Siis kui toredal päeval oli kurbusenoot külas

Hommikul ärkasime 9 paiku, meie Tiinaga tulime minu juurde. Sõime ja ma käisin dushi all ja Tiina läks koos Küllikesega poodi jalatseid vaatama. Mina mõtlesin, et tahaks oma kalli Kixaga kokku saada, sest väljas paistis päike ja tundus kuidagi "minu-Kixa kevadine päev" tavaliselt oleme suve alguses käinud mustamäe vahel jalutamas.. ja ma lihtsalt tundsin, et ma pean teda nägema. Saime kokku ja siis selgus, et nad plaanisid minna Sirkaga poodidesse kooliasju ostma. Mul midagi vaja ei olnud, aga moepärast käisin ikkagi nendega kaasas. Lõppkokkuvõttes ei ostnud mitte keegi mitte midagi, aga saime süüa Big Maci einet ja peale seda kui pepsid olid pisu suuremad, läksime kolmekesi pesupoodi ja lubasime endale ühed stringid:D Või noh, mina lausa lubasin endale kolmed, aga neid läheb ju vaja:) Selveris nägime meie kooli (vana kooli) füüsikaõpetajat, kes ütles, et käib nüüd ka Tallinna ülikoolis ja teeb omale doktorikraadi loodusteadustes, et ta tunneb et tal on vaja edasi areneda. mul oli nii hea meel temaga rääkida, varemgi on juhtunud nii, et ma olen terve vahetunni veetnud tema seltsis ning arutanud maailma-asjadest.
Siis tõi Sirka mind koju ja ma tulin oma stringe proovima. Hea meel oli, et ma sain oma sõbrannadega veeta pool päeva, aga samas tuli kurbus ka hinge sisse.

Praegu just räägime Kixaga, et ikka väga jube on see muutuste aeg. Ja muidugi see, et Pätu läks Tartusse. See ei ole maailmalõpp... aga ikkagi- meie Pätu. Ma olen üritanud asja võtta nii loominguliselt kui vähegi saab, sest Poku ja Koit on ju ka Tartus.. aga nemad on seal teistmoodi. Või noh selles mõttes, et Poku käis seal juba kaks aastat iga nädalavahetus.. ja see oli nii või naa varem juba teada, et ta sinna läheb ja praegu on ta pisibeebiga ka kodