülikooli minekut), see jääb alati minu lapsepõlvekoduks. Ülikooli ajal elasin Tartus, oma armsate toanaabritega, kus oli naljakas ja tore, kuid ometi elasin ma kogu aeg spordikoti otsas, sest mul ei olnud isegi oma kappi, kuhu riideid panna.. aga sellegipoolest, see oli minu kodu. Eelmisel aastal elasin Soomes ülikooli ühikas. Esimest korda elus oli mul päris oma tuba, mille võisin lukku keerata siis kui ise tahtsin. Mul olid suured kapid, kuhu võisin kõik oma asjad panna ning riiulid, kus võisin hoida oma nipsasjakesi, mis nagu viimasel ajal on selgunud, meeldivad mulle hirmsamat moodi. Noh, sünnipäevaks saadud kaardid ja igasugused kingitused - varem arvasin, et mulle ei meeldi need, aga kui keegi ikka on sulle midagi meisterdanud ja kinkinud, siis tahad ju, et see oleks silma all, mitte kuskil kolikambris kasti sees. Ja nüüd on minu koduks pisike pisike toake squatitud maja teisel korrusel, Amsterdamis.
Ma tahan, et minu kodus valitseks harmoonia ja stabiilsus, aga viimasel tunnen, et seda tunnet jääb natuke vajaka. Alustades probleemidest sellega, et meil on nüüd kolmandat päeva selline elutuba, mis näeb välja nagu suusabaasi puhkeruum, nimelt on meil nüüd seina löödud laminaatparkett - ärge küsige miks. Jätkates probleemidest sellega, et kas meie majas peab olema kahe külmkapi süsteem, kui vabalt võivad meie kõigi toiduained mahtuda ära ühte külmkappi ning veel edasi minnes sellega, et kelle nõud on kraanikausis ja kes on vastutav prügi eest ja kes üleüldse on kõige rohkem mööblit ja toidunõusid siia majja toonud.
Meil käib hästi palju külalisi, praegu näiteks ööbivad siin üks poiss Šotimaalt, tüdruk Saksamaalt ning veel üks tüdruk, kes on pärit Hollandi keskosast. Mõni nädal tagasi oli meil siin külaline USAst, kes oli siin lausa terve nädala. Huvitav, kuidas meie kodu paistab teistele inimestele? Siin valitseb üldiselt hea õhkkond, aga lihtsalt need olmeprobleemid on viimasel ajal saanud minu meelest liiga palju tähelepanu.. aga eks nii vist juhtubki, kui ühte majja satuvad elama liiga erinevad inimesed. Sellised inimesed, kel on asjadest täiesti suva ning materiaalne maailm täiesti mõttetu ning siis sellised inimesed, kellele tundub, et materiaalsus on kõige olulisem üldse. Ja siis veel selline inimene nagu mina, kes jääb kuskile kahe äärmuse vahele ega ei taha kellegagi konflikti sattuda ja tunneb end kui kahe pe**ega uss.
Tahtsin hoopis rääkida, et olen näinud igasuguseid kodusid. Suuri, väikeseid, piinlikult korras ja kodusid, mis näevad rohkem välja nagu täisladustatud laoruumid. Kodusid, kus on tähtsal kohal igasugused nipsasjakesed, kujukesed ja pildid ning kodusid, kus ei ole kohta igasugusele nännile, vaid valitseb modernne "tühjus". Mõne kodu puhul saad kohe aru, et see on koht, kus inimesed laevad end räsitud päeva järel täis koduenergiaga ning mõne kodu puhul mõistad, et see on küll kodu, aga mitte midagi enamat kui lihtsalt koht magamiseks, koht elamiseks.
Kus on minu kodu?
Suurema osa oma elust olen elanud vanemate juures Tallinnas (kahe vahepausiga enne ülikooli minekut), see jääb alati minu lapsepõlvekoduks. Ülikooli ajal elasin Tartus, oma armsate toanaabritega, kus oli naljakas ja tore, kuid ometi elasin ma kogu aeg spordikoti otsas, sest mul ei olnud isegi oma kappi, kuhu riideid panna.. aga sellegipoolest, see oli minu kodu. Eelmisel aastal elasin Soomes ülikooli ühikas. Esimest korda elus oli mul päris oma tuba, mille võisin lukku keerata siis kui ise tahtsin. Mul olid suured kapid, kuhu võisin kõik oma asjad panna ning riiulid, kus võisin hoida oma nipsasjakesi, mis nagu viimasel ajal on selgunud, meeldivad mulle hirmsamat moodi. Noh, sünnipäevaks saadud kaardid ja igasugused kingitused - varem arvasin, et mulle ei meeldi need, aga kui keegi ikka on sulle midagi meisterdanud ja kinkinud, siis tahad ju, et see oleks silma all, mitte kuskil kolikambris kasti sees. Ja nüüd on minu koduks pisike pisike toake squatitud maja teisel korrusel, Amsterdamis.
Ma tahan, et minu kodus valitseks harmoonia ja stabiilsus, aga viimasel tunnen, et seda tunnet jääb natuke vajaka. Alustades probleemidest sellega, et meil on nüüd kolmandat päeva selline elutuba, mis näeb välja nagu suusabaasi puhkeruum, nimelt on meil nüüd seina löödud laminaatparkett - ärge küsige miks. Jätkates probleemidest sellega, et kas meie majas peab olema kahe külmkapi süsteem, kui vabalt võivad meie kõigi toiduained mahtuda ära ühte külmkappi ning veel edasi minnes sellega, et kelle nõud on kraanikausis ja kes on vastutav prügi eest ja kes üleüldse on kõige rohkem mööblit ja toidunõusid siia majja toonud.
Meil käib hästi palju külalisi, praegu näiteks ööbivad siin üks poiss Šotimaalt, tüdruk Saksamaalt ning veel üks tüdruk, kes on pärit Hollandi keskosast. Mõni nädal tagasi oli meil siin külaline USAst, kes oli siin lausa terve nädala. Huvitav, kuidas meie kodu paistab teistele inimestele? Siin valitseb üldiselt hea õhkkond, aga lihtsalt need olmeprobleemid on viimasel ajal saanud minu meelest liiga palju tähelepanu.. aga eks nii vist juhtubki, kui ühte majja satuvad elama liiga erinevad inimesed. Sellised inimesed, kel on asjadest täiesti suva ning materiaalne maailm täiesti mõttetu ning siis sellised inimesed, kellele tundub, et materiaalsus on kõige olulisem üldse. Ja siis veel selline inimene nagu mina, kes jääb kuskile kahe äärmuse vahele ega ei taha kellegagi konflikti sattuda ja tunneb end kui kahe pe**ega uss.
neljapäev, november 04, 2010
täna kaks kuud tagasi läks aeg pooleks
Täna on üks väga huvitav päev. Kõigepealt, täna on mu väikse venna, Silveri, sünnipäev. Mõtledsa, ta on juba 21 aastane. Teiseks, on täna see päev, millest 4 kuud tagasi tulime Tiinaga Eestist ära... ja täna on ka see päev, millest 2 kuud tagasi läks Tiina minema ja minul oli esimene kohting minu sõbraga.
Aeg on nii huvitav nähtus, kui ma siin nüüd lähemalt selle üle juurdlen. Nii Tiinaga koosoldud aeg kui ka härraga koosoldud aeg, mõlemad on täpipealt sama pikad. Kuid ometi, sellist tunnet, et need perioodid oleks ühepikkused olnud, mul ei ole. Kõige imelikum on see, et ma isegi ei saa aru, kumb neist pikem ja kumb lühem on, aga sellega, et nad ühepikkused tunduksid, ma lihtsalt ei nõustu!
Ja kuigi Tiinaga käisime igal pool ringi ja kahest kuust kolm nädalat olime ringi reisimas ja askeldasime ringi, mis tähendaks seda, et aeg peaks minema kiiremini kui kodus passides, ei tunne ma, et viimased kodusoldud ning tagasihoidlikku elu elatud kuud oleksid aeglasemini läinud.
Õppinud olen ikka täiega, aga õppust võtnud ma veel ei ole. Kui Tiinaga käisime ringi, siis tema oli minu lõvi. Või noh, ma olen muidu julge küll, aga siis kui mul on vaja enda eest seista, siis ma üritan konflikte vältida ja pigem surun end alla kui asun end kaitsma või isegi ründavale positsioonile astun. Ma olen kogu aeg seda teadnud, et ma peaksin end selles osas muutma, aga kergem on mingite asjadega nõustuda kui hakata tuuleveskitega võitlema. Eile ütles mu sõber mulle et ma ei tohi nii pehmeke ja armas olla igasuguste asjadega, et kui mulle ikka midagi ei meeldi, siis ma pean selle välja ütlema ja kui vaja, siis ka taldrikuid loopima, et sisse kogunenud viha ei ole hea. '
Kui käisin kevadel ühe sensitiivi juures, siis ta ütles mulle, et kühm, mis mu seljal on, on seal seetõttu, et ma olen selline inimene, kes läheb põlema kergesti, aga et kuna ma püüan tasakaalukas välja paista ja ei taha oma viha näidata, siis on kogu mu viha sinna sisse kogunenud. Ta masseeris mu kühmu ja järgmised kaks nädalat olin nagu vihapunn. Kühm läks väiksemaks, aga ta oli ikka veel alles. Praegu on mu kühm oluliselt väiksem, aga iga kord kui ärritun, siis selle asemel, et oma viha välja näidata, hakkan oma kühmu masseerima.. ma lausa tunnen, kuidas see suuremaks läheb, kui midagi mind ärritab.
Ma päris taldrikuid loopima ei tahaks hakata (jälle), kuigi nooremana olin selline kärts-mürts äkkvihapunn... aga tahaks kuidagi nii, et asjad lihtsalt ei aja mind närvi.
Et ma nüüd tegelengi sellega, katsun olla chill ja selle asemel, et oma viha alla suruda, kui miski mind endast välja ajab, ei lase end lihtsalt asjadest häirida.. ja kui miski mind häirib, siis ütlen selle välja. Viisakalt.
PS. Põhjus, miks mind siin mõned asjad ärritavad, on see, et tunnen, et minu majanaabrid põhjustavad mulle pinget.. ja kuna ma saan kõikidega hästi läbi ja siin oleks nagu kaks leeri, siis ma pean kahe poole vahel laveerima, üritades pooli mitte valida. Ja see ajab mind närvi!
PS2. Ma ei saanud seda tööd, ma pidavat kül olema paljulubav kandidaat, aga nad otsustasid kellegi teise kasuks, kel on rohkem töökogemust selles valdkonnas. Aga ma ei anna alla! See, et ma seda tööd ei saanud, saab tähendada ainult seda, et miskit veel paremat on minuga juhtumas!
Aeg on nii huvitav nähtus, kui ma siin nüüd lähemalt selle üle juurdlen. Nii Tiinaga koosoldud aeg kui ka härraga koosoldud aeg, mõlemad on täpipealt sama pikad. Kuid ometi, sellist tunnet, et need perioodid oleks ühepikkused olnud, mul ei ole. Kõige imelikum on see, et ma isegi ei saa aru, kumb neist pikem ja kumb lühem on, aga sellega, et nad ühepikkused tunduksid, ma lihtsalt ei nõustu!
Ja kuigi Tiinaga käisime igal pool ringi ja kahest kuust kolm nädalat olime ringi reisimas ja askeldasime ringi, mis tähendaks seda, et aeg peaks minema kiiremini kui kodus passides, ei tunne ma, et viimased kodusoldud ning tagasihoidlikku elu elatud kuud oleksid aeglasemini läinud.
Õppinud olen ikka täiega, aga õppust võtnud ma veel ei ole. Kui Tiinaga käisime ringi, siis tema oli minu lõvi. Või noh, ma olen muidu julge küll, aga siis kui mul on vaja enda eest seista, siis ma üritan konflikte vältida ja pigem surun end alla kui asun end kaitsma või isegi ründavale positsioonile astun. Ma olen kogu aeg seda teadnud, et ma peaksin end selles osas muutma, aga kergem on mingite asjadega nõustuda kui hakata tuuleveskitega võitlema. Eile ütles mu sõber mulle et ma ei tohi nii pehmeke ja armas olla igasuguste asjadega, et kui mulle ikka midagi ei meeldi, siis ma pean selle välja ütlema ja kui vaja, siis ka taldrikuid loopima, et sisse kogunenud viha ei ole hea. '
Kui käisin kevadel ühe sensitiivi juures, siis ta ütles mulle, et kühm, mis mu seljal on, on seal seetõttu, et ma olen selline inimene, kes läheb põlema kergesti, aga et kuna ma püüan tasakaalukas välja paista ja ei taha oma viha näidata, siis on kogu mu viha sinna sisse kogunenud. Ta masseeris mu kühmu ja järgmised kaks nädalat olin nagu vihapunn. Kühm läks väiksemaks, aga ta oli ikka veel alles. Praegu on mu kühm oluliselt väiksem, aga iga kord kui ärritun, siis selle asemel, et oma viha välja näidata, hakkan oma kühmu masseerima.. ma lausa tunnen, kuidas see suuremaks läheb, kui midagi mind ärritab.
Ma päris taldrikuid loopima ei tahaks hakata (jälle), kuigi nooremana olin selline kärts-mürts äkkvihapunn... aga tahaks kuidagi nii, et asjad lihtsalt ei aja mind närvi.
Et ma nüüd tegelengi sellega, katsun olla chill ja selle asemel, et oma viha alla suruda, kui miski mind endast välja ajab, ei lase end lihtsalt asjadest häirida.. ja kui miski mind häirib, siis ütlen selle välja. Viisakalt.
PS. Põhjus, miks mind siin mõned asjad ärritavad, on see, et tunnen, et minu majanaabrid põhjustavad mulle pinget.. ja kuna ma saan kõikidega hästi läbi ja siin oleks nagu kaks leeri, siis ma pean kahe poole vahel laveerima, üritades pooli mitte valida. Ja see ajab mind närvi!
PS2. Ma ei saanud seda tööd, ma pidavat kül olema paljulubav kandidaat, aga nad otsustasid kellegi teise kasuks, kel on rohkem töökogemust selles valdkonnas. Aga ma ei anna alla! See, et ma seda tööd ei saanud, saab tähendada ainult seda, et miskit veel paremat on minuga juhtumas!
Tellimine:
Postitused (Atom)