what i've learned from you...

Hiljuti märkasin, et tunnen, et olen palju julgem, kui minu sõber on läheduses. Miskipärast on mul selline tunne, nagu oleks ta Superman. Noh, et kui olen temaga koos, siis ma ei pea mitte midagi kartma, tema on alati mu selja taga. Ja siis mõtlen ka seda, et ilmselt olen temaga koos palju abitum kui üksinda, sest alati on mul vaja abi, et ta mul aitaks asju tassida ja piimapakki avada ja kassitoitu kapi otsast kätte saada.. või noh, ma ei küsi abi, aga ta ise näeb, et ma olen omadega jännis ja tuleb alati hea meelega mind hädast välja aitama. See on nii hea, et tal on silmad alati igal pool ja näeb, kui ma mõne tegevuse juurde natuke liiga kauaks olen askeldama jäänud...

Ja siis mõtlesin ka selle peale, et tegelikult on ta mulle NIIII palju õpetanud.. siit mõned näited:

* ma ei tohi oma jooki järelvalveta jätta. Ei, ärge saage valesti aru, ta ei ole mulle joogi sisse midagi sokutanud.. aga ükskord oli nii, et käisime kontserdil ja ta oli ostnud mulle klaasi koorelikööri, mida ma seal rahulikult limpsisin. Mingil hetkel oli tal vaja minna parkimisautomaati raha juurde panema ning mina läksin tualetti nina puuderdama ja kui ma tagasi tulin, siis oli tema juba tagasi jõudnud ja mind ootas üks kuri pilk. Nimelt on ta vist veendunud, et kõik inimesed tahavad mind uimastada ning on ka mind teinud nüüd üsna paranoiliseks. Igatahes, siin pidid sellised asjad tihti juhtuma, et tüdrukutele pannakse joogi sisse mingeid drooge. Mina oma jooki ei jäta enam kunagi ilma järelvalveta.

* ma ei tohi nii usaldav olla. Ka sellega on nii, et ta arvab, et usaldan inimesi liiga kergelt ning usun neist parimat. Inimesed pidavat olema salakavalad ning enamasti ikka üritavad nahka üle kõrvade tõmmata. Ma loodan ikkagi, et inimesed on ilusad ja head.. aga olen natuke ettevaatlikum ka.

* ma ei tohi nii pehmeke olla ja lasta endale igasuguseid asju ütelda. Sellega on nii, et päris tihti tunnen ma, et keegi on mulle ülekohut teinud ja siis ma olen õnnetu, aga õigel ajal ei ole ise osanud suud lahti teha. Ja nüüd ma olengi saanud siin viis viimast kuud koolitust, et kuidas mingis olukorras enda eest seista. Täna näiteks oli meil köögis intsident ühe majanaabriga, kus ta pidas vajalikuks märkida, et tema peseb viimasel ajal rohkem nõusi kui mina. Kusjuures täna päeval pesin ma järjekordselt terve maja nõud, aga ilmselt ei pannud seda keegi tähele, sest mina ei lähe teiste ustele koputama, et vaadake, kui tubli ma olin, pesin kõik nõud. Ma ei osanud midagi muud talle selle peale kosta kui, et ärgu siis söögu nii palju, et terve kraanikauss ta nõusi täis on, sest mina ei ole selles süüdi, et kui nad süüa teevad, siis on vaja kasutada kaht panni, kolme potti, viit kaussi ja veel hulganisti lauanõusid. Majanaaber oli enam kui üllatunud, sest tavaliselt ei ütle ma tema vingumise peale midagi ning hiljem isegi vabandas. Ega ma ei olnudki väga pahane, aga lihtsalt närvi ajab, kui keegi ei pane tähele minu panust selles majas. Aga uhke olin ka enda üle, et ma suutsin enda eest seista ilma selleta, et härra mu selja taga oleks olnud.

* ma pean oma rahaasjade üle hoidma paremat kontrolli. Tihti on nii, et Annabelle vanemad unustavad mulle õigel ajal ülekande teha ning siis ma ei saa aru, kas nad on kõikide hoidmiste eest ikka korralikult maksnud. Mul ei ole Internetipanka ka, et seda kontrollida ning automaadist ei näe viimaseid tehinguid. Igatahes ütles mu kallis sõber mulle, et mul on vaja märkmikut, kuhu panen kõik oma töötunnid kirja ning saadud raha. Kuigi tema meelest ei ole mu palk üldse mingisugune palk, ei kannata ta mõtet sellest, et keegi mind üle võiks lasta.

