Ilmselt.
Aga nüüd ma käin ja teen ennast korda ja siis sõidan linna ja bussijaamas istun Tartu bussipeale ja lasen bussijuhil mind mu kiisu juurde vedada;)
Hommikul kirjutasin ka pikema blogi, aga tont seda teab, kuhu see kadus.
reede, september 29, 2006
neljapäev, september 28, 2006
Mina niisama oma vibraatorile rõõmurõngaid peale proovimas.
Ehk siis lugu sellest, kuidas ma peale oma sünnipäeva-piknikku tulin koju ja kukkusin katsetama, mismoodi neid Penis Ringse siis paigaldatakse. Sattusin omadega hoogu, ning nii ma istusingi, kanamüts peas. Pildi tegi kiisu:)
Tuleks homne päev juba rutem:)
Või äkki peaks rõõmu tundma tänasest, sest tänane päev ei kordu iial. (Natuke Dantest, natuke ise)
Ma natuke mõtlen ja kui ma ära otsustan, siis ma teen vastamata, sest krediiti mul pole.
Tsau ää!
Mina lähen linna, mis sinna minna?
Selline lugu, et eile käisin ma korra Park Hotelis, võtsin avaldusankeedi ja nüüd ma lähen seda tagasi viima. Eile käisin seal koos Potsu ja pisikese Kristofer-Mirkoga. Peale seda läksime polikliinikusse, Mirko pidi vaktsiini saama. Ja siis ma juba ruttu jooksingi Heli sünnipäevale. Saime maailma parimat salatit ja natuke Carribean Twisti. Elu oli lill ja tore oli naistejuttu ajada.
Siis tulin koju ja kõik oli ikka samamoodi. Halvasti.
Täna lähen uuesti linna, oma ankeeti ära andma. Ilmselt pean sinna minema paljalt, sest ma leian, et mulle ei sobi täna nagu miski. Tahaks panna midagi värvilist selga, aga mul on tuju natuke paha. Tahaks panna midagi musta ja beezhiga, aga ma juba eile käisin nii. Tahaks panna valge kampsuni, aga ma näen selles välja nagu ujumisrõngaga õhupall:D
Igatahes.. ma natuke veel kogun ennast ja siis lähen jälle head muljet jätma. Peas on mul punupatsid ja kui teised ei tea, et mul pisike kurbuseuss sees on, siis nad ei saa aru ka.
Juba homme tuleb minu kiisuke Tallinnasse ja siis on kõik jälle palju, palju parem:)
Siis tulin koju ja kõik oli ikka samamoodi. Halvasti.
Täna lähen uuesti linna, oma ankeeti ära andma. Ilmselt pean sinna minema paljalt, sest ma leian, et mulle ei sobi täna nagu miski. Tahaks panna midagi värvilist selga, aga mul on tuju natuke paha. Tahaks panna midagi musta ja beezhiga, aga ma juba eile käisin nii. Tahaks panna valge kampsuni, aga ma näen selles välja nagu ujumisrõngaga õhupall:D
Igatahes.. ma natuke veel kogun ennast ja siis lähen jälle head muljet jätma. Peas on mul punupatsid ja kui teised ei tea, et mul pisike kurbuseuss sees on, siis nad ei saa aru ka.
Juba homme tuleb minu kiisuke Tallinnasse ja siis on kõik jälle palju, palju parem:)
kolmapäev, september 27, 2006
Kui igale mõõnale järgneb tõus, siis kas igale tõusule järgneb ka mõõn?
Üleeile ma sain suureks. Ma olen nüüd 19.
Pühapäeval käisime Paunkülas kartuleid võtmas. Ja ojas sulistamas ka. Väga lõbus oli. Tundsin, et juba kolmandat päeva järjest läheb kuidagi liiga hästi. Päike paistis ja meie keksisime kiisuga mööda põldu ringi. Mart mängis, et ta on brigadir ja kasutas oma teadmisi, et meile nalja teha. Kõik tegid rõõmsalt tööt ja mingi 2-3 tunniga oli põld kartulitest puhas ja kartuleid oli nii palju, et salve ei mahtunud kõik äragi:) Kiisu vanaema pani mulle koogiõunu ka kaasa, et ma saaksin sünnipäevaks kooki küpsetada. Ja kuna ma köhisin, siis pani mulle paar küüslauku ka kaasa.
SÕitsime Tallinnasse ja kodus ootas meid ees VÄGA nõme situatsioon. Nimelt mu isa oli suurest Ilvese võidust endiselt piduhoos ja läbi omadega nagu kapusta. Ilmselgelt tahtsin ta pea pooleks lüüa, aga peale seda, kui ma olin talle juba kallale läinud ja ta palus, et ma ta elama jätaksin, siis ma lihtsalt sõimasin teda natuke ja jooksin välja. Ma hakkasin nutma. Tore kingitus isa poolt mulle sünnipäevaks. (Kuigi mu sünnipäev polnud veel kätte jõudnud). Õues ma värisesin nagu haavaleht, nutsin ja igasugune hea tuju oli kadunud. Kiisu võttis mind kalli sisse ja tegi mu pisarais põskedele pai. Läksime poodi ja ostsime natuke brändit ja kokat. Tegime kokstaili ja läksime Männi parki istuma. Rääkisime elust ja olust ja asjadest.
Kui kell sai 12 ja peale tuli minu sünnipäeva päev, siis kinkis kiisu mulle suure lillade kividega sõrmuse ja vene keele S tähe kujulise ripatsi (C) mis sümboliseerib vabadust (svoboda) ja muidugi nime Sälli. Ja viirukid kinkis ka, et me saaksime romantikat teha. Ta on mul nii armas. Mitte selle pärast, et ta mulle midagi kinkis, vaid selle pärast, et ta ongi alati minu jaoks olemas.
Sünnipäeva hommikul ärkasin selle peale, et minu endiselt maani täis isa (ilmselt oli ta vahepeal kuskil juurde võtnud) laulis mulle joriseva häälega "Ta elagu'd". Me muidugi ehmatasime ennast ülesse, et kes see meie suvevoodi kohal kisa teeb.. ja avanes selline vaatepilt, et minu isa seisis voodi jalutsis, käes kimp turritavaid lilli ja suure hooga laulab. Ilmselgelt sain ta peale vihaseks ja ütlesin talle, et ma ei soovi võtta mingilt tolparilt õnnitlusi vastu ja siis sai ta vihaseks ja ütles, et ma võiksin vähemalt vaadata missuguseid lilli ta mulle tõi. Meil pole kodus raha, et süüagi, ja tema joob. Üüri pole ta maksnud ja siis ta teatas mulle, et tema ei kavatsegi see aasta enam kaineks saada, et nüüd joob ta ennast surnuks. Tore on?! Ilus sünnipäeva äratus.
Tuju pidu teha oli nullilähedane. Selles suhtes, et mul oli 280 krooni ja see ka kõik. 30 inimest oli kutsutud mu sünnipäeva-piknikule. Õnneks muretses ema kuskilt raha ja kuna meil kodus oli õunu ka ja värke, siis tegi ta mulle suure õunakoogi ja suure pizza. Ja tõi mahla ja viinamarju ka. Meie kiisuga käisime poes ja ostsime Peetri pizzast 3 suurt pizzat ja siis plastiktopse ka. Käisime veel kiisu tädi juures ja tõime söögiõunu ka. Olin närvis, aga kõik lahenes kuidagi iseenesest. Need kes tahtsid, et neil lõbus oleks, neil oligi.
Nüüd kinkidest:D
Sain sünnipäevaks kanamütsi, neoonroosa käekoti, punase ämbri printsessi kommidega, Penis ringsid, Laura Biagotti-Laura lõhnaõli, imeilusa rahakoti, porgandi-merevaigu tordi, sünnipäeva-õunakoogi küünaldega, pudeli vahuveini, pudeli lasteshampust, käerauad, Ideaalkosmeertika kinkekaardi, ajakirja "Just!" , kinkeraamatu "Sõber", kuivatatud ploome ja pähkleid ning igasugust muud külakosti (õunad, viinamarjad, virsikud, singirullid, arbuus). Ja täitsa tore oli. Selles suhtes, et kütsin ringi oma Penis ringsidega, ja kanamüts oli mul kogu peo aja peas. Kui hakkas pimedamaks minema, siis korjasime oma tekid, ja prahi kokku ja liikusie kodu poole.
Nii tore oli, et minu sünnipäevale ei tuldud läbutsema vaid just sünnipäevale peo pärast. 30 inimest said ideaalselt hakkama pudeli lasteshampusega ja pudeli vahuveiniga. Niiet ilmselt igaüks sai tilgakese.
Õhtul tulime kiisuga koju ja käisime minu empsule kaarti vaatamas, sest tal oli ju 26. septembril sünnipäev. Kui kell sai 12 läbi, siis andsime kaardi ja kingi üle, sest empsu pidi hommikul varem minema tööle.
Hommikul ärkasime üles, äratuskella lükkasime edasi kella poole seitsmest kella poole üheksani ja siis hakkasime sättima. Läksime võtsime Pätu peale, et nad saaksid koos Tartusse sõita ja mind viidi hambaarsti jurude. Ma oleksin tahtnud minna koos nendega.
Ma ei oska sõnadesse panna seda, kui raske mul tegelikult on ning ma ei taha, absoluutselt ei taha vinguda. Aga paljusid asju ma ei saa siia kirja panna, sest on asju, millest lihtsalt ei räägita.
Vähemalt on mul uus maniküür, mis sobib minu uue sõrmusega. Ja juba õige varsti on kõik jälle hea, sest igale mõõnale pidi ju järgnema tõus.
Pühapäeval käisime Paunkülas kartuleid võtmas. Ja ojas sulistamas ka. Väga lõbus oli. Tundsin, et juba kolmandat päeva järjest läheb kuidagi liiga hästi. Päike paistis ja meie keksisime kiisuga mööda põldu ringi. Mart mängis, et ta on brigadir ja kasutas oma teadmisi, et meile nalja teha. Kõik tegid rõõmsalt tööt ja mingi 2-3 tunniga oli põld kartulitest puhas ja kartuleid oli nii palju, et salve ei mahtunud kõik äragi:) Kiisu vanaema pani mulle koogiõunu ka kaasa, et ma saaksin sünnipäevaks kooki küpsetada. Ja kuna ma köhisin, siis pani mulle paar küüslauku ka kaasa.
SÕitsime Tallinnasse ja kodus ootas meid ees VÄGA nõme situatsioon. Nimelt mu isa oli suurest Ilvese võidust endiselt piduhoos ja läbi omadega nagu kapusta. Ilmselgelt tahtsin ta pea pooleks lüüa, aga peale seda, kui ma olin talle juba kallale läinud ja ta palus, et ma ta elama jätaksin, siis ma lihtsalt sõimasin teda natuke ja jooksin välja. Ma hakkasin nutma. Tore kingitus isa poolt mulle sünnipäevaks. (Kuigi mu sünnipäev polnud veel kätte jõudnud). Õues ma värisesin nagu haavaleht, nutsin ja igasugune hea tuju oli kadunud. Kiisu võttis mind kalli sisse ja tegi mu pisarais põskedele pai. Läksime poodi ja ostsime natuke brändit ja kokat. Tegime kokstaili ja läksime Männi parki istuma. Rääkisime elust ja olust ja asjadest.
Kui kell sai 12 ja peale tuli minu sünnipäeva päev, siis kinkis kiisu mulle suure lillade kividega sõrmuse ja vene keele S tähe kujulise ripatsi (C) mis sümboliseerib vabadust (svoboda) ja muidugi nime Sälli. Ja viirukid kinkis ka, et me saaksime romantikat teha. Ta on mul nii armas. Mitte selle pärast, et ta mulle midagi kinkis, vaid selle pärast, et ta ongi alati minu jaoks olemas.
Sünnipäeva hommikul ärkasin selle peale, et minu endiselt maani täis isa (ilmselt oli ta vahepeal kuskil juurde võtnud) laulis mulle joriseva häälega "Ta elagu'd". Me muidugi ehmatasime ennast ülesse, et kes see meie suvevoodi kohal kisa teeb.. ja avanes selline vaatepilt, et minu isa seisis voodi jalutsis, käes kimp turritavaid lilli ja suure hooga laulab. Ilmselgelt sain ta peale vihaseks ja ütlesin talle, et ma ei soovi võtta mingilt tolparilt õnnitlusi vastu ja siis sai ta vihaseks ja ütles, et ma võiksin vähemalt vaadata missuguseid lilli ta mulle tõi. Meil pole kodus raha, et süüagi, ja tema joob. Üüri pole ta maksnud ja siis ta teatas mulle, et tema ei kavatsegi see aasta enam kaineks saada, et nüüd joob ta ennast surnuks. Tore on?! Ilus sünnipäeva äratus.
Tuju pidu teha oli nullilähedane. Selles suhtes, et mul oli 280 krooni ja see ka kõik. 30 inimest oli kutsutud mu sünnipäeva-piknikule. Õnneks muretses ema kuskilt raha ja kuna meil kodus oli õunu ka ja värke, siis tegi ta mulle suure õunakoogi ja suure pizza. Ja tõi mahla ja viinamarju ka. Meie kiisuga käisime poes ja ostsime Peetri pizzast 3 suurt pizzat ja siis plastiktopse ka. Käisime veel kiisu tädi juures ja tõime söögiõunu ka. Olin närvis, aga kõik lahenes kuidagi iseenesest. Need kes tahtsid, et neil lõbus oleks, neil oligi.
Nüüd kinkidest:D
Sain sünnipäevaks kanamütsi, neoonroosa käekoti, punase ämbri printsessi kommidega, Penis ringsid, Laura Biagotti-Laura lõhnaõli, imeilusa rahakoti, porgandi-merevaigu tordi, sünnipäeva-õunakoogi küünaldega, pudeli vahuveini, pudeli lasteshampust, käerauad, Ideaalkosmeertika kinkekaardi, ajakirja "Just!" , kinkeraamatu "Sõber", kuivatatud ploome ja pähkleid ning igasugust muud külakosti (õunad, viinamarjad, virsikud, singirullid, arbuus). Ja täitsa tore oli. Selles suhtes, et kütsin ringi oma Penis ringsidega, ja kanamüts oli mul kogu peo aja peas. Kui hakkas pimedamaks minema, siis korjasime oma tekid, ja prahi kokku ja liikusie kodu poole.
Nii tore oli, et minu sünnipäevale ei tuldud läbutsema vaid just sünnipäevale peo pärast. 30 inimest said ideaalselt hakkama pudeli lasteshampusega ja pudeli vahuveiniga. Niiet ilmselt igaüks sai tilgakese.
Õhtul tulime kiisuga koju ja käisime minu empsule kaarti vaatamas, sest tal oli ju 26. septembril sünnipäev. Kui kell sai 12 läbi, siis andsime kaardi ja kingi üle, sest empsu pidi hommikul varem minema tööle.
Hommikul ärkasime üles, äratuskella lükkasime edasi kella poole seitsmest kella poole üheksani ja siis hakkasime sättima. Läksime võtsime Pätu peale, et nad saaksid koos Tartusse sõita ja mind viidi hambaarsti jurude. Ma oleksin tahtnud minna koos nendega.
Ma ei oska sõnadesse panna seda, kui raske mul tegelikult on ning ma ei taha, absoluutselt ei taha vinguda. Aga paljusid asju ma ei saa siia kirja panna, sest on asju, millest lihtsalt ei räägita.
Vähemalt on mul uus maniküür, mis sobib minu uue sõrmusega. Ja juba õige varsti on kõik jälle hea, sest igale mõõnale pidi ju järgnema tõus.
laupäev, september 23, 2006
Ja teki alt paistavad välja vaid varbad...
Minu kiisu on siin.. ja mul on hea meel.
Ja sellepärast on mul ka hea meel, et hommikul kui me issiga läksime käest kinni hoides Ilvest presidendiks laulma, siis ostis ta mulle mineraalvertt. Nätsu, kommi, limonaadi ja shokolaadi ta ei ostnud, kuigi ma tegin oma kõige eht-titelikumat häält. See ajas teda küll naerma, aga ilmselt ei olnud see piisavalt tõetruu.
Ja juba ülehomme saan ma vanaks:)
Päeva parim lause
Üritusel "Laulame Ilvese presidendiks" juhtusin nägema sellist situatsiooni.
Jagati sinu-must-valgeid lippe. Ning jagamisjärg jõudis ühe vanemat sorti meesterahvani. Ning saades lipu kätte, küsis ta:
"Kas siin on ka Rüütli autogramm peal?"
nii oli poisid. ja ma teps mitte ei valeta
Jagati sinu-must-valgeid lippe. Ning jagamisjärg jõudis ühe vanemat sorti meesterahvani. Ning saades lipu kätte, küsis ta:
"Kas siin on ka Rüütli autogramm peal?"
nii oli poisid. ja ma teps mitte ei valeta
Ja kes nüüd uhkust täis peab olema?
Ehk lugu sellest, kuidas Pätu Paadilaenutus, Sälli Linnaliinid, Rumps ja Praims laulsid Ilvese presidendiks!!!
Kixataxo, Sälli Linnaliinid, Pätu Paadilaenutus
Mul oli õigus, mul oli õigus. MUL OLI ÕIGUS! EILE OLI LIHTSALT IMETORE PÄEV!
Käisime päeval Kixaga hambapolikliinikus ja siis ma käisin pangas ja nägin Krissut ja Laidut ja rääkisime naistejutte ja tore oli. Aga kõige toredam on veel see, et õhtul saime kokku Kixa ja Pätuga. Kixataxo tuli ja võttis mind peale ning edasi suundusime Konsumi juurde, et Pätu Paadilaenutusega muretseda paar peeti. Võtsime Kange Sõstraveini ja Tibuveini võtsime ka. Läksime parki, istusime maha ja hakkas nalja saama.
Mingid kaagid laamendasid seal.. lõhkusid lastemänguväljakut. Oi, aga korralik kodanik Sälli ei saanud lasta sellel asjal juhtuda. Läksin kohale, ja võtsin viisakalt sõna, et nende laste vanemad maksavad selle paranduse kinni. Et see kõik on maksumaksjate rahast ja lubasin neile politsei kutsuda. Enne seda jõudis veel üks tatt hüüda ühele teisele poisile, et:" näe, vaata, Robini ema tuleb, tasa!"
Aga siis ma juba ruttu läksin oma musikeste juurde tagasi. Kixa oli teinud imemaitsvat porganditorti ja tal oli kaasas veel ka Supermani-martsipanikook ja Pätul oli termoses tee. Ja nii me sõimegi kooki ja jõime teed ja peeti ja pärast siidrit ka veel.
Rääkisime telefonis Haintzi Hoburakendiga ja Koit Kargobusiga. Laulsime munitsipaalpolitseid, old mac donaldit, bam-bam-beid-didi-baba-duba-beid.
EI lõbus oli. Siis viskasime kõhuli maha, panime fotoka taimerile ja tegime pilti.
Ma lihtsalt armastan oma musikesi.
Teinekordki!
reede, september 22, 2006
Ja täna on eriti hea päev veel sellepärast..
... et kui Kixa enam ei pirtsuta siis näen ma teda kah!:D
Poisid, laske see päike endale põue sisse ära!:)
Poisid, laske see päike endale põue sisse ära!:)
Täna on hea päev:)
Õhtul tuleb Tallinna minu kallis Pätu.. ja kui hästi läheb, siis maailma kõige armsam poiss ka. Sünnipäevaplaanid on üpris selged, ainult külalised on vaja veel piknikule kutsuda ning mõelda välja metsa-catering:D
Tervis on endiselt halb ning tundub, et läheb aina hullemaks, aga kellel seda tervist vaja on, kui on olemas sellised mupsikud nagu minul:)
Päike paistab õues, missest, et ma sellest osa ei saa ja passin kodus, aga ilus on ikkagi aknast vaadata. Varsti lähen linna, hambaröntgenit tegema ja kui veab, siis saan Arcticule oma võla ka ära makstud ja seekord veel mu korterit tühjaks ei tõsteta:)
Ilusat reedet kõigile!
Tervis on endiselt halb ning tundub, et läheb aina hullemaks, aga kellel seda tervist vaja on, kui on olemas sellised mupsikud nagu minul:)
Päike paistab õues, missest, et ma sellest osa ei saa ja passin kodus, aga ilus on ikkagi aknast vaadata. Varsti lähen linna, hambaröntgenit tegema ja kui veab, siis saan Arcticule oma võla ka ära makstud ja seekord veel mu korterit tühjaks ei tõsteta:)
Ilusat reedet kõigile!
neljapäev, september 21, 2006
Sõbrad, andke nõu:)
Lugu selline, et mul on pea sees täielik segadus. Esmaspäeval on mu sünnipäev ja ma ei tea, kuidas või mis sellega tegema peaks. Järgmine nädalavahetus seda pidada ei saa, sest paljud mu sõbrad on siis kinni. Ilmselt jääbki üle pidada esmaspäeval ja seda kuskil värske õhu käes piknikku pidades. Ilm.ee lubas 25.09 head ilma ka ja kell 18.00 on sooja 16´ (see oli kraadi, mitte minutit:D)..
Et ma ei tea, kui kellegil on vastuväiteid või värke, siis tehke kisa. Sest ma pean arvestama, et ma ei saa pidada kuskil baaris kus on suitsetamine lubatud, sest me peame arvestama, et meil on kaks kolmekuust beebit ka ja üks neljandat kuud rase neiu ka:)
Et ma ei tea, kui kellegil on vastuväiteid või värke, siis tehke kisa. Sest ma pean arvestama, et ma ei saa pidada kuskil baaris kus on suitsetamine lubatud, sest me peame arvestama, et meil on kaks kolmekuust beebit ka ja üks neljandat kuud rase neiu ka:)
kolmapäev, september 20, 2006
Lugu sellest, kuidas varastada panni ja kuidas ma liigun kiiremini kui troll:D
Kolmapäeval sõitsin Tartusse, kiisu tuli koos Täpsuga mulle järgi. Sõitsime kiiresti, kiiresti, kiiresti. Mina kartsin ja siis sõitsime natuke aeglasemini ja siis hüppas mingi kits meile tee peale ja ülejäänud tee sõitsime 90 km/h. Õhtul jõudsime tuppa, kolks-müts-magama.
Neljapäeval käisin Poku juures. Ostsime Lõunakeskusest panni. Koju jõudes avastasime, et sellele oli külge jäänud turvaelement. Asi nägi iseenesest päris naljakas välja. Meil jõudu polnud, et seda lahti saada. Aga Ints pani panni jalgevahele ja tõmbas selle paganama traadi sealt lihtsalt välja. Et kui keegi peaks kunagi soovima panni varastada, siis ma võin näidata mõnda nippi, kuidas kiiresti ja valutult saab eemaldada turvaelementi. Õhtul jõime Taurust ja tegime igasugust muud nalja.
Reedel käisime Pokul külas, Pätul külas ja õhtul tegime Koidule haiguse profülaktikat. Viinaga.
Laupäeval käisime Aura veekeskuses, Kunglas Koidu issi juures ja hiljem tegime kokstaile. Paabu ja tema kaaslase Irisega. Neljakesi olime, fun oli. Hiljem läksime Piroshmanile ja seasl alles hakkas nalja saama. Rääkisin kõige rohkem Pätuga (ime ka, ma ju ikkagi igatsesin teda), aga seal olid ka Päpu, Livia ja Maria. Maria käis vahepeal mingi Pätu peikaga kohtumas.. ja meie saime lihtsalt nalja. Hiljem moodustasime grupi kaheks ja läksime Pätu maja kõrvale kolmekesi (Pätu, Koit ja mina) õltsi jooma, raisk:D ei.. nalja sai. Eriti armas oli meie grupikalli:)
Pühapäeva hommikul oli natuke pohmellipoissi, aga mitte tugevalt. Helistasin Tuulile ja kuna ta ütles, et ta jõuab alles kell 7 Tartusse, siis ma otsustasin, et lähen koju esmaspäeva hommikul. Õhtul oli Tuuli juures tore, siis sõitsime kiisu ja Paabuga Jõgevale ja nalja sai nagu ikka:D
Esmaspäeval hakkasin juba hommikul vara sõitma Tallinnasse. Rongis oli mingi 60 aastane tüüp, kes pakkus mulle viina ja vobla ja Balti jaamas jälitas mind.. + ma panin rongiga pange, sõitsin üle kolme tunni. Siis läksime jälle hotellidesse. Reval Park Hotel jättis mulle kõige parema mulje.
Eile, teisipäeval. Käisime Juusturestoranis, väga fancy. Päeval olin Krissu juures, sorteerisime riideid, tegime ravi mõttes natuke viina ja mett ja siis läksin Maretiga linna. Kokstailitasin oma taksoraha maha ja kõndisin koju umbes poolteist tundi. Iga peatus saatsin kiisule sõnumi. nt. Koskla, järgmine Tihase. Ja siis ta kirjutas vastu et ma liigun peaaegu sama kiiresti kui troll. See tegi mu tuju nii heaks. Kõmpisin koju, pesin kikud ja jäin tuttu.
Täna ärkasin haigemana kui ilmselt kunagi varem.
Neljapäeval käisin Poku juures. Ostsime Lõunakeskusest panni. Koju jõudes avastasime, et sellele oli külge jäänud turvaelement. Asi nägi iseenesest päris naljakas välja. Meil jõudu polnud, et seda lahti saada. Aga Ints pani panni jalgevahele ja tõmbas selle paganama traadi sealt lihtsalt välja. Et kui keegi peaks kunagi soovima panni varastada, siis ma võin näidata mõnda nippi, kuidas kiiresti ja valutult saab eemaldada turvaelementi. Õhtul jõime Taurust ja tegime igasugust muud nalja.
Reedel käisime Pokul külas, Pätul külas ja õhtul tegime Koidule haiguse profülaktikat. Viinaga.
Laupäeval käisime Aura veekeskuses, Kunglas Koidu issi juures ja hiljem tegime kokstaile. Paabu ja tema kaaslase Irisega. Neljakesi olime, fun oli. Hiljem läksime Piroshmanile ja seasl alles hakkas nalja saama. Rääkisin kõige rohkem Pätuga (ime ka, ma ju ikkagi igatsesin teda), aga seal olid ka Päpu, Livia ja Maria. Maria käis vahepeal mingi Pätu peikaga kohtumas.. ja meie saime lihtsalt nalja. Hiljem moodustasime grupi kaheks ja läksime Pätu maja kõrvale kolmekesi (Pätu, Koit ja mina) õltsi jooma, raisk:D ei.. nalja sai. Eriti armas oli meie grupikalli:)
Pühapäeva hommikul oli natuke pohmellipoissi, aga mitte tugevalt. Helistasin Tuulile ja kuna ta ütles, et ta jõuab alles kell 7 Tartusse, siis ma otsustasin, et lähen koju esmaspäeva hommikul. Õhtul oli Tuuli juures tore, siis sõitsime kiisu ja Paabuga Jõgevale ja nalja sai nagu ikka:D
Esmaspäeval hakkasin juba hommikul vara sõitma Tallinnasse. Rongis oli mingi 60 aastane tüüp, kes pakkus mulle viina ja vobla ja Balti jaamas jälitas mind.. + ma panin rongiga pange, sõitsin üle kolme tunni. Siis läksime jälle hotellidesse. Reval Park Hotel jättis mulle kõige parema mulje.
Eile, teisipäeval. Käisime Juusturestoranis, väga fancy. Päeval olin Krissu juures, sorteerisime riideid, tegime ravi mõttes natuke viina ja mett ja siis läksin Maretiga linna. Kokstailitasin oma taksoraha maha ja kõndisin koju umbes poolteist tundi. Iga peatus saatsin kiisule sõnumi. nt. Koskla, järgmine Tihase. Ja siis ta kirjutas vastu et ma liigun peaaegu sama kiiresti kui troll. See tegi mu tuju nii heaks. Kõmpisin koju, pesin kikud ja jäin tuttu.
Täna ärkasin haigemana kui ilmselt kunagi varem.
laupäev, september 16, 2006
Hellõu Meriluu from Tartuländ!
Õnnetus ees, postimees taga.
Meie hakkame täna ilmselt nottima.. või siis lonnima, aga mitte odeko-lonnima:D
Selles suhtes, et tuju on hea ja elu on lill.. ja kui ma saan pikemalt kirjutada, siis teavitan ka teid sellest:)
Ilusat laupäeva Teile, mu kallikesed!
Meie hakkame täna ilmselt nottima.. või siis lonnima, aga mitte odeko-lonnima:D
Selles suhtes, et tuju on hea ja elu on lill.. ja kui ma saan pikemalt kirjutada, siis teavitan ka teid sellest:)
Ilusat laupäeva Teile, mu kallikesed!
kolmapäev, september 13, 2006
Ja nüüd?
Kõigepealt ma peaksin ära rääkima rääkimata jutud.
Reede õhtul tuli minu kiisu minu juurde. Sõitsin talle Balti Jaama vastu, sest ta tuli seekord rongiga, mitte autoga. Maast leidsin 25 krooni ka. See oli päris tore, sest just enne seda, kui ma nägin poriloigus rohekat paberit- mõtlesin, et mida ma küll teen ja kuidas ma hakkama saan, kui mul ei ole ühtegi senti ja ilmselt ei teki raha lähipäevadel juurde ka. Saime kokku.. kõigepealt kallistasime pikalt.. ja mul oli nii hea meel teda näha, et ma lihtsalt hakkasin naerma...naersin ja siis juba tulid pisarad silma ja siis jälle naersin. Usku-faking-matu, et kui inimesel on pingeline seisund, siis oma tundeid ja emotsioone ei osata varjata. Vähemalt mina mitte. Käisime Pizzas ja siis poes, kora kodus, ostsime gini ja viisime Kristelile (mu õele endiselt) puhta pesu ära. Tulime koju.. pikutasime meie Tallinna suvevoodis (Tartus on meil Tartu tudipesa)ja jõime gini.. rääkisime ja kuulasime ja olime..
Laupäeva hommikul lugesime üksteisele raamatuid ette.. ja siis ma lubasin kiisule, et ma keedan talle hirsiputru. Puder sai hea, aga enne seda plahvatas pott (tegelikult peaaegu) ja piima voolas mööda pliiti ojadena alla ja poti põhi jäi peaaegu pruuniks. (Kusjuures, tegelikult ei olnud mina süüdi, sest ma ei märganud, kui ema pani korra pliidi kuumuse maksimumi peale, et piim keeks kiiremini- mina arvasin, et ma saan oma rahulikul tulel seda edasi liigutada)... aga kiisu ütles, et see oli kõige parem asi mis ta üldse kunagi oli saanud.. ja mulle tegelikult maitses ka:D siis käisime pulmavideot magama ja läksime natuke vedelvorstima. Õhtul helistas mulle Kats (tegelikult helistas mulle mu vana klassivend Juss ja Kaur ja Mark ka - ja ütlesid, et nad on kolmekesi Vääna-Jõesuus ja ainult mina olen puudu-hahaa, tore on:D) et kui Kaisa ja Adi tulevad oma perekondlikult romantiliselt õhtusöögilt, siis võiks midagi teha. Alguses ma arvasin, et me ei lähe, aga siis õnnestus meil natuke oma ressursse suurendada.. sätitasime natuke ja läksime käsikäes tipa-tapa pidupoole. Ma ei tea, millest, aga see õlts hakkas nagu väga hästi seal Ranchos pähe. Ma jõin umbes neli õlut ja sellest piisas, et kodupoole astudes oli mu samm mõnusasti sassis ja jutt oli ka eriti normaalne. Aga muidu, Ranchos olekust veel pikemalt- Kui me sinna jõudsime, olid Kaisa, Kats ja Adi juba seal, Mättik käis ka meie laua juures seal mitu korda seletamas.. laulsime (põhiliselt mina ja Adi- aga teised laulsid ka), tantsisime, tegime nalja, ma ei tea, mul oli VÄGA lõbus, ausona... ainult, et mingi kell tundsime, et me oleme juba natu väsinud ja siis kõmpisime jällegikord käsikäes Krissu poole... AGA.. ma ei saa jätta mainimata, et meil oli lõbus;) sest me e iolnud nii varem käinud nagu väljas või nii.. Õhtul ajasime omi asju ja kõik on igatepidi super- niiet tehke omad järeldused:D
Pühapäeva hommikul oli minu pea natuke pohmelust täis, aga see hajus päris kiiresti ära. Käisime Kristiine kandis õunu toomas.. ja siis me naersime, et me oleme nagu popsikud, topelt kilekottidega ja kuna meil oli selline mõnus väss peal, siis natuke tuikusime ja muidugi naersime. Minul valutasid ülemised kõhulihased ja tema arvas, et tal valutab vahelihas:D Ja iga järgnev sõna ajas meid veel rohkem naerma.. Tulieme koju, pikutasime, vedelvorstisime ja siis läksime Kixale külla.. jõime kolme peale ühe väga mõnusa veintsi ära ja vaatasime vanu pilte ja olime niisama.. Selleks ajaks oli mu peavalu läinud nii ülemõistuse suureks, et ma tundisn,et ma jään haigeks... kurk oli valus ja pea kumises ja ma ei viitsinud olla ega rääkida, kõik oli nagu udus. ,Kodus tegi kiisu mulle silmalaumassaazhi, kaelamassaazhi ja rääkis mu emmele,kuidas ma peaksin mingit viskiteed jooma.. igatahes nad ajasid kahekesi selle asja kuidagi korda.. ja see "ravitee" oli päris õudne tegelikult... aga aitas ka.. hakkas praem.. tuli selline unesem olemine ja kiisu hoidis mind kõvasti kõvasti, kõvasti kaisu sees ja rääkis mulle kuidas ma ei jää haigeks ja kuidas mul on kõige parem üldse olla kui ma hommikul ärkan.
Esmaspäeva hommikul tundsingi ennast paremini.. sime hommikul koos mannaputru ja siis hakkasime vaikselt sättima.. ta saatis mind Viru hotellini ja ise läks bussijaama.. tegime mõned märjad musid ja siis hakkas teistmoodi trall pihta, aga kohe sellest pikemalt.
Viru hotelli ees oli suurem osa meie grupist juba kohal. Läksime üles konvernetsisaali, kus tehti meile slaidishow sellest, et kui kasulik on meil töötada Viru Hotellis, ning milliseid boonuseid me saame. Käisime hotellitubades ja sviitides, selline päris normaalne oli. Peale seda läksime Central Hotelli, sinna kutsuti meid ka suurima heameelega, ainult, et seal tundus kogu see süsteem olevat väga keeruline ja ma usun, et ma võin sellega mitte hakkama saada. Peale seda jäime ühe grupiõe, Maretiga teistest veits maha, sest päev oli niikuinii lõppenud ja mõtlesime et võiks koos midagi teha. Kuidagi juhtus nii, et me sattusime Vasalemma ja tegelikult oli meil päris lõbus:D
Teisipäeva hommikul toodi meid linna, läksime Piritale, Pirita Top Spa Hotelli.., peale seda Kadriorgu, Oru hotelli ja siis veel kesklinna, viietärni hotelli Savoy Boutique.. selles mõttes, et variante on mitmeid.. ja kui peaks juhtuma, et ma näiteks jään Piritale, mis on üpriski tõenäoline... siis ilmselt oleksin ma lühikesel nädalal vaba reede, laup, pühap.. ja pikal nädalal vaba kolmapäeval ja neljapäeval.. kui sedagi.. ja ilmselt pean hakkama ärkama hommikuti kell 4.30.. ja tööpäevad kestavad 12 tundi.
Niiet (nimesid ma ei nimeta,aga kallid sõbrakesed, kes täna hommikul leidsid, et mind on liiga vähe näha või kätte saada, siis edaspidi võite panna aja kinni. Üle nädala nädalavahetuseks ja üle nädala kolmapäeviti ja neljapäeviti.
Juunikuu ei paista enam üldse kaugel.
Reede õhtul tuli minu kiisu minu juurde. Sõitsin talle Balti Jaama vastu, sest ta tuli seekord rongiga, mitte autoga. Maast leidsin 25 krooni ka. See oli päris tore, sest just enne seda, kui ma nägin poriloigus rohekat paberit- mõtlesin, et mida ma küll teen ja kuidas ma hakkama saan, kui mul ei ole ühtegi senti ja ilmselt ei teki raha lähipäevadel juurde ka. Saime kokku.. kõigepealt kallistasime pikalt.. ja mul oli nii hea meel teda näha, et ma lihtsalt hakkasin naerma...naersin ja siis juba tulid pisarad silma ja siis jälle naersin. Usku-faking-matu, et kui inimesel on pingeline seisund, siis oma tundeid ja emotsioone ei osata varjata. Vähemalt mina mitte. Käisime Pizzas ja siis poes, kora kodus, ostsime gini ja viisime Kristelile (mu õele endiselt) puhta pesu ära. Tulime koju.. pikutasime meie Tallinna suvevoodis (Tartus on meil Tartu tudipesa)ja jõime gini.. rääkisime ja kuulasime ja olime..
Laupäeva hommikul lugesime üksteisele raamatuid ette.. ja siis ma lubasin kiisule, et ma keedan talle hirsiputru. Puder sai hea, aga enne seda plahvatas pott (tegelikult peaaegu) ja piima voolas mööda pliiti ojadena alla ja poti põhi jäi peaaegu pruuniks. (Kusjuures, tegelikult ei olnud mina süüdi, sest ma ei märganud, kui ema pani korra pliidi kuumuse maksimumi peale, et piim keeks kiiremini- mina arvasin, et ma saan oma rahulikul tulel seda edasi liigutada)... aga kiisu ütles, et see oli kõige parem asi mis ta üldse kunagi oli saanud.. ja mulle tegelikult maitses ka:D siis käisime pulmavideot magama ja läksime natuke vedelvorstima. Õhtul helistas mulle Kats (tegelikult helistas mulle mu vana klassivend Juss ja Kaur ja Mark ka - ja ütlesid, et nad on kolmekesi Vääna-Jõesuus ja ainult mina olen puudu-hahaa, tore on:D) et kui Kaisa ja Adi tulevad oma perekondlikult romantiliselt õhtusöögilt, siis võiks midagi teha. Alguses ma arvasin, et me ei lähe, aga siis õnnestus meil natuke oma ressursse suurendada.. sätitasime natuke ja läksime käsikäes tipa-tapa pidupoole. Ma ei tea, millest, aga see õlts hakkas nagu väga hästi seal Ranchos pähe. Ma jõin umbes neli õlut ja sellest piisas, et kodupoole astudes oli mu samm mõnusasti sassis ja jutt oli ka eriti normaalne. Aga muidu, Ranchos olekust veel pikemalt- Kui me sinna jõudsime, olid Kaisa, Kats ja Adi juba seal, Mättik käis ka meie laua juures seal mitu korda seletamas.. laulsime (põhiliselt mina ja Adi- aga teised laulsid ka), tantsisime, tegime nalja, ma ei tea, mul oli VÄGA lõbus, ausona... ainult, et mingi kell tundsime, et me oleme juba natu väsinud ja siis kõmpisime jällegikord käsikäes Krissu poole... AGA.. ma ei saa jätta mainimata, et meil oli lõbus;) sest me e iolnud nii varem käinud nagu väljas või nii.. Õhtul ajasime omi asju ja kõik on igatepidi super- niiet tehke omad järeldused:D
Pühapäeva hommikul oli minu pea natuke pohmelust täis, aga see hajus päris kiiresti ära. Käisime Kristiine kandis õunu toomas.. ja siis me naersime, et me oleme nagu popsikud, topelt kilekottidega ja kuna meil oli selline mõnus väss peal, siis natuke tuikusime ja muidugi naersime. Minul valutasid ülemised kõhulihased ja tema arvas, et tal valutab vahelihas:D Ja iga järgnev sõna ajas meid veel rohkem naerma.. Tulieme koju, pikutasime, vedelvorstisime ja siis läksime Kixale külla.. jõime kolme peale ühe väga mõnusa veintsi ära ja vaatasime vanu pilte ja olime niisama.. Selleks ajaks oli mu peavalu läinud nii ülemõistuse suureks, et ma tundisn,et ma jään haigeks... kurk oli valus ja pea kumises ja ma ei viitsinud olla ega rääkida, kõik oli nagu udus. ,Kodus tegi kiisu mulle silmalaumassaazhi, kaelamassaazhi ja rääkis mu emmele,kuidas ma peaksin mingit viskiteed jooma.. igatahes nad ajasid kahekesi selle asja kuidagi korda.. ja see "ravitee" oli päris õudne tegelikult... aga aitas ka.. hakkas praem.. tuli selline unesem olemine ja kiisu hoidis mind kõvasti kõvasti, kõvasti kaisu sees ja rääkis mulle kuidas ma ei jää haigeks ja kuidas mul on kõige parem üldse olla kui ma hommikul ärkan.
Esmaspäeva hommikul tundsingi ennast paremini.. sime hommikul koos mannaputru ja siis hakkasime vaikselt sättima.. ta saatis mind Viru hotellini ja ise läks bussijaama.. tegime mõned märjad musid ja siis hakkas teistmoodi trall pihta, aga kohe sellest pikemalt.
Viru hotelli ees oli suurem osa meie grupist juba kohal. Läksime üles konvernetsisaali, kus tehti meile slaidishow sellest, et kui kasulik on meil töötada Viru Hotellis, ning milliseid boonuseid me saame. Käisime hotellitubades ja sviitides, selline päris normaalne oli. Peale seda läksime Central Hotelli, sinna kutsuti meid ka suurima heameelega, ainult, et seal tundus kogu see süsteem olevat väga keeruline ja ma usun, et ma võin sellega mitte hakkama saada. Peale seda jäime ühe grupiõe, Maretiga teistest veits maha, sest päev oli niikuinii lõppenud ja mõtlesime et võiks koos midagi teha. Kuidagi juhtus nii, et me sattusime Vasalemma ja tegelikult oli meil päris lõbus:D
Teisipäeva hommikul toodi meid linna, läksime Piritale, Pirita Top Spa Hotelli.., peale seda Kadriorgu, Oru hotelli ja siis veel kesklinna, viietärni hotelli Savoy Boutique.. selles mõttes, et variante on mitmeid.. ja kui peaks juhtuma, et ma näiteks jään Piritale, mis on üpriski tõenäoline... siis ilmselt oleksin ma lühikesel nädalal vaba reede, laup, pühap.. ja pikal nädalal vaba kolmapäeval ja neljapäeval.. kui sedagi.. ja ilmselt pean hakkama ärkama hommikuti kell 4.30.. ja tööpäevad kestavad 12 tundi.
Niiet (nimesid ma ei nimeta,aga kallid sõbrakesed, kes täna hommikul leidsid, et mind on liiga vähe näha või kätte saada, siis edaspidi võite panna aja kinni. Üle nädala nädalavahetuseks ja üle nädala kolmapäeviti ja neljapäeviti.
Juunikuu ei paista enam üldse kaugel.
Kes kannatab, see kaua saab!
Selles suhtes, et kallid sõbrad, ma tean, et ma pole juba mitu päeva jõudnud kirjutada, aga kõik omal ajal, eksju-onju. Praegu ma lähen magama ja siis kui ma üles ärkan või midagi, siis saate oma uudishimu rahuldatud.
Ja täna saadan ma oma unemusid kõikidele nendele poistele, kes praegu viibivad mingitel asjaoludel Tartumaal. Sest täna on kohe selline tunne et tahaks saada nendele headele inimestele unemusid. Niiet kui oled Tartus/Tartust, siis võid uhkesti öelda, et oled Sällult saanud ühe natuke märja põseunemusi:*
Ja täna saadan ma oma unemusid kõikidele nendele poistele, kes praegu viibivad mingitel asjaoludel Tartumaal. Sest täna on kohe selline tunne et tahaks saada nendele headele inimestele unemusid. Niiet kui oled Tartus/Tartust, siis võid uhkesti öelda, et oled Sällult saanud ühe natuke märja põseunemusi:*
pühapäev, september 10, 2006
Haalu:D
Käisime eile kiisu, Kaisa, Katsi ja Adiga Ranchos. Laulda sai, tantsida sai, õlut sai ja õhtul teki all sai plokkfööni mängu ka harrastatud. Kõigest pikemalt siis, kui pohmellipoiss mu peast on kaduma läinud:D
reede, september 08, 2006
Aga mis preilnal täna plaanis on?
Kõigepealt, täna öösel olin oma õe juures. Kodus oli väga MEISENDAV olla, isa tegi sellist tsirkust, et kui aus olla, siis mul läks süda pehmelt öeldes pahaks. Vahepeal sain nii vihaseks, et tundsin, kuidas pisarad tulid silma, samal ajal kui oleksin lihtsalt tahtnud köögipõrandale oksendada. Vot nii vihaseks sain. Sõnad teevad haiget, ma tean isegi, et kui ma olen ärritunud, siis ma ei hakka ropendama, vaid kärgin võõrsõnadega ja räägin igasugustest vanadest halbadest asjadest nii, nagu nad oleksid mu elu jäädavalt rikkunud. Mõnes mõttes on see muidugi tõsi, sest mäletan nii palju magamata õhtuid/öid lapsepõlvest, kui ma olen nutnud. Isa pärast.
Aga see selleks. Õelaps oli meil ja ma läksin teda peatusesse saatma, et ta üksi ei peaks minema, enne kui emmet näeb (see on ikka päris jube, millised kaagid meil siinkandis õhtuti liiguvad). Ja Krissul (mu õel oli hea meel, et ma Markeni (õelapse) turvalisuse eest hoolitsesin ja siis kui ma küsisin, et kas ma võin tema juurde jääda, oli tal eriti hea meel. Viimasel ajal on elu nii kiireks läinud, et me ei ole saanud olla kahekesi ja rääkida oma tüdrukutejutte:)
Õhtul sõime segamini Geisha shokolaadi, sinihallitusjuustu, pasteedisaiu, küpsiseid, juustuviinereid ja peale jõime kakaod. Vahepeal juba natuke sees keeras, aga ikka oli vaja kuskilt midagi näksida:D Rääkisime nagu ikka- meestest, kummitustest (mu õe korteris, mida ta üürib- oli kunagi tapetud vägivaldselt üks naine. Õde seda enne ei teadnud, aga siis kui tal hakkasid telekad plahvatama, pirnid läbi minema ja hiljem samad pirnid uuesti töötama, kraanid keset ööd täie vungiga jooksma, aknad avanema, mida õde polnud kunagi avanud, samal ajal kui ta oli koos lastega kahepäevasel puhkusel.. ning kõige uuem trikk oli see, et mõni nädal tagasi leidis õde oma padja alt nende koduses majapidamises leiduva kõige suurema Hackmanni noa, mis on pandud koos teiste mittekasutatavate terariistadega kõige ülemisse kappi (kuhu lapsed ei pääse elusees, seda enam, et nad on juba mõistlikus vanuses ja tajuvad seda maailma väga hästi ja on harjunud üksi olema), endal meil oli kananahk ihul, aga ikka rääkisime nende kummitusest. Õde ütles, et ta on juba harjunud sellega ja tunneb, et kummitus oleks justkui nende koduloom. Selles suhtes, et vahel jätab ta lastele isegi väikese mündi:D
Lugu siis järgmine. Õde hakkab lapsi kooli saatma. Sanrda (10 a.), ja Marken (8 a.) pesevad kikusid, Kristel (mu õde) paneb neile helbeid kausi sisse. Valab mõlemale nende hommikused portsjonid, kallab piima peale, lapsed tulevad sööma. Ise läheb ennast korda sättima, järsku kuuleb, Sandra hüüab vihaselt (unine ja hommikune) "Emme, mis sa tahad mind ära tappa või?" Kristel jookseb vannitoast tuppa, Sannu näitab, tal on 1 kroonine münt taldriku põhjas. Marken (ta on selline rahulikuma meelega armas karumõmm) vaadates toas juba hommikuseid multikaid, et varsti kooli poole lipata "Mul oli ka, aga ma pesin selle puhtaks ja panin taskusse:D" Karta on, et sellistel hetkedel kahtleb mu õde oma terves mõistuses, aga selliseid eriskummalisi situatsioone juhtub tal tihti. Seda enam, et ta oli just sama söögikord avanud esimest korda helbepaki ja ta ju vaatas ka, mida ta sinna taldrikutesse valas.
Ja siis rääkisime ja naersime õega, ning täna saan ma õe käest tema pulmavideo. Pulmad siis olid sellised, kus pulmaööl magas mu õe vastne abikaasa õe parima sõbrannaga, registreerimine annuleeriti, sest õde tõmbas Õnnepalee tagaruumis oma pulmatunnistuse ribadeks, pulmavanem käis mööda pulmapidu ringi ja ütles, et sellist nalja pole ta varem näinud. Õde oli samal ajal viis kuud rase ja neil oli tekkinud registreerimise hommikul nende esimene tüli, kolmeaastase kooselu jooksul. Pulma oli kutsutud üle 150 inimese ja 1995 aastal- oli see üks väga väga korralik pulm, 3 päeva oli renditud Aegviidus pidukoht ja puha. Et täna ma näen siis täiskasvanuna seda imeilusat komejanti, mida mu õde kaasa mängis.
Aga täna teen ma sellist nalja, et esimene masinatäis pesu mul juba peseb, varsti läheb teine ka. Natuke koristan ja natuke sügan naba ja siis ootan oma kallist, et me saaks koos, harivat videot vaadata, kuidas meie oma pulmas käituda ei tohi.
Teate küll, õppefilm:D
Aga see selleks. Õelaps oli meil ja ma läksin teda peatusesse saatma, et ta üksi ei peaks minema, enne kui emmet näeb (see on ikka päris jube, millised kaagid meil siinkandis õhtuti liiguvad). Ja Krissul (mu õel oli hea meel, et ma Markeni (õelapse) turvalisuse eest hoolitsesin ja siis kui ma küsisin, et kas ma võin tema juurde jääda, oli tal eriti hea meel. Viimasel ajal on elu nii kiireks läinud, et me ei ole saanud olla kahekesi ja rääkida oma tüdrukutejutte:)
Õhtul sõime segamini Geisha shokolaadi, sinihallitusjuustu, pasteedisaiu, küpsiseid, juustuviinereid ja peale jõime kakaod. Vahepeal juba natuke sees keeras, aga ikka oli vaja kuskilt midagi näksida:D Rääkisime nagu ikka- meestest, kummitustest (mu õe korteris, mida ta üürib- oli kunagi tapetud vägivaldselt üks naine. Õde seda enne ei teadnud, aga siis kui tal hakkasid telekad plahvatama, pirnid läbi minema ja hiljem samad pirnid uuesti töötama, kraanid keset ööd täie vungiga jooksma, aknad avanema, mida õde polnud kunagi avanud, samal ajal kui ta oli koos lastega kahepäevasel puhkusel.. ning kõige uuem trikk oli see, et mõni nädal tagasi leidis õde oma padja alt nende koduses majapidamises leiduva kõige suurema Hackmanni noa, mis on pandud koos teiste mittekasutatavate terariistadega kõige ülemisse kappi (kuhu lapsed ei pääse elusees, seda enam, et nad on juba mõistlikus vanuses ja tajuvad seda maailma väga hästi ja on harjunud üksi olema), endal meil oli kananahk ihul, aga ikka rääkisime nende kummitusest. Õde ütles, et ta on juba harjunud sellega ja tunneb, et kummitus oleks justkui nende koduloom. Selles suhtes, et vahel jätab ta lastele isegi väikese mündi:D
Lugu siis järgmine. Õde hakkab lapsi kooli saatma. Sanrda (10 a.), ja Marken (8 a.) pesevad kikusid, Kristel (mu õde) paneb neile helbeid kausi sisse. Valab mõlemale nende hommikused portsjonid, kallab piima peale, lapsed tulevad sööma. Ise läheb ennast korda sättima, järsku kuuleb, Sandra hüüab vihaselt (unine ja hommikune) "Emme, mis sa tahad mind ära tappa või?" Kristel jookseb vannitoast tuppa, Sannu näitab, tal on 1 kroonine münt taldriku põhjas. Marken (ta on selline rahulikuma meelega armas karumõmm) vaadates toas juba hommikuseid multikaid, et varsti kooli poole lipata "Mul oli ka, aga ma pesin selle puhtaks ja panin taskusse:D" Karta on, et sellistel hetkedel kahtleb mu õde oma terves mõistuses, aga selliseid eriskummalisi situatsioone juhtub tal tihti. Seda enam, et ta oli just sama söögikord avanud esimest korda helbepaki ja ta ju vaatas ka, mida ta sinna taldrikutesse valas.
Ja siis rääkisime ja naersime õega, ning täna saan ma õe käest tema pulmavideo. Pulmad siis olid sellised, kus pulmaööl magas mu õe vastne abikaasa õe parima sõbrannaga, registreerimine annuleeriti, sest õde tõmbas Õnnepalee tagaruumis oma pulmatunnistuse ribadeks, pulmavanem käis mööda pulmapidu ringi ja ütles, et sellist nalja pole ta varem näinud. Õde oli samal ajal viis kuud rase ja neil oli tekkinud registreerimise hommikul nende esimene tüli, kolmeaastase kooselu jooksul. Pulma oli kutsutud üle 150 inimese ja 1995 aastal- oli see üks väga väga korralik pulm, 3 päeva oli renditud Aegviidus pidukoht ja puha. Et täna ma näen siis täiskasvanuna seda imeilusat komejanti, mida mu õde kaasa mängis.
Aga täna teen ma sellist nalja, et esimene masinatäis pesu mul juba peseb, varsti läheb teine ka. Natuke koristan ja natuke sügan naba ja siis ootan oma kallist, et me saaks koos, harivat videot vaadata, kuidas meie oma pulmas käituda ei tohi.
Teate küll, õppefilm:D
neljapäev, september 07, 2006
Täna ma olin tubli
Täna ma olin tubli. Koristasin. Viskasin ära tervelt neli kilekotitäit vanu õpimaterjale, koolikirju, vihikuid, töövihikuid, igasuguseid asju. Päris vahva oli näha jälle oma vanu armuvalus kirjutatud luuletusi.. või näiteks neljandas klassis kirjutatud isamaalisi luuletusi... a'la, Eestimaa, sa oled nii väike, aga ikkagi paistab sinu peale päike... jne jne:) ma olen ikka väga luuleline olnud:D
Leidsin veel vanu sünnipäeva-, jõulu-, ja teistsuguseid kaarte. Nii armsamaid kui ka vähem armsamaid. Ja vanu päevikuid. Nii kooli omasid kui ka mõne sissekandega teistsuguseid päevikuid. Naljakas, et mul on kunagi olnud sellised probleemid, mis praegu tunduvad nii tühistena. Ainult üks probleem on jäänud korduma nii väiksena kirjutatud lehtedel, kui ka minu peas liikuvates mõtetes. Minu isa. Ühel päeval, kui ma enam ei sõltu temast, on kindlasti kõik palju lihtsam. Ma vähemalt loodan seda.
Homme koristan veel natuke ja siis juba tulebki minu kallis minu juurde. Ja siis on kõik ülejäänud mured kadunud:)
Ja edaspidi katsun sama tubli olla kui täna:)
Leidsin veel vanu sünnipäeva-, jõulu-, ja teistsuguseid kaarte. Nii armsamaid kui ka vähem armsamaid. Ja vanu päevikuid. Nii kooli omasid kui ka mõne sissekandega teistsuguseid päevikuid. Naljakas, et mul on kunagi olnud sellised probleemid, mis praegu tunduvad nii tühistena. Ainult üks probleem on jäänud korduma nii väiksena kirjutatud lehtedel, kui ka minu peas liikuvates mõtetes. Minu isa. Ühel päeval, kui ma enam ei sõltu temast, on kindlasti kõik palju lihtsam. Ma vähemalt loodan seda.
Homme koristan veel natuke ja siis juba tulebki minu kallis minu juurde. Ja siis on kõik ülejäänud mured kadunud:)
Ja edaspidi katsun sama tubli olla kui täna:)
Siis kui ma lõplikult segaseks ära jäin
Eile õhtul läksin magama. Üksi. Aga hommikul kui ma ärkasin, siis oli minu kaisus padi, millel oli seljas minu kiisu pusa/sviiter. See on õnneks normaalne. Või mis?
Selles mõttes, et mu emme oli hommikul mu tudupesast mööda kõndinud ja ehmatanud, et kus on Koidu jalad?
Ning mina magasin südamerahuga, hoidsin kaisus patja.
Peale seda tuli meile mu vend mingi IT-vennaga, kes lõhnas nagu meditsiinikapp, ning hääl tundus olevat selline, nagu siis kui hõõruda penoplasti vastu akent.
Karta on, et ma ärkasin üles:D
Ja kui see igatsus varsti mööda ei lähe, siis olen ma juba liiga palju igatsenud. Kui mul veab, siis võib juhtuda, et ma pean veel ainult ühe öö magama, enne kui ma teda näen. Üksi.
Selles mõttes, et mu emme oli hommikul mu tudupesast mööda kõndinud ja ehmatanud, et kus on Koidu jalad?
Ning mina magasin südamerahuga, hoidsin kaisus patja.
Peale seda tuli meile mu vend mingi IT-vennaga, kes lõhnas nagu meditsiinikapp, ning hääl tundus olevat selline, nagu siis kui hõõruda penoplasti vastu akent.
Karta on, et ma ärkasin üles:D
Ja kui see igatsus varsti mööda ei lähe, siis olen ma juba liiga palju igatsenud. Kui mul veab, siis võib juhtuda, et ma pean veel ainult ühe öö magama, enne kui ma teda näen. Üksi.
kolmapäev, september 06, 2006
MIda ma täna tegin?
Täna näiteks juhtus minuga nii... et ma:
magasin. Kella mingi üheteiskümneni.
lugesin bloge, sügasin naba, istusin reidis
käisin Tiina ja Piretiga Cucarachas, jõin pool siidrit, seal hakkas mu kube kärama
vaatasin paksukest ja sõin hommikust
rääkisin kiisuga telefonis, mitu korda
magasin
rääkisin kiisuga
kirjutasin lasteaia aasta eesmärgid ära ning tiigri rühma tunniplaani. st et trükkisin need sisse, ehk aitasin oma maailma armsamat emmet
viskasin isa liitrise plastmassist õllepudeliga. isa pihta ei saanud, aga ehmatas ära küll. kurjaks ei saanud, sest mina olin esimesena kuri.
praegu kirjutan oma sisutihedat päeva ümber, joon kakaod ja varsti lähen magama.
Ma olen üpriski huvitav inimene tegelikult;)
magasin. Kella mingi üheteiskümneni.
lugesin bloge, sügasin naba, istusin reidis
käisin Tiina ja Piretiga Cucarachas, jõin pool siidrit, seal hakkas mu kube kärama
vaatasin paksukest ja sõin hommikust
rääkisin kiisuga telefonis, mitu korda
magasin
rääkisin kiisuga
kirjutasin lasteaia aasta eesmärgid ära ning tiigri rühma tunniplaani. st et trükkisin need sisse, ehk aitasin oma maailma armsamat emmet
viskasin isa liitrise plastmassist õllepudeliga. isa pihta ei saanud, aga ehmatas ära küll. kurjaks ei saanud, sest mina olin esimesena kuri.
praegu kirjutan oma sisutihedat päeva ümber, joon kakaod ja varsti lähen magama.
Ma olen üpriski huvitav inimene tegelikult;)
teisipäev, september 05, 2006
Lihtsalt niisama
Kui keegi peaks juhuslikult minu vaimse ebastabiilsuse pärast muret tundma, siis tekkis mul soov teatada, et mul on juba palju parem.
Kixa, aitäh, et Sa mulle olemas oled ...
ja aitäh ka minu kiisule, kes endiselt saab minu tujudest aru:)
Selles mõttes, et nüüd ma oskan (tänu Kixale) mängida plokkfööni.. ja seda praktiseerida kavatsen ma üsna pea. Täpsemalt siis, kui mul on mõni plokkföön käepärast.
Mõni päev on lihtsalt natuke kurvem ja mõni on natuke lõbusam. Võib-olla on minu heas tujus "süüdi" Gin, võib-olla see, et need sõbrad, kes mul siia suurde Tallinnasse alles on jäänud, on ikka väärt sõbrad, võib-olla seetõttu, et maailma kõige armsam poiss on minu jagu. Aga võib-olla ka seetõttu on mul parem, et kolm päeva nukrust sellisel juhul kui kõik on tegelikult korras, ei ole lihtsalt minu moodi.
Kuigi on pime, tunnen, et päike paistab jälle:)
(Jah ma tean, kui te olete jälginud õhupalli liikumist, kui sellel avada õhuava, siis sellel on märgatav sarnasus minuga:D)
Kixa, aitäh, et Sa mulle olemas oled ...
ja aitäh ka minu kiisule, kes endiselt saab minu tujudest aru:)
Selles mõttes, et nüüd ma oskan (tänu Kixale) mängida plokkfööni.. ja seda praktiseerida kavatsen ma üsna pea. Täpsemalt siis, kui mul on mõni plokkföön käepärast.
Mõni päev on lihtsalt natuke kurvem ja mõni on natuke lõbusam. Võib-olla on minu heas tujus "süüdi" Gin, võib-olla see, et need sõbrad, kes mul siia suurde Tallinnasse alles on jäänud, on ikka väärt sõbrad, võib-olla seetõttu, et maailma kõige armsam poiss on minu jagu. Aga võib-olla ka seetõttu on mul parem, et kolm päeva nukrust sellisel juhul kui kõik on tegelikult korras, ei ole lihtsalt minu moodi.
Kuigi on pime, tunnen, et päike paistab jälle:)
(Jah ma tean, kui te olete jälginud õhupalli liikumist, kui sellel avada õhuava, siis sellel on märgatav sarnasus minuga:D)
Kas see on nakkuslik?
Mulle on tihti öeldud, et ma viin teiste kurva tuju ära. Et ma olen kuidagi selline, kelle juures ei saa mossitada ja kui seda üritada, siis ma keeran asja kuidagi nii naljaks, et inimestel läheb kurb tuju ära.
Praegu mõtlen selle peale, et ilmselt samamoodi, kuidas ma teistelt paha tuju ära võtan, toodan, jagan ja müün ma seda. Vähemalt praegu on küll selline tunne. Rääkisin kiisuga telefonis.. ja siis natuke aega hiljem lugesin ta blogi ja nüüd on telefon tal väljas. Ma tean, et ta ei ole kuri minu peale, ma tean, et ta tahab lihtsalt üksi olla. Üksi olla, nagu minagi olen viimastel päevadel tahtnud olla.
See ei ole mul muidugi eriti hästi välja tulnud, sest tegelikult olen ma selline karja-inimene ja mul on vaja seltskonda. Mul on vaja tähelepanu ja mul on vaja kedagi, kes mind kuulaks. Seda ilmselt 24/7, sest ma räägin ikka väga palju. Ja nii ongi olnud nii, et ma olen olnud kodus üksinda- siis on keegi mind välja kutsunud (jah, vähemalt on mul veel mõned sõbrad jäänud Tallinnasse, kes minust vahel puudust tunnevad)- ma olen läinud ja seltskonnas vait olnud. Võib-olla mõne sõna lausunud, aga ma tunnen, et ma ei tunne seda sama vana elevust rääkides, ma tunnen, et mu jutud on end ammendanud, ma tunnen, et ma olen igav. Eile õhtul oli natuke teistmoodi, Kaisaga olime lihtsalt kahekesi, siis jookseb jutt kuidagi paremini ja ma isegi ei mõelnud kordagi selle peale, et võiks juba ruttu ära minna, samas kaks tundi varem mõtlesin, kuidas ma pizzast minema saan, sest inimesi oli lihtsalt liiga palju.
Ja siin ma nüüd olengi, virisen, et miks ma pean olema üksi, samas kui mu ümber on nii palju uskumatult fantastilisi inimesi. Ja kui mu kallid sõbrad mulle helistavad, siis mõtlen välja mingeid vabandusi ja nendega kokkusaamise ajal mõtlen sellest, kuidas ma uuesti jälle saaksin koju tulla.
Teate, see asi ei ole tegelikult enam naljakas. Ja ma isegi ei oska seda rahulolematuse tunnet sõnadesse panna. Kolm päeva olen üritanud seda teha, aga tulutult.
Varsti saan ma kokku Kixaga, äkki läheb õnneks.
PS. Praegu tuleb arvutist mu lempar-lonkav- The Corrsi lugu ja ma isegi ei liiguta ennast muusika rütmis.
Praegu mõtlen selle peale, et ilmselt samamoodi, kuidas ma teistelt paha tuju ära võtan, toodan, jagan ja müün ma seda. Vähemalt praegu on küll selline tunne. Rääkisin kiisuga telefonis.. ja siis natuke aega hiljem lugesin ta blogi ja nüüd on telefon tal väljas. Ma tean, et ta ei ole kuri minu peale, ma tean, et ta tahab lihtsalt üksi olla. Üksi olla, nagu minagi olen viimastel päevadel tahtnud olla.
See ei ole mul muidugi eriti hästi välja tulnud, sest tegelikult olen ma selline karja-inimene ja mul on vaja seltskonda. Mul on vaja tähelepanu ja mul on vaja kedagi, kes mind kuulaks. Seda ilmselt 24/7, sest ma räägin ikka väga palju. Ja nii ongi olnud nii, et ma olen olnud kodus üksinda- siis on keegi mind välja kutsunud (jah, vähemalt on mul veel mõned sõbrad jäänud Tallinnasse, kes minust vahel puudust tunnevad)- ma olen läinud ja seltskonnas vait olnud. Võib-olla mõne sõna lausunud, aga ma tunnen, et ma ei tunne seda sama vana elevust rääkides, ma tunnen, et mu jutud on end ammendanud, ma tunnen, et ma olen igav. Eile õhtul oli natuke teistmoodi, Kaisaga olime lihtsalt kahekesi, siis jookseb jutt kuidagi paremini ja ma isegi ei mõelnud kordagi selle peale, et võiks juba ruttu ära minna, samas kaks tundi varem mõtlesin, kuidas ma pizzast minema saan, sest inimesi oli lihtsalt liiga palju.
Ja siin ma nüüd olengi, virisen, et miks ma pean olema üksi, samas kui mu ümber on nii palju uskumatult fantastilisi inimesi. Ja kui mu kallid sõbrad mulle helistavad, siis mõtlen välja mingeid vabandusi ja nendega kokkusaamise ajal mõtlen sellest, kuidas ma uuesti jälle saaksin koju tulla.
Teate, see asi ei ole tegelikult enam naljakas. Ja ma isegi ei oska seda rahulolematuse tunnet sõnadesse panna. Kolm päeva olen üritanud seda teha, aga tulutult.
Varsti saan ma kokku Kixaga, äkki läheb õnneks.
PS. Praegu tuleb arvutist mu lempar-lonkav- The Corrsi lugu ja ma isegi ei liiguta ennast muusika rütmis.
Kui mul midagi öelda ei ole, miks ma siis kirjutan?
Eile õhtul ei tulnud mul und. Kella kaheni olin arvutis, peale seda lugesin voodis lambaid ja muid loendatavaid esemeid, et und saada. Mõtlesin blogimise peale. Viimasel ajal olen märganud, et anonüümsed blogid on märksa huvitavamad, kui need, kus on mainitud nimed, asukohad, ametid. Siis hakkasin ise mõtlema, et minu blogid on valdavalt sellest, mida ma teinud olen, mitte niivõrd sellest, kuidas ma millegisse suhtun. Muidugi ilmneb minu suhtumine ja mõtlemine, aga see kõik on hoopis teistmoodi, kui nendel, kelle blogi ma tõeliselt hindan.
Ma ei taha kirjutada kellegi moodi, tahan kirjutada enda moodi, aga kuidas ma ometi saaksin seda teha, kui ma tundun endale viimasel ajal lihtsalt nii kohutavalt igav?
Räägitakse, et on kevadväsimus, suve (maeiteamis, kas üldse ongi midagi), sügismasendus ja talvedepressioon. Äkki saabus minul sügismasendus? Millegipärast ma ei usu seda, päike paitab veel põske ja endiselt saab plätudega sulpsata ühest poriloigust teise...
Mis rahulolematuse tunne mind juba mitu päeva valdab?
See ei ole õige, mina ei ole selline, mina pidin ju olema see poiss, kes pidi laskma sisse, kõik mis hea ja halba ei pidanud meeles pidama...
Täpselt selline tunne on, nagu ma oleksin mingi sünge mõtte mõju all.. ja ma ise ei saa isegi aru, mille.
Tahan veel rohkem päikest ja südamest naerda.
Ma ei taha kirjutada kellegi moodi, tahan kirjutada enda moodi, aga kuidas ma ometi saaksin seda teha, kui ma tundun endale viimasel ajal lihtsalt nii kohutavalt igav?
