Oh issand, kuidas ma neid tüdrukuid armastan:)

Eile oli siis kauaoodatud Kixa ja Poku sünnipäevapidu.

Kõigepealt peaks mainima, et ma oleks võib-olla selle aasta parima peo maha maganud, sest olin õhtul söönud nii mõnuga valuvaigisteid, et ärkasin alles õhtul kell 16.30 ning sedagi seetõttu, et Tiina helistas mulle. Kui rääkisin temaga telefonis, nägin, et väljas on pime, arvasin et Tiina on kuskil peo peal ja helistab mulle ja et parasjagu on varahommik. Peaaegu hakkasin temaga riidlema, aga siis ta ütles, et mis ma magan, kell on pool viis. Ma kohe üldse ei uskunud teda, et kell on õhtul pool viis:D Ärkasin siis jooksuga üles, läksin dushi alla, panin peale mõnusa muusika ning hakkasin oma loppis nägu mukkima. Vasak näopool oli omadega ikka jumala paistes. Tegin muki, panin selga sellesama kleidi, mis oli minu põhiline Naxitrall Martjoki pidu- ja tavalise päeva kostüüm. Mahtus ikka veel, kuigi ta pole kunagi nii ümber mulle olnud:D Kuna see kleit oli märkamatult nii lühikeseks jäänud, siis keerasin allääre sisse ning tegin sellest pluusi ja alla panin pidupäeva seeliku ja pidukingad. Nii uhke oli kohe:)

Kõndisin siis kõps-kõps Kixa poole. Kohal olid juba Kixa ja Poku ning pisike Kristofer. Potsu perekonnast olid esindatud ta ise, tema kõhubeebi ja väike Kristofer Mirko. Mirko oli natuke jonnine, aga Kristofer tatsas ringi nii mis hirmus. Järgmisena saabus meie meeldivasse seltskonda preili Katu, kes oli jätnud Emma Charlotte'i koju. Küsisime kas Kixa ja Poku vajavad köögis meie abi- iseteadlikud skorpionineiud teatasid, et kui me tahame, võime katta laua, aga kööki nad meid ei lase:D Läksime siis tuppa ning kõlas jälle uksekell. Seekordseteks saabujateks olid preili Päpu ja Pätu isiklikult:D Kogu me seltskond liikus jälle esikusse, et külalised vastu võtta. Mul oli kõhus selline põnevus sees nagu oleks enda sünnipäev! Tahtsin muudkui külalisi tervitada ja vastu võtta:D Aga eks see olegi nii, et kui on P-Gängist kellegi sünnipäev, siis on kõigil teistel ka õnnepäev. Või kuidas see meie laul käibki:)

Toidud said valmis ja meie tahtsime kõik pidu, aga Sirka polnud veel kohale jõudnud. Tegime talle väikse kõne ning selgus, et ta ei soovigi süüa, sest ta oli just parasjagu oma isa sünnipäeval. Preilid serveerisid meile tomati-püreesuppi kreeka pähklite ja juustuga (jah, kas te kujutate ette, minu sõbrannad võtsid oma menüüsse püreesupi, sest nad teadsid, et ma ei saa midagi eriti süüa oma suu-invaliidsuse tõttu. Ning nad ei teinud ainult mulle mingit nalja, vaid kõik said nautida püreesuppi. kas te kujutate ette?!:)) ning sinna kõrvale olid väiksed juustu-singi-tomati ahjusaiad. Pearoaks olid ahjukartulid peekoni ja verivorstidega. Selleks ajaks olid kõik ennast juba nii täis söönud, et ei tahtnud eriti see sisse mahtuda. Vahepeal oli meie juurde saabunud ka preili Sirka ning siis tegime tervitus-shampuse (tegelikult see oli vahuvein, aga meil oli uhkushoog) ringi. Noh, mina muidugi ei teinud, sest ma ei tohtinud vahuveini juua. Ning siis saabus kõige põnevam osa. Mõtlesime, et mida laulda, et meie "Kui on (Nimi) sünnipäev/pensipäev/vanadekodupäev/sünnipäev, siis on meie õnnepäev" laul on jälle ringi täis teinud, et peaks midagi muud laulma.. siis laulsime "Ta elagu'd" No ikka täitsa hull. Ma olen seda alati puhta pensionäri lauluks pidanud. Laulsime ikka mitu korda ja kõva häälega. Siis saabus kinkide üleandmine. Selleks puhuks oli meil lausa hädavajalik tõusta püsti ning mitte niisama püsti vaid toolide/diivanite peale püsti. Seisimegi siis kõik kaheksakesi ümber laua, toolidel ja diivanitel püsti ning kõigepealt laulsime Pokule sünnipäevalaulu, milleks oli "Ta elagu" Kixa tegi meile ka lavalise liikumise . (Milleks oli meie kunagine rütmiharjutus ning mis näeb välja kõike muud kui normaalne:D) Väike Kristofer Mirko ei saanud aru, mida suured tädid tegid, aga ta tõusis ka oma tooli peale püsti:D Laulsime nii mis hirmus, siis andsime kingituse üle.. ning siis hakkasime Kixale seda sama laulu laulma. Seisime aga ikka kõik toolidel püsti ja laulsime ta elagu'd, ise tantsisime ja tegime väga imelikke liigutusi. Vahepeal ajas nii naerma, et hirmus:D Võitlesime siis kõhukrampidega ja laulsime.

Siis hakkas pihta koogisöömine ning heietamine. Otsisime üles vanad Kixa albumid ja hakkasime oma heietustega pihta. Vergiskäigud, kes kus magas ning kuhu kraavi kukkus. Kuidas Päpu magas nii, et põsk oli aknast väljas ja kuidas pool nägu oli sääsehammustusi täis. Kuidas Kixa ja Katu olid jooksnud pimedas vastu traataeda ning kukkunud mõlemad kõhuli. Kuidas Potsu ja Päpu magasid kuskil põõsa all (nad ise muidugi väidavad, et nad rääkisid juttu).. Arutasime et meie P-Gäng on selline juba seitsmendat aastat. Mõtledsa, viimased seitse aastat on need kaheksa tüdrukut käinud koos, jaganud üksteisega oma suurimaid rõõme ja muresid. Osad meist on kauem tuttavad/sõbrad olnud, aga P-Gäng tervikuna on ka juba päris vana. Või noh, juba nii vana, et võime sünnipäevadel laulda üksteisele "Ta elagu'd" Naersime nii, et kahju neist vaestest naabritest. No kõik meie teod on ikka puhta segased olnud. Ning mis kõige imelikum, meie emmed ja issid on ka meie sõprusest vaimustuses. Nii kui tuleb sisse sõna P-Gäng, siis on hoopis teistmoodi. Juba siis kui olime nooremad, lubasid meie vanemad P-katega meid alati välja. See on kuidagi selline... usaldust tekitav hullukari:D

Mäletame kõik, kuidas nutsime üheksandas klassis, et meie teed lähevad nüüd lahku. Aga kus sa sellega. Põhikooli lõpetamisest on varsti viis aastat möödas, osadel meist on lapsed, Katu on isegi abielus, aga ikka, IKKA saame kokku ja teeme nalja. Minuga on kohe nii põnevasti läinud, et elan lausa Pätuga koos. Ning kui on mure, siis kellele veel seda rääkida kui mitte neile?

Leppisime kokku, et P-Gängil tuleb mälestuspäev, 2009 aasta juulikuus. See peab siis olema selline aeg, kus keegi ei ole rase, et saaksime kõik koos teha sellist nalja nagu vanasti. Jooma peaks pliskat ja peeti ning ringi peaks jooksma ilmtingimata kas karnevaliriietes või riieteta. Nii hea on ikka kui oled oma maailma kõige õudsama pubekaea maailma kõige toredamate inimestega veetnud. Lihtsalt niiväga armastan oma tüdrukuid!

Sõime siis seda kooki. Taldrikuid pold enam kellelgi. Kõikidel olid koogivõrud suude ümber, sõime näppudega ja naersime vahetpidamata. Kas te kujutate ette, et kui siin maailmas on võimalik üldse ennast täiesti vabalt tunda, siis on see just nende tüdrukutega?

Siis tegime grupipilti. Haa, panime fotoka riiulile ning üritasime seda asja tasakaalu saada. Pätu opereeris mingi peegliga, et näha kuidas inimesed peale jäävad:D

Kui kell hakkas lähenema südaööle, siis hakkasid Potsu ja Poku ning väiksed Kristoferid Tartu poole sõitma ning Katu läks koju. Meie Kixa, Sirka, Pätu ja Päpuga jäime veel pittu. Tüdrukud tahtsid minna Hollykasse Terminaatorit kuulama, mul ei olnud erilist isu, aga nad rääkisid mind nõusse. Vahepeal tegime jälle pilte, hullud naised, hullud naised.Otsustasime siis, et Kixa natuke veel koristab ja et me ülejäänud käime minu juurest läbi, et võtta mu dokustaadid ja et tellime takso minu maja ette. Kui õue jõudsime, avastasin ma (näete, tark naine), et meid on ju viis ja et takso võtab ainult neli peale. Meil oli hirmus kiire, südaööni oli jäänud mingi pool tundi või midagi sellist ja enne südaööd olid piletid koos flaieriga poole odavamad kui muidu. Pätu ja Sirka jooksid trolli peale, lubasid meile järjekorras kohta hoida, Kristjan hakkas samal ajal Laagrist taksoga sõitma Hollika poole, et tuua meile flaierid, meie Päpuga üritasime saada teel minu juurde taksot, Kixa koristas samal ajal tuba. Kiirus ja põnevus oli sees:D Lõpuks saime takso ning helistasime Kixale et ta tuleks õue. Siis helistasime trollis olevatele tibidele ning nemad olid juba peaaegu linnas, kui meie olime alles sealsamas peatuses, kus nemad läksid trollile:D kell oli 23.47.

Hollikasse jõudsime täpselt sekund enne seda kui oleks olnud juba liiga hilja. Vedasime endid trepist üles ning tegime väiksed tantsud. Klubi kohta oli seal väga kummaline muusika seekord. Mingi rocki-pidu oli ning seega lasti seal enamasti kõike sellist muusikat, mida tavaliselt ööklubis ei kuule. Pigem sellist muusikat, mida mina kuulen vaid mõne oma kursaõe juures, isa arvutist või raadiost Radio Mania:D

Rokkisime täiega nagu öeldakse. Tants ja trall oli taevani, naerda sai nii mis hirmus. Mingi aeg tuli Terminaator lava peale ja siis nagu rohkem kuulasime ja laulsime kaasa ja natuke tantsisime ka.

Kui kell sai vist mingi kolm või midagi või ma ei teagi, siis mõtleisme, et läheks Kixa juurde tagasi. (Mina, Pätu, Päpu ja Kixa. Sirka oli vahepeal koju läinud) Kuna me õhtul ei jõudnud väga pearooga süüa, siis tegime Päpuga sellest uue värgi. Tegime ahjukartulitest kartulivormi juustuga või midagi sellist:D Igatahes ahjuplaat sai tühjaks söödud. Mingi hetk hakkas Pätul juba pohmell vist. Tahtis valuvaigistit ja ütles, et tal on nii külm, et nüüd on vist kõik. (Klubis suutis Kristjan ajada Pätu pükstele paraja koguse õlut. Nii mõnna.) Päpu luksus nagu segane. Naersime tema üle ja temaga koos:D Kixa oli ka peale söömist väga näljane, rääkis vaid burksidest ja hot dogidest, mina olin teki all ja naersin. Hääl oli jällegikord ära karjutud, põsk hakkas ka nagu jälle rohkem valutama, pidin uuesti valuvaigistit võtma.

Natuke pärast viit tuli Sirka meie juurde ning Pätu ja Päpu läksid koju. MÕne aja pärast otsustasin ka, et ronin teki alt välja ja lähen koju, on aeg:)

Kõmpisin hommikupimeduse ajal oma Mustamäel. Majade vahel kus kõik on nii oma, aga samas praeguseks juba üsna hirmuäratav. Kunagi ei tea, millise nurga tagant sulle mõni taskuvaras, pätt või narkomaan selga hüppab. Kõndisin, laulsin omaette.. ning tuju oli nii hea.

Kui koju jõudsin, avastasin et pean emmega voodit jagama, sest Marken oli meil. Ronisin talle kõrvale ning ta küisis, et kuidas mul läks.. ma ütlesin et maailma kõige paremini. Et oli nii tore, et ma ei oska seda sõnadessegi panna. Arutasime natuke puberteedieast ning viimane, mida enne uinumist kuulsin oli. "Jah Sälli, sinu puberteet oli ikka õudne. Või noh, mis õudne. Kõige õudsem oli see, missuguseid riideid sa kandsid, ma kohe ei julgenudki sinuga mitte kuskile minna...."

Aga minu P-Gäng julges. Armastan neid tüdrukuid nii palju, et lausa valus on:)

Tegelikult...

Tegelikult on asi nii, et kirjutasin eile öösel siia ühe sissekande, mille kustutasin nüüd ära. Selles suhtes, et kõik oli tõsi, mis ma kirjutasin ja isegi hommikuse peaga tundus asjal mõte sees olevat. Lihtsalt ma ei tea, Nele võib solvuda selle asemel, et sellest olukorrast midagi õppida ja seda pole vaja. Selles suhtes et eile tundus siin loos olevat väike kasvatuslik point (hingelt pedagoog, näete:D), aga täna ma leian, et ma ju ei tunne teda nagu tema ei tunne mindki ja tont seda teab, äkki solvub hoopis.
Ja solvamine ei olnud minu eesmärk.

Lihtsalt ma loodan, et ta saab aru, kuidas mina neid asju näen.

Kolmeteistkümnes haiguspäev

Üleelmisel neljapäeval jäin haigeks. Või noh, siis saabus minu manu väike nohupoiss. See ei olnud selline nohu, millele peaks väga reageerima. Selline tavaline, nuuskad ja on nagu jälle parem. Teisipäevaks(eelmiseks siis) oli nohu läinud juba selliseks, et pärast nuuskamist oli küll parem, aga kohe läks jälle halvemaks. Kui jõudis kätte minu esimene vaba nädalavahetus üle pika aja, siis olin juba märksa tõbisem. Kurk valutas ja nohu oli juba selline massive:D Kõige hullem oli vist pühapäeval ja esmaspäeval kui nina oli kogu aeg nii kinni, nii kinni, nii kinni. Siis tulin mõttele, et ehk peaks end ravima hakkama. Võtsin nohutablette ja Coldrex Bronchot. Eilseks oli nohu nii mõnusasti lahti, et sain kohe neli pakki taskurätikuid täis nuusata. (Jah, pühapäeva õhtul oli mul veel 16 pakki pabertaskurätikuid, praeguseks on alles 2 pakki:D) õhtul panin endale veel küüslauku kaela, et meie korter lõhnaks ikka rohkem pensionäri-kodu moodi. Siis tegi Pätu mulle kuulsat Sirka ravimeetodit, mis seisnes selles, et pidin ära jooma pitsi viina, kuhu sisse oli pandud pool teelusikatäit jahvatatud musta pipart. Võib oletada, et mu söögitoru kipitas täitsa tükk aega veel pärast selle ravimi manustamist. Lisaks sellele sõin eile ära 6 küünt küüslauku, loodan, et piprast, viinast ja küüslaugust mulle maohaavandid ei tule:D

Täna hommikul avastasin, et nohu peaaegu polegi, küll aga on saabunud minu manu köha.

Hästi elame, hästi elame.

Tuleb taas meie aeg, kurbusest silmades saab naer...

Ma ei ole sellest siin rääkinud.. tegelikult ei ole sellest üldse eriti kellelegi rääkinud.. ootasin, et aeg läheks paremaks. Meil vahepeal oli Mupsuga väike paus.. või noh, mis väike, me ei kohtunud natuke üle kahe nädala. Mõtlesime, et oleks aeg, et midagi muutuks. Me oleme koos olnud meie jaoks pikka aega, aga maailma mastaabis on see aeg justkui murdosa sekundist. Selle aja jooksul oleme end näidanud üksteisele nii heast kui ka halvemast ja väga halvast küljest.

Niisiis.. võtsime veidi mõtlemisaega. Idee oli iseenesest üllas, aga mina ei julgenud üldse mõelda. Kardan iseenda mõtteid. Ma ei taha Temast ilma jääda, aga ma kuidagi ei oska temaga olla koos ka nii nagu varem, hästi. Viimasel ajal on olnud kuidagi nii, et kipume tihti vaidlema ja kuidagi nii imelikuks on kõik läinud.

Täna me saime kokku. Ta tuli mulle külla. Alguses istusime eraldi ja kuidagi ei võtnud meie jutt vedama. Selles suhtes, et Tema rääkis küll.. aga mina ei osanud kuidagi sõna võtta. Vaatasin Teda, Ta on mul ilus ja tore poiss. Heasüdamlik, viisakas. Mind ei ole keegi nii hoidnud nagu Tema... aga ometi, ometi on okas hinges.

Ma ei kujuta praegu eriti ette oma elu Temata.. aga samas tunnen, et samamoodi ei kujuta ma ka seda suhet enam eriti ette.

Vaatasin täna vanu pilte. Meie jõulud, rootsi reis, aastavahetuse saunaskäik, igasugused sünnipäevad. Pea alati on meil mingisugune füüsiline kontakt pildil, et kas Tema käed on ümber minu, minu käsi on Tema põlvel, Tema pea minu rinnal, või istume kuidagi ristirästipidi üksteisel süles. Eriti huvitav oli vaadata just neid pilte, mil me ei teadnud, et pildistatakse. Just pildid, kui me oleme kuskil nurgas või tagataustal.

Koos aga üksteisest nii kaugel?
Viimasel ajal on just nii, et ma olen oma Tartu ellu elanud nii sisse, et kogu aeg on üks suur pidu ja trall. Mupsule ei meeldi kui ma joon ja kui mul on pidu. Talle ei meeldi, et ma hakkan siis igasuguseid nõmedaid nalju tegema ja tola mängima. Mulle jällegi meeldib see. Mulle meeldib kui saan teistele nalja teha.. nagu ma alati olen öelnud, et kui nalja ei tee, siis nalja ei saa. Ta ise on korralik (kui muidugi välja arvata suitsetamine- see on Tema jaoks väga oluline), mõnikord harva joob midagi, aga üldiselt on ta seltskonnas vaikne ning enamasti ka kaine. Ma ei tea, ma olen ise endale sellise "nalja ja napsumehe" imago loonud ning siiamaani on sellega kõik väga hästi olnud. Ma tean, mulle endale ka ei meeldi kui mu kaaslane joob, aga mulle kuidagi tundub, et mulle tehakse liiga. Miks mul ei või olla lõbus? Koit ütleks selle peale, et lõbus võib olla ka joomata, aga kuidagi on nii, et seltskonnas on ikka väike jook ja siis mul oleks nagu imelik olla, et ma lihtsalt tühja koha pealt otsustan, et ma ei võta mitte ühtegi lonksu, kuigi tegelikult mulle meeldiks see. See tunne, et ma ei taha, peab ju tulema mu seest. Mul on varem olnud nii, et ma pole tahtnud suu sissegi alkoholi võtta (täitsa kaks suve järjest ja üldse ei joonud- rõve tundus see suur trall).. aga praegu on kuidagi nii, et see ei häiri mind.

Minule jällegi ei meeldi, et Mupsu on nii kritiseeriv. Üsna tihti leiab Ta midagi, mille kohta on Tal negatiivne arvamus.. On muidugi teatud asju, millest satub ta vaimustusse, lausa eufooriasse, aga on mõningaid teemasid, mille suhtes on Ta eriti kritiseeriv, aga mille kohta on mul märksa teistsugune arvamus. Ei, Ta ei suru mulle oma mõtteid peale, aga mulle ei meeldi, kui Ta peab asju, mis mulle on olulised- vähetähtsaks. Nüüd tuli mulle meelde tarkusetera "Teise silmis pindu näed, oma silmas palki mitte" meelde. Ma ju ise teen samamoodi, et ei hinda Tema mõtteid nii nagu peaks.

Hiljuti ütles Ta mulle nii, et me pole kunagi varem olnud koos nii vähe, kui nüüd, mil ma elan Tartus, Temast viie minuti tee kaugusel.

Tegelikult on neid okkaid siin loos veel. Ma näen neid, me mõlemad näeme. Kõik teavad ju, et suhtes peab olema kompromisse ning et täisväärtuslik suhe võib olla vaid teineteist austades. Vajalik on hoolimine ja andestamine, nagu Mupsu ütles mulle täna. Ma andestan ja hoolin ja armastan, aga kuidagi nii sasipundar on kõik. Tahaks, et kõik oleks jälle hea.

Kes teab, võib-olla ongi homme kõik jälle maailma parim. Lihtsalt, täna on selline kurbus peal ja kuidagi nii abitu tunne. Mupsu kirjutas mulle mõni aeg tagasi nii.. või noh, see oli selle kirja lõpp: "me peame lihtsalt iseenda arendamise ja muutmisega tegelema, et me üksteisele huvi pakuksime. ellu on liikumist ja arengut vaja. jah, kõlas küll maru ümmarguselt aga nii see on. ma tean kuhu mina olen kinni jäänud ja kuhu sina oled kinni jäänud. vähemalt minu arust. "

Ja ma usun ja tean, et Tal on täiesti õigus, nagu ikka. Muuda end ja muutub maailm.

Muuda ennast, muutub maailm mitte palju küll,

Kuid siiski sinu enda jagu.

Kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat,

Näiteks nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu.

Jää iseendaks, jälle muutub miski,

Muutub maailm, paigale jääb sinu jagu.

Tekib hõredus, käib pauk ja jälle miski,

Kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu.

Jäääär- Muuda ennast

Päeva parim kommentaar

Epl Online's olevale uudisele, kus räägitakse rekkade sõidu keelustamisest reedeti, on tulnud üks väga hea kommentaar.

"Lisaks raskeveokitele tuleks reedel keelata ka autobusside liiklemine maanteedel. Ning tööpäevadel ajavahemikul 09:00-17:00 tuleks keelata eraautode sõidud. Paariskuupäevadel võiks keelata kaubikud ja maasturid; paaritutel mootorrattad ja rollerid. Peale nende meetmete rakendamist oleks liiklusega seis super."

Tegelikult pole mul midagi selle vastu, et keelustatakse reedeti rekkade sõit, Euroopas toimib, küll meie omad ka ära harjuvad. Ära on harjutud öise alkoholimüügikeeluga, toitlustuskohtades suitsetamiskeeluga jne. Sest tegelikult on see Tallinn-Tartu mnt ikka üks õudne koht. Siis kui uus maantee valmis saab, siis on hea. Seda ma muidugi ei tea, kas minu silmad seda siis veel näevad, äkki juhtub see saja aasta pärast, aga tahaks loota, et valmis see saab.

Seitse viisi, kuidas jõuda minu blogini:D

Vaatasin siin üle pika aja sitemeter'it ja mida ma nägin:D viimase ööpäeva jooksul on minu blogini jõutud selliste huvitavate google'i otsingutega
"kolme tunni dieet", "kultuuridevaheline kommunikatsioon" "daki pulmakleidi" "daki ha ha ha", "illustreeriv materjal", "reval hotelli juhtumisi", "iam a lucky bastard blogspot", "marta ja potsataja", "kuidas eemaldada turvaelementi", "jõulud", "palju õnne", "kummitustest", "kaalude iseloomustus veenusega", "puhumisvildikad"..

Mõtlesin alguses, et ei hakka sellest sissekannet tegema, et lihtsalt vaatan. Siis aga mõtlesin, et miks mitte, siin blogimaailmas on viimasel ajal veidraid sündmusi hakanud juhtuma. Ma ei tea, et varem oleks minu blogini jõutud Daki või Marta ja Potsataja nime kaudu. Üsna lihtsa matemaatikaga võib sellest teha järeldused et I + I blogi ( ma ei viitsi üles otsida nende aadressi, tegelikult heameelega ei tahakski seda vaatama minna, et neid hüperlinkida) on oma eesmärgi saavutanud. Inimesed on põnevust täis, kõik võtavad sõna, reaalsed inimesed on haiget saanud ning intrigantidel tuju laes.

Eile ja üleeile hoidsin lihtsalt pead kinni kui lugesin vastavat blogi. Kuidas keegi suudab üldse sellist juttu toota? Ma mõtlen just, et kui sa oled kellegiga aastaid koos olnud ja inimest armastanud, siis kuidas saab kirjutada sellist jampsi suust välja, mida kirjutas selle blogi "meeskangelane". See on väga inetu, lapsik ja mul ei olnud lihtsalt sõnu. Sõnad tekkisid nüüd, kahe päeva möödudes.

Kuidas võid kirjutada inimese kohta, kellega sul võib-olla ei ole isiklikul tasandil suurt kokkupuudet, laimu? Okei, ma saan aru, kui kirjutatud oleks kaudselt või midagi. Aga selline otsekohene solvang?

Kuidas saavad täiskasvanud inimesed olla nii õelad? Millest see tekib?

Mõtlesin.. ja ei mõelnud välja. Vastavalt erinevatele aegadele on levinud erinevad käsitlused inimloomuse kohta. Selles suhtes, et on arvatud et laps on vanemate pattu täis ja kõik on juba tema sees olemas, siis arvati, et laps on nagu valge leht, mis "kirjutatakse täis" elu jooksul. Et kas siis meis kõigis on olemas see, et me lihtsalt üks hetk keerame õelaks, või on see kogu aeg olemas? Miskipärast tuli mulle meelde Kiviräha (jaa, olen kuulnud, et talle meeldib kui ta nime just nii käänatakse) artikkel eelmise nädala Päevalehest ja sealt siis üks tsitaat: "Paraku pole mitte mingit loogilist põhjendust, miks mõni inimene järsku lolliks läheb. Nagu pole ka võimalik ennustada, kuidas tema totrus avaldub. Kas temast saab ohutu või ohtlik hull, kas ta hakkab kirvega mööda tänavaid jooksma või lebab suud matsutades voodis ja peab end vesiroosiks."

Ravile. Ravile tuleb saata sellised inimesed.

Ja mul on häbi. Mul on häbi, et olen inimene, ideekohaselt peaksin olema ju samasugune nagu need, kes teevad selliseid haigeid asju.

Ma saan aru sõnavabadusest ja kõigest.. aga kas tahtlik solvamine on ilus? Tähendab, enam ei puutu asi ilusse, vaid pigem moraali.

Ma ei tunne inimesi, keda kaitsen praegu, isiklikult, aga need inimesed on mulle saanud viimase aasta, pooleteist jooksul tähtsaks. Ja mulle ei meeldi, kui solvatakse neid, kes mulle loevad. Daki ja Epp ja Marta ja Potsataja, toredad olete ning ärge laske end haigetest inimestest häirida.


_________________________
Ja tegelikult. Mind ei ole olemas.

Tsirkust ja leiba vol 2.

Ütleme nii, et mõnikord on selline tunne, et sööks oma sõnu:D Selles suhtes, et kas mäletate, kuidas mõni postitus tagasi kiitsin kui hea mu töökoht ikka on ja kuidas mulle see meeldib. Meeldibki. Mõnikord.

Reede hommikul läksin tööle nagu ikka- teadsin, et mul peaks olema mingi kell grupp, 30 inimest, lounge's. Selles suhtes, et lounge's on nõme üritusi teha, sest ta on keldrikorrusel, köök on esimesel korrusel ning kõige pealt tuleb söögitarvikud kõik alla vedada(see ei ole eriti raske, sest meil on köögilift) ja hiljem toidud (nendega on pisu keerulisem, kihutad keerdtrepist alla, endal käes 4 tulikuuma praetaldrikut).. aga noh, ütleme, et seal ei ole midagi ületamatut. Praeguseks juba täitsa harjunud. Igatahes, tegemist oli sportlaste õhtusöögiga, kes olid tulnud nädalavahetuseks Tallinnasse võistlema. Eks igaüks tea, mis võistlused meil siin olid. Antud sporti harrastavad inimesed on tundunud mulle alati pisut juhmid (sest ma olen üsna veendunud, et muskel kasvab aju arvelt), mõningate eranditega loomulikult. Tähendab, tegelikult oleks kõik olnud väga hästi, kui üritus oleks olnud korraldatud normaalselt. Meil oli kirjas, et õhtusöök hakkab kell 21.00, laudade paigutus: eraldi väikesed lauakesed, menüü: caesari salat krevettidega, veisefilee ahjukartulite ja ratatouille'ga, pannkoogid jäätisega. Lauakattesse läksid vee- ja mahlaklaas, kuna magustoiduks olid pannkoogid, siis läksid eelkattesse kolmed noad ja kahvlid. Mõni aeg enne kella 9-t saabus mingi mees, kes ütles, et kui oleks võimalik, siis ta sooviks süüa kana. Mina, et ikka on võimalik, siit nüüd meie dialoog, lisasin veel, et neil on 20 minuti pärast koos söömine, et kas talle sobib kui serveerime talle selle samal ajal, ta oli ilmselt nõus:
mina: "Would you like to eat boiled or oven-baked chicken?"
tema :"Money doesn't matter, sexhuntred gramma"
mina:" Oh, yes I know, but I would like to know how would you like your chicken to be prepared"
tema: "sexhuntred gramma, maybe, fivehundtred, me dinner time, need food, chicken, no salt"
mina:" Okay, would you like chicken made in water, or not?"
tema:" no water, just chicken, money is not a problem"

Lõpetasin selle vestluse, tellisin kana. Kokad küsisid, et kuidas nad teevad, ma ütlesin et vahet pole, peaasi, et oleks lihtsalt üks kana veise asemel. Kuussada grammi. Siis kuulsin, et restoranis heliseb telefon, jooksin ja ütlesin, nagu ikka " reval paaark hõutel änd käsiino, restoran paark avenjüü, sälli kuuleb, tere" ning kuulen, et õhtusöök on tunni võrra edasi lükatud. Läksin kööki, teatasin kokkadele seda "rõõmusõnumit"- neil olid ju kõik asjad ahjus ja meil olid salatid ka juba
laudades.

Ootasime siis oma sportlasi ning järsku ilmub restorani üks härra, et mis teil seal all toimub. Üritan seletada, et meil on seal väike õhtusöök ja broneeritud, tema selle peale, et ta teab väga hästi, et on broneeritud ja et tema broneeriski ja mis seal all toimub, et nad pidid sööma ühes pikas lauas, aga meil on 5 lauda ühes ruumis ja 2 lauda teises. Näitan talle tellmuskirjeldust ja tema ütleb, et teda ei huvita. Nemad on üks pere ja tahavad kolmekümnekesi istuda ühes lauas.

Muidugi, ma saan aru, et kliendi soov on kõige tähtsam, aga palju lihtsam oleks olnud ju kui ta oleks meile seda ette teatanud. Selles suhtes,et lauas olid eelkate + salatid juba olemas.. ning selleks et teha pikka lauda, oleks me pidanud igast lauast võtma ära kaks kohta ja iga kahe koha kohta tooma tagant laua, muretsema laudlinad ning katma lauad uuesti üles, aga aega oli vaid loetud minutid. Küsisin, et kas talle sobib kui me nihutame lauad lähemale ja toome teisest saalist need kaks lauda ka ära (oh oleks need olnud vaid kaks lauda, kokku oli neid neli, sest olime teinud kahest lauast ühe viie-inimese laua. Mis tähendas seda, et pidime liigutama/sikutama neid laudu nii, et lauakate laual ei liiguks, aga seda on üsna raske teha ühe lauagagi, rääkimata kahest)

Kuidagi saime hakkama ning pidu võis alata. Kohe ilmnesid probleemid. Ahjaa, vahepeal oli see kanavend käinud ja siis ma ütlesin talle, et kas talle sobib kui ta sööb kell 22.00, koos teiste sportlastega. Ta oli nõus.

Probleemid. Kõigepealt, kõik inimesed ei olnud kohalgi veel, osad sõid salatit, osad ajasid niisama juttu, tuli minu juurde kanavend, kes teatas, et tal on viimane kellaaeg süüa ja tema ja tema sõber soovivad otsekohe oma sööki kätte saada. Mõtlesin, et nii küll ei tehta tavaliselt, aga eks klient ole kuningas. Tõin siis kana ja tõin veise, samal ajal kui ülejäänud inimesed sõid juba salatit ja mõni laudkond ootas kedagi või midagi. Siis selgus, et kana oli vale. Vend kutsub mind enda juurde, lööb lahti mingi Tupperware karbi, kõigepealt lendab mulle ninna mingi rõve hais ja siis näen, et seal karbis on hunnik keedetud kanafileed. Mõtlesin, et küllap talle ei sobinud see ja siis tõi toast oma kana ära. Pole hullu ( selles suhtes, et ta sõber sõi ära nii veise kui selle kana, mis me talle toonud olime) Läheb mööda mõni minut, kanavend küsib mu käest, et kus ta kana on.. siis sain alles aru, et ma oleks pidanud kokkadele ütlema, et nad teeksid ühe keedetud kanafilee ka. Ütlesin, et umbes 15 minutit läheb aega ja jooksin kööki, et teatada neile jälle ühte "rõõmusõnumit".

Köögist kuulen, et Ljuda teeb kisa, et miks me Stellaga pole läinud veini pakkuma, et alt helistatakse, et neid keegi ei teeninda ja veini ei pakuta. Läheme siis Stellaga veini pakkuma, otsustasime, et tema käes on kandik ja mina pakun lauas, et kas soovitakse punast või valget. Otseloomulikult ei soovinud peaaegu mitte keegi veini, aga noh, las ta olla.

Tundsin, et olukord läheb omadega jumala käest ära. Pooli inimesi polnud kohal, mõned sõid salatid ära ja läksid minema, ürituse korraldaja muudkui helistas ja oli omadega jumala närvis.

Siis jookseb minu juurde Stella, ise näost punane ja peaaegu vihapisarais "Tead, mis, ma lähen nüüd vett keetma, sest jäävesi on kraanivesi ja seal sees on sool ja soola nad ei tohi tarbida" Selles suhtes, et meil ei oleks olnud raske ette valmistada seda kõike, kui me oleksime teadnud, kuidas kõik peab olema.

Edasi läks asi juba päris naljakalt. Mõni sõi magustoitu, mõni praadi ja mõni salatit. Inimesed tulid nii erinevatel kellaaegadel ja lõpuks oli meil juba täitsa ükskõik. Või noh, mitte ükskõik klientidest, aga ükskõik sellest, kuidas see asi välja kukub. Kell oli 23.30 kui mõni alles alustas praega. Käisime aga koristasime ja tegime head nägu selle "vabas vormis katastroofi" juurde. Osad istusid juba "ära istutud" laudadesse ning tellisid salatit.. ning siis kurjustasid, et miks neil pole kahvleid ega nuge lauas.. üritasime neile selgeks teha, et me ei ole veel jõudnud seda lauda uuesti üles katma (ei hakka ütlema ka ju, et kuule, kuule, kõrvallauas on olemas kasutamata koht, kus on isegi salat laua peal)

Kell pool kaks sai see nali läbi. Läksin vaatama, kuidas Ljubal edeneb, ta ütles, et ta tahaks käia korra veel suitsul. Ma lubasin, sest enam ei olnud vahet, et kas ma saan 5 minutit varem või hiljem lahti. Koristasin laudadelt mõne klaasi ning siis kuulen:
klient: "OPAAAA!"
mina: "kas võin teile midagi pakkuda?"
klient:" tule mulle lähemale, las ma vaatan sind, tibuke, siis ütlen"
mina:" jah, palun"
klient:" ma sooviksin täidetud mune ja kotte. hahahaaa" sõbrad ka kõik lauas naeravad
mina:"kahjuks on meil köök juba suletud, aga ma võin teile soovitada imemaitsvat ööbuffet'd"
lauas järsku vaikus, klient:" ee.. ää.. me mõtleme teie pakkumise, jah, hetkel ei soovi midagi"

jah,.. purjus kliendid ei ole väga toredad ning mõnikord on üsna raske jääda lõpuni viisakaks. Eriti kui oled tööl olnud selleks hetkeks 14.5 tundi juba. Aga ma arvan, et lahendasin selle olukorra üsna hästi, vähemalt ei jäänud seal punastama või midagi.

Nagu lubatud, läksin Pille ja Andreani juurde. Tegime seal nalja ja üritasime mu rastapatsi lahti kammida. Lootusetult muidugi. Andrean läks üsna vara magama, aga meie Pillega saime veel naistejuttu mõni aeg rääkida.

Hommikul seadsin sammud jälle sinna armsaks saanud Kreutzwaldi tänava maja poole, kus on alati suur rõõm tööd teha. Veetsin seal imetoredad 12 tundi. Vahepeal muidugi käisin apteegis, et osta valuvaigisteid. Igatahes, seal sain hakkama nädala tsirkusekavaga.

Mõtlesin, et ei viitsi papusi jalga panna, lähen töökingadega. Sel päeval olid mul jalas tikk-kontsaga kingad. Kõndisin siis Tartu mnt-l asuvasse Eha kaubanduskeskusesse ja järsku- just like that- olen paljajalu külma maa peal. Ei saanud aru, mis toimus, vaatasin maha ning märkasin, et mu kingad on jäänud kinni raudresti vahele. Pensionärid olid mul juba suures ringis ümber, mina nagu totakas, üritan sikutada kingi, aga tulutult. Jalgadel on jumala külm. Olin poeukse ees, uksed käivad kinni-lahti, inimesed pensionärid kõrval kihistavad, mõni naerab, mõni teeb boooshe moi'd. Sain ühe kinga kätte- torkasin jalga- ja mis siis juhtus? Haaa- otseloomulikult astusin selle kingaga uuesti sinna auku.. jälle olin paljajalu ja siis oli inimestel juba naljakas. Lõpuks, peale pikka sikutamist ja umbes kaks sekundit pärast seda, kui olin otsustanud, et kui ma kohe oma kingi kätte ei saa, siis lähen paljajalu edasi- sain kingad kätte. Lehvitasin publikumile nagu üks õige teatristaar kunagi ning läksin oma rastapatsi lehvides apteeki. Väga fain.

Pärast tööpäeva käisin Cucarachas oma sõpru vaatamas ning millalgi öösel kebisin koju magama, et jõuaksin veeta veel ühe fantastilise tööpäeva.

Pühapäeviti meil ei ole eriti tööd, siis otsustasime, et teeme väikse gurmaani-päeva( te juba mõtlesite, et see tsirkus jääb seekord leivata, oh ei:D) . Mõeldud-tehtud, hea oli:D

Esmaspäeva hommikul vara vara seadsin sammud jälle siia Tartu poole. Tulin koos Pätuga, natuke aega muljetasime ja siis tegime väikse tukastuse. Õhtul lugesin Mikumärdi ja Vedelvorsti näidendeid, reedeks vaja väike töö ära teha.

Täna oli meil korteris üleüldine hommikune puhkamine (st et kõik magasid mingis mõttes kuhugi sisse) ja muidu on kõik superhästi.

Praegu võtan Juuditi pihku ja teen sellele üks null:)

Head ööd, kõik on hästi, nalja ja leiba need "kurmaaaanid" saavad.

Tsirkust ja leiba

Seda te ju teate, et nalja saab minuga ikka. Nii ka täna. Ja eile ka:) Minu kõige lähedasemad peaksid teadma, et eriti saab minuga nalja hommikuti, kui ma ei jaga veel maad ega ilma.



Alustame siis eilsest hommikust. Äratuskell oli pandud mul helisema kell 7.02 (vihkan täpseid äratus-kellaaegu, kui peaksin ärkama mingi seitsme paiku, siis olenevalt sellest kas ma tahan magada vähem või kauem, panen endal äratuskella kas 6.59-ks või 7.01-ks. Eile hommikul tahtsin veel kauem magada natuke ja niisiis paningi 7.02-ks). Äratuskell helises ja nagu mul viimasel ajal kombeks on, siis lükkan seda edasi (noh, ausalt öeldes olen ma selle juba ärkamisaja panekul sisse arvestanud, sest mingis mõttes ma juba tunnen end veits). Mõnikord lükkan korra, mõnikord kaks, kusjuures ajataju jääb enamasti alles, selles suhtes, et ma lõpmatuseni seda edasi ei lükka, kui ma just kogemata seda täitsa kinni ei pane ja siis ärkan ise üles kas viimasel minutil või mõni aeg hiljem:D



Igatahes. Äratuskell helises ja lükkasin seda edasi ning siis tundsin, et ma lihtsalt ei suuda minna kella kaheksaks lastekirjanduse loengusse. Ei ole ju mõtet minna, kui ma niikuinii jään seal tukkuma või ei suuda keskenduda. Mõtlesin, et küsin Kairi või Nele käest konspekti ja küll ma hakkama saan. Otsustasin, et panen äratuskella kella üheksaks, et jõuaksin kella kümnesesse loengusse (kusjuures tegelikult mul ei olnud kella kümnest loengut, vaid oli hoopis kell kaksteist ja kell kaks. Aga mina arvasin et mul on kell kümme ja kell kaks.) Panin siis endameelest äratust muuks ajaks, aga juhtus hoopis nii, et mitu korda hakkas telefon pildistama ja sisenes meediumpleierisse jne jne. Mingi hetk kui avastasin, et mul on vist äratus olemas, kuulen et teises toas heliseb Pätu telefon. Mõtlesin siis, et mis mõttes keegi helistab talle nii vara, kui tal on kolmapäev kaua magamise päev:D Ja siis sain aru, et see võin olla mina, kes talle juhtumisi helistab. Selle asemel, et toru ära panna või öelda telefoni, et sorri, hüüdsin ma kõva häälega läbi kinnise toaukse, et sorri, see olen mina- niiet ka Ingel ärkas üles:D Siis sain vist ikka päriselt oma äratuskella pandud. Kui kell oli 9 ja mu äratuskell helises, siis mõtlesin, et ma suuda ikka veel minna, tegelt ka, ma olen vist viimase kuu aja jooksul iga öö maganud vähem kui 6 tundi ja see päev polnud ka erand, mõtlesin, et lasen ka teise loengu üle (kusjuures tuletan veel meelde, et tegelikult mul ei olnudki see kell üldse mingit loengut). Mingi hetk . (ilmsel mingi kümne paiku) helistas Kairi ja küsis, et kas ma ei tule, ma ütlesin et ei, ma tulen alles kella kahesesse loengusse ning panin äratuskella helisema kella 13.01-ks.

Ärkasin siis vabatahtlikult üles kell 11.16 ja mõtlesin, et mis nali see nüüd siis oli. Arvutasin natuke ja sain aru, et ma olin oma loenguid ikka täiesti tühja koha pealt arvutanud ja jõuaksin ju ideaalselt kella kaheteistkümneks kooli. Pesin, sõin ja läksin tipa und tapa kooli poole.

Pärast kooli tulin koju, et natuke lugeda ja õppida, aga ei suutnud, sest kerge masendusepoiss oli peal. Istusin MSN-is ja passisin niisama. Natuke lugesin vahepeal, aga tähelepanu oli täitsa hajunud.

Õhtul tuli Ingel koos oma kursavennaga siia ja nad olid otsustanud minna Illukasse, aga enne seda teha siin väiksed pokaalid vahuveini. Olin ka koos nendega ja mõtlesin, et võiks siis ka minna, et äkki läheb tuju paremaks. Väike meik, väike vahuvein, väike vesipiip ja siis oligi minek.

Illukas ei olnud mul väga huvitav. Või noh, oli, aga mul ei olnud erilist tantsutuju ja siis tulin sealt mingi kella kahe paiku tulema. Kõndisin oma uues kodulinnas ja mõtlesin, et võib-olla mulle ikkagi meeldib siin. Kuigi ma ei tea, ikka üsna masendav on vahepeal küll. Jõudsin koju, sahmerdasin siin natuke, istusin MSN-is, käisin dushi all- noh, nii nagu ikka.

Ja siis saabus jälle hommik:D
Äratuskella panin helisema kella 7.12-ks, et ikka piisavalt kaua magada saaks. Ma ei tea, kas panin selle kinni või mis, aga silmad tegin lahti kell 8.13 (loeng hakkas 8.30 ning selleks et ma jõuaks õigeks ajaks, pean kodust ära minema 8.15). Jooksin vannituppa, samal ajal kui istusin potil ja lasin hommikust vett välja, pesin hambaid ja vetsupaberit üritasin varvastega kätte saada. Tulin vannitoast välja, et panna riided selga- ja mida ei ole on rinnahoidjad. No ei ole. Kusjuures esmaspäeval võtsingi Tallinnast ainult ühed kaasa, et niikuinii lähen neljapäeval koju ja siis ei pea tassima. Meil siin segadus ka, sest eile oli tüdrukutel riietedraama ja rinnahoidjaid lihtsalt ei ole. Pluus, teksatagi, püksid sokid, kõik olid olemas- rinnahoidjat mitte.
Mul nii hirmus kiire, mõtlesin, et mida ma nüüd teen, tavalist pluusi ei saa panna, sest muidu rinnad ripuvad ja ei ole ilus:D Võtsin siis oma "kapist" välja oma Arne Niidu kleidi (mis on selline naljakleit, millega kunagi lubasin minna diskole nalja tegema), mis on valget värvi ning paistab üsna hästi läbi, aga mis on ümber keha, niiet rinnad saavad tuge:D Kleidi alumise osa toppisin kõigepealt stringide sisse ja siis tõmbasin teksapüksid peale- päris naljakas oli tegelikult see vaatepilt:D Lükkasin tagi peale ja mõtlesin, et las ta olla, eks ma õhtuks ikka leian üles kõik mis vaja.

Jooksin trepist alla nagu tuul, riiamäest nagu ujumisrõngaga reaktiivlennuk ning kohtasin Kairit täpselt seal samas kohas, kus me kohtume juhuslikult kolmapäeva ja neljapäeva hommikuti (ta tuleb bussiga, mis tähendab, et ilmselt oli ta seal samal ajal nagu ikka). Rääkisin talle oma naljalugusi ja hea oli olla.

Loengud olid mõnusad ja nüüd ma mõtlesin, et võiks hakata hommikust sööma, sest täna hommikul tsirkust sai, aga leiba mitte:)

Paanikahood

Pätu kirjutas oma viimases sissekandes paanikahäiretest ja -hoogudest. Minul on oma elus olnud siiani kolm paanikahoogi. Esimene neist oli mingi poolteist aastat tagasi, kus süda kloppis nii kiiresti, et arvasin, et ta kohe seiskub. Üritasin jalgadega sahmerdada, et ei paneks seda tähele ja rahustasin ennast maha ja lootsin, et ei sure.

Teine neist, mis oli mingi kolm nädalat tagasi oli kõige õudsem. Hakkasin õhtul magama jääma ning siis tundsin, kuidas süda hakkas puperdama, vererõhk tõusma.. hakkasin üle kogu keha värisema ja selline tunne oleks nagu aju tahaks lõhkeda. Arvasin et suren kohe ajuinsulti. Üritasin end maha rahustada stiilis "no ja mis siis kui suren, inimesed surevad iga päev, sälli, rahune nüüd maha, sa ei saa niikuinii mitte midagi teha kui vikatimees on sul voodi kõrval" suuremaid värinaid oli kokku kolm, nad ei kestnud ilmselt väga kaua, aga kui sa oled selles sees, siis tundub, et see kestab igavesti. Sellele järgnesid igasugused hääled mu peas, mis olid segunenud klaverimänguga ja suure müraga. Silmi sulgedes nägin koledaid nägusi irvitamas mu üle. Ma palvetasin. Palvetasin, et ma ei läheks hulluks. Pigem suren kui jään puhta lolliks ära... Istusin üleval poole neljani, kuigi voodisse läksin juba enne südaööd. Väristasin jalgu ja vahetasin pidevalt asendit, et ei peaks selle peale mõtlema. Õudne oli.

Viimane kord, pühapäeval oli samamoodi, hakkas sees värisema, aga ma üritasin olla oma hirmu alla suruda ja sisendasin endale, et paanikahoogudesse ei sure inimesed ja lootsin, et keegi ei märka, sest muidu kutsuvad veel kiirabi ja siis nad vaatavad, et puhta loll.

Nõustun Pätuga, et viimasel ajal on paanikahäired ja -hood saanud inimestel üsna tavaliseks. Olen kuulnud paljudelt lähituttavatelt, et nad peavad silmitsi seisma sellega igapäevaselt. Arutasime eile Pätuga, et kas see tuleb sellest, et elu on palju pingelisemaks läinud, sest mõned aastad tagasi kui mu vanem õde sattus haiglasse, sest ta arvas, et sureb kohe- oli arstide peale väga vihane, kui sai oma tõendi pealt lugeda, et diagnoos oli "ärevushäire". See tundus (5,6,7 aastat tagasi?) siis nii absurdne ja imelik.

Praegu olen keemiaringi auditooriumis ja kohe hakkab pihta kultuuridevaheline kommunikatsioon. Kasutasin ära vaba veerandtundi, et kirjutada, kuidas mul nende ärevus/paanikahoogudega on olnud.

Kahju, et inimestega nii juhtub ning loodan, et see enam hullemaks ei lähe. Sest. Mis siis kui varsti ongi kogu maailm üks suur "panic attack"? Mina seda ette ei kujuta ja loodan, et mu silmad seda nägema ei pea.

oh kooliaeg

alustasin augustist ja äkki kunagi, kunagi jõuan kaugemale. Sihiks võtsin normaalse sihi, kuigi tegelikult on see mu unistuste kaalust veel kaugel, kaugel.

Mõnel heal päeval sooviksin kirjutada viletsuse teemal. Mõtlesin täna kooliteel selle jutu välja ja tean, kuidas seda kirjutada, aga praegu peab lihtsalt natuke koolitööd tegema. Homme väike ettekanne, mida ma ei jaga veel eriti hästi. Või noh jagan, aga valisin liiga lihtsa teema, see omakorda teeb selle loo keeruliseks, sest ma kardan et hakkan enda kordama või jauran seal liiga vähe.

Ja üleüldse, pea on praegu nii segadust täis, et heategevusest sai "hea-abi ühistu", ma ikka leiutan neid uusi sõnu:D