Ja noh.. neid asju on tegelikult veel ja veel.. sest üsna tihti kuulen ma sellist lauset: "and lesson for today is that..." Ja teate.. kuigi need asjad tunduvad kõik nii iseenesestmõistetavad, on nii hea, kui on olemas keegi, kes tuletab selliseid asju meelde ja valvab su seljatagust.

PS. Aga noh, on ka palju muid asju, mida ta mulle siin on soovitanud - näiteks ei taha ta, et ma käiksin väljas ilma pipragaasita taskus, sest ta kardab, et keegi võib mind rünnata kui ma üksi töölt tulen. Samuti ei meeldi talle, kui mul on käe ümber patsikumm, sest ta arvab, et mul jääb siis veri seisma. Ja ma pidin oma voodi ühe seina juurest natuke eemale lükkama, sest ta kartis, et äkki mu juuksed lähevad seinakontakti ja et siis on minuga kööga. Et noh - sellised asjad. Aga ma saan aru, ta lihtsalt muretseb mu pärast ja tahab, et minuga oleks kõik hästi.

Ja see on hea:)

mu kass mu unenägudes käimist ei jäta

Mõni nädal tagasi nägin unes, et olime kassiga lennureisil. Istusime kõrvuti, mina akna ääres, tema minu kõrval ning tal oli otsa ees sinikas. Minu küsimusele, et kuskohast ta sellise sinika otsaette sai, sain kassilt vastuse, et ta kukkus tooli pealt ümber.

Täna öösel aga nägin unes, et ta läks hulluks. Jooksis mööda tube ringi, kräunus ja kratsis ja hammustas end ning kui ma ta vaesekese õue lasin, siis näris ta kõikidel meie aia toolidel istunud lindude kõrid läbi.

MIS TOIMUB?

it happened!

Kuigi ma arvasin ja tundsin ja lootsin seda juba ammu.... siis täna oli see päev, kui ma kuulsin ta suust, et ta armastab mind!!!

PS. See, et mulle tundus paar kuud tagasi, et ta seda ütles, ei loe - nüüd ma tean seda päriselt. ja nüüd tean ka seda, et I am here for the right reason!

PS2. ja ma armastan teda ka.. arvan, et isegi rohkem kui tema mind.

HAPPYTIMES

ka see möödub

See nädal on olnud huvipärane, täis erinevaid üllatusi ja juhtumisi.

Kõige tähtsam oli vist see, et alustasin esmaspäeval oma nädalat supidieediga ning tänaseks on kaal langenud 3,3 kg. Great success, miss Silm! Kui te arvate, et ma olen nüüd hirmus peenike, siis eksite, sest tegelikult oli mul vaja lahti saada jõulude ja muude üllatustega seotud kahest juurdetulnud kilost. Esmaspäevaks tegin köögivilja-nuudlisuppi, teisipäevaks tomatisuppi, kolmapäeval tegime koos Joakimiga läätsesuppi ja neljapäevast alates sõime minu kallima tehtud rohelise sibula kreemisuppi. Neljandal supidieedi päeval tegin natuke sohki ka, aga see ei olnud ausalt minu süü! Mul oli nii hirmus šokolaadi isu ja siis mu kallis tuli ja pani mulle tüki šokolaadi suhu, et ma nii tublisti oma dieeti olen pidanud. Eks ma natuke kirusin end ja teda, aga šokolaad maitses hea...

Koolis käisin terve nädala korralikult, hiljaks ei jäänud ja ei puudunud ka.

Ja reedel käisime nii huvitaval peol. Ma ei olnud juba ammu nii palju hipisid näinud. Käisime selles talus, kus suvelgi käisime, neil oli 10. sünnipäeva pidu. Kohtusin paljude uute ja toredate inimestega ja õhus oli nii palju positiivseid vibratsioone! Nii tore oli. Vahepeal hakkas mulle juba tunduma, et olen sellest maailmast kuidagi eemale libisenud.. aga eile ja üleeile sain aru, et ma olen ikka ühe jalaga seal spirituaalsemate inimeste uksest ka sees... maagia, muinasjutud ja haldjad...

Ja aina rohkem leian end mõtlemast, et kõik möödub. Hea möödub ja halb möödub.. nii et. Kui on hea olla, siis naudi seda hetke, sest varsti võib see otsa saada.. ja kui on natuke halvem, siis tea, et varsti on see möödas!

hambapesust ja prügikotiga koju põgenemisest

8.05 heliseb mu äratuskell, sest on aeg end kooliminekuks valmis sättida. Et aga mul on parasjagu käsil väga põnev unenägu, kus eesti maffia põhitegelane teeb enesetapu, sest tema autos olev prostituut ei luba end kutsuda Petroškaks, siis lükkan äratuskella edasi.

