Märts läinud, mustad mehed:D

Märtsikuuga on mul sellised huvitavad lood, et täna on selle kuu viimane päev, homme on meil Mupsuga jälle tähtpäev ja viimased kolm päeva olen vahelduva eduga olnud tigedusehunnik:D

Kui eelmisel aastal käisime Mupsuga 24. märtsil lühikeste varrukatega pargis jalutamas ja oravaid vaatamas ja mulle ehteid ja talle lõhna ostmas, siis see aasta olin ma traumapunktis, kuna kukkusin lumes:D

Õigupoolest kukkusin ma lausa kaks korda. Teisipäeval, kukkusin oma hüppeliigese siniseks ja paiste, aga lonkasin kooli. Kolmapäeva hommikul kukkusin uuesti, tehes haiget samale kohale ja siis juba ei jõudnudki kooli. Kairi organiseeris mulle kohe Siiri autoga järele ja kaks meest viisid mind kahevahel Tartu kohtumajja. Päris piinilik oli, hüppasin ühel jalal ja kaks meest lohistasid mind kohtumajja:D Siis tuli Siiri järgi ja sõitsime traumapunkti. Seal nägime ikka igasuguste traumadega inimesi. Kahel naisel olid sinikad näos, ühe kohta kuulsin, et mees oli teda kodus peksnud ja tal oli koljus tugevad põrutused. Õudne! Siis nägin veel ühte meest, kes oli vang, oli kohe valvuritega ja ma olin temaga samal ajal sidumistoas. Mõtle, milline põnevus. Mina, kaks arsti ja õde, kaks vangivalvurit püstolitega ja vang, kel ei olnud parasjagu käed raudus. Vahepeal tegi kiirabiarst ukse lahti, et tuua tuppa uus patsient, siis mul tuli küll hirm peale, et võib veel põnevust tekkida, aga ei tekkinud. Jalas oli mul põrutus ja see seoti kinni, öeldi et kui valu üle ei lähe, siis pean tagasi minema. Maksin järjekordselt visiiditasu, mis võib mul varsti saada igakuiseks väljaminekuks kui jätkan samamoodi:D Loodan, et aprillikuus ei kuku trepist alla ega koperda kuskil teepeal, sest teate, vaestel tudengitel pole niipalju raha, et iga kuu maksta oma viimaseid kroone traumapunkti!

Jalaga on nüüd lugu niimoodi, et kõnnin parem jalg sissepoole, sest väga ebamugav ja valus on kõndida normaalselt. Loodan, et minu kole kõnnak on ajutine nähtus ja et varsti olen tagasi maailmalavasid vallutamas:D

Nädalavahetusel olin Tallinnas. Ütleme nii, et lootused olid kõrged. Mõtlesin, et kõigil on hirmus hea meel mind kohata armsas pealinnas, aga ma eksisin. Neljapäeva õhtul käisime Kaisaga väljas korra, jälle toimus põnevus:D Bambas oli kaklus (seekord küll mitte meie pärast nagu paar nädalat enne seda) ja meie olime teisel korrusel ja vaade oli väga hea.
Kui tulin Tallinnasse, siis oli mul plaan olla P-Gängiga koos reedel ja Katsi ja Kaisaga laupäeval, aga toimusid plaanimuutused, pidime olema hoopiski reedel Katsi ja Kaisaga ja laupäeval P-Gängiga ja lõppkokkuvõttes istusin mõlemad õhtud kodus, üksinda ja lugesin raamatuid! Ütleme siis nii, et ma olin üsna pettunud. Milleks sõita Tallinnasse, kulutada selleks pea 6h oma aega erinevate bussidega sõites ja 212 krooni selleks, et lugeda raamatuid, mis võtsin niikuinii Tartust kaasa? Ei olnud just eriti mõttekas käik? Tegelikult käisin laupäeval Allu juures filmi ka vaatamas. Film ei olnud just kõige lemmikum, aga täitsa vaadatav. Nime kahjuks ei mäleta:(

Ahjaa, ja reedel oli meil Pätuga fotosessioon:D Salongiks siis vana hea Vilde tee Rumpsi & Praimsi fotosalong ja pärast klõpsisime ka paar(sada) pilti ka meie Sõpruse puiestee filiaalis. Mõned pildid äkki:D

Kõigepealt väike meik:

et meil kummalgi Pätuga peitepulka ei olnud Tallinnas, siis piskvinnid jäid seekord peitmata:D

Siis tuli maniküür, riided ja rekvisiidid:

Siis rokkisime täiega, abiks mu väikse venna kitarr ja kardinad:

Vahepeal pidime tegema ka paar sõbrapilti:

Vahepeal oli väike filiaalivahetus, uus meik, uued riided:

ja siis tuli heita korra kõhuli ja teha nunnusid pilte:

Pühapäeva õhtul käisime Tiinaga Kaja pargis ja pärast Pepsis. Seal istusime ja rääkisime juttu ja pärast saime tuttavaks veel mõne inimesega. Tore oli!

Täna varahommikul seadsin oma sammud jälle bussijaama poole, et sõita Tartu. Bussis mõtlesin igasuguste asjade peale. Haigete laste ja rumalate inimeste peale. Elule väljaspool Maad, saladustele, milledesse mind pühendatud on ja sellele kuidas vahepeal veab nii hirmsasti, aga need pisikesed vedamised ei tule üldse meelde. Kuidas pärast mõnda ebaõnnestumist tundub, nagu alati oleks elus ainult ebaõnnestumised... ja seesama mõte, kuidas nädal tagasi endamisi vaikselt mõtlesid, et kas tõesti on võimalik nii palju ühel inimesel vedada, on täiesti ununenud. Jah. Inimene kipub unustama neid häid asju, mis on juhtunud, kuigi vanarahvatarkuski ütleb, et halb unustatakse kiiremini ja mälu selekteerib ka negatiivsed sündmused välja. Ei teagi, mis siis tegelikult õige on.

Mõnikord ei julge kõva häälega välja öelda mõnda "oma elu pisikest õnnestumist", kartes, et õnn võib pöörduda. Umbes, et teen midagi valesti, aga välja kukub kõik hästi, ja ma ei jäägi süüdi. Võib-olla on endal hinges süümepiinad, mis on tegelikult juba päris arvestatav karistus. Seda muidugi olenevalt sellest, milline inimene oled. Selles suhtes võin öelda, et olen teleoloogilise eetika pooldaja, eetiline egoist, vahel ka utilitarist (siis kui maailmaparandamise tunne on peal). Kuigi tegelikult on päris nõme bläkkida teiste elusid, sest niimoodi toimunud "oma elu pisikesed õnnestumised" võivad olla "kellegi teise suured ebaõnnestumised" Noh nagu ühe mehe halb on teise hea, ühe mehe vana on teise uus jne jne.

Ma ei pea ennast halvaks inimeseks, aga tunnen, et olen topeltmoraalimees. Teiste möödalaskmisi olen küll kõva piff kommenteerima, aga endal ei näe süüd. Või noh, näen, aga see leiab alati õigustuse. Võtame näiteks praeguse suure staari Valentina Hasan'i, oma uue lauluga "Ken lee- dulibudibu douchoo". Mul hirmus hea nali, naeran viis päeva kodus omaette, teen isegi Orkutisse klubi, sest see on nii hea nali. Neljapäeval proovisin Kaisale laulda Tannenbaumi (arvestades sellega, et ma ei oska absoluutselt saksa keelt), arvata võib et ainuke õige sõna oli selles laulus mul tannenbaum. Kaisal oli huumorit kui palju, mul ka... ja siis sain aru, et ma olen ju ise täpselt samasugune. Okei, see ei olnud võib-olla päris hea näide. Ütleme nii, et kui mulle ei meeldi kui keegi valetab või klatšib, pean seda nõmedaks ja siis klatšin ise samamoodi. Ja valetan. Inetu ju. Jällegi vanarahvatarkust Teise silmas pindu näed, oma silmas palki mitte Pean endaga natuke tööd tegema.

Punase tulega üle tee ei lähe, vales kohas mõnikord ületan teed küll, see on paha. Ei suitseta, aga mõnikord teen vesipiipu. Narkootikume ei tarbi, aga mõnikord joon. Ma ei tahagi olla mingisugune pühak või maailma kõige vooruslikum inimene, aga lihtsalt tahan, et oskaksin vahet teha õigel ja valel. Nagu AA motogi: Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, söakust muuta asju, mida ma muuta suudan, ja tarkust, et nendes asjades alati vahet eha. Tahan olla ühel päeval selline õpetaja, kes õpetab mitte ainult oma sõnadega, vaid ka tegudega. Tahan, et minu elu oleks hästi, ausalt ja õigesti elatud. Tahan, et ise oleksin õnnelik ja teised ka...

Naiivitari pihtimused:)

See on vist ju tegelikult hea, et ma olen avastanud end sellistele asjadele mõtlemast? Ma ei ole ju mingi deep tšikk... ja loodan, et suudan endaga toime tulla kõikide nende mõtetega:) Ja et päike paistaks ja paitaks põski:) Ilusat kevadet!

Segased mõtted

Mõnikord ma tunnen, et ma pole ta jaoks piisavalt hea. Et ma ei ole teda ära teeninud. Tegelikult on see imelik, sest inimest ei saagi "ära teenida". Ta ei ole mingi trofee ega midagi, mida saaks "millegi eest". Armastus on ikka ilus asi, aga mõnikord on hirm, et äkki see kaob. Või tegelikult, hirmu valmistab see, et ma avastan viimasel ajal nii harva end selle peale mõtlemast, et ma olen endiselt õnnelik- ma olen nii ära harjunud sellega. Mitte kunagi ei tohi ära unustada, mis meil on head. Mitte kunagi!

