Eile õhtul ei tulnud mul und. Kella kaheni olin arvutis, peale seda lugesin voodis lambaid ja muid loendatavaid esemeid, et und saada. Mõtlesin blogimise peale. Viimasel ajal olen märganud, et anonüümsed blogid on märksa huvitavamad, kui need, kus on mainitud nimed, asukohad, ametid. Siis hakkasin ise mõtlema, et minu blogid on valdavalt sellest, mida ma teinud olen, mitte niivõrd sellest, kuidas ma millegisse suhtun. Muidugi ilmneb minu suhtumine ja mõtlemine, aga see kõik on hoopis teistmoodi, kui nendel, kelle blogi ma tõeliselt hindan.
Ma ei taha kirjutada kellegi moodi, tahan kirjutada enda moodi, aga kuidas ma ometi saaksin seda teha, kui ma tundun endale viimasel ajal lihtsalt nii kohutavalt igav?
Räägitakse, et on kevadväsimus, suve (maeiteamis, kas üldse ongi midagi), sügismasendus ja talvedepressioon. Äkki saabus minul sügismasendus? Millegipärast ma ei usu seda, päike paitab veel põske ja endiselt saab plätudega sulpsata ühest poriloigust teise...
Mis rahulolematuse tunne mind juba mitu päeva valdab?
See ei ole õige, mina ei ole selline, mina pidin ju olema see poiss, kes pidi laskma sisse, kõik mis hea ja halba ei pidanud meeles pidama...
Täpselt selline tunne on, nagu ma oleksin mingi sünge mõtte mõju all.. ja ma ise ei saa isegi aru, mille.
Tahan veel rohkem päikest ja südamest naerda.
1 kommentaar:
me oleme ikkagi ühtekad...sest mul on umbes sama teema selle tuju ja olemisega...piinab....aga mul käib see hooti-näit praegugi piinab ja närib hinge...ei saa lihtsalt.Tahaks midagi...ei tea ka ise mida...aga sa ilmselt saad aru.Sest sa oled ju minu ühtekas!Ja ma tahaks juba ruttu kokku saada...sinuga..siis jagaksime oma muresid ja kõik oleks jälle parem.
Postita kommentaar