Täna on taaskord selline päev, kus olen olnud nii väsinud, et ei jõua seda päris hästi äragi imestada. Ilmselt tuleneb see sellest, et eile õhtul ei läinud ma just väga vara magama. Küll võib öelda, et uni tuli tänasel varajasel hommikutunnil. Magasin öösel paar tunnikest ning hommikul pidin kooli minema. Oi, kuidas ma ei tahtnud üles tõusta.. Voodi oli nii sossukas ja nii mõnus ja väljas tundus nii külm olevat. Et aga ma olen vapper inimene ja lubasin endale, et sel nädalal koolist poppi ei tee (eelmisel nädalal jäi natuke puudu sellest, et ma kõikidel päevadel kohal oleksin olnud), siis sain end piisavalt distsiplineeritud, et õigel ajal koolis olla.
Meil on seal ikka üks väga kirju ja huvitav seltskond koos, aga see selleks. Varsti täitub mul kolm kuud hollandi keele õppimise algusest ning seni on mul klikkinud ainult kahe kursusekaaslasega (mõlemaga kusjuures esimesest tunnist peale). Ma saan ka kõikide teistega hästi läbi, aga ma tavaliselt tunnen, et ma ei ole väga huvitatud kõigiga suhtlemisest. Ja Herma, minu õpetaja – temaga on meil vist kõige suurem klapp. Ta on niiii nunnu!
Kui koolist koju tulin, oli Joakimil taaskord isu mind pildistada. Mina, tüüpilise eneseimetlejana, olin kohe selle plaaniga nõus. Vahetasin riided ning läksime õue pildistama. Arvasin et oleks hea mõte teha pilte mu härra autoga.. läksime autoni ning ma märkasin et auto kõik uksed on lahti. Tagumine parempoolne uks oli lausa nii lahti, et ei pidanud lingilegi vajutama. Oletame, et see on olnud nii võib-olla... kuu või peaaegu kaks, sest mäletame, et käisime viimati autos detsembri alguses. Kusjuures imelik on see, et juhiukse juures tundub isegi nagu keegi oleks seda muukinud – aga autost poldud midagi võetud. Igatahes, imelik. Joakimi auto seisab meie auto kõrval ja ta ütles, et temal oli ka ustega mingi imelik asi olnud.. ei tea, kas oleme sattunud kriminaalsesse piirkonda elama, sest aasta alguses käisid meil ju kodus vargad ka. Nüüd on meil plaanis vahetada lukk ja enam ei hoia me võtit „mati all“. Saime paar pilti klõpsida, kui mul juba hakkas kiire kiire, sest pidin tööle minema.
Annabellel on nüüd uus hobi, ta käib ratsutamas.. juhtumisi on ratsutamistunnid just neljapäeviti, mil teda hoian. Seega on nüüd nii, et lähen talle kooli juurde vastu, siis lähme ta koju, jutustame natuke või mängime klaverit või mängime mõnda nuputusmängu, seejärel teen talle pizza soojaks või mõtlen midagi muud välja, sööme ning lähme Vondelpargi juurde Amsterdami maneeži. Tal kestab ratsutamistund tunnikese ja mina saan samal ajal õppida või tegeleda millegi muu meelepärasega. Kui tund lõppeb, siis annan talle mingi snäki, banaani või midagi ja kõnnime trammi peale. Tavaliselt on ta koju minnes nii väsinud, et jutustamisest ja kepslevast sammust (nagu siis kui talle kooli järgi lähen), on asi kaugel. Viimasel ajal oleme Annabellega kuidagi eriti lähedasteks saanud, või ma ei tea, ta kallistab mind kogu aeg ja tahab käest kinni hoida.. ja ma tunnen, et ma olen talle kuidagi omaks saanud.
Ja.. nüüd on kell sada, teen veel koduseid ülesandeid. Lõpetan sel nädalal oma raamatu (tegelikult on tähtaeg 15.veebruar) ning järgmisel nädalal käin kogu õpiku algusest lõpuni läbi, kirjutan üles kõik reeglid ning vaatan, kas on vaja midagi endale selgemaks teha või meelde tuletada. Varsti peaks tulema mul vaheeksam ka, natuke olen hirmul, sest mul oli kooli tulles kõige madalam tase ning eksam on kõigil ühesugune, seega pean olema ekstra-tubli. Aga ma olengi ju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar