Kummitustest...

Tükk aega olen mõelnud seda lugu siin kirjutada. Njah. Kummitused ja Sälli- see on üks paras naljanumber

(Ma tean, mida te: Kixa, Potsu, Poku, Pätu, Päpu praegu mõtlete:D)

Jah. Kord rääkisin teile kummituseloo, mis kulmineerus sellega, et ma suutsin kõige hirmsama koha teha selliseks naljaks, et kõik me naersime enam mitte voodi peal, vaid voodi all. Seetõttu olen ka praegu oma kumitustelooga venitanud. Mina oskan hästi rääkida teistsuguseid asju ning ma võin hirmuäratava loo esitada teile nii, et hirm ei tule kellegil peale. See on nagu minu moodi. Et seekord ma siis siin ei räägiks õudusjuttu Valgest Naisest Keila Joa läheduses. :D

Ma ei tea, kas ma tegelikult kardan kummitusi või mitte. Selles mõttes, et väiksena ei olnud mul eriti hirme, aga kuna ma vajasin tähelepanu, siis tahtsin, et keegi saadaks mind alati läbi pimeda nurga vannituppa. See võis tulla sellest ka, et kui ma väike olin, siis räägiti mulle tihti, et kuidas mu vanem vend oli kartnud seda samamoodi ja siis tal oli olnud julgestuskott kaasas. (Selline riidest, nagu vanasti oli jalatsikott) Mu vennal oli see alati käeotsas. See oli tühi, aga ta oli "julgust täis". Mina tahtsin, et minuga oleks lihtsalt keegi kaasas, aga mind kavaldati üle, anti mingi kaigas. Selle kaikaga ma kaua vetsus käia ei viitsinud ja nii see hirm kaduski.

Õudusfilme ei julge ma põhimõtteliselt vaadata. Ükskord käisin kinos kohtingul- õudusfilmi vaatamas. Noormees arvas, et ilmselt kui on õudukas, et siis ma kindlasti poen talle külje alla. Juhtus aga see, et ma hakkasin keset filmi hüsteeriliselt nutma ja tahtsin sealt minema. Noormees oli ehmunud.

Mu vanaema on mulle pärandanud oma korteri. Praegu ta elab veel. Õnneks. Ta ütles, et kui ta sureb ja ma selle korteri peaksin ära müüma, siis ta tuleb kummitama. Seda ma kardan küll.

Kui Potsu vanaema suri, siis seal ma kartsin küll olla. Võib-olla seetõttu, et toas oli kuulda ratastooli kriginat, juhtus igasuguseid seletamatuid asju ning läbi läksid sellised pirnid, mis olid juba läbi läinud, aga see ei ole minu rääkida. Õnneks ei olnud Potsu vanaema kummitus pahatahtlik, ega olnud vanaema isegi, lihtsalt käis oma kodu külastamas mõnda aega peale maise aja lõppu.

Kummitusest minu õe juures:
Õde kolis oma korterisse umbes kaks aastat tagasi. Ühetoaline korter. Neljandal korrusel.
Peale mõnda nädalat seal elamist juhtus nii, et õde oli sunnitud kodust nädalavahetuseks ära minema. Koos lastega. Reede lõunal läksid minema, jätsid kiisule ning meriseale söögi nädalavahetuseks ja kõik tundus olevat paralanksis. Pühapäeva hommikul koduust lahti tehes, pahvatas neile tuul vastu. Nad astusid uksest edasi ja nägid et elutoa aken (mis oli varem kinni kiilunud ja mida õde polnud korteris elatud aja jooksul mitte ühteainsamatki korda avanud) oli pärani lahti. Kardin liikus tuule käes ning laua pealt olid mõningad asjad maha kukkunud. Õde hakkas esimese asjana otsima kassi taga, sest see on neil selline, kes paneb igal esimesel võimalusel plagama. Kiisukese emme oli olnud metsik kass ja ilmselt see on geenides. Kassi polnud mitte kuskil. Mõne aja pärast leidis õde kassi voodi alt, kõige tagumisest nurgast..värisemas. Proovisid nii hea kui halvaga, aga kass ei tulnud mõnikümmend minutit sealt voodi alt välja. Õde pani see väga imestama, sest igal teisel juhul oleks kass plehku pistnud.

Seepeale helistas õde korteriomanikule ja ilma pikemalt seletamata soovis ta teada, et kas korteriomanik on põhjusega peast põrunud või lihtsalt naljamees. Korteriomanik ei saanud muidugi aru, millest jutt käib (nimelt arvas õde, et äkki käis korteriomanik korteris nädalavahetusel ja soovis õhutada tuba või misiganes) ja ütles, et ta on üldsegi endiselt veetmas oma nädalavahetust kuskil Tallinnast väljas ja et tema ei tea midagi. Õde vabandas ja mõtles, et küll sellel lool on mingi seletus.

Läks mööda paar päeva, aknaasi oli juba unustatud. Õde tuleb jälle kuskilt koju, näeb, et köögis töötab kraan. Vett pritsib täie vungiga. Õde keerab kraani kinni ning helistab lastele ja küsib, et mis nalja nad enda meelest teevad. Lapsed on endiselt koolis ja õde oli seekord viimane, kes kodust hommikul ära läks. Helistab siis uuesti korteriomanikule ja küsib, et kas too äkki seekord teab, milles probleem. Korteriomanik otseloomulikult ei tea midagi ning õde kahtleb jällegi oma terves mõistuses.

Läheb mööda jällegi mõni aeg, naabrid teevad juba uue korteriomanikuga tutvust ja värki ja.... ja ükskord üks uudishimulik mutike, teate küll, sellised, kes elavad tavaliselt kuskil kolmandal korrusel, piiluvad alati aknast välja ja peas on neil tavaliselt lokirullid ning hommikumantel ja teavad nad täpselt, mis auto mis tütarlapse mis õhtul ja kellaajal koju tõid. Otseloomulikult teavad nad täpselt, kes on süüdi maja ees toimuvas avariis ja alati räägivad nad kõikidega juttu. Vahel karjuvad lihtsalt akna peal iga ettejuhtuvaga ning heidavad neile ette halba käitumist. Mõni teine kord on nad aga sõbralikud ja küsivad iga kord, et kuidas läheb ning kurdavad oma kurba elu.
Just selline teine variant kolmanda korruse tädikesest sattuski trepikojas siis mu õe jutule ja hakkas pärima, et kuidas siis kah eluke seal seitsemekümnendakolmandas kulgeb. Õde vastab, et kenasti, tänan küsimast, ma nüüd liigun edasi. Vanamutike seepeale, et ja kuidas siis korteris ka ebatavaliste situatsioonidega on. Õde seepeale, et kõik on täitsa tavaline. Tädike kostab siis salakavala näoga, et eks näis, kunagi kaheksakümne-üheksakümne ennindal aastal oli keegi selle korteri vannitoas julmalt ära tapetud. Et tema veel mäletab seda päeva jne jnej.. .teate ju küll, kuidas nad räägivad. Ões äratas see uudishimu, ning tänas oma naabrimutikest ja läks tuppa. Too hetk ei tulnud talle veel meelde ta esimesed imelikud vahejuhtumid uues korteris. Helistas siis jällegi korteriomanikule ja tahtis teada, et miks too talle sellest polnud rääkinud ja et ta peab selliseid asju kuulma naabrite käest ja korteriomanik vabandas ja arvas, et üürijale ei ole vaja sellistest asjadest rääkida, pealegi see kõik oli nii ammu juhtunud ja tal on valus sellest rääkida.

Jällegi läheb mõni aeg mööda, õde lülitab sisse teleka, jõuab seda vaadata mõni aeg, ning telekas läheb põlema. Okei, ikka juhtub, telekad saavad vahel läbi (kuigi tavaliselt mitte eriti uued). Õde võtab juhtme välja ning kustutab süsteemi ära. Paneb teleka peale sildi. "Lapsed, ärge sisse lülitage, telekas on katki" ning läheb uut muretsema.
Uus telekas pole põlema läinud. Küll aga kui näiteks õde vaatab TV 3-st, Kanal 2-st või kuskilt soome pealt kõige huvitavamat kohta, siis vahetab keegi kanalit. Missest et pult on õe käes. Õde vajutab tagasi nr 3 peale, kuid keegi kiuslik vajutab uuesti seitsme peale. Ja nii kuni õde annab alla ja on sunnitud ka näiteks vaatama National Geographicust kaelkirjakute seltsielu. Mina arvasin alguses, et vb naabermajast mõni väike marakratt-naljapoiss vahetab puldiga kanalit (ma tean, kui ma olin väike, siis me tahtsime naabritele sellist nalja teha, aga ma jäin emmele vahele, kui ma üritasin puldiga minema jalutada:D), aga se võimalus on 0%lähedane, sest õde elab neljandal ning lähima maja akendest ei ulatuks elu sees puldiga kanalit vahetama, seda enam, et õe telekas on maas, ning "seljaga akna poole".

Seda lugu ma olen juba teile kirjutanud, aga copin uuesti. Õde hakkab lapsi kooli saatma. Sanrda (10 a.), ja Marken (8 a.) pesevad kikusid, Kristel (mu õde) paneb neile helbeid kausi sisse. Valab mõlemale nende hommikused portsjonid, kallab piima peale, lapsed tulevad sööma. Ise läheb ennast korda sättima, järsku kuuleb, Sandra hüüab vihaselt (unine ja hommikune) "Emme, mis sa tahad mind ära tappa või?" Kristel jookseb vannitoast tuppa, Sannu näitab, tal on 1 kroonine münt taldriku põhjas. Marken (ta on selline rahulikuma meelega armas karumõmm) vaadates toas juba hommikuseid multikaid, et varsti kooli poole lipata "Mul oli ka, aga ma pesin selle puhtaks ja panin taskusse:D" Karta on, et sellistel hetkedel kahtleb mu õde oma terves mõistuses, aga selliseid eriskummalisi situatsioone juhtub tal tihti. Seda enam, et ta oli just sama söögikord avanud esimest korda helbepaki ja ta ju vaatas ka, mida ta sinna taldrikutesse valas.

Järgmine lugu: Minu vanemale vennale kingiti kunagi selline eht-kummituslik mänguasi. Või noh, see käib kuskile rippuma ja siis kui ta sisse lülitada, siis ta undab mingi minuti ja väriseb ja vilgutab tulesid (selline plastmassist, peal on siidist kummituselina) Juba aastaid pole ta seda sisse lülitanud ning ühel päeval saatis ta selle õelastele, et äkki neil on sellega midagi kasulikku teha. Õde pesi selle pealmise lina puhtaks (see oli juba aastaid mu venna juures kardinapuu küljes väljalülitatuna tolmu kogunud) ja ostis sinna sisse uued patareid. Kummitus tööle ei hakanud. Õde ei viitsinud ka enam oma ajusi sellega ragistada ning jättis need kööki, külmkapi peale, lahtiselt, kummituse kõrvale. Ühel ööl, kell oli mingi kaks vist. Hakkab mingi leelotamine köögis pihta. "Uööäää-ha-hah-haa". Õde mõtleb, et mis jama see on, et kas kass on raadio tööle pannud, vaatab, kass on tema voodis rahulikult. Läheb kööki, vaatab, kummitus väriseb, vilgub ja undab külmkapi peal. Jõuab selle juurde, mänguasi jääb vait. Õde paneb tule põlema ja näeb, et kummituses pole endiselt patareisid ja enam ta ei tee häält ka. Jõi klaasi vett, vaatas kella ja mõtles, et tore on. Kummitus oli vist too öö veel ühe korra laulnud, peale seda viskas õde selle välja. Tahaks teada loogilist seletust mõne füüsiku käest, kuidas hakkab elektrooniline asi ilma patareideta või elektrijõuta niisama lambist tööle. Köögi eriti tugev elektriline väli? Jeah..

Igatahes, ma olen praegu juba täitsa vässu, aga panen selle üles. Kuna ma juba niikaua olen seda kirjutanud, siis võib uskuda, et kui lugejaid oleks, siis ma võiks kirjutada veekeedukannudest, Hackmanni nugadest, veetemperatuuri muutumisest, kahtlastest tuultest, elektrilistest asjadest ja eurosentidest "seitsemekümnendakolmandas". Aga jätke mulle ainult natuke aega (sest teada on ju, et seda ma siin kirjutasin enda meelest kaks või kolm kuud:D)

Hope you enjoyed:D
Good night.