Varahommikul surmast...

Esmaspäeval tuli mu ema koju kurva uudisega, et ta töökaaslane oli surnud. Lasteaiaõpetaja suri kopsutrombi hommikul, enne laste saabumist, ning laste saabudes üritas kiirabi elustada, aga edutult. Järgmiseks sõitis lasteaeda Pärnamäe laibaauto..ning lapsed ning õpetajad pidid päeva jätkama. Laupäeval on matused.

Eile õhtul, kui tööle läksin (ma tean, et ma pidin minema alles täna õhtul, aga ma olin vahetuse vanemast valesti aru saanud-ning õhtul kella 22 paiku võtsin takso ja kiirustasin tööle), sain teada, et meie vastuvõtu tüdruk Mariliis oli pühapäeva hommikul surnud. Miks ma sellest varem midagi ei teadnud, ei pane mind imestama, sest ma olin ju haiguslehel ja Mariliis ei olnud mulle sõbranna. Ta oli mu töökaaslane, kes aitas mind, kui ma läksin avaldust viima ning tema puhul oli mulle alati silma hakanud energia, naeratamine ja sisemine sära.

Oma elu jooksul olen käinud kahel matusel. Ühel, vanaema sõbrannal, ma olin mingi nelja-viie aastane ja ma palusin ja lunisin vanaema, et ma saaksin kaasa minna, sest ma polnud ühelgi käinud. Teised matuswd minu elus olid siis kui ma olin umbes kuuene- lasteekraani muusikastuudio koorijuhi ema matused. Pidime krematooriumis kooriga laulma. Kirstu ma peaaegu ei näinud, kõik käisid ja kallistasid koorijuhti ja pärast saime kõik tibudega shokolaadi ta käest. Karta on, et ma ei mäleta kummastki matusest eriti midagi.

Tavaliselt surevad need, keda me ei tunne. See juhtub võõraste inimestega või .. maeitea. Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem kaob inimesi elust.

Eelmisel mail minu kallis Soku, kellega ma veel tund aega enne ta maise elu lõppu naersin ja nutsin, raske oli mõista ning aru saada, et teda enam ei ole-siis kui teda enam ei olnud. Vähemalt aasta peale ta surma arvasin, et mina mõtlen ta peale kõige rohkem. Liiga palju tekkis "mis oleks kui"-sid. Mis oleks saanud, kui ma oleks ka auto peale läinud. Miks Soku läks, kui me ütlesime talle, et ta ei läheks. Miks Timmo otsustas jääda minuga ootama kui teised ära käivad. Miks ma ei olnud tookord tavaline mina, kes igale poole kaasa kipub? Järelikult ei olnud minu kord.

Aasta alguses suri mu isapoolne vanatädi, suve alguses isa üks parimaid sõpru. Ega rohkem ei olegi mu elus olnud palju surmasid. Võib-olla ehk need mõned rasked aastad mu ema jaoks, kui ta jäi vähem kui kahe aastaga ilma isast, õepojast ja kahest vennast. Mina olin siis väike ja minust läksid need mööda. Võib-olla kõige raskemini elasin üle tädipoja surma, sest ta kasuisa oli ta surnuks peksnud (sellest ma muidugi siis ei teadnud, lihtsalt imestasin, et miks Jimmy enam meie juures mängimas ei käi). Ja siis veel emapoolse vanatädi surm, mõned aastad tagasi. Ja vanavanaema ja vanavanaisa. Rohkem vist ei olegi.

_______________


Tegelikult olen ma väsinud. Eile hommikul ärkasin ehmatusega selle peale, et supervisor helistas ja päeval ma ei maganud, sest ma ei arvanud, et ma pean öösel tööl olema. Praegu katsun lõpuks magama jääda, sest mul on veel kaks ööd vaja järjest tööl olla. Jõudsin koju kakskümmend minutit tagasi, ostsin veel SL Õhtulehe, kus Mariliis oli esikaanel. Kas selleks, et selle lehe esikaanele saada, peab surema, või minema reality-showsse? Ei, see lause oli liiast. Selge tõendus selle kohta, et ma tõesti pean minema magama.

Teile toredat päeva ja mulle und.


*Meie seast lahkunutele.... rahus puhkamist.