Varahommikul surmast...

Esmaspäeval tuli mu ema koju kurva uudisega, et ta töökaaslane oli surnud. Lasteaiaõpetaja suri kopsutrombi hommikul, enne laste saabumist, ning laste saabudes üritas kiirabi elustada, aga edutult. Järgmiseks sõitis lasteaeda Pärnamäe laibaauto..ning lapsed ning õpetajad pidid päeva jätkama. Laupäeval on matused.

Eile õhtul, kui tööle läksin (ma tean, et ma pidin minema alles täna õhtul, aga ma olin vahetuse vanemast valesti aru saanud-ning õhtul kella 22 paiku võtsin takso ja kiirustasin tööle), sain teada, et meie vastuvõtu tüdruk Mariliis oli pühapäeva hommikul surnud. Miks ma sellest varem midagi ei teadnud, ei pane mind imestama, sest ma olin ju haiguslehel ja Mariliis ei olnud mulle sõbranna. Ta oli mu töökaaslane, kes aitas mind, kui ma läksin avaldust viima ning tema puhul oli mulle alati silma hakanud energia, naeratamine ja sisemine sära.

Oma elu jooksul olen käinud kahel matusel. Ühel, vanaema sõbrannal, ma olin mingi nelja-viie aastane ja ma palusin ja lunisin vanaema, et ma saaksin kaasa minna, sest ma polnud ühelgi käinud. Teised matuswd minu elus olid siis kui ma olin umbes kuuene- lasteekraani muusikastuudio koorijuhi ema matused. Pidime krematooriumis kooriga laulma. Kirstu ma peaaegu ei näinud, kõik käisid ja kallistasid koorijuhti ja pärast saime kõik tibudega shokolaadi ta käest. Karta on, et ma ei mäleta kummastki matusest eriti midagi.

Tavaliselt surevad need, keda me ei tunne. See juhtub võõraste inimestega või .. maeitea. Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem kaob inimesi elust.

Eelmisel mail minu kallis Soku, kellega ma veel tund aega enne ta maise elu lõppu naersin ja nutsin, raske oli mõista ning aru saada, et teda enam ei ole-siis kui teda enam ei olnud. Vähemalt aasta peale ta surma arvasin, et mina mõtlen ta peale kõige rohkem. Liiga palju tekkis "mis oleks kui"-sid. Mis oleks saanud, kui ma oleks ka auto peale läinud. Miks Soku läks, kui me ütlesime talle, et ta ei läheks. Miks Timmo otsustas jääda minuga ootama kui teised ära käivad. Miks ma ei olnud tookord tavaline mina, kes igale poole kaasa kipub? Järelikult ei olnud minu kord.

Aasta alguses suri mu isapoolne vanatädi, suve alguses isa üks parimaid sõpru. Ega rohkem ei olegi mu elus olnud palju surmasid. Võib-olla ehk need mõned rasked aastad mu ema jaoks, kui ta jäi vähem kui kahe aastaga ilma isast, õepojast ja kahest vennast. Mina olin siis väike ja minust läksid need mööda. Võib-olla kõige raskemini elasin üle tädipoja surma, sest ta kasuisa oli ta surnuks peksnud (sellest ma muidugi siis ei teadnud, lihtsalt imestasin, et miks Jimmy enam meie juures mängimas ei käi). Ja siis veel emapoolse vanatädi surm, mõned aastad tagasi. Ja vanavanaema ja vanavanaisa. Rohkem vist ei olegi.

_______________


Tegelikult olen ma väsinud. Eile hommikul ärkasin ehmatusega selle peale, et supervisor helistas ja päeval ma ei maganud, sest ma ei arvanud, et ma pean öösel tööl olema. Praegu katsun lõpuks magama jääda, sest mul on veel kaks ööd vaja järjest tööl olla. Jõudsin koju kakskümmend minutit tagasi, ostsin veel SL Õhtulehe, kus Mariliis oli esikaanel. Kas selleks, et selle lehe esikaanele saada, peab surema, või minema reality-showsse? Ei, see lause oli liiast. Selge tõendus selle kohta, et ma tõesti pean minema magama.

Teile toredat päeva ja mulle und.


*Meie seast lahkunutele.... rahus puhkamist.

Kas kõht kinni-lahti käib?

Isa rääkis just praegu, kuidas arst oli nii mu venna käest küsinud, kui too oli väike olnud.

Vaatan siin pilte... ja tunnen puudust. Ta on ära olnud umbes 32h ja ma ei tea, millal me jälle näeme.

Täna helistati mulle töö juurest ja öeldi, et selle asemel et ma pean olema homme päeval kella 15.00-23.00ni, pean ma olema 21.00-06.00ni!

See on tore, sest täna ma vaatasin oma töölepingust et "õhtustel ja öistel tundidel töötatud aja eest makstav lisatasu on võetud arvesse ametipalga või ajatöö tunnitasu määramisel", mis omakorda tähendab, et ma ei saa juurde tavapärast 20% tunnitasust, vaid käin ka öösiti pooltasuta kohal. Cool.


Tahaks, et järgmine nädalavahetus oleks vaba ja et me saaks minna koos Poku ja Kixa sünnipäevale. Ja tahaks, et ma saaksin homme öösel töö juures ilusasti hakkama.
Ja kiisupaid oma põsele tahaks ka....

Miow...

Ma pole vist väga ammu nutnud nii kui eile. Vaatasin filmi "Kaunis november" Juba alguses ma nutsin, lõpust ei taha rääkidagi. Siis ma ainult luksusin ja salvrätipakk mu ees oli tühjaks saanud ja silmad olid punased.. ja üldse.

Ilmselt saab see minu üheks lemmikfilmiks- või noh. Ma ei vaata eriti tihti filme.. aga selline, mis mõjub mulle niimoodi, peab ju olema tõesti hea.

Täna hommikul pidi kiisu tõusma kell 5.45, et minna Tartusse. President Põõsas on ju linnas ja kella seitsmest hommikul oli linnas liiklusepiirang ja mingi Maardu ringiga ei ole mõtet ka minna. Nõmekas. Tahtsin veel Tema kaisu sees olla. Aga kus sa sellega.

Nüd kohe lähen kooli... tee peal mõtlen oma imelike unenägude peale, koolis õpin hoolega, sest siis tulevad viied suuremad:D Ja peale kooli tulen koju magama, sest ma olen väsinud.

Homme on mul vaba päev ja neljapäeval tööle. Kõik on tegelikult hästi.

Veel allarinalja:D

Pitsu sõi mu stringid peaaegu ära:D Sattusin jaole siis, kui alles olid jäänud kolm peenikest riba:D

Ta vist tõesti armastab mind, suvel sõi mu plätud ära:D


Aga mikrouuni neid ei pannud... käisid külmalt kah:D

Ha-ha-haa.

Ma kuulsin just praegu lugu ühest tüdrukust, kes oli niisama oma lõbuks teistele käkki keeranud.

Ühel ilusal päeval, kui tema juures oli olnud pidu ja keegi oli lõhkunud ära ta korteriakna ja trepikoja aknad ka, siis oli ta oma emale öelnud, et aknad oli ära lõhkunund mingi tüüp. Missest, et teda ei olnud üldse sellel üritusel ja et ta selle tüdrukuga üldse ei suhelnud.

Veel väitis ta oma emale, et sama peo käigus oli sama noormees nuuskinud ta aluspükstes ja pannud need peale seda mikrolaineahju. Ketshupit oli ka peale pannud.

Nalja saab.
Inimeste fantaasia on ikka piiritu.

Lisaks sellele kuulsin ma ka igasuguseid muid naljaluugusid selle tüdruku kohta:D

Kummitustest...

Tükk aega olen mõelnud seda lugu siin kirjutada. Njah. Kummitused ja Sälli- see on üks paras naljanumber

(Ma tean, mida te: Kixa, Potsu, Poku, Pätu, Päpu praegu mõtlete:D)

Jah. Kord rääkisin teile kummituseloo, mis kulmineerus sellega, et ma suutsin kõige hirmsama koha teha selliseks naljaks, et kõik me naersime enam mitte voodi peal, vaid voodi all. Seetõttu olen ka praegu oma kumitustelooga venitanud. Mina oskan hästi rääkida teistsuguseid asju ning ma võin hirmuäratava loo esitada teile nii, et hirm ei tule kellegil peale. See on nagu minu moodi. Et seekord ma siis siin ei räägiks õudusjuttu Valgest Naisest Keila Joa läheduses. :D

Ma ei tea, kas ma tegelikult kardan kummitusi või mitte. Selles mõttes, et väiksena ei olnud mul eriti hirme, aga kuna ma vajasin tähelepanu, siis tahtsin, et keegi saadaks mind alati läbi pimeda nurga vannituppa. See võis tulla sellest ka, et kui ma väike olin, siis räägiti mulle tihti, et kuidas mu vanem vend oli kartnud seda samamoodi ja siis tal oli olnud julgestuskott kaasas. (Selline riidest, nagu vanasti oli jalatsikott) Mu vennal oli see alati käeotsas. See oli tühi, aga ta oli "julgust täis". Mina tahtsin, et minuga oleks lihtsalt keegi kaasas, aga mind kavaldati üle, anti mingi kaigas. Selle kaikaga ma kaua vetsus käia ei viitsinud ja nii see hirm kaduski.

Õudusfilme ei julge ma põhimõtteliselt vaadata. Ükskord käisin kinos kohtingul- õudusfilmi vaatamas. Noormees arvas, et ilmselt kui on õudukas, et siis ma kindlasti poen talle külje alla. Juhtus aga see, et ma hakkasin keset filmi hüsteeriliselt nutma ja tahtsin sealt minema. Noormees oli ehmunud.

Mu vanaema on mulle pärandanud oma korteri. Praegu ta elab veel. Õnneks. Ta ütles, et kui ta sureb ja ma selle korteri peaksin ära müüma, siis ta tuleb kummitama. Seda ma kardan küll.

Kui Potsu vanaema suri, siis seal ma kartsin küll olla. Võib-olla seetõttu, et toas oli kuulda ratastooli kriginat, juhtus igasuguseid seletamatuid asju ning läbi läksid sellised pirnid, mis olid juba läbi läinud, aga see ei ole minu rääkida. Õnneks ei olnud Potsu vanaema kummitus pahatahtlik, ega olnud vanaema isegi, lihtsalt käis oma kodu külastamas mõnda aega peale maise aja lõppu.

Kummitusest minu õe juures:
Õde kolis oma korterisse umbes kaks aastat tagasi. Ühetoaline korter. Neljandal korrusel.
Peale mõnda nädalat seal elamist juhtus nii, et õde oli sunnitud kodust nädalavahetuseks ära minema. Koos lastega. Reede lõunal läksid minema, jätsid kiisule ning meriseale söögi nädalavahetuseks ja kõik tundus olevat paralanksis. Pühapäeva hommikul koduust lahti tehes, pahvatas neile tuul vastu. Nad astusid uksest edasi ja nägid et elutoa aken (mis oli varem kinni kiilunud ja mida õde polnud korteris elatud aja jooksul mitte ühteainsamatki korda avanud) oli pärani lahti. Kardin liikus tuule käes ning laua pealt olid mõningad asjad maha kukkunud. Õde hakkas esimese asjana otsima kassi taga, sest see on neil selline, kes paneb igal esimesel võimalusel plagama. Kiisukese emme oli olnud metsik kass ja ilmselt see on geenides. Kassi polnud mitte kuskil. Mõne aja pärast leidis õde kassi voodi alt, kõige tagumisest nurgast..värisemas. Proovisid nii hea kui halvaga, aga kass ei tulnud mõnikümmend minutit sealt voodi alt välja. Õde pani see väga imestama, sest igal teisel juhul oleks kass plehku pistnud.

Seepeale helistas õde korteriomanikule ja ilma pikemalt seletamata soovis ta teada, et kas korteriomanik on põhjusega peast põrunud või lihtsalt naljamees. Korteriomanik ei saanud muidugi aru, millest jutt käib (nimelt arvas õde, et äkki käis korteriomanik korteris nädalavahetusel ja soovis õhutada tuba või misiganes) ja ütles, et ta on üldsegi endiselt veetmas oma nädalavahetust kuskil Tallinnast väljas ja et tema ei tea midagi. Õde vabandas ja mõtles, et küll sellel lool on mingi seletus.

Läks mööda paar päeva, aknaasi oli juba unustatud. Õde tuleb jälle kuskilt koju, näeb, et köögis töötab kraan. Vett pritsib täie vungiga. Õde keerab kraani kinni ning helistab lastele ja küsib, et mis nalja nad enda meelest teevad. Lapsed on endiselt koolis ja õde oli seekord viimane, kes kodust hommikul ära läks. Helistab siis uuesti korteriomanikule ja küsib, et kas too äkki seekord teab, milles probleem. Korteriomanik otseloomulikult ei tea midagi ning õde kahtleb jällegi oma terves mõistuses.

Läheb mööda jällegi mõni aeg, naabrid teevad juba uue korteriomanikuga tutvust ja värki ja.... ja ükskord üks uudishimulik mutike, teate küll, sellised, kes elavad tavaliselt kuskil kolmandal korrusel, piiluvad alati aknast välja ja peas on neil tavaliselt lokirullid ning hommikumantel ja teavad nad täpselt, mis auto mis tütarlapse mis õhtul ja kellaajal koju tõid. Otseloomulikult teavad nad täpselt, kes on süüdi maja ees toimuvas avariis ja alati räägivad nad kõikidega juttu. Vahel karjuvad lihtsalt akna peal iga ettejuhtuvaga ning heidavad neile ette halba käitumist. Mõni teine kord on nad aga sõbralikud ja küsivad iga kord, et kuidas läheb ning kurdavad oma kurba elu.
Just selline teine variant kolmanda korruse tädikesest sattuski trepikojas siis mu õe jutule ja hakkas pärima, et kuidas siis kah eluke seal seitsemekümnendakolmandas kulgeb. Õde vastab, et kenasti, tänan küsimast, ma nüüd liigun edasi. Vanamutike seepeale, et ja kuidas siis korteris ka ebatavaliste situatsioonidega on. Õde seepeale, et kõik on täitsa tavaline. Tädike kostab siis salakavala näoga, et eks näis, kunagi kaheksakümne-üheksakümne ennindal aastal oli keegi selle korteri vannitoas julmalt ära tapetud. Et tema veel mäletab seda päeva jne jnej.. .teate ju küll, kuidas nad räägivad. Ões äratas see uudishimu, ning tänas oma naabrimutikest ja läks tuppa. Too hetk ei tulnud talle veel meelde ta esimesed imelikud vahejuhtumid uues korteris. Helistas siis jällegi korteriomanikule ja tahtis teada, et miks too talle sellest polnud rääkinud ja et ta peab selliseid asju kuulma naabrite käest ja korteriomanik vabandas ja arvas, et üürijale ei ole vaja sellistest asjadest rääkida, pealegi see kõik oli nii ammu juhtunud ja tal on valus sellest rääkida.

Jällegi läheb mõni aeg mööda, õde lülitab sisse teleka, jõuab seda vaadata mõni aeg, ning telekas läheb põlema. Okei, ikka juhtub, telekad saavad vahel läbi (kuigi tavaliselt mitte eriti uued). Õde võtab juhtme välja ning kustutab süsteemi ära. Paneb teleka peale sildi. "Lapsed, ärge sisse lülitage, telekas on katki" ning läheb uut muretsema.
Uus telekas pole põlema läinud. Küll aga kui näiteks õde vaatab TV 3-st, Kanal 2-st või kuskilt soome pealt kõige huvitavamat kohta, siis vahetab keegi kanalit. Missest et pult on õe käes. Õde vajutab tagasi nr 3 peale, kuid keegi kiuslik vajutab uuesti seitsme peale. Ja nii kuni õde annab alla ja on sunnitud ka näiteks vaatama National Geographicust kaelkirjakute seltsielu. Mina arvasin alguses, et vb naabermajast mõni väike marakratt-naljapoiss vahetab puldiga kanalit (ma tean, kui ma olin väike, siis me tahtsime naabritele sellist nalja teha, aga ma jäin emmele vahele, kui ma üritasin puldiga minema jalutada:D), aga se võimalus on 0%lähedane, sest õde elab neljandal ning lähima maja akendest ei ulatuks elu sees puldiga kanalit vahetama, seda enam, et õe telekas on maas, ning "seljaga akna poole".

Seda lugu ma olen juba teile kirjutanud, aga copin uuesti. Õde hakkab lapsi kooli saatma. Sanrda (10 a.), ja Marken (8 a.) pesevad kikusid, Kristel (mu õde) paneb neile helbeid kausi sisse. Valab mõlemale nende hommikused portsjonid, kallab piima peale, lapsed tulevad sööma. Ise läheb ennast korda sättima, järsku kuuleb, Sandra hüüab vihaselt (unine ja hommikune) "Emme, mis sa tahad mind ära tappa või?" Kristel jookseb vannitoast tuppa, Sannu näitab, tal on 1 kroonine münt taldriku põhjas. Marken (ta on selline rahulikuma meelega armas karumõmm) vaadates toas juba hommikuseid multikaid, et varsti kooli poole lipata "Mul oli ka, aga ma pesin selle puhtaks ja panin taskusse:D" Karta on, et sellistel hetkedel kahtleb mu õde oma terves mõistuses, aga selliseid eriskummalisi situatsioone juhtub tal tihti. Seda enam, et ta oli just sama söögikord avanud esimest korda helbepaki ja ta ju vaatas ka, mida ta sinna taldrikutesse valas.

Järgmine lugu: Minu vanemale vennale kingiti kunagi selline eht-kummituslik mänguasi. Või noh, see käib kuskile rippuma ja siis kui ta sisse lülitada, siis ta undab mingi minuti ja väriseb ja vilgutab tulesid (selline plastmassist, peal on siidist kummituselina) Juba aastaid pole ta seda sisse lülitanud ning ühel päeval saatis ta selle õelastele, et äkki neil on sellega midagi kasulikku teha. Õde pesi selle pealmise lina puhtaks (see oli juba aastaid mu venna juures kardinapuu küljes väljalülitatuna tolmu kogunud) ja ostis sinna sisse uued patareid. Kummitus tööle ei hakanud. Õde ei viitsinud ka enam oma ajusi sellega ragistada ning jättis need kööki, külmkapi peale, lahtiselt, kummituse kõrvale. Ühel ööl, kell oli mingi kaks vist. Hakkab mingi leelotamine köögis pihta. "Uööäää-ha-hah-haa". Õde mõtleb, et mis jama see on, et kas kass on raadio tööle pannud, vaatab, kass on tema voodis rahulikult. Läheb kööki, vaatab, kummitus väriseb, vilgub ja undab külmkapi peal. Jõuab selle juurde, mänguasi jääb vait. Õde paneb tule põlema ja näeb, et kummituses pole endiselt patareisid ja enam ta ei tee häält ka. Jõi klaasi vett, vaatas kella ja mõtles, et tore on. Kummitus oli vist too öö veel ühe korra laulnud, peale seda viskas õde selle välja. Tahaks teada loogilist seletust mõne füüsiku käest, kuidas hakkab elektrooniline asi ilma patareideta või elektrijõuta niisama lambist tööle. Köögi eriti tugev elektriline väli? Jeah..

Igatahes, ma olen praegu juba täitsa vässu, aga panen selle üles. Kuna ma juba niikaua olen seda kirjutanud, siis võib uskuda, et kui lugejaid oleks, siis ma võiks kirjutada veekeedukannudest, Hackmanni nugadest, veetemperatuuri muutumisest, kahtlastest tuultest, elektrilistest asjadest ja eurosentidest "seitsemekümnendakolmandas". Aga jätke mulle ainult natuke aega (sest teada on ju, et seda ma siin kirjutasin enda meelest kaks või kolm kuud:D)

Hope you enjoyed:D
Good night.

Laupäeva hommik. 6:44

Mina jõudsin just töölt koju ja lähen tuttu, et homme öösel jälle särada.
Issiga sai vist kõik korda ja elu tundub jälle ilusam.

Ilusat und:)

Abiellumisest ja alkohoolikutest

Igatsus. Kurbus. Viha.

Jällegi on saabunud sellised ajad, mil ma olen kurb, või õigemini, millal ma ei leia enda ümber väga palju ilusat. Tavaliselt teevad mind õnnelikuks üpriski väiksed asjad, aga ka suuremad. Olgugi, et ma ei ole tihtipeale rahul sellega, mis mul on, teevad mind õnnelikuks päikesepaistelised ilmad, lumehelbed, kevadeti pungad ning igasugused muud silmale ilusad asjad.

Eile läks kiisu minu juurest ära, Tartusse. Tema planeeritud nädalavahetus Tallinnas kujunes kaheteist päevaseks komandeeringuks, mille jooksul me otsustasime abielluda, aga perekonnaseisuametis on ilmselt enne aastavahetust kiire käes. Seega- seoses Pätu ettepanekuga, otsustasime teha 16.12 spirituaalse ühinemise:D Sest kuupäevi ja esmaseid mõtteid ei tohi muuta. Pidi ebaõnne tooma. (Jällegi- hetk, kus ma olen korraga usklik ja ebausklik ja tegelikult vist mitte kumbagi?)

Viimasel ajal oleme palju rääkinud kokkukolimisest ning üldse Meist. Paistab, et ikkagi eksis õnn ka minu õuele ja on siia jäänud juba peaaegu pooleks aastaks. Lugesime vanu kirju.. kuidas me olime mais ja juunis nii ootusärevust täis.. ja kuidas meist on nüüd saanud tõsiseltvõetav Meie. Ametlikult ei ole me paar, prutad, ega peikad, see on ka nii Meie.

Täna hommikul ärkasin üles selle peale, kuidas ma kobasin käega vastu seina, sest ma otsisin Teda taga. Voodis oli külm ja paha. Mõtlesin selle peale, kuidas Ta võtab mind kaisu sisse ja ütileb "Tibu, saa oled nii pisike, kaod mu käte vahele lihtsalt ära" Olgugi, et ma olen Temast peaaegu 30kg raskem... aga ma oskan Talle nii külje alla pugeda, et ma lihtsalt tundun väike. Tunnen puudust sellest, kuidas Ta võib vaadata mind sellise näoga, nagu ma oleksin maailma kõige ilusam tüdruk, kuidas Ta silitab minu kõhul olevaid venitusarme ja ei tee sellist "öäkk-misneedon?" nägu, vaid teeb neile õrnalt pai. Tunnen puudust sellest, kuidas ma näen, et Ta tahaks oma sõrmega puudutada mu naba, aga Ta ei tee seda, sest Ta teab, et mulle see ei meeldi. Veel tunnen ma puudust umbes viiesajast miljonist Temaga seonduvatest asjadest.

Igatsus.

Õnnetu olen ma ka seetõttu, et (mina ei tea, see on vist nüüd jällegi see koht, kus Epp kirjutas, et vahel tahaks kirjutada kõigest, aga ei tea, kas tohib või tasub, sest need ei ole ainult temaga seonduvad asjad), et jälle, ma räägin JÄLLE mu isa on haige. Miks ma räägin sellest, kui haigusest? Millest ma üldse räägin?
Isadepäev. Emme ja väike venna olid teinud küpsisetordi. Isadepäeva puhul. Ahjus kerkis just õunakook biskviidiga. Ebamäärane uksekell. Ma alati kardan neid ebamääraseid uksekelli, sest kui keegi tuleb meile külla või koju, siis enne käib läbi trepikoja ukseluku piiks, mis annab märku, et keegi on tulnud trepikotta meie korteri võtmega. Seda piiksu seekord polnud eelnenud. Ainult ebamäärane uksekell. Selline nagu keegi oleks sinna uksekella nupu peale magama jäänud, või kobades selle üles leidnud ja siis lasknud käel lihtsalt alla vajuda. Ema läks ukse peale, meie kiisuga pikutasime suvevoodis, venna harjutas kitarri. Toas oli soe, õunakoogihõnguline ja mõnus, kergelt idülliline. Kuigi kõigil olid kõhud tühjad, sest me ootasime ju isa, et talle head isadepäeva soovida. Isa oli purjus. Mis sellest, et isa oli purjus, ikka juhtub? Ei, nii see asi päriselt ei ole. Kui eelmine kord mu isa võttis alkoholi, president Ilvese võidu puhul, siis ei saanud ta kaineks kaheksateist (18!!!) päeva. Ta joob üksi, või selleks perioodiks leitud alkassidest "sõpradega", ta joob ennast nii purju, et ei seisa jalgadel, ta käib keldrikorruste baarides, kus joodab hambutuid, kodutuid naisi. Seejuures on kõige hämmastavam see, et ta tavaliselt mäletab vaid joomise esimest ja viimast päeva. Niiet see on normaalne kui ta vahepeal näiteks kahte nädalat ei mäleta. Kui ta on purjus ja ta käest küsida, et kas see on normaalne, siis vastab ta, et on küll. Ta isegi ei saa aru, et midagi on valesti. Kui me ei luba tal poodi viina järgi minna või kuskile kooserdama (see on väga mark, elame suures paneelmajas, kõik tunnevad teda, ta on veel mingi korteriühistu juhatuse liige jne) siis ta lubab aknast alla hüpata ja hakkab närveldama. Kallale tavaliselt ei tule.. aga mul on endal komme teda mingisuguste asjadega visata või karjuda või lihtsalt nutta. Olen proovinud ka heaga, aga mis vahet sel on, kui ta niikuinii millestki aru ei saa. Kui ta on kaine, siis ta teab, et ta ei tohi juua... aga viimasel ajal üle kuu aja ta kaine ei püsi. Töö juures jäävad kõik projektid seisma (jah, vahel käib ta ka oma objektidel töllerdamas ja siis saavad ka ta alluvad juua ning tellijad lõpetavad tihtipeale lepingu), ise ta ütleb selle peale, et ega ta seepärast oma tööd vähem ei oska, aga kes sooviks tellida oma majja kogu elektri paigaldust kui projekti tegija ning elektrik on nii purjus, et ta ei seisa püsti, rääkimata sellest, et ta suudaks mingisuguseid juhtmeid ühendada?

Mul on tema pärast olnud elus nii palju marki ja tavaliselt ma ei julge kellelegi rääkida, et mu isa on alkohoolik selle kõige tõsisemas mõttes. Praegu hakkas küll kergem.. äkki peakski neid asju siin lahkama. Aga tõesti... ma ei jõua ega taha enam niimoodi edasi mängida.

Kurbus.

Ning mingis mõttes tekitab see minus ka sellist viha, et ma kohe ei tea. Ei ole enam isu rääkida. Kõik. Tühi

Viha.

Vedelvorstid

Eile pidime minema Tartusse, aga laiskuseuss tuli peale ja ei jõudnud me mitte kuhugi. Ja töö juurest helistati mulle ka, et ma ei pea olema reede öösel tööl, vaid hoopis laupäeva ja pühapäeva päeval. Normaalne.

Eile käisime aluspesu shopingul. Mulle ostsime kuus paari stringe ja Talle ühed baleriini-bokserid:D

Täna lähme ilmselt kinno. Koos Mannu, Küllikese, Tiina, Kassu ja Chrisiga.

JA kalleid P-kaid tahaks ka näha. Täna öösel nägin meist nii jubedat und, et ei taha meenutadagi. Varsti on Kixa ja Poku sünnipäevad ja siis hakkab nalja saama;) Niiet, Katu, Kixa, Poku, Potsu, Pätu, Päpu ja Sirka, I miss you guys!!!

Uneaeg

Meie läheme tuttu.
Homme Tartusse ning nädalavahetuseks tööle.



Olen nii väsinud.


Nii nii väsinud.

Õnnelik

Õnnelik selle üle, et mulle jäi alles minu Pätu. Ja Etu ja Maria ja Ingel ka.

Vaesekesed.

Aga muidu, nalja saab ja see on üks hästi ilus asi.

Tööl on täitsa tore. Iga päevaga tunnen end seal kodusemalt ning tahaks loota, et ma sulandun teiste juurde sisse. Raske on minna kollektiivi, kus on neli inimest peale sinu ja nad on aasta töödanud koos ja nüüd olen mina nagu mingi võõrkeha seal. Siiamaani on jäänud mulje, et nad seisavad kõik üksteise eest ning on äraütlemata toredad inimesed.

Minu tööpõli algas lepingu kohaselt 5.10.06 ja esimest palka on oodata homseks.

Palju õnne meile:)

Tänase päeva seisuga oleme me olnud üleni armastuse sees juba neli kuud. See võib tunduda lühike aeg, aga minu kohta on see juba päris pikk. Arvestades minu hüsteeria-, melanhoolia ja eufooriahoogusid, on minu kiisuke ikkagi maailma parim. Rääkimata sellest, et ta on veel maailma kõige ilusam ja kõige parem ja kõige armsam.

Ma pole ammu kirjutanud. Miks?
Kõigepealt ilmselt seetõttu, et ma ei oska oma aega jagada. Seda tundub liiga vähe olevat. Tahaks leida aega oma sõprade jaoks ja enda jaoks ka. Minu tavapärane nädal näeb välja selline.

Esmaspäev, hommikul kella kaheksaks sõidan lasnamäele, et minna kooli. Mingi viiest olen kodus ja kui kiisu on Tallinnas, siis oleme õhtul meie Tallinna kodus, õpime ja vaatame "Meeleheitel koduperenaisi" ja sellele järgnevat komöödiat. Õhtul läheme tudu sisse, et ärgata hommikul kell 5.55

Teisipäev, ärkame vara, kell 6.50 läheme kodust välja ja sõidame Tallinna Bussijaama. 7.45 läheb ta buss, siis tahab nutumaik kurku tulla, aga tuleb kiisu ära saata. Sealt edasi kappan Viru keskuse bussiterminali, et minna 8.18 bussi peale. Sõidame grupikaaslastega Hiiule, sest teisipäeviti on kool vanas Muusikakeskkooli majas. Kool lõppeb kella viie paiku, siis tulen koju ja olen väsinud.. niiniinii väsinud.

Kolmapäeval on ilmselt tööpäev. Üleelmine nädal olin öösel (21.00-06.00), eelmine nädal olin päeval (11.00-23.00), täna olen ainult õhtul, õnneks (20.00-01-00)

Neljapäeval on samamoodi.

Ja ka reedel on samamoodi:D Kui olen päeval tööl, siis sõidan Tartusse, kui öösel, siis võtan selle tee ette laupäeval.

Laupäeval oleme Tartumaal. Külastame oma Tartu sõpru, veedame koos "kvaliteetaega":D

Pühapäeval vedeleme hommikuti ning õhtu poole sõidame koos Tallinnasse. Selleks et alustada uut nädalat:D


Eelmine nädal olin neljapäeval ja reedel pikalt tööl, laupäeva õhtu poole sõitsin Tartusse. Käisime Pokul külas. Tore oli. Mängisime Imagot ja Aliast. Kogu P-gäng oli kohal.. minul oli küll alguses natuke paha tuju, aga ikkagi oli lõbus. Laupäeva hommikul läksime koos meie Tartu koju, üritasime autot käima saada, et seda ülevaatusesse viia, aga nii külm oli ilmselt, et auto ei läinud käima. Egas midas, läksime Poku juurde tagasi, bussiga. Seal oli hommikune chill ja sõime pannkooke. Kiisu maasikamoosiga ja mina õunamoosiga. Pannkoogid olid väga väga väga head:) Sellest hommikust on siis ka see ülevalpool olev pilt. Mina ja Tema ning kaks vaieldamatult maailma kõige armsamat pisikest poissi:)

Sel nädalal peame minema kooliga FoodFestile ja tööl pean olema 1., 2., ja 4. Peaks vahetama neljanda kolmanda vastu ära, siis saan minna kolmandal kohe peale tööd vanade klassiõdedega noorust nautima ja neljandal jääks aega muudeks toiminguteks. Eks näis, kuidas ma seda vahetada saan.

Ootan juba aega, et saaksin olla koos oma kiisu ja kallite sõpradega:)