Minu maailma kõige toredam sünnipäev

Kolmapäeva õhtul (24.09) läksime pärast tööd Pätu ja teistega Pätu kursavenna Jaani juurde, et minna hiljem, nii 00-01 paiku Illusionisse ja teha üks retrotants. Istusime seal vaikselt ja tegime piipu ja kui kell sai südaöö, siis hakkasid kõik mind õnnitlema, Jaan pani minu auks isegi küünla põlema, mille sain siis pärast ära puhuda. Juba teel kluppi tulid mitmed mitmed sõnumid ja mul oli tuju hea. Klubis nägin nii mõndagi tuttavat, kel kõigil olid meeles, et mul on sünnipäev. Egoahv minus sai päris hästi toidetud. Klubis jõime Pätuga coca-colat, et järgmine päev olla äärmiselt värske:D

Hommikul kell seitse jätkus minu õnnitluste vastuvõtmise saaga. Helistajaks oli Timmo, kes oli väga õnnelik, et suutis mind äratada. Kella üheksaks olid juba jõudnud mulle helistada ka mu vanaema ja mupsu emme ja olin jõudnud vastu võtta üsna mitu sünnipäevasõnumit. Tõusin voodist püsti ja tulin teise tuppa, pidin minema tagasi voodisse, et võtta vastu mu esimene sünnipäevalaul... ja teine ka, sest lauljateks olid Pätu ja Alar... ja siis ma ronisin veel pärast nende voodisse, et Pätu saaks mulle teha kohvi ja mind "vcel korra üles laulda" :D siis tõi Pätu mulle teisest toast Maarika kingituse, mis ajas mind kohe rõõmust rulli:D

Siis saabus minu juurde Potsu, kes oli sunnitud mind veel korra üles laulma, oeh, kui hea:D ja me suundusime poodi, kus kulutasime üsna mitu tuhat, et tähistada minu sünnipäeva ja siis veel pärast meie sünnipäeva-soolaleiva ühispidu.

Koju jõudes ootas mind ees juba köögitoimkonna esinaine preili Nele Kübar, kes oskab muuseas äärmiselt hästi porgandeid viilutada. Nii me siis hakkisime salatit ja olime tublid köögiinimesed, tube koristas Pätu ja pärast ühines meiega salatitalgutele.

Vahepeal aga võtsin vastu sõnumeid ja kõnesid ja skräppe ja e-kaarte, oh seda rõõmu!

Õhtul kella kaheksaks olid siis minu juurde oodatud kõik mu külalised. Pidu polnud alatagi jõudnud, kui uksele koputati. Mõtlesin, et mida helli, et kas juba segame naabreid, aga ei, ukse taga olid minu kallid kursakaaslased eesotsas Kairiga, kellel oli käes maailma kõige vahvam küpsisetort, millel põlesid 21 küünalt ja ma pidin küünlad kohe uksel ära puhuma. Tort oli väga maitsev ning selle peale oli drazheekommidest kirjutatud maailma kõige ilusam nimi: SÄLLI! Lisaks sellele oli tort kaunistatud KOLLASTE kookoshelvestega, sest kollane on mu lemmikvärv... ja nad olid mulle joonistanud kamba peale kaardi ka! Rääkimata selleks, et kingituseks oli Laura Biagotti - Laura lõhn, mis on üks mu kolmest lemmiklõhnast! (vahelduva eduga on kõige lemmikum ja siis on jälle teisel kohal, praegu on kõige lemmikumal kohal, kui läheb rohkem talveks, siis on Hugo Bossi - Boss või Femme mu lemmiklõhnad või Carolina Herrera - Chic, aga see selleks).

Külalised muudkui saabusid ja sain igasuguseid vahvaid kingitusi, üks parimatest oli näiteks maisihelveste dosaator, mis on umbestäpselt sama suur kui mu köök:D

Ja vahepeal tulid ikka veel sõnumid ja skräpid ja telefonikõned...

Siis üks huvitav lugu veel. Kuna mul oli seljas mu äärmiselt pidulik kleit, siis olin kurb, et mul pole printsessikrooni, kuid see probleem sai lahenduse kui saabus preili Evs Mes, kes kinkis mulle sünnipäevalapse printsessikrooni, mis oli nii uhke, et ma olin maailma kõige ilusam sünnipäevainimene:)

Igatahes, ma keksisin terve õhtu ringi, et mul on nii hea meel, nii hea meel, nii hea meel... suurest rõõmust tegin neile isegi viktoriini:D Kahju ainult, et Kristine, Maarja ja Mann kohale ei tulnud, sest nad olid ka kutsutud. Ja kohalolnutest on pildilt puudu ainult Jaan, ülejäänud on pildil.

Kella poole nelja ajal lahkusid mu külalised ning me Pätuga olime nii tublid, et selleks ajaks olid kõik asjad juba koristatud ka. Läksime magama, et ärgata üles ning pidada mu teine sünnipäev:D

reede õhtul saabusid Tartusse meie P-Gängi Tallinna seltskond (va Katu, kes tuli hiljem autoga järele) ja hakkas pihta üks trall. Põhimõtteliselt, esimesel õhtul oli mul külas 20 inimest ja mitte keegi ei koputanud ja me suutsime olla üsna vaikselt. Kui P-Gängiga olime kaheksakesi, siis juba saabus ukse taha inspektor (või konstaabel vms) Remmelgas või Remmelg vms, kes soovitas meil vaiksemalt võtta ning soovis ilusat peo jätku. Ja kas te kujutate ette, mis mulle minu kõige vahvamad P-kad kinkisid???

Nad olid teinud mulle fotokollaazhi meie kõige metsikumatest piltidest. Noh, seal oli ka tavalisi, poseeritud pilte ja lihtsalt pilte mingitest hetkedest. Kõik on öelnud, et see on armas kink, aga minu jaoks on see veel eriti armas, sest iga pildiga kaasneb mulle mingi mälestus. Kaheksanda klassi emakeeletund, meie esimene ühine aastavahetus, mis oli maailma kõige hullem alaealiste pidu, kus ma oma elus olen viibinud:D, siis igasugused ühisreisid jpm. Pildid olid pandud KOLLASELE:) taustale ning kuna neid oli nii palju, siis on see pilt kahepoolne, et kui tüdinen ühtedest piltidest siis võin keerata teise poole. Pildiraam on suurem kui A3 ning pilte on seal üsna palju. Ma olin nii õnnelik, et hakkasin lausa nutma... istusin maha ja nutsin ja olin maailma kõige õnnelikum inimene! Ja siis nad kõik hüppasid mulle selga ja kallistasid mind ja laulsid mulle tuhat korda "ta elagu'd" ja siis ma kargasin mööda tuba ringi ja olin nii õnnelik, et siin maailmas polnud mu õnnele lihtsalt ruumi:) ja nad kinkisid mulle ka "Eesti värsiõpetuse" raamatu, mida mul oli väga vaja. Lihtsalt super:)

Pärast läksime linna peale ning Potsu koju (seal hakkas pihta meie soolaleivapidu ning minu sünnipäeva pidulik laud) jõudsime alles hommikul kella kuue paiku.

Kella 12 paiku ärkasime üles ja hakkasime jälle salatit ja torti meisterdama... keetsime, lõikusime ja maitsestasime ja katsime laua ja mõtleisme viktoriine ja seltskonnamänge ja nautisime maailma ilusaimat päeva. Mängisime lastega ja tegime nalja suurtega. Vahepeal kallistasime ja vaidlesime, et mida tuleks salatisse panna ja mida mitte ning selle üle vaidlesime ka, et kes mida ei söö ja kellele kuidas ei meeldi. Poisid mängisid saunas pokkerit ja tuba oli tüdrukute päralt.

Õhtul hakkas pihta pidulik õhtusöök ja Potsu soolaleivakingi veel pidulikum üleandmine. Pärast sööki magasime natuke õhtuund ja siis hakkas trall pihta. Mängisime igasuguseid huvitavaid mänge ja saime nalja nii palju, et see nali ei mahtunud Potsu majja äragi. Kui mehed olid saunas, siis naised klatshisid neid ja eks nad klatshisid seal saunas meid ka:D Öösel saime magama mingi nelja ajal.

Pühapäeva hommik algas kohe uute pidustustega, nimelt oli meil suvel jäänud tähistamata väikese Kristoferi teine sünnipäev ja siis me suundusimegi Potsu kõrvalmajja Poku juurde, kus ootas meid pidulik hommikusöök omleti ja kodujuustutordi ja morsiga. Toimus pidulik kingi üleandmine ning siis oli kõigil juba kiire, et liikuda kodu poole.

Õhtul tulid veel Kixa ja Potsu minu ja Pätu juurde, et nautida meie lux-dushi.

Oeh, siis hakkasime koristama ja õhtu lõpuks olime Pätuga nii väsinud, et vajusime jalapealt magama.

Inimesed, mul oli maailma kõige toredam sünnipäev, sest mul on maailma kõige toredamad ja armsamad ja lahedaimad sõbrad. Suur aitäh teile kõigile, et olemas olete!!!

Sügis

Oeh, juba teist (ei, kolmandat) päeva on väljas ilus ilm. Vot sellist sügist ma armastan! Karge õhk, lehed hakkavad värvi muutma ja päike paistab.


Aitäh, kallis taevane vihma- ja päikeseisa, et mind kuulda võtsid:)!

Olen jälle tööinimene:D Seekord Tartus... meisterdan kohvi ja saan iga päev riielda (mitte, et ma oma tööga hakkama ei saaks - lihtsalt, uus koht ja palju on segadust). Muidu on päris tore olla, ainult et niinii paha on õhtuti tulla koju ja olla üksi. Ingel elab nüüd Hispaanias ja Pätu on väga tihti oma peiksi juures ja Maarika on siin ainult kahel päeval nädalas. Minu oma mupsu on Venemaal. Ma tean, et see on talle ja meile hea, aga vahepeal tõmbab ikka närvi mustaks küll. Nii tahaks, et kui ma tulen töölt, siis saaks kellelegi rääkida, kui tropid kõik on või midaiganes, aga pole kellelegi rääkida. Ma ei oska lihtsalt olla üksi, alati on vaja kedagi kõrvale, et oleks hea.

Nt ükspäev... tulin töölt koju, terve päev oli olnud hullumaja (no, mitte päris, aga ma ei tundnud end just kõige värskemalt), pidin pluusi pesema... põlvitasin vanni äärel ja küürisin oma särki.. ja mõtlesin, et võiks kellelegi kaevata kui halb see elu kõik on, aga polnud kedagi. Läksin magama, hommikul ärgates olin väsinud ja särk oli ikka veel märg (sest meil ei köetud veel) ja oli külm ja ma hakkasin fööniga seda särki kuivatama, et ma saaks tööle minna ja siis läks föön põlema ja peaaegu oleks olnud tulekahju ja siis ma oleks tööle hiljaks jäänud ja siis ma mõtlesin, et kurat, kus nad kõik nüüd on, kui mul oleks vaja, et inimesed oleksid mu kõrval.

Ja mõtelge, ma saan varsti vanaks, õudukas.

Kallis taevane vihmaisa

Mõtlesin, et ma kirjutan sulle. Kas sinu meelest on naljakas kui ma tulen koju juba viimased nädal aega iga päev ligumärjade jalgadega, nii et sokist võib terve tassitäie vett välja pigistada ja et isegi see kumm, mis peaks hoidma sokki üleval, ei ole kuiv? Või on sinu meelest humoorikas näha kümneid nohuseid ja köhaseid inimesi? Või hoopiski naudid seda, et ma ei suuda ärritumata vaadata aknast välja ja näha seda halli (mis minu mäletamist mööda läheb veel hullemaks, mida rohkem sügise poole liigume) ja mõelda, et ma ei suuda, ei taha, ei kannata seda kuradi ilma?

Eile proovisin sinuga käsikähmlusesse astuda, sest sa saatsid taeva poolt alla jälle mingit mõttetut jama, mis polnud päris vihm ja polnud päris mittevihm ka. Igal pool oli veeaur ja udu ja mingit ollust sadas taevast alla. Umbes sellist, et osad inimesed käisid küll vihmavarjudega, aga minu meelest oli see mõttetu, sest õhk oli nii niiske, et vihmavarjust poleks olnud mingit kasu. Igatahes, oled sa üks igavene vuss mees, sest piksenooli tulema ei hakanud kui ma rusikaga sinu poole vibutasin. Ja kui sa tahaksid end välja vabandada sellega, et targem annab järele, siis sellesse ma ei usu, sest kui sa tahad tark välja päista, siis oleksid juba ammu lõpetanud selle pa*a alla saatmise!

Ja selle kuradi si*a ilma pärast tunnen ma end kogu aeg nii väsinuna, silmad ei taha lahti püsida ja mõte ei tööta. Tahan värskust ja selget taevast ja päikest!!!!