...ja siis igatsuse piiril ma Sinu juurde hiilin

Ma ei ole asjalik kirjutaja. Ma olen tuulepea, sahmerdaja, udupeeter või nimetagem seda ükskõik mismoodi. Tihti käitun egoistlikult, näitan välja rohkem oma Mina, kui vaja oleks.

Viimased kaks tundi olen ma lihtsalt nutnud. Kuulanud Kate Bush'i "Wuthering Heights'i" ja lihtsalt nutnud. Lugesin ühte blogi, ning taipasin kui õhkõrn võib olla kõik see, mis meie ümber on. Muidugi olen selle peale varem mõelnud ja vestelnud inimestega igasugustel elulistel teemadel.

Mul on hetkel olemas peaaegu kõik, mida tahta. Miks just peaaegu? Sest otseloomulikult ei või ma ju ometi olla rahul sellega, mis on. Mul ei ole Toome-ossi-lossi Tartumaal, kus kraanist ei voola vett, vaid A.Le Coq-i Gini, mul ei ole BMW Lxf- seitsesadat-või-misiganes-massinaatorit. Ja mul ei ole ka paljusid muid asju. Ilmselgelt ei tee materiaalsus õnnelikuks, aga tihtipeale tundub õnnelikkuse definitsioon peituvat just esemetes. Tühises, kaduvas materjalismis.

Mäletan viimaste nädalate jooksul niipalju hetki, mil ma olen olnud tõeliselt õnnelik. Ma olen isegi välja öelnud seda, et jah, just praegu olen ma nii õnnelik, kui olla üldse saab. Ja tegelikult ei ole ma praegugi õnnetu, ma olen tõepoolest õnnelik. Välja arvatud see, et mul on hinges lausa piinav igatsus. Igatsus oma kõige kallima järele, igatsus oma sõprade järele, igatsus minu tavalise Mina järele.

Ja siis ma mõtlen inimestele, kel on kõik palju halvemini, kui minul. Inimestele, kel pole kohta, kus olla, lähedasi või midagi, mis oleks täiesti Oma. Inimestele, keda saadab läbi päevade vaid kurbus, igatsus, meeleheitlikkus, kibestumus. Mõtlen sellele, et kas nemad näiteks mõtlevad sellele, kuidas üks egotsentriline Sälli istub oma kaheteistkümnetonnisel diivanil, sügab naba, sülitab lakke ja mõtleb, kui õnnelik ta on?

Ning ülekõige tahaksin ma teada, mis mul praegu viga on?


"Ei taha olla ilma Sinuta, nutab vihm igatsuse piiril..."