8.31 ärkan üles, telefon endiselt käes - vaatan kella ja siis hakkab kiire kiire kiire. Üritan hirmus vaikselt voodist välja ronida, et ma ühte nummidust üles ei ärataks. Kuid mul ei õnnestu see... olen juba voodist püsti, kui hakkab pihta järgmine vestlus:

tema: "kallis, kas sa tahaksid, et ma tuleksin ka koos sinuga voodist välja, et ma su kooli saadaksin"

mina: "kui sa tahad, siis võid tulla, aga sa ei pea"

tema: "ma olen hirmus väsinud... ma tean, sa oled ka" (nimelt venis eilne päev nii pikale, et saime magama alles pärast nelja öösel)

mina: "no, sa ei pea tulema. aga kui sa tahad, siis ma võin sulle kohvi teha ja sa saad seda siin juua, kas tahad"

tema: "mhmh, kui sa viitsid"

Käin ruttu vannitoas hommikusi hügieenitoimetusi tegemas ja siis lähen allakorrusele, lasen kassi õue (meie kass ei kakagi enam tuppa! aga me peame talle meelde tuletama, et ta välja läheks). Olen köögis ja askeldan seal midagi, panen kassile süüa ja juua ja keedan potis vett, (sest meie veekeedumasin läks eile katki, nagu siin ikka asjadega juhtub) ja siis järsku kuulen:

"ma otsustasin, et ma tulen ikka voodist välja ja teen sulle ühe võileiva, sest muidu sa äkki ei söögi mitte midagi. kas sa tahad, et ma teeksin sulle võileiva kaasa või tahad kodus süüa?"

mina: "oh, sul poleks olnud vaja üles ärgata, ma saan ise ka hakkama, võtan mõne mandariini ja ongi juba hästi"

tema: "ei, ma mõtlesin, et ma ikka pean su kooli saatma"

tuleme siis elutuppa kohvi jooma ja siis leiab aset järgnev vestlus:

tema: "kas sa kooliasjad panid kotti"

mina: "mhmh"

tema: "ja kaheksanda peatüki jõudsid eile ilusasti valmis?"

mina: "mhmh"

tema: "väljas on täna külm. kas sa paned täna selle soojema jope?"

mina: "mhmh"

tema: "vaata, et sa ei unusta teise jope taskust asju välja võtta ja selle jope taskusse panna"

mina: "mhmh"

tema: "ja kas sa hambaid pesid ka?"

mina: "hahaha, jaaa"

tema: "no siis on kõik hästi"

no ja siis järgnes üks pikem naer, sest mina olin siin laua taga üks suur unekott ja tema oma küsimustega oli ka ikka paras üllatus.

Pärast seda pakiti mulle võileivad kotti, toodi mu jalgrattas pesuköögist ning seoti sall kaela, anti julgustav koolimusi ja mu päev võiski alata.

Mis veel? Eile oli meil Annabellega hästi tore ja ta oli mulle Singapurist väga ilusa merekarbiga kaelaehte toonud ja kollase võtmehoidja (sest kollane on mu lemmikvärv) ja meil sai nii palju nalja. Õhtul saatis ta mulle e-maili, kuhu oli manusesse pannud pildid meist. Oeh, ta on ikka nii armas!

Ja need vene tüdrukud, kes nädalakese siin olid - nad olid niii toredad! Üks neist, Slata, käis üleeile Den Haagis ja tõi mulle sealt suveniiri. Hästi ilusa küünla. Küünalt andes ütles ta, et ta tõi mulle küünla, sest ma olen soe ja särav nagu päike ja et kuna ma teiste ellu toon nii palju soojust ja valgust, siis mõtles ta, et kingib mulle küünla. Arvata võib, et mul tuli pisar silma.

Eile, kui nad minema hakkasid, siis selgus, et Slata asjad ei mahtunud ta kotti ära. Andsin talle oma ümbermaailmareisi seljakoti... nüüd on nii, et minu seljakott, mille nimi on Jupiter 50, jätkab oma ümbermaailmareisi. Kõigepealt sõitis ta Amsterdamist Groningeni, siis Bremenisse, siis Tamperesse ja siis St. Peterburgi. Loodetavasti sõidab ta Peterburist Amsterdami tagasi postibussiga, sest see seljakott on mu ainuke õlekõrs, kui mul siit on vaja põgeneda. Varem oli mul alati peas plaan, et kui midagi metsa läheb, siis tõmban oma Jupiter 50 selga ja lähen meie maja kõrval olevasse bensiinijaama ja lükkan näpu püsti ning hääletan koju.. nüüd aga pole mul mu seljakotti, niiet kui põgenema peaksin, siis väga tagasihoidliku pagasiga.

Kui ma just oma asju prügikotiga selga ei võta.

haiglamaja keset amsterdami

Meie majaga on juhtunud selline lugu, et kõik siinviibivad inimesed on mingisuguste tervisehädadega. Enamasti on kõigil nohu ja köha (ka meie külalistel - meile tulid nädalaks ajaks külla kolm tüdrukut Venemaalt), aga minu kalli sõbraga juhtus selline lugu eile, et ta komistas pimedas ühe vene tüdruku kohvri otsa ning tegi oma varbale väga haiget. Täna hommikul arvasime mõlemad, et ta murdis oma varbaluu.. aga päeva peale läks valu väiksemaks ning loodetavasti oli see lihtsalt põrutus. Aga varvas on hirmsasti sinine ja paistes.

Et nii me siin elame, keedame koguaeg üksteisele ja teineteisele ja iseendale teed ja suppi ja katsume siin haigemajas tuju hea hoida.

Ainuke asi, mis tõsiselt tuju rikub, on meie hulluks läinud kass. Ilmselt peame ta loomaarsti juurde viima, sest ta kräunub kogu aeg ja teeb jälle oma hädasid tuppa (nagu eelmisel talvel, kui ta väga haige oli) ja kuigi ta ei paista välja haige, arvan mina, et tema imelik käitumine peab olema tingitud tervisehäirest. Kuidas muidu ta lihtsalt ühel päeval otsustas, et ta enam välja ei lähe, kuigi tal on köögis oma kassiuks ja ta pääseb alati välja. Ma ei tea, me proovime siin temaga ikka koostööd teha, aga see on väga raske ja kõigil on närv must.

erakordselt huvipärane aasta algus

Tänaseks on uus aasta kestnud küll alla nädala, aga ega see ei tähenda, et vähe oleks juhtunud. Mul on õnnestunud end täiesti haigeks organiseerida, nina on nii kinni ja rögisen kogu aeg, nii, et ei mina ega ka mu kallis ei saanud öösel silmatäitki magada. Ühtlasi on meie kassil midagi viga, et juba mitmendat päeva teeb ta oma häda meie elutoa põrandale ning meil on siin erakorraline kassikasvatuskomisjon tekkinud, kus kõik oma nõu ja jõu kokku pannes üritavad seda kassi distsiplineerida. Ja meil käisid vargad. Seda muidugi juhul kui ma just ise kõiki Barti sääste ta kapist ära ei varastanud.

Millest ma alustama nüüd siis peaksin?

Pesumasin. Õigus, sellest peaksingi alustama. Kui meil oli pesuköögis juba kaks katkist pesumasinat, võttis Bart end kokku ja helistas ühte firmasse, kust lubati meile uus masin, 6 nädalase garantiiga, kõigest 90 euri eest (ja nad ütlesid et vajaduse korral viivad ka vana masina minema). Nii me siin eile rõõmustasime, et lõpuks ometi saab vanadest masinatest lahti ja uue töötava asemele. Kui masinamees kohale jõudis, siis paigaldasid poisid meile pesukööki uue masina ning see masinamees oli nõus ära viima mõlemad masinad. Bart läks oma tuppa raha tooma ning selgus, et ümbrik, kus olid kõik tema säästud, oli tühi! Panime peenikese raha kõik kokku, et masinamehele maksta ning siis hakkasime uurima võimalusi, et kuidas raha Barti toast kaduda võis.

Ja siis mulle meenuski see, et kui aastavahetusel minu sõbraga ära läksime, siis oli meie maja ees kõik meie naabrid, aga et meil on võtmetega umbes selline panen-võtme-mati-alla süsteem, siis nägid osad meie naabrid, kuhu ma selle võtme panin (kuigi meie teada teavad kõik ümbruskonnas elavad inimesed, kus oma majavõtit hoiame). Ning ilmselt juhtuski nii, et keegi kuri käsi tuli meile vargile siis kui meie olime vana aasta õhtut linna peal nautimas. Kuigi me ei usu, et keegi meie naabritest, see võis olla ükskõik kes, kes oli juhtumisi näinud kedagi meie majast võtit sinna kavalasse peidukohta panemas. Ning millal veel tulla vargile, kui mitte aastavahetusel, kui kõik inimesed on linna peal pidus?

Ja kass! Alates 23. detsembrist on meie must karvapallike teinud 7 korda häda nr kaks tubastes tingimustes. Pean nentima, et see ajab ikka närvi eriti mustaks, kui hommikukohvi jooma hakates oled peaaegu astumas haisva kakapähhi sisse. No ja nüüd me olemegi teda üritanud kasvatada, proovinud panna ta nägu kaka sisse ja siis visanud ta paariks tunniks õue jne jne. Ja me ei teagi, mis temaga juhtunud on. Ta oli meil siin enne nii tubli ja nüüd järsku, korraldab siin selliseid jamasid.

Ja noh, rääkides minu tervisest, siis see on ka paras üllatus. Homme ma kooli ega tööle ei lähe, sest õppimis- ega töölooma minust ei ole. Mu kurk on valus ja mul on nohu ja koos selle nohuga on kaasnenud ka minu erakordselt si** väljanägemine. Olen näost valge, nina laiguline ja nina alt on punane ja suunurgad on mul ka katki. Et kui vanasti oli minu kodune hüüdnimi Hottie, siis nüüd on selleks Snottie, mis hollandi keeles peaks tähendama umbes midagi sellist nagu Tatikollu. Selle nime omandasin vist siis, kui selgus, et mu dressipluusil ilutseb kena tatirida.

Noh, mul oli natuke piinlik, aga sain sellest õige pea üle, sest no, inimestel ikka juhtub.

Aga meil on ikka häid asju ka juhtunud. Et ma haige olen, siis olen saanud senisest enam poputamist ja muretsema olen pidanud vähe (välja arvatud pesumasin, vargad ja kass ja tervis).. ja täna lõikas mu kallis sõber mu juukseid ja pean ütlema, et kuigi ma näost näen paras üllatus välja, on mul maailma kõige ilusam soeng!

uutes saabastes uuele aastale vastu

Eile käisime koos poodlemas ja ostsime mulle väga ilusad saapad, et ma ikka saaksin peol särada. Kodus me lõpuks ei teinudki midagi, nii et kel on isu hea šampanja vastu, võib tulla meie juurde seda limpsima, sest me isegi ei avanud seda pudelit.

Käisime sõbraga kahekesi linnas ning tantsisime ja olime rõõmsad. Kui välja hakkasime minema, siis hakkasin oma meiki kohendama ja tema kartis, et teen enda meigi liiga tugeva ning seepeale ütles ta mulle, et tema arvab, et ma ei peaks end üldse meikima, sest meikimine on mõeldud koledate naiste jaoks. Olin natuke üllatunud, sest tavaliselt ikka saan ta käest komplimente, kui olen end natuke üles vuntsinud ja ega ma tugevat meiki tavaliselt kannagi. Igatahes, ongi mul kergem, kui ma end meikima ei pea. No, ja vahel vast natukene ikka võib.

Uutest saabastest veel nii palju, et kui koju tulin, siis arvasin et mu vasak jalalaba veritseb umbes viiest kohast ja nii me kuidagi kahekesi koju kakerdasime. Või noh, ei kakerdanud, aga ma ei oska seda parema sõnaga edasi anda, kuidas ma tema toel ühe jalaga kõndida, mitte hüpata, üritasin.

Täna oli mul viimane tööpäev Annabelle kasside juures, homme on vaba ja esmaspäevast hakkab jälle pihta kool.

Rääkides uue aasta soovidest. Küsisin eile temalt, et mida ta soovib uueks aastaks. Ta ütles, et ta ei mõtle selliste asjade peale tavaliselt. Palusin tal mõelda ja siis ta ütles: "Päikesepaistet. Päikesepaistet, tervist ja jõukust." Mina ei osanudki midagi mõelda. Muidugi tahan, et päike paistaks ja et mina ja teised terved oleksid ja ka jõukusest selle sõna erinevates tähendustes ei ütleks ära. Aga kui ma natuke järgi olen mõelnud, siis mina vist ootan 2011. aastal seda, et mu õnn hakkaks uuesti seestpoolt tulema ja ei oleks nii mõjutatud välistest teguritest... ja armastuserohket aastat soovin ka. Nii endale kui teistele.