Ma armastan Teda. Mõnikord vaatan talle otsa ja näen kogu maailma sealt. Teinekord tundub ta mulle jällegi nii kaugel. Me ei tülitse väga tihti, või tegelikult, meie tülid ei ole sellised, et peaksin mõtlema nii- nüüd on lõpp, aga ikkagi, mõnikord ei mõista ma teda üldse. Oleme koos olnud pea kaks aastat, aga mõnikord tundub nagu ei tunneks ma teda üldse. Ta oskab alati üllatada ja samas on ta alati nii etteaimatav. Naljakas, ma tunnen end nagu pubekas, kes ei oska sõnu ritta seada ja tahaks kohe luuletada stiilis "armastus on nii ilus, samas nii valus...."

Ta oskab mind teha nii õnnelikuks nagu ei keegi muu ja samas suudab ta mind vist kõige paremini endast välja ajada (mitte et ta seda eriti tihti teeks, lihtsalt tean, et ta on selleks võimeline). Tahaks, et mina oleks talle ka seesama, kes teeb ta kõige õnnelikumaks ja ma tahakski jääda selleks. Vähemalt praegu tunnen küll nii, mõnikord leian end mõtlemast, et kool võiks juba läbi olla, võiksin erialast tööd teha, meil võiks olla OMA kodu, ehk isegi laps.. Vaadates kõrvalt oma sõbrannasid, kes on juba saanud lapse või rasedad, siis mõtlen, et meil võiks ka kunagi olla. Mitte veel, aga varsti. Mitte varsti, aga mõne aja pärast. Siis kui kool läbi on, siis hakkan suureks- ilmselt jäängi nii mõtlema, sest tegelikult vanuse järgi peaksin ma olema juba "suur", poole aasta pärast olen ka seaduse silmis nii vana, et käia kasiinos ja siis oleksingi täitsa täisealine.

Jutt jookseb laiali ära, ei teagi, tahtsin midagi kirjutada, et meelde jääks, et tegelikult olen ma õnnelik. Kui ma mõnikord arvan, et ei ole, siis tahaks et mulle tuleks meelde see, kuidas ma praegu istun diivanil ja kirjutan. Mõtlen oma Mupsust ja olen õnnelik, samas hinges on pisike okas.

Mõnikord ma tunnen, et pole ta jaoks piisavalt hea. Tahaks olla.

Oma isa ja ema laps

MyHeritage: Look-alike Meter - Roots - Family images

Märts käes jälle nigu nalja

Aeg lendab nii mis hirmus, kuigi vahepeal tundub, et ei lenda ka. Võta siis kinni, kas lendab või mitte:D

Mõtlesin juba päeval midagistki kirjutada, aga ei saanud õiget soont sisse. Väsinud olin ja tegelikult olen praegugi. Ootan et Mupsu tuleks mulle külla, sest minu "kurjad nabrinnad" on välislähetuses Serbias ja mul on täitsa vaba pleiss:D

Mis siis vahepeal juhtunud on?
Ahjaaa, minu arvutinali:D Tuli välja, et ma olin vabariigi aastapäeva puhul suurest üksindusest ja vihast muutnud aastaarvu ära, minu rüperaalil käis siis parasjagu aasta 2009. Security center läks seepeale hulluks, sest minu viirusetõrje kehtib vaid septembrini, 2008. Seega ta siin tegigi minuga igasugust nalja, ma olin vahepeal juba nii vihane, et tahtsin kõik asjad aknast alla visata- õnneks olen ma hirmus tasakaalukas ja ei teinud seda, lihtsalt hüsteeritsesin ja kolistasin asjadega.

Suitsetanud pole juba 31(!) päeva ja läheb päris ladusasti, kohati isegi ajab südame pahaks kui keegi kuskil suitsetab.

Istun siin arvuti taga ja vahepeal teen internetis teste ning luuran ringi ja uni on silmas, aga Mupsut pole veel kuskil.

Nädalavahetusel sain olla koos Kaisaga ja P-gängiga. Korra nägin Mannut ja Erkot ja Tiinat ka, niiet läks enam-vähem asja ette. P-Gängiga oli meil super-hüper-megatore, nalja sai nabani ja kõikide muude aukudeni ka. Täitsa hull ikka, mida need naised/me suudame ära teha, täiesti segased ja sellega rahul.

Eile tulin tagasi Tartusse, tegime põdralihakastet, vesipiipu ja muud head paremat. Enne seda suutis minust möödasõitev Pattaya-auto mind täiesti täis pritsida soppa. Arvestades seda, et mu jope (mis on umbes 75% ulatuses valget värvi, 20% ulatuses helesinine ja 5% must), mis oli JUST pesust tulnud ja ma JUST olin jõudnud valju häälega öelda ja õnnelik olla, et mu jope on puhas- võite oletada kui vihaseks ma sain. Muidugi hakkasin naerma ka, aga pisarad olid ka silmas, sest mul ei ole Tartus pesumasinat, see on mu ainuke jope, mis praegu siin on ja mul oli plaanis olla pea kuu praegu järjest Tartus. Fun eksole.

Aga nüüd ma lõpetan, sest muidu lähebki liiga pikaks.