Räägitakse, et on kevadväsimus, suve (maeiteamis, kas üldse ongi midagi), sügismasendus ja talvedepressioon. Äkki saabus minul sügismasendus? Millegipärast ma ei usu seda, päike paitab veel põske ja endiselt saab plätudega sulpsata ühest poriloigust teise...
Mis rahulolematuse tunne mind juba mitu päeva valdab?
See ei ole õige, mina ei ole selline, mina pidin ju olema see poiss, kes pidi laskma sisse, kõik mis hea ja halba ei pidanud meeles pidama...
Täpselt selline tunne on, nagu ma oleksin mingi sünge mõtte mõju all.. ja ma ise ei saa isegi aru, mille.
Tahan veel rohkem päikest ja südamest naerda.
...ja siis igatsuse piiril ma Sinu juurde hiilin
Ma ei ole asjalik kirjutaja. Ma olen tuulepea, sahmerdaja, udupeeter või nimetagem seda ükskõik mismoodi. Tihti käitun egoistlikult, näitan välja rohkem oma Mina, kui vaja oleks.
Viimased kaks tundi olen ma lihtsalt nutnud. Kuulanud Kate Bush'i "Wuthering Heights'i" ja lihtsalt nutnud. Lugesin ühte blogi, ning taipasin kui õhkõrn võib olla kõik see, mis meie ümber on. Muidugi olen selle peale varem mõelnud ja vestelnud inimestega igasugustel elulistel teemadel.
Mul on hetkel olemas peaaegu kõik, mida tahta. Miks just peaaegu? Sest otseloomulikult ei või ma ju ometi olla rahul sellega, mis on. Mul ei ole Toome-ossi-lossi Tartumaal, kus kraanist ei voola vett, vaid A.Le Coq-i Gini, mul ei ole BMW Lxf- seitsesadat-või-misiganes-massinaatorit. Ja mul ei ole ka paljusid muid asju. Ilmselgelt ei tee materiaalsus õnnelikuks, aga tihtipeale tundub õnnelikkuse definitsioon peituvat just esemetes. Tühises, kaduvas materjalismis.
Mäletan viimaste nädalate jooksul niipalju hetki, mil ma olen olnud tõeliselt õnnelik. Ma olen isegi välja öelnud seda, et jah, just praegu olen ma nii õnnelik, kui olla üldse saab. Ja tegelikult ei ole ma praegugi õnnetu, ma olen tõepoolest õnnelik. Välja arvatud see, et mul on hinges lausa piinav igatsus. Igatsus oma kõige kallima järele, igatsus oma sõprade järele, igatsus minu tavalise Mina järele.
Ja siis ma mõtlen inimestele, kel on kõik palju halvemini, kui minul. Inimestele, kel pole kohta, kus olla, lähedasi või midagi, mis oleks täiesti Oma. Inimestele, keda saadab läbi päevade vaid kurbus, igatsus, meeleheitlikkus, kibestumus. Mõtlen sellele, et kas nemad näiteks mõtlevad sellele, kuidas üks egotsentriline Sälli istub oma kaheteistkümnetonnisel diivanil, sügab naba, sülitab lakke ja mõtleb, kui õnnelik ta on?
Ning ülekõige tahaksin ma teada, mis mul praegu viga on?
"Ei taha olla ilma Sinuta, nutab vihm igatsuse piiril..."
Viimased kaks tundi olen ma lihtsalt nutnud. Kuulanud Kate Bush'i "Wuthering Heights'i" ja lihtsalt nutnud. Lugesin ühte blogi, ning taipasin kui õhkõrn võib olla kõik see, mis meie ümber on. Muidugi olen selle peale varem mõelnud ja vestelnud inimestega igasugustel elulistel teemadel.
Mul on hetkel olemas peaaegu kõik, mida tahta. Miks just peaaegu? Sest otseloomulikult ei või ma ju ometi olla rahul sellega, mis on. Mul ei ole Toome-ossi-lossi Tartumaal, kus kraanist ei voola vett, vaid A.Le Coq-i Gini, mul ei ole BMW Lxf- seitsesadat-või-misiganes-massinaatorit. Ja mul ei ole ka paljusid muid asju. Ilmselgelt ei tee materiaalsus õnnelikuks, aga tihtipeale tundub õnnelikkuse definitsioon peituvat just esemetes. Tühises, kaduvas materjalismis.
Mäletan viimaste nädalate jooksul niipalju hetki, mil ma olen olnud tõeliselt õnnelik. Ma olen isegi välja öelnud seda, et jah, just praegu olen ma nii õnnelik, kui olla üldse saab. Ja tegelikult ei ole ma praegugi õnnetu, ma olen tõepoolest õnnelik. Välja arvatud see, et mul on hinges lausa piinav igatsus. Igatsus oma kõige kallima järele, igatsus oma sõprade järele, igatsus minu tavalise Mina järele.
Ja siis ma mõtlen inimestele, kel on kõik palju halvemini, kui minul. Inimestele, kel pole kohta, kus olla, lähedasi või midagi, mis oleks täiesti Oma. Inimestele, keda saadab läbi päevade vaid kurbus, igatsus, meeleheitlikkus, kibestumus. Mõtlen sellele, et kas nemad näiteks mõtlevad sellele, kuidas üks egotsentriline Sälli istub oma kaheteistkümnetonnisel diivanil, sügab naba, sülitab lakke ja mõtleb, kui õnnelik ta on?
Ning ülekõige tahaksin ma teada, mis mul praegu viga on?
"Ei taha olla ilma Sinuta, nutab vihm igatsuse piiril..."
esmaspäev, september 04, 2006
Wuthering Heights
Out on the wiley, windy moors
We'd roll and fall in green.
You had a temper like my jealousy:
Too hot, too greedy.
How could you leave me,
When I needed to possess you?
I hated you. I loved you, too.
Bad dreams in the night
You told me I was going to lose the fight,
Leave behind my wuthering, wuthering
Wuthering Heights.
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Ooh, it gets dark! It gets lonely,
On the other side from you.
I pine a lot. I find the lot
Falls through without you.
I'm coming back, love,
Cruel Heathcliff, my one dream,
My only master.
Too long I roamed in the night.
I'm coming back to his side, to put it right.
I'm coming home to wuthering, wuthering,
Wuthering Heights,
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Heathcliff, it's me, your Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Ooh! Let me have it.
Let me grab your soul away.
Ooh! Let me have it.
Let me grab your soul away.
You know it's me--Cathy!
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold.
Kes on lugenud Bronte "Vihurimäe"'d, see saab sellest üsna hästi aru... ja mul on selline meeleheitlik tunne.. ja on külm.. ja ma tahan oma kiisu juurde.
We'd roll and fall in green.
You had a temper like my jealousy:
Too hot, too greedy.
How could you leave me,
When I needed to possess you?
I hated you. I loved you, too.
Bad dreams in the night
You told me I was going to lose the fight,
Leave behind my wuthering, wuthering
Wuthering Heights.
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Ooh, it gets dark! It gets lonely,
On the other side from you.
I pine a lot. I find the lot
Falls through without you.
I'm coming back, love,
Cruel Heathcliff, my one dream,
My only master.
Too long I roamed in the night.
I'm coming back to his side, to put it right.
I'm coming home to wuthering, wuthering,
Wuthering Heights,
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Heathcliff, it's me, your Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Ooh! Let me have it.
Let me grab your soul away.
Ooh! Let me have it.
Let me grab your soul away.
You know it's me--Cathy!
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold,
let me in-a-your window.
Heathcliff, it's me, Cathy, I've come home. I´m so cold.
Kes on lugenud Bronte "Vihurimäe"'d, see saab sellest üsna hästi aru... ja mul on selline meeleheitlik tunne.. ja on külm.. ja ma tahan oma kiisu juurde.
Ma tahan!
Õppida. Ma tahan nii väga õppida, et see on midagi jubedat. Kuuldes sellest, kuidas kõik on läinud ülikooli ja teevad omi asju, tunnen ma end nagu tola. Mu venna, Silver tuli täna koolist koju, rääkis elavalt oma uutest ainetest, valikainetest ja siis veel mingisugustest eri-spets valikainetest. Tema tunniplaani tulid nüüd juurde sellised tunnid nagu disain, loogika, riigikaitse, psühholoogia. Selles mõttes, et muidugi on tal ka joonestamised ja värgid, mis mul olid. Praegu õpib ta inglise keelt. Ma üritan teda kuidagi aidata, sest tal ei tule inglise keel eriti hästi välja- muidugi, mina ei ole ka teab mis tark, aga ma üritan teda aidata. Sest tema inglise keel on natuke teisel tasemel kui mul. Ta praegu kirub seda inglise keelt, et matemaatika on lihtne ja loogiline. Samuti ka füüsika ja keemia. Mina näiteks ei jaganud nendest mitte essugi. Eile õhtul käisin ja otsisin materjale kelneri ja ettekandja töö kohta. See kuidas mul peab olema vene ja soome keel A1 tasemel ja inglise ja eesti keel B2 tasemel. Samuti tahaks juba ruttu saada praktikakoha teada, et ma saaksin hakata tegutsema. Samuti tahaks juba ruttu õppida soome, vene ja inglise keelt, tahaks kuskilepoole areneda. Praegu mõtlen ma lausa seda, et miks paganama pärast ma ei läinud ülikooli. No tegelikult ma ju tean küll, miks ma ei läinud see aasta. Samas oleksin ma ju võinud minna avatud ülikooli ja võtta mõned ainepunktid, aga samas- sellisel juhul oleksin ma käinud koolis mingi nädal ja siis mingi kuu niisama passida. Ja ma arvan, et kui lõpuks saab selle asja liikuma, et mul on juba koht kus käia praktikal ja oktoobris algab teooria ka pihta. Niiet ilmselt ärritab mind kõige rohkem see, et mul ei ole praegu mitte midagi kindlat.
Tahaks panna endale aega arsti juurde, aga ma ei saa, sest ma ju ei tea, millal ma koolis/tööl olen. Ja niikuinii on praegu dr. Vatteril esimene vaba aeg mingi septembri lõpus. Niiet kui ma ükskord saan teada, millal ma koolis/tööl olen (mis juhtub ilmselt oktoobris) siis ma saan endale mingi detsebriks arsti aja. No see on igaljuhul parem kui näiteks veebruaris (jah, siin oli kerge iroonianoot)Vähemalt hambaarstiga on kõik korras, sest mu aeg on 11. septembril kell 17.00 ja siis mul kooli veel ei ole, ja ilmselt kella viie paiku ei toimu ühtegi töövestlust ka.
Leerikooli. Tahtsime minna Kixaga alates septembrist leerikooli, aga selle-aastased kursused hakkavad 11.sept ja 13.sept. Ehk siis esmaspäeviti ja kolmapäeviti. Kixal on esmaspäeviti ja kolmapäeviti autokool ja ta ei saa käia. Minul on alates oktoobrist kindlasti esmaspäeviti kool, niiet jääb ära. See omakorda siis tähendab seda, et kolmandal detsembril ei ole õnnistamist.
Autokooli. Jah, hästi nõme lugu, et mul eelmine kord kool pooleli jäi, aga samas ei ole ma tundnud mitte kunagi nii suurt vajadust lubade järgi. Ükspäev kui ma sain natuke roolis istuda, siis tundsin ka, et ma tahaks ikka vägaväga, et mul load oleksid. Muidugi on õhtuti linnas päris raske ja keeruline sõita, sest liiklus on ikka täitsa jube, aga ma tõesti tunnen lubadest puudust. Miski võimalus peaks mul varsti avanema, aga sellega on ju see lugu ka, et ma ei tea ju, millal mul vabad ajad on, niiet jõuame jällegi algusesse, ma tahaksin teada, millal ma koolis/tööl olen.
Dieeti pidada. Kunagi vedasin Timmo isaga kihla, et selle aasta aastavahetuseks kaalun 28 kg vähem kui praegu. No ilmselt ma kaotan selle kihlveo ja see kast õltsi Timpsi isale viia ei ole ka mingi eriline probleem selles mõttes, et niikuinii tarbitakse see kõik koos ära. Aga ikkagi, tahaks mingi natukene saledam olla, ja tegelikult vist ei peakski dieeti pidama, vaid peaks käima korralikult trennis, mille eest ma niikuinii maksan 800 krooni kuus, aga kuhu ma pole juba maikuust saati jõudnud, et võiks nagu jälgida, mida ma söön, millal ma söön ja mida ma teen. Selles mõttes, et viimasel ajal on mul ohjeldamatu isu, või noh, mitte viimasel ajal, aga viimased mingi nädal aega. Vahet ei ole, kas mul on kõht täis või tühi, ikka tahaksin süüa. Ja see on päris õudne tegelikult. Täna ma nägin isegi öösel unes, et ma sõind, olgugi, et hommikul ärgates ei olnud mul kõht tühi.
Ja kõige rohkem tahaksin ma oma kalli Koiduga koos olla. Kasvõi natukene aega. Praegu ma leiangi, et mul on selline hingeline rahutus või nii, et ma söön ja ma ei tea seda ka, millal ma teda järgmine kord näen või kas üldse. Või noh, seda ma tean, et ma teda näen millalgi, aga ma ei tea, millal. Tahaksin, et ma võiksin praegu kõik oma mossid talle ära rääkida, ta vähemalt saab aru ja laseb mul turtsuda.. ja tavaliselt ma tema seltskonnas ei peagi eriti turtsuma, sest tegelikult ma naeran üpris palju temaga:)
Ja ma tahan oma sõpru ka tagasi! vägavägaväga!
Sälli isiklik diagnoos: Ma arvan, et tegelikult tahaksin ma lihtsalt vinguda. Ma võiksin oma arstiajad korda panna, pidada dieeti ja praeguse blogimise asemel Artic Spordis kütta elu eest mingil trenazhööril. Ma võiksin istuda Tartu bussi peale ja sõita need kaks ja pool tundi ja näha teda. Ma võiksin panna arsti aja kinni ja lugeda samal ajal inglise keele sõnastikku ja harjutada kandikuga toas käimist. Ma võiksin lugeda liikluseeskirja ja samas mitte käia külmkapi juures vaatamas, et mis seal veel head on... ja tegelikult ma võiksin üks kord elus olla nagu millegiga rahul. Ma võiksin olla rahul sellega, et ma sain täna magada kella kaheni, samas kui teised ärkasid juba enne kaheksat.
Täna on lihtsalt selline vingumise päev. Las ta olla siis. Küll ta üle läheb:)
Tahaks panna endale aega arsti juurde, aga ma ei saa, sest ma ju ei tea, millal ma koolis/tööl olen. Ja niikuinii on praegu dr. Vatteril esimene vaba aeg mingi septembri lõpus. Niiet kui ma ükskord saan teada, millal ma koolis/tööl olen (mis juhtub ilmselt oktoobris) siis ma saan endale mingi detsebriks arsti aja. No see on igaljuhul parem kui näiteks veebruaris (jah, siin oli kerge iroonianoot)Vähemalt hambaarstiga on kõik korras, sest mu aeg on 11. septembril kell 17.00 ja siis mul kooli veel ei ole, ja ilmselt kella viie paiku ei toimu ühtegi töövestlust ka.
Leerikooli. Tahtsime minna Kixaga alates septembrist leerikooli, aga selle-aastased kursused hakkavad 11.sept ja 13.sept. Ehk siis esmaspäeviti ja kolmapäeviti. Kixal on esmaspäeviti ja kolmapäeviti autokool ja ta ei saa käia. Minul on alates oktoobrist kindlasti esmaspäeviti kool, niiet jääb ära. See omakorda siis tähendab seda, et kolmandal detsembril ei ole õnnistamist.
Autokooli. Jah, hästi nõme lugu, et mul eelmine kord kool pooleli jäi, aga samas ei ole ma tundnud mitte kunagi nii suurt vajadust lubade järgi. Ükspäev kui ma sain natuke roolis istuda, siis tundsin ka, et ma tahaks ikka vägaväga, et mul load oleksid. Muidugi on õhtuti linnas päris raske ja keeruline sõita, sest liiklus on ikka täitsa jube, aga ma tõesti tunnen lubadest puudust. Miski võimalus peaks mul varsti avanema, aga sellega on ju see lugu ka, et ma ei tea ju, millal mul vabad ajad on, niiet jõuame jällegi algusesse, ma tahaksin teada, millal ma koolis/tööl olen.
Dieeti pidada. Kunagi vedasin Timmo isaga kihla, et selle aasta aastavahetuseks kaalun 28 kg vähem kui praegu. No ilmselt ma kaotan selle kihlveo ja see kast õltsi Timpsi isale viia ei ole ka mingi eriline probleem selles mõttes, et niikuinii tarbitakse see kõik koos ära. Aga ikkagi, tahaks mingi natukene saledam olla, ja tegelikult vist ei peakski dieeti pidama, vaid peaks käima korralikult trennis, mille eest ma niikuinii maksan 800 krooni kuus, aga kuhu ma pole juba maikuust saati jõudnud, et võiks nagu jälgida, mida ma söön, millal ma söön ja mida ma teen. Selles mõttes, et viimasel ajal on mul ohjeldamatu isu, või noh, mitte viimasel ajal, aga viimased mingi nädal aega. Vahet ei ole, kas mul on kõht täis või tühi, ikka tahaksin süüa. Ja see on päris õudne tegelikult. Täna ma nägin isegi öösel unes, et ma sõind, olgugi, et hommikul ärgates ei olnud mul kõht tühi.
Ja kõige rohkem tahaksin ma oma kalli Koiduga koos olla. Kasvõi natukene aega. Praegu ma leiangi, et mul on selline hingeline rahutus või nii, et ma söön ja ma ei tea seda ka, millal ma teda järgmine kord näen või kas üldse. Või noh, seda ma tean, et ma teda näen millalgi, aga ma ei tea, millal. Tahaksin, et ma võiksin praegu kõik oma mossid talle ära rääkida, ta vähemalt saab aru ja laseb mul turtsuda.. ja tavaliselt ma tema seltskonnas ei peagi eriti turtsuma, sest tegelikult ma naeran üpris palju temaga:)
Ja ma tahan oma sõpru ka tagasi! vägavägaväga!
Sälli isiklik diagnoos: Ma arvan, et tegelikult tahaksin ma lihtsalt vinguda. Ma võiksin oma arstiajad korda panna, pidada dieeti ja praeguse blogimise asemel Artic Spordis kütta elu eest mingil trenazhööril. Ma võiksin istuda Tartu bussi peale ja sõita need kaks ja pool tundi ja näha teda. Ma võiksin panna arsti aja kinni ja lugeda samal ajal inglise keele sõnastikku ja harjutada kandikuga toas käimist. Ma võiksin lugeda liikluseeskirja ja samas mitte käia külmkapi juures vaatamas, et mis seal veel head on... ja tegelikult ma võiksin üks kord elus olla nagu millegiga rahul. Ma võiksin olla rahul sellega, et ma sain täna magada kella kaheni, samas kui teised ärkasid juba enne kaheksat.
Täna on lihtsalt selline vingumise päev. Las ta olla siis. Küll ta üle läheb:)
pühapäev, september 03, 2006
Kuskohas siis ikkagi Cher jalutamas käib?
Laulu pealkiri on "Walking in Memphis"
Tiinale tundub, et Cher jalutab Milfuses ning Kixa arvab, et tegelikult on see Walking in Belfast.
Kellel siis ikkagi on õigus?
Või kas see see on hoopis "Ja guljaju v Milfus.."
või on hoopis "Minä kävelen Belfastissa.."
Või peaksin ma hoopiski magama minema?
Tiinale tundub, et Cher jalutab Milfuses ning Kixa arvab, et tegelikult on see Walking in Belfast.
Kellel siis ikkagi on õigus?
Või kas see see on hoopis "Ja guljaju v Milfus.."
või on hoopis "Minä kävelen Belfastissa.."
Või peaksin ma hoopiski magama minema?
Siis kui toredal päeval oli kurbusenoot külas
Hommikul ärkasime 9 paiku, meie Tiinaga tulime minu juurde. Sõime ja ma käisin dushi all ja Tiina läks koos Küllikesega poodi jalatseid vaatama. Mina mõtlesin, et tahaks oma kalli Kixaga kokku saada, sest väljas paistis päike ja tundus kuidagi "minu-Kixa kevadine päev" tavaliselt oleme suve alguses käinud mustamäe vahel jalutamas.. ja ma lihtsalt tundsin, et ma pean teda nägema. Saime kokku ja siis selgus, et nad plaanisid minna Sirkaga poodidesse kooliasju ostma. Mul midagi vaja ei olnud, aga moepärast käisin ikkagi nendega kaasas. Lõppkokkuvõttes ei ostnud mitte keegi mitte midagi, aga saime süüa Big Maci einet ja peale seda kui pepsid olid pisu suuremad, läksime kolmekesi pesupoodi ja lubasime endale ühed stringid:D Või noh, mina lausa lubasin endale kolmed, aga neid läheb ju vaja:) Selveris nägime meie kooli (vana kooli) füüsikaõpetajat, kes ütles, et käib nüüd ka Tallinna ülikoolis ja teeb omale doktorikraadi loodusteadustes, et ta tunneb et tal on vaja edasi areneda. mul oli nii hea meel temaga rääkida, varemgi on juhtunud nii, et ma olen terve vahetunni veetnud tema seltsis ning arutanud maailma-asjadest.
Siis tõi Sirka mind koju ja ma tulin oma stringe proovima. Hea meel oli, et ma sain oma sõbrannadega veeta pool päeva, aga samas tuli kurbus ka hinge sisse.
Praegu just räägime Kixaga, et ikka väga jube on see muutuste aeg. Ja muidugi see, et Pätu läks Tartusse. See ei ole maailmalõpp... aga ikkagi- meie Pätu. Ma olen üritanud asja võtta nii loominguliselt kui vähegi saab, sest Poku ja Koit on ju ka Tartus.. aga nemad on seal teistmoodi. Või noh selles mõttes, et Poku käis seal juba kaks aastat iga nädalavahetus.. ja see oli nii või naa varem juba teada, et ta sinna läheb ja praegu on ta pisibeebiga ka kodus.. Koiduga sain ma üldse suttavaks nii, et ta elas juba Tartus ja ma ei olekski osanud muudmoodi seda lugu loota.. aga Pätu. Pätu on see, kes alati kuulab mu jorisemise ära, ta võib olla igavene reetur ja kaabakas, aga ta on ikkagi MINU PÄTU, MEIE PÄTU. Muidugi, temast peab saama tark tädi, muudmoodi ei oskaksi seda asja ette kujutada, aga veel kevadel rääkis ta, et ta ei lähe Tartusse mitte mingil juhul.. ja see kõik toimus nii äkki.. ja nüüd ongi see käes.. ta on läinud. Ma tean, et ma võin teda näha ikka vähemalt korra kui mitte kaks kuus... aga ikkagi.. mul ei ole enam seitsmeminutilist teed tema juurde, ma ei kuule tema lohutamist ja ma hakkan kindlasti ka ta blokkimisest puudust tundma, keegi ei oska seda nii hästi kui tema. Üldse- tundub, et kõigil hakkab elu käima ja mina olen teistest kuidagi aste allpool, just see, et ma ei lähe ülikooli ja minul on järgmine sügis samasugune nagu praegu teistel. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis olen aasta pärast mina see, kes kolib Viljandisse, see on ju Tallinnast veel kaugemal. No muidugi see on hea, et ma saan Tartusse käia bussiga 50 krooni eest ja lossimägedel õltsi juua... aga ikkagi... mitte miski ei ole enam kindel.. ja nagu Kixa ütles, siis seda on väga raske taluda.
"Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest"
Ma nii kohutavalt püüan selle kõigega leppida, aga kuidas see võimalik on, kui kaovad ära isegi need sõbrad, kes lähevad Tallinna või Tehnikaülikooli või Sisekaitseakadeemiasse. Rääkimata nendest, kes lähevad Tartusse, Paikusele või kuskile mujale.
"Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu"
Siis tõi Sirka mind koju ja ma tulin oma stringe proovima. Hea meel oli, et ma sain oma sõbrannadega veeta pool päeva, aga samas tuli kurbus ka hinge sisse.
Praegu just räägime Kixaga, et ikka väga jube on see muutuste aeg. Ja muidugi see, et Pätu läks Tartusse. See ei ole maailmalõpp... aga ikkagi- meie Pätu. Ma olen üritanud asja võtta nii loominguliselt kui vähegi saab, sest Poku ja Koit on ju ka Tartus.. aga nemad on seal teistmoodi. Või noh selles mõttes, et Poku käis seal juba kaks aastat iga nädalavahetus.. ja see oli nii või naa varem juba teada, et ta sinna läheb ja praegu on ta pisibeebiga ka kodus.. Koiduga sain ma üldse suttavaks nii, et ta elas juba Tartus ja ma ei olekski osanud muudmoodi seda lugu loota.. aga Pätu. Pätu on see, kes alati kuulab mu jorisemise ära, ta võib olla igavene reetur ja kaabakas, aga ta on ikkagi MINU PÄTU, MEIE PÄTU. Muidugi, temast peab saama tark tädi, muudmoodi ei oskaksi seda asja ette kujutada, aga veel kevadel rääkis ta, et ta ei lähe Tartusse mitte mingil juhul.. ja see kõik toimus nii äkki.. ja nüüd ongi see käes.. ta on läinud. Ma tean, et ma võin teda näha ikka vähemalt korra kui mitte kaks kuus... aga ikkagi.. mul ei ole enam seitsmeminutilist teed tema juurde, ma ei kuule tema lohutamist ja ma hakkan kindlasti ka ta blokkimisest puudust tundma, keegi ei oska seda nii hästi kui tema. Üldse- tundub, et kõigil hakkab elu käima ja mina olen teistest kuidagi aste allpool, just see, et ma ei lähe ülikooli ja minul on järgmine sügis samasugune nagu praegu teistel. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis olen aasta pärast mina see, kes kolib Viljandisse, see on ju Tallinnast veel kaugemal. No muidugi see on hea, et ma saan Tartusse käia bussiga 50 krooni eest ja lossimägedel õltsi juua... aga ikkagi... mitte miski ei ole enam kindel.. ja nagu Kixa ütles, siis seda on väga raske taluda.
"Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest"
Ma nii kohutavalt püüan selle kõigega leppida, aga kuidas see võimalik on, kui kaovad ära isegi need sõbrad, kes lähevad Tallinna või Tehnikaülikooli või Sisekaitseakadeemiasse. Rääkimata nendest, kes lähevad Tartusse, Paikusele või kuskile mujale.
"Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu"
laupäev, september 02, 2006
Esimene september.
Kiisu jäi minu juurde siis veel üheks ööks. Hommikul tegin ma skandaali ja psooritasin, sest ma magasin sisse, (tahtsin minna kella 10-ks kooli) ja siis helistasin pätule ja ilmnes, et ta oli otsustanud (mingi jama oli olnud) et me ei lähe ikkagi kell 10. Olin asjatult paanikat tekitanud- nagu ikka, ja suutnud oma ema tuju ära rikkuda, ilmselt ei meeldinud kiisule ka see, et ma niimoodi tujutsesin.
Kella 12-ks läksime minu uude kooli. Saime oma grupi/klassiga enne aktust kokku. Direktrissi kõnet eriti ei kuulnud, helitehnika polnud just kõige parem ja aktus toimus õues ja me olime suht külje peal ka. Oma klassi me minna ei saanud, sest klassiukse lukk oli katki läinud. Naljakas, sest vanas koolis polnud meil Velloga ka tihtipeale klassi, kus oma koosolekut pidada ja siis pidime omi klassiasju ajama koridorides, et siis eile kui melt küsiti, et mis teha, siis ma pakkusin et võiks mõne vaikse koha leida:D ja siis mulle öeldi et ma olen tubli, üldse ilmnes, et ma olin paremuselt teine, kes sisse sai- päris hea:) Matthias oli minust parem, aga ta tundub üldse selline asjalik poiss. Siis vestlesime natuke ja arutasime, et õppetöö algab alles esimesel oktoobril. Peale klassikoosolekut lippasin ruttu minema, sest ma arvasin et mu kiisu on juba ootamisest halliks läinud.. ja tegelikult ma igatsesin teda ka juba. Siis sõitsime koju ja veits passisime ja siis mulle tundus, et kell on kolme minuti pärast kaks ja siis me juba ruttu jooksime kooli poole ja siis tellisin ma endale mõned pildid... nägin klassijuhatajat, direktorit ja õppealajuhatajat- kolme karmi ja toredat meest:D ja peaaegu pidin minestama ka.. või noh, tegelt ma lihtsalt koperdasin ja komistasin, aga meie kallis direktor püüdis mind kinni:D
Siis käisime natuke Harku järve ääres sõitmas ja läksime koju lõunatama... peale seda viis kiisu mind Murastesse kooa Pätu ja Päpuga ja siis ma jätsin temaga hüvasti.
Õhtu oli päris lõbus sinnamaani kui mu pea hakkas nii õudselt valutama, et midagi jubedat.. sõin mingi 5 valuvaigistit ja järgi ei jäänud. Niiet kell 23.00 läksin mina juba magama. Aga enne seda vaatasin kuidas Potsu imetas oma last, kõik proovisid vuntse, sain teada, et Katu on juba kolm ja pool kuud rase ja minuga juhtus nii et ma kallasin omale terve taldriku tomati-kurgi-hapukooresalatit pükste peale. Kell 3 ärkasin korra ülesse, sest kõik naersid.. ja siis natuke naersin koos teistega:D Selles mõttes, et pätu rääkis, et Chicki Lorenz oli kaotanud lapse.. ja selle peale ma ütlesin "See on ju seebikas, küll nad leiavad ta ülesse" kõik naersid, nagu ikka.. ja mina läksin magama tagasi.. hommikul kell 10 ärkasin korra ülesse, helistasin kiisule.. ja siis kuna teised läksid magama, siis läksin mina ka.. ja ärkasin alles siis kui kell oli 13.00 ja Päpul olid seal vanavanaemad ja igasugused sugulased/tuttavad.. sõime natuke arbuusi, mägisime natuke võrkpalli.. ja siis tõi Päou mind koju.. kodus olin mõned tunnid ja siis tulin Nõmmele Kassu juurde, Tiina kutsus. Siin olid veel Mannu ja Chris.. aga nad läksid ära.. tore on.. vahepeal tahtsin ära minna(koos Mannuga siis)aga ei läinud.. ja nüüd on juba hammas verel ja varsti läheme Kassuga baarikapi kallale:D
Igatahes.. tore on ja igatsus on ka... ja esimesest septembrist sai märkamatult teine:D ja varsti juba kolmas:D
Kella 12-ks läksime minu uude kooli. Saime oma grupi/klassiga enne aktust kokku. Direktrissi kõnet eriti ei kuulnud, helitehnika polnud just kõige parem ja aktus toimus õues ja me olime suht külje peal ka. Oma klassi me minna ei saanud, sest klassiukse lukk oli katki läinud. Naljakas, sest vanas koolis polnud meil Velloga ka tihtipeale klassi, kus oma koosolekut pidada ja siis pidime omi klassiasju ajama koridorides, et siis eile kui melt küsiti, et mis teha, siis ma pakkusin et võiks mõne vaikse koha leida:D ja siis mulle öeldi et ma olen tubli, üldse ilmnes, et ma olin paremuselt teine, kes sisse sai- päris hea:) Matthias oli minust parem, aga ta tundub üldse selline asjalik poiss. Siis vestlesime natuke ja arutasime, et õppetöö algab alles esimesel oktoobril. Peale klassikoosolekut lippasin ruttu minema, sest ma arvasin et mu kiisu on juba ootamisest halliks läinud.. ja tegelikult ma igatsesin teda ka juba. Siis sõitsime koju ja veits passisime ja siis mulle tundus, et kell on kolme minuti pärast kaks ja siis me juba ruttu jooksime kooli poole ja siis tellisin ma endale mõned pildid... nägin klassijuhatajat, direktorit ja õppealajuhatajat- kolme karmi ja toredat meest:D ja peaaegu pidin minestama ka.. või noh, tegelt ma lihtsalt koperdasin ja komistasin, aga meie kallis direktor püüdis mind kinni:D
Siis käisime natuke Harku järve ääres sõitmas ja läksime koju lõunatama... peale seda viis kiisu mind Murastesse kooa Pätu ja Päpuga ja siis ma jätsin temaga hüvasti.
Õhtu oli päris lõbus sinnamaani kui mu pea hakkas nii õudselt valutama, et midagi jubedat.. sõin mingi 5 valuvaigistit ja järgi ei jäänud. Niiet kell 23.00 läksin mina juba magama. Aga enne seda vaatasin kuidas Potsu imetas oma last, kõik proovisid vuntse, sain teada, et Katu on juba kolm ja pool kuud rase ja minuga juhtus nii et ma kallasin omale terve taldriku tomati-kurgi-hapukooresalatit pükste peale. Kell 3 ärkasin korra ülesse, sest kõik naersid.. ja siis natuke naersin koos teistega:D Selles mõttes, et pätu rääkis, et Chicki Lorenz oli kaotanud lapse.. ja selle peale ma ütlesin "See on ju seebikas, küll nad leiavad ta ülesse" kõik naersid, nagu ikka.. ja mina läksin magama tagasi.. hommikul kell 10 ärkasin korra ülesse, helistasin kiisule.. ja siis kuna teised läksid magama, siis läksin mina ka.. ja ärkasin alles siis kui kell oli 13.00 ja Päpul olid seal vanavanaemad ja igasugused sugulased/tuttavad.. sõime natuke arbuusi, mägisime natuke võrkpalli.. ja siis tõi Päou mind koju.. kodus olin mõned tunnid ja siis tulin Nõmmele Kassu juurde, Tiina kutsus. Siin olid veel Mannu ja Chris.. aga nad läksid ära.. tore on.. vahepeal tahtsin ära minna(koos Mannuga siis)aga ei läinud.. ja nüüd on juba hammas verel ja varsti läheme Kassuga baarikapi kallale:D
Igatahes.. tore on ja igatsus on ka... ja esimesest septembrist sai märkamatult teine:D ja varsti juba kolmas:D
reede, september 01, 2006
Neljapäev, 31 august
Täna oli siis augustikuu viimane päev. Suvi on ilmselt läbi, kuigi tegelikult võib seda lõppenuks lugeda alles 22.september. Igatahes on koolivaheaeg läbi, olgugi, et tegelikult see ei olnud koolivaheaeg ka, sest koolivaheajad peaksid olema ainult keskkooli lõpuni. Homme on mul esimene päev uues koolis, Tallinna Teeninduskoolis. Uus kool, uued inimesed. See on minu jaoks üsna eriline, sest ma olen käinud ainult Mustamäe Gümnaasiumis ning iga uus algus on raske. Aktus on kell 12. Varem käime kiisuga minu vanas koolis. Läheme lõpupilte tellima ja vaatama. Pätu ja ilmselt ka Potsu koos Mirkoga tuleb meiega. Või noh, meie läheme koos nendega. Et siis saan ikkagi ka vana kooli tunnet sisse. Kindlasti on mul päris raske sinna minna, näen vanu koolikaaslasi ja (issand kui palju kordub selles sisestuses sõna "kool", loodan, et mu emakeele õpetaja seda ei näe:D) õpetajaid. Kes oleks võinud uskuda, et ma seda halli madalat (nüüd sinikollasekirju eurohaigla) maja taga hakkan igatsema. Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida, ma tahtsin öelda, et suvi on läbi ja et see oli siiamaani mu elu ilusaim suvi. Kõige õnnelikum üldse.
Täna lugesime päevi ning augustikuu 31st päevast oleme koos olnud kahekümne kuuel. Imelik, et ta ikka suudab mind kannatada välja. Minu naeruhooge ja igasuguseid totruseid. Ja imelik on ka see, et ta ei ole suutnud mind isegi endast välja ajada, mis minu puhul on üsna kummaline. Ja iga päevaga muutub ta aina armsamaks. Ja kusjuures ta ütles, et hakkab ka blogi pidama. Võimalik, et me teeme kahepeale omale blogi, aga võimalik, et me hakkame eraldi vendadeks. Igatahes, asi on päris ponks. Ta vanaisa ütles eile meile ühe hea elutarkuse "Hoidke esimene tüli ära, siis ei tule teisi ka järgi. Kui aga esimene tüli on olnud, siis tuleb neid veel" See tundus mulle tõelise elutarkusena. Kuigi see on üpriski loogiline ja lihtne lause, tahaksin mina just nii talitada.
Eile õhtul siis tulime Krissu juurest jala koju, sest jõime natuke gini. Õhtu oli tõesti lõbusam, rääkisime anekdoote ja lastega sai nalja ka. Õhtul tudupesas rääkisime natuke ja siis jäime tudu sisse ära. Hommikul läks mu kiisul jälle mingi poolteist tundi, et mind üles saada, sest ma nagu üldse ei tahtnud vedu võtta. Rääkisin mingitest hernete sügamisest ja unes nägin ma, kuidas me käisime Koidu, Taivo, Pätu ja Potsu (või oli see Kixa- see on segane värk, sest vahepeal oli nagu Mirko ka ja vahepeal nagu ei olnud) Räpinas, diskol:D Ja siis nägin, kuidas Pätu sõitis mööda vanalinna oma uhke uue autoga ja ta rääkis, et ta on nii proff, et võib vabalt 150ga sõita ja siis ma olin kõrvalistmel ja siis me tegime nagu mingi avarii või midagi:D Igatahes päris naljakas oli.
Peale mõningast voodis vedelemist sõime hommikust ja siis sõitsime linna, Muusika- ja Teatriakadeemiasse, rääkisime Mardiga juttu ja ta muljetas oma Norra reisist ja siis arutasime vene viisa taotlemist. Ilmselt on vaja ikkagi sealtpoolset küllakutset. Peale seda tulime koju ja siis läksime Maardusse, lihtsalt tuli tuju ja läksime. Maardus tegime paar musi ja siis meile tundus, et meile seal ikkagi ei meeldi ja siis sõitsime koju tagasi. Ahjaa, vahepeal käisime shoppamas ka, ostsime mulle uued teksad, kampsuni ja kaks särki, täitsa hästi läks. Ja siis vahepeal sõime pizzat ka.. ja vahepeal tegime sada miljonit musi ka.
Ja nagu te aru võite saada, palusin ma tal veel üheks ööks jääda... ja ta jäi.
Täna lugesime päevi ning augustikuu 31st päevast oleme koos olnud kahekümne kuuel. Imelik, et ta ikka suudab mind kannatada välja. Minu naeruhooge ja igasuguseid totruseid. Ja imelik on ka see, et ta ei ole suutnud mind isegi endast välja ajada, mis minu puhul on üsna kummaline. Ja iga päevaga muutub ta aina armsamaks. Ja kusjuures ta ütles, et hakkab ka blogi pidama. Võimalik, et me teeme kahepeale omale blogi, aga võimalik, et me hakkame eraldi vendadeks. Igatahes, asi on päris ponks. Ta vanaisa ütles eile meile ühe hea elutarkuse "Hoidke esimene tüli ära, siis ei tule teisi ka järgi. Kui aga esimene tüli on olnud, siis tuleb neid veel" See tundus mulle tõelise elutarkusena. Kuigi see on üpriski loogiline ja lihtne lause, tahaksin mina just nii talitada.
Eile õhtul siis tulime Krissu juurest jala koju, sest jõime natuke gini. Õhtu oli tõesti lõbusam, rääkisime anekdoote ja lastega sai nalja ka. Õhtul tudupesas rääkisime natuke ja siis jäime tudu sisse ära. Hommikul läks mu kiisul jälle mingi poolteist tundi, et mind üles saada, sest ma nagu üldse ei tahtnud vedu võtta. Rääkisin mingitest hernete sügamisest ja unes nägin ma, kuidas me käisime Koidu, Taivo, Pätu ja Potsu (või oli see Kixa- see on segane värk, sest vahepeal oli nagu Mirko ka ja vahepeal nagu ei olnud) Räpinas, diskol:D Ja siis nägin, kuidas Pätu sõitis mööda vanalinna oma uhke uue autoga ja ta rääkis, et ta on nii proff, et võib vabalt 150ga sõita ja siis ma olin kõrvalistmel ja siis me tegime nagu mingi avarii või midagi:D Igatahes päris naljakas oli.
Peale mõningast voodis vedelemist sõime hommikust ja siis sõitsime linna, Muusika- ja Teatriakadeemiasse, rääkisime Mardiga juttu ja ta muljetas oma Norra reisist ja siis arutasime vene viisa taotlemist. Ilmselt on vaja ikkagi sealtpoolset küllakutset. Peale seda tulime koju ja siis läksime Maardusse, lihtsalt tuli tuju ja läksime. Maardus tegime paar musi ja siis meile tundus, et meile seal ikkagi ei meeldi ja siis sõitsime koju tagasi. Ahjaa, vahepeal käisime shoppamas ka, ostsime mulle uued teksad, kampsuni ja kaks särki, täitsa hästi läks. Ja siis vahepeal sõime pizzat ka.. ja vahepeal tegime sada miljonit musi ka.
Ja nagu te aru võite saada, palusin ma tal veel üheks ööks jääda... ja ta jäi.
Tellimine:
Postitused (Atom)