Ma tahan!

Õppida. Ma tahan nii väga õppida, et see on midagi jubedat. Kuuldes sellest, kuidas kõik on läinud ülikooli ja teevad omi asju, tunnen ma end nagu tola. Mu venna, Silver tuli täna koolist koju, rääkis elavalt oma uutest ainetest, valikainetest ja siis veel mingisugustest eri-spets valikainetest. Tema tunniplaani tulid nüüd juurde sellised tunnid nagu disain, loogika, riigikaitse, psühholoogia. Selles mõttes, et muidugi on tal ka joonestamised ja värgid, mis mul olid. Praegu õpib ta inglise keelt. Ma üritan teda kuidagi aidata, sest tal ei tule inglise keel eriti hästi välja- muidugi, mina ei ole ka teab mis tark, aga ma üritan teda aidata. Sest tema inglise keel on natuke teisel tasemel kui mul. Ta praegu kirub seda inglise keelt, et matemaatika on lihtne ja loogiline. Samuti ka füüsika ja keemia. Mina näiteks ei jaganud nendest mitte essugi. Eile õhtul käisin ja otsisin materjale kelneri ja ettekandja töö kohta. See kuidas mul peab olema vene ja soome keel A1 tasemel ja inglise ja eesti keel B2 tasemel. Samuti tahaks juba ruttu saada praktikakoha teada, et ma saaksin hakata tegutsema. Samuti tahaks juba ruttu õppida soome, vene ja inglise keelt, tahaks kuskilepoole areneda. Praegu mõtlen ma lausa seda, et miks paganama pärast ma ei läinud ülikooli. No tegelikult ma ju tean küll, miks ma ei läinud see aasta. Samas oleksin ma ju võinud minna avatud ülikooli ja võtta mõned ainepunktid, aga samas- sellisel juhul oleksin ma käinud koolis mingi nädal ja siis mingi kuu niisama passida. Ja ma arvan, et kui lõpuks saab selle asja liikuma, et mul on juba koht kus käia praktikal ja oktoobris algab teooria ka pihta. Niiet ilmselt ärritab mind kõige rohkem see, et mul ei ole praegu mitte midagi kindlat.

Tahaks panna endale aega arsti juurde, aga ma ei saa, sest ma ju ei tea, millal ma koolis/tööl olen. Ja niikuinii on praegu dr. Vatteril esimene vaba aeg mingi septembri lõpus. Niiet kui ma ükskord saan teada, millal ma koolis/tööl olen (mis juhtub ilmselt oktoobris) siis ma saan endale mingi detsebriks arsti aja. No see on igaljuhul parem kui näiteks veebruaris (jah, siin oli kerge iroonianoot)Vähemalt hambaarstiga on kõik korras, sest mu aeg on 11. septembril kell 17.00 ja siis mul kooli veel ei ole, ja ilmselt kella viie paiku ei toimu ühtegi töövestlust ka.

Leerikooli. Tahtsime minna Kixaga alates septembrist leerikooli, aga selle-aastased kursused hakkavad 11.sept ja 13.sept. Ehk siis esmaspäeviti ja kolmapäeviti. Kixal on esmaspäeviti ja kolmapäeviti autokool ja ta ei saa käia. Minul on alates oktoobrist kindlasti esmaspäeviti kool, niiet jääb ära. See omakorda siis tähendab seda, et kolmandal detsembril ei ole õnnistamist.

Autokooli. Jah, hästi nõme lugu, et mul eelmine kord kool pooleli jäi, aga samas ei ole ma tundnud mitte kunagi nii suurt vajadust lubade järgi. Ükspäev kui ma sain natuke roolis istuda, siis tundsin ka, et ma tahaks ikka vägaväga, et mul load oleksid. Muidugi on õhtuti linnas päris raske ja keeruline sõita, sest liiklus on ikka täitsa jube, aga ma tõesti tunnen lubadest puudust. Miski võimalus peaks mul varsti avanema, aga sellega on ju see lugu ka, et ma ei tea ju, millal mul vabad ajad on, niiet jõuame jällegi algusesse, ma tahaksin teada, millal ma koolis/tööl olen.

Dieeti pidada. Kunagi vedasin Timmo isaga kihla, et selle aasta aastavahetuseks kaalun 28 kg vähem kui praegu. No ilmselt ma kaotan selle kihlveo ja see kast õltsi Timpsi isale viia ei ole ka mingi eriline probleem selles mõttes, et niikuinii tarbitakse see kõik koos ära. Aga ikkagi, tahaks mingi natukene saledam olla, ja tegelikult vist ei peakski dieeti pidama, vaid peaks käima korralikult trennis, mille eest ma niikuinii maksan 800 krooni kuus, aga kuhu ma pole juba maikuust saati jõudnud, et võiks nagu jälgida, mida ma söön, millal ma söön ja mida ma teen. Selles mõttes, et viimasel ajal on mul ohjeldamatu isu, või noh, mitte viimasel ajal, aga viimased mingi nädal aega. Vahet ei ole, kas mul on kõht täis või tühi, ikka tahaksin süüa. Ja see on päris õudne tegelikult. Täna ma nägin isegi öösel unes, et ma sõind, olgugi, et hommikul ärgates ei olnud mul kõht tühi.

Ja kõige rohkem tahaksin ma oma kalli Koiduga koos olla. Kasvõi natukene aega. Praegu ma leiangi, et mul on selline hingeline rahutus või nii, et ma söön ja ma ei tea seda ka, millal ma teda järgmine kord näen või kas üldse. Või noh, seda ma tean, et ma teda näen millalgi, aga ma ei tea, millal. Tahaksin, et ma võiksin praegu kõik oma mossid talle ära rääkida, ta vähemalt saab aru ja laseb mul turtsuda.. ja tavaliselt ma tema seltskonnas ei peagi eriti turtsuma, sest tegelikult ma naeran üpris palju temaga:)

Ja ma tahan oma sõpru ka tagasi! vägavägaväga!

Sälli isiklik diagnoos: Ma arvan, et tegelikult tahaksin ma lihtsalt vinguda. Ma võiksin oma arstiajad korda panna, pidada dieeti ja praeguse blogimise asemel Artic Spordis kütta elu eest mingil trenazhööril. Ma võiksin istuda Tartu bussi peale ja sõita need kaks ja pool tundi ja näha teda. Ma võiksin panna arsti aja kinni ja lugeda samal ajal inglise keele sõnastikku ja harjutada kandikuga toas käimist. Ma võiksin lugeda liikluseeskirja ja samas mitte käia külmkapi juures vaatamas, et mis seal veel head on... ja tegelikult ma võiksin üks kord elus olla nagu millegiga rahul. Ma võiksin olla rahul sellega, et ma sain täna magada kella kaheni, samas kui teised ärkasid juba enne kaheksat.

Täna on lihtsalt selline vingumise päev. Las ta olla siis. Küll ta üle läheb:)