Ütleme nii, et mõnikord on selline tunne, et sööks oma sõnu:D Selles suhtes, et kas mäletate, kuidas mõni postitus tagasi kiitsin kui hea mu töökoht ikka on ja kuidas mulle see meeldib. Meeldibki. Mõnikord.
Reede hommikul läksin tööle nagu ikka- teadsin, et mul peaks olema mingi kell grupp, 30 inimest, lounge's. Selles suhtes, et lounge's on nõme üritusi teha, sest ta on keldrikorrusel, köök on esimesel korrusel ning kõige pealt tuleb söögitarvikud kõik alla vedada(see ei ole eriti raske, sest meil on köögilift) ja hiljem toidud (nendega on pisu keerulisem, kihutad keerdtrepist alla, endal käes 4 tulikuuma praetaldrikut).. aga noh, ütleme, et seal ei ole midagi ületamatut. Praeguseks juba täitsa harjunud. Igatahes, tegemist oli sportlaste õhtusöögiga, kes olid tulnud nädalavahetuseks Tallinnasse võistlema. Eks igaüks tea, mis võistlused meil siin olid. Antud sporti harrastavad inimesed on tundunud mulle alati pisut juhmid (sest ma olen üsna veendunud, et muskel kasvab aju arvelt), mõningate eranditega loomulikult. Tähendab, tegelikult oleks kõik olnud väga hästi, kui üritus oleks olnud korraldatud normaalselt. Meil oli kirjas, et õhtusöök hakkab kell 21.00, laudade paigutus: eraldi väikesed lauakesed, menüü: caesari salat krevettidega, veisefilee ahjukartulite ja ratatouille'ga, pannkoogid jäätisega. Lauakattesse läksid vee- ja mahlaklaas, kuna magustoiduks olid pannkoogid, siis läksid eelkattesse kolmed noad ja kahvlid. Mõni aeg enne kella 9-t saabus mingi mees, kes ütles, et kui oleks võimalik, siis ta sooviks süüa kana. Mina, et ikka on võimalik, siit nüüd meie dialoog, lisasin veel, et neil on 20 minuti pärast koos söömine, et kas talle sobib kui serveerime talle selle samal ajal, ta oli ilmselt nõus:
mina: "Would you like to eat boiled or oven-baked chicken?"
tema :"Money doesn't matter, sexhuntred gramma"
mina:" Oh, yes I know, but I would like to know how would you like your chicken to be prepared"
tema: "sexhuntred gramma, maybe, fivehundtred, me dinner time, need food, chicken, no salt"
mina:" Okay, would you like chicken made in water, or not?"
tema:" no water, just chicken, money is not a problem"
Lõpetasin selle vestluse, tellisin kana. Kokad küsisid, et kuidas nad teevad, ma ütlesin et vahet pole, peaasi, et oleks lihtsalt üks kana veise asemel. Kuussada grammi. Siis kuulsin, et restoranis heliseb telefon, jooksin ja ütlesin, nagu ikka " reval paaark hõutel änd käsiino, restoran paark avenjüü, sälli kuuleb, tere" ning kuulen, et õhtusöök on tunni võrra edasi lükatud. Läksin kööki, teatasin kokkadele seda "rõõmusõnumit"- neil olid ju kõik asjad ahjus ja meil olid salatid ka juba
laudades.
Ootasime siis oma sportlasi ning järsku ilmub restorani üks härra, et mis teil seal all toimub. Üritan seletada, et meil on seal väike õhtusöök ja broneeritud, tema selle peale, et ta teab väga hästi, et on broneeritud ja et tema broneeriski ja mis seal all toimub, et nad pidid sööma ühes pikas lauas, aga meil on 5 lauda ühes ruumis ja 2 lauda teises. Näitan talle tellmuskirjeldust ja tema ütleb, et teda ei huvita. Nemad on üks pere ja tahavad kolmekümnekesi istuda ühes lauas.
Muidugi, ma saan aru, et kliendi soov on kõige tähtsam, aga palju lihtsam oleks olnud ju kui ta oleks meile seda ette teatanud. Selles suhtes,et lauas olid eelkate + salatid juba olemas.. ning selleks et teha pikka lauda, oleks me pidanud igast lauast võtma ära kaks kohta ja iga kahe koha kohta tooma tagant laua, muretsema laudlinad ning katma lauad uuesti üles, aga aega oli vaid loetud minutid. Küsisin, et kas talle sobib kui me nihutame lauad lähemale ja toome teisest saalist need kaks lauda ka ära (oh oleks need olnud vaid kaks lauda, kokku oli neid neli, sest olime teinud kahest lauast ühe viie-inimese laua. Mis tähendas seda, et pidime liigutama/sikutama neid laudu nii, et lauakate laual ei liiguks, aga seda on üsna raske teha ühe lauagagi, rääkimata kahest)
Kuidagi saime hakkama ning pidu võis alata. Kohe ilmnesid probleemid. Ahjaa, vahepeal oli see kanavend käinud ja siis ma ütlesin talle, et kas talle sobib kui ta sööb kell 22.00, koos teiste sportlastega. Ta oli nõus.
Probleemid. Kõigepealt, kõik inimesed ei olnud kohalgi veel, osad sõid salatit, osad ajasid niisama juttu, tuli minu juurde kanavend, kes teatas, et tal on viimane kellaaeg süüa ja tema ja tema sõber soovivad otsekohe oma sööki kätte saada. Mõtlesin, et nii küll ei tehta tavaliselt, aga eks klient ole kuningas. Tõin siis kana ja tõin veise, samal ajal kui ülejäänud inimesed sõid juba salatit ja mõni laudkond ootas kedagi või midagi. Siis selgus, et kana oli vale. Vend kutsub mind enda juurde, lööb lahti mingi Tupperware karbi, kõigepealt lendab mulle ninna mingi rõve hais ja siis näen, et seal karbis on hunnik keedetud kanafileed. Mõtlesin, et küllap talle ei sobinud see ja siis tõi toast oma kana ära. Pole hullu ( selles suhtes, et ta sõber sõi ära nii veise kui selle kana, mis me talle toonud olime) Läheb mööda mõni minut, kanavend küsib mu käest, et kus ta kana on.. siis sain alles aru, et ma oleks pidanud kokkadele ütlema, et nad teeksid ühe keedetud kanafilee ka. Ütlesin, et umbes 15 minutit läheb aega ja jooksin kööki, et teatada neile jälle ühte "rõõmusõnumit".
Köögist kuulen, et Ljuda teeb kisa, et miks me Stellaga pole läinud veini pakkuma, et alt helistatakse, et neid keegi ei teeninda ja veini ei pakuta. Läheme siis Stellaga veini pakkuma, otsustasime, et tema käes on kandik ja mina pakun lauas, et kas soovitakse punast või valget. Otseloomulikult ei soovinud peaaegu mitte keegi veini, aga noh, las ta olla.
Tundsin, et olukord läheb omadega jumala käest ära. Pooli inimesi polnud kohal, mõned sõid salatid ära ja läksid minema, ürituse korraldaja muudkui helistas ja oli omadega jumala närvis.
Siis jookseb minu juurde Stella, ise näost punane ja peaaegu vihapisarais "Tead, mis, ma lähen nüüd vett keetma, sest jäävesi on kraanivesi ja seal sees on sool ja soola nad ei tohi tarbida" Selles suhtes, et meil ei oleks olnud raske ette valmistada seda kõike, kui me oleksime teadnud, kuidas kõik peab olema.
Edasi läks asi juba päris naljakalt. Mõni sõi magustoitu, mõni praadi ja mõni salatit. Inimesed tulid nii erinevatel kellaaegadel ja lõpuks oli meil juba täitsa ükskõik. Või noh, mitte ükskõik klientidest, aga ükskõik sellest, kuidas see asi välja kukub. Kell oli 23.30 kui mõni alles alustas praega. Käisime aga koristasime ja tegime head nägu selle "vabas vormis katastroofi" juurde. Osad istusid juba "ära istutud" laudadesse ning tellisid salatit.. ning siis kurjustasid, et miks neil pole kahvleid ega nuge lauas.. üritasime neile selgeks teha, et me ei ole veel jõudnud seda lauda uuesti üles katma (ei hakka ütlema ka ju, et kuule, kuule, kõrvallauas on olemas kasutamata koht, kus on isegi salat laua peal)
Kell pool kaks sai see nali läbi. Läksin vaatama, kuidas Ljubal edeneb, ta ütles, et ta tahaks käia korra veel suitsul. Ma lubasin, sest enam ei olnud vahet, et kas ma saan 5 minutit varem või hiljem lahti. Koristasin laudadelt mõne klaasi ning siis kuulen:
klient: "OPAAAA!"
