Bruno on igal pool kuulus

Suur oli meie pere rõõm, kui kuulsime, et Estonian Airi uued lennukid kannavad nime Lotte ja Bruno. Sest, eks mindki ju kutsutakse siin kodus Brunoks. Minu härra ütles, et ta on alati arvanud, et ma olen Eestis tegelikult hirmus kuulus ja et ilmselt sellepärast sai üks neist lennukeist ka minu nime.

Iga päev vaatan hirmuga ilmateadet. Eestis on ju praegu niii külm! Kui mõned päevad tagasi naersin veel härra soovitust Eesti poole kahe jopega tulema hakata, siis nüüd kaalun seda varianti juba päris tõsiselt.

Varsti olen kodus!

Sõbrapäev

Ilusat sõbrapäeva kõigile!

Panin siia pildi ka juurde kaardist, mis sain oma sõbralt valentninipäeva puhul. See karu pidi minu näoga olema.. ja noh, nagu on näha juuresolevalt pildilt, siis on talle pea kohale ka ennast tutvustav nimi pandud. Numps mu meelest!

Mida veel? 10 päeva pärast olen kodus ja siis näen ka oma sõpru, sest olgem ausad, siin võin enda tõeliseks tõeliseks sõbraks ainult ühte inimest pidada. Eestis on neid mul aga mitmeid. Oeh. Ma igatsen teid, aga tean, et juba varsti olengi kodus.. ja natuke kardan, et aeg hakkab seal nii kiiresti lendama, et äkki ma ei näegi kõiki...

Aga üritan anda endast parima, et kõigi jaoks kasvõi natukene aega leida - sest ma nii nii nii väga tahan teid näha. Kasvõi korraks!

Vabariigi aastapäevaks koju!!!

Jah, hakkan 24.02 siit tulema ning Tallinna lennujaamas olen 25.02 00.50. (olen Eestis kuni naistepäeva õhtuni.. ehk siis väga pidustusteline reisja olen)

Ma olen niiiii õnnelik, et ei suuda seda uskuda!

PS. eile kui ütlesin, et tahaks koju.. siis kuulsin härra suust pärast pikka mõttepausi umbes midagi sellist "..... ee... aga Eestis on praegu külm ju. Sa jääd nii haigeks. Kas sul seal ikka sooje riideid on?"

haha ja jälle oli naljakas.

SÕBRAD, ma ei jõua ära oodata, mil teid näen!!!!

Imbi ja Ärni askeldused vol eiteamitmes

Tegelikult oli see tore päev juba mõni nädal tagasi, aga eile tuli mulle see päev jälle meelde ja mõtlesin, et paneks selle kirja ka. Oli jälle üks meie pühapäevadest, kus meil aega ja silmi üksnes teineteise jaoks jätkub... ja juhtumisi oli ka jälle üks nendest päevadest, kus eelmisel õhtul olime väljas käinud, jalad villi tantsinud ja varajastel hommikutundidel itsitades koju saabunud.

Igatahes, oli meil selle pühapäeva plaan muretseda endile fondüükomplekt ning õhtut gurmaanitsedes mööda saata. Otsustasime, et lähme kesklinna, sest seal on rohkem erinevaid kodutarvete poode ja küll me ilusa komplekti ka leiame. Mõeldud - tehtud!

Läksime siis linna... nagu ikka, käisime käest kinni ja enamasti ikka naersime. Vahepeal põikasime ka mõnda putkasse sisse, et osta kas nätsu või šokolaadi või limonaadi. Mina muidugi taaskord ei suutnud valida, mida ma juua tahan ning lõpuks võtsin endale vee (sest olime hästi kavalad, tema läks järjekorda juba siis, kui me poodi sisse läksime ning mina pidin endale puuvilja-smuuti valima.. aga ma ei osanud üksi valida ja siis mul juba oli silme ees nii kirju.. et lõpuks pidin vee võtma, sest maksmiskord oli juba härrani jõudnud).. ja hiljem ikka tükk aega arutasime, et kuidas ma selline valimishäiretega inimene olen. No ja vahepeal muidugi käisime ka umbes viies erinevas kodutarvete poes, aga me ei leidnud endale sobivat fondüükomplekti. Seal oli küll päris palju neid, aga ma tahtsin sellist, mis oleks küünlaga, mitte selle põlemisvedelikuga..

Kui me olime juba mitu tundi kesklinna poodides ringi käinud ning sobivat komplekti ikkagi ei leidnud, otsustasime, et lähme IKEAsse. Mul oli juba varem välja valitud ühed klaasid ka, mis ma sealt osta tahtsin, nii et sinna minek tundus päris hea mõte olevat. IKEA on üsna kaugel kesklinnast, nii võtsime ette 20 minutilise metroosõidu. IKEAs vaatasime ka erinevaid sisustuselemente, et mida me oma uude koju tahaks jne jne, aga normaalset fondüükomplekti me muidugi ei leidnud. Tegelikult leidsime küll ühe, aga see maksis 40euri ja oli nii ilus ning me oleks seda endale hirmsasti tahtnud, aga leidsime, et seda ei ole mõtet praegu osta, sest ta ütles, et kui siit välja kolime, siis tema küll ei hakka seda kaasa võtma. Et kui me praegu millegi ostame, siis jääb see meist siia majja maha.. ja ei ole mõtet 40 euri niisama magama panna (küünlaga fondüüseti saab isegi 10 euri eest ma arvan), aga et koledat fondüükomplekti ei ole ka mõtet osta. Valisin siis oma klaasid välja.. tema arvas, et peaksin ostma ainult ühe, et ma saaks sealt teed ja kohvi juua, aga mina arvasin, et ostame ikka kaks, sest siis saame koos hommikukohvi juua suurtest latte-klaasidest.

No ja siis maksime oma ostud ära, ostsime veel mitut sorti küünlaid ja rootsi maiustusi.. ja siis käisime IKEA kohvikust läbi (mis on ka alati paras nali mu jaoks), sest mul oli tulnud seninägematu isu jäätise ja/või jäätisekokteili järele. Jõudsime kassasse, ja härra küsis, et kumba sa nüüd siis tahad.. ja mul oli:"appi, ma ei tea!". Ilmselt kasvatuslikust eesmärgist ajendatuna ostis ta mulle mõlemad... mul muidugi nalja kui palju, sest see ei ole ju tegelikult päris normaalne, et inimene kõnnib tänaval, vasakus käest limpsib jäätist ning paremast käest rüüpab jäätisekokteili peale.

No ja siis ma olingi seal jälle nii ülierutunud ja segases meeleolus ja jutustasin ja jutustasin ja jutustasin. Tema kandis ostukotti ja ma isegi ei tea, mis ma talle seal kõik ära rääkisin. Vahepeal inglise keeles ja siis eesti keeles ja muidugi keksisin ma ühest teeäärest teise ja võisin natuke napakas välja näha.. ja siis ta üks hetk ütles mulle, et:" kallis, teeme nüüd nii, et ma ei kuula sind natuke aega" mul oli et hahaha, fain. Aga jutustasin ikka edasi.. jõudsime siis metroopeatusesse ning tuli üks metroo. Härra hakkas kiirel sammul metroo peale kõndima ning ma ütlesin talle:"See on vale metroo." Tema aga jätkas kõndimist ka siis kui olin veel 2 korda talle seda öelnud. Jõudsime siis metroo peale ja ta ei jõudnud korralikult veel rõõmustamagi hakata, et küll nüüd alles läks hästi, kui ma ütlesin talle, et "vabandage härra, see on vale metroo". Tema:"mida sa ütlesid?" Mina:"ma olen sulle neli korda öelnud, et see on VALE METROO". Jummel, kus siis hakkas meil kiire, hüppasime metroost välja, aga kuidagi juhtus nii, et tema käes olnud kott jäi metroouste vahele ning meie ostetud klaasidest jäi terveks vaid üks. Meil muidugi nalja kui palju ning seejärel ütles ta, et ta enam kunagi ei tee nii, et ütleb mulle, et ta mind enam ei kuula.

Tulime õhtul koju, selja taga mitmetunnine shoping, kust tulime tagasi hunniku küünalde, maiuste ja ühe klaasiga. Siis läksime veel toidupoodi, kust tulime tagasi nii, et tal oli umbes 20kg toidukraami seljas ning mina kõndisin peaaegu käed taskus koju (tegelikult oli mul käes maitseainepotike - nagu lilleneiu olin)...

ja siis jõime teed ja tegime süüa ja olime väsinud..

Millalgi peaks minema fondüükomplekti ostma.

hevi metal, käisin si*al

Hommik algas üsna paljutõotavalt, ei häirinud mind isegi see pisiasi, et magasin kooli kaks tundi hiljaks. Äratuskell helises mul 8.05 ning mina mõtlesin targa peaga, et magaks 5 minutit veel ja tahtsin selle panna helisema 8.10ks... aga kuidagi juhtus nii, et ärkasin kell 10.15 ning märkasin, et olin endale äratuse pannud hoopis 8.01ks, niiet ilmselt oleksin homsel kenal laupäevasel hommikul saanud keset ööd ärgata. Äkki on lõpuks aeg hakata oma härra sõna kuulama ja mitte end üllatada nende hommikuste äratuskelladega? Ta ei saa kunagi aru, miks mul on vaja kuulda äratuskella vähemalt kaks korda.. aga ma tahan end justkui ette hoiatada, et on aeg ärgata, sellepärast panengi kella alati kõigepealt umbes 5 minutit varem kui tegelikult vaja, helisema. Need "võidetud" viis minutit und tunduvad alati niiii magusad.

Hoolimata sellest, et jäin kooli päris palju hiljaks, oli seal ikkagi tore. Näitasin teistele ka pilte, mis Joakim teinud oli ning kõik soovitasid mul hakata modelliks. Oleme Joakimigagi otsinud võimalusi, et äkki saaks ma plus-size modelliks, aga ma olen selleks natuke liiga lühike.. ja riidenumber on ka võib-olla natuke liiga väike.. aga äkki keegi ikka tahab mind face-modeliks, me vaatame.

Pärast kooli läksin pilte ilmutama ja ikka veel oli tore.

Nüüdseks muidugi on kõik muutunud, sest tahtsin olla agar perenaine ning koristada ja juhtumisi juhtus nii, et pesumasinasse sattus koos riietega ka minu lemmiklõhna-pudel, Laura Biagiotti - Laura, mille olin endale soetanud selle raha eest, mis vanemad mulle jõuluks saatsid. Et sellest materiaalsest ja emotsionaalsest kahjust veel vähe oleks, õnnestus mul riideid masinast välja võttes end selle pudeliga ka vigastada, et saaks veel füüsilist valu ka tunda.

Ja noh.. siis ma istusin seal pesuköögis pesumasina ees ja lihtsalt nutsin.

PS. Ma tean, et see on lihtsalt kõigest lõhn..

Neljapäev Nederlandsis

Täna on taaskord selline päev, kus olen olnud nii väsinud, et ei jõua seda päris hästi äragi imestada. Ilmselt tuleneb see sellest, et eile õhtul ei läinud ma just väga vara magama. Küll võib öelda, et uni tuli tänasel varajasel hommikutunnil. Magasin öösel paar tunnikest ning hommikul pidin kooli minema. Oi, kuidas ma ei tahtnud üles tõusta.. Voodi oli nii sossukas ja nii mõnus ja väljas tundus nii külm olevat. Et aga ma olen vapper inimene ja lubasin endale, et sel nädalal koolist poppi ei tee (eelmisel nädalal jäi natuke puudu sellest, et ma kõikidel päevadel kohal oleksin olnud), siis sain end piisavalt distsiplineeritud, et õigel ajal koolis olla.

Meil on seal ikka üks väga kirju ja huvitav seltskond koos, aga see selleks. Varsti täitub mul kolm kuud hollandi keele õppimise algusest ning seni on mul klikkinud ainult kahe kursusekaaslasega (mõlemaga kusjuures esimesest tunnist peale). Ma saan ka kõikide teistega hästi läbi, aga ma tavaliselt tunnen, et ma ei ole väga huvitatud kõigiga suhtlemisest. Ja Herma, minu õpetaja – temaga on meil vist kõige suurem klapp. Ta on niiii nunnu!

Kui koolist koju tulin, oli Joakimil taaskord isu mind pildistada. Mina, tüüpilise eneseimetlejana, olin kohe selle plaaniga nõus. Vahetasin riided ning läksime õue pildistama. Arvasin et oleks hea mõte teha pilte mu härra autoga.. läksime autoni ning ma märkasin et auto kõik uksed on lahti. Tagumine parempoolne uks oli lausa nii lahti, et ei pidanud lingilegi vajutama. Oletame, et see on olnud nii võib-olla... kuu või peaaegu kaks, sest mäletame, et käisime viimati autos detsembri alguses. Kusjuures imelik on see, et juhiukse juures tundub isegi nagu keegi oleks seda muukinud – aga autost poldud midagi võetud. Igatahes, imelik. Joakimi auto seisab meie auto kõrval ja ta ütles, et temal oli ka ustega mingi imelik asi olnud.. ei tea, kas oleme sattunud kriminaalsesse piirkonda elama, sest aasta alguses käisid meil ju kodus vargad ka. Nüüd on meil plaanis vahetada lukk ja enam ei hoia me võtit „mati all“. Saime paar pilti klõpsida, kui mul juba hakkas kiire kiire, sest pidin tööle minema.

Annabellel on nüüd uus hobi, ta käib ratsutamas.. juhtumisi on ratsutamistunnid just neljapäeviti, mil teda hoian. Seega on nüüd nii, et lähen talle kooli juurde vastu, siis lähme ta koju, jutustame natuke või mängime klaverit või mängime mõnda nuputusmängu, seejärel teen talle pizza soojaks või mõtlen midagi muud välja, sööme ning lähme Vondelpargi juurde Amsterdami maneeži. Tal kestab ratsutamistund tunnikese ja mina saan samal ajal õppida või tegeleda millegi muu meelepärasega. Kui tund lõppeb, siis annan talle mingi snäki, banaani või midagi ja kõnnime trammi peale. Tavaliselt on ta koju minnes nii väsinud, et jutustamisest ja kepslevast sammust (nagu siis kui talle kooli järgi lähen), on asi kaugel. Viimasel ajal oleme Annabellega kuidagi eriti lähedasteks saanud, või ma ei tea, ta kallistab mind kogu aeg ja tahab käest kinni hoida.. ja ma tunnen, et ma olen talle kuidagi omaks saanud.

Ja.. nüüd on kell sada, teen veel koduseid ülesandeid. Lõpetan sel nädalal oma raamatu (tegelikult on tähtaeg 15.veebruar) ning järgmisel nädalal käin kogu õpiku algusest lõpuni läbi, kirjutan üles kõik reeglid ning vaatan, kas on vaja midagi endale selgemaks teha või meelde tuletada. Varsti peaks tulema mul vaheeksam ka, natuke olen hirmul, sest mul oli kooli tulles kõige madalam tase ning eksam on kõigil ühesugune, seega pean olema ekstra-tubli. Aga ma olengi ju!