Olen jälle tööinimene:D Seekord Tartus... meisterdan kohvi ja saan iga päev riielda (mitte, et ma oma tööga hakkama ei saaks - lihtsalt, uus koht ja palju on segadust). Muidu on päris tore olla, ainult et niinii paha on õhtuti tulla koju ja olla üksi. Ingel elab nüüd Hispaanias ja Pätu on väga tihti oma peiksi juures ja Maarika on siin ainult kahel päeval nädalas. Minu oma mupsu on Venemaal. Ma tean, et see on talle ja meile hea, aga vahepeal tõmbab ikka närvi mustaks küll. Nii tahaks, et kui ma tulen töölt, siis saaks kellelegi rääkida, kui tropid kõik on või midaiganes, aga pole kellelegi rääkida. Ma ei oska lihtsalt olla üksi, alati on vaja kedagi kõrvale, et oleks hea.

Nt ükspäev... tulin töölt koju, terve päev oli olnud hullumaja (no, mitte päris, aga ma ei tundnud end just kõige värskemalt), pidin pluusi pesema... põlvitasin vanni äärel ja küürisin oma särki.. ja mõtlesin, et võiks kellelegi kaevata kui halb see elu kõik on, aga polnud kedagi. Läksin magama, hommikul ärgates olin väsinud ja särk oli ikka veel märg (sest meil ei köetud veel) ja oli külm ja ma hakkasin fööniga seda särki kuivatama, et ma saaks tööle minna ja siis läks föön põlema ja peaaegu oleks olnud tulekahju ja siis ma oleks tööle hiljaks jäänud ja siis ma mõtlesin, et kurat, kus nad kõik nüüd on, kui mul oleks vaja, et inimesed oleksid mu kõrval.

Ja mõtelge, ma saan varsti vanaks, õudukas.