mina: "kas võin teile midagi pakkuda?"
klient:" tule mulle lähemale, las ma vaatan sind, tibuke, siis ütlen"
mina:" jah, palun"
klient:" ma sooviksin täidetud mune ja kotte. hahahaaa" sõbrad ka kõik lauas naeravad
mina:"kahjuks on meil köök juba suletud, aga ma võin teile soovitada imemaitsvat ööbuffet'd"
lauas järsku vaikus, klient:" ee.. ää.. me mõtleme teie pakkumise, jah, hetkel ei soovi midagi"
jah,.. purjus kliendid ei ole väga toredad ning mõnikord on üsna raske jääda lõpuni viisakaks. Eriti kui oled tööl olnud selleks hetkeks 14.5 tundi juba. Aga ma arvan, et lahendasin selle olukorra üsna hästi, vähemalt ei jäänud seal punastama või midagi.
Nagu lubatud, läksin Pille ja Andreani juurde. Tegime seal nalja ja üritasime mu rastapatsi lahti kammida. Lootusetult muidugi. Andrean läks üsna vara magama, aga meie Pillega saime veel naistejuttu mõni aeg rääkida.
Hommikul seadsin sammud jälle sinna armsaks saanud Kreutzwaldi tänava maja poole, kus on alati suur rõõm tööd teha. Veetsin seal imetoredad 12 tundi. Vahepeal muidugi käisin apteegis, et osta valuvaigisteid. Igatahes, seal sain hakkama nädala tsirkusekavaga.
Mõtlesin, et ei viitsi papusi jalga panna, lähen töökingadega. Sel päeval olid mul jalas tikk-kontsaga kingad. Kõndisin siis Tartu mnt-l asuvasse Eha kaubanduskeskusesse ja järsku- just like that- olen paljajalu külma maa peal. Ei saanud aru, mis toimus, vaatasin maha ning märkasin, et mu kingad on jäänud kinni raudresti vahele. Pensionärid olid mul juba suures ringis ümber, mina nagu totakas, üritan sikutada kingi, aga tulutult. Jalgadel on jumala külm. Olin poeukse ees, uksed käivad kinni-lahti, inimesed pensionärid kõrval kihistavad, mõni naerab, mõni teeb boooshe moi'd. Sain ühe kinga kätte- torkasin jalga- ja mis siis juhtus? Haaa- otseloomulikult astusin selle kingaga uuesti sinna auku.. jälle olin paljajalu ja siis oli inimestel juba naljakas. Lõpuks, peale pikka sikutamist ja umbes kaks sekundit pärast seda, kui olin otsustanud, et kui ma kohe oma kingi kätte ei saa, siis lähen paljajalu edasi- sain kingad kätte. Lehvitasin publikumile nagu üks õige teatristaar kunagi ning läksin oma rastapatsi lehvides apteeki. Väga fain.
Pärast tööpäeva käisin Cucarachas oma sõpru vaatamas ning millalgi öösel kebisin koju magama, et jõuaksin veeta veel ühe fantastilise tööpäeva.
Pühapäeviti meil ei ole eriti tööd, siis otsustasime, et teeme väikse gurmaani-päeva( te juba mõtlesite, et see tsirkus jääb seekord leivata, oh ei:D) . Mõeldud-tehtud, hea oli:D
Esmaspäeva hommikul vara vara seadsin sammud jälle siia Tartu poole. Tulin koos Pätuga, natuke aega muljetasime ja siis tegime väikse tukastuse. Õhtul lugesin Mikumärdi ja Vedelvorsti näidendeid, reedeks vaja väike töö ära teha.
Täna oli meil korteris üleüldine hommikune puhkamine (st et kõik magasid mingis mõttes kuhugi sisse) ja muidu on kõik superhästi.
Praegu võtan Juuditi pihku ja teen sellele üks null:)
Head ööd, kõik on hästi, nalja ja leiba need "kurmaaaanid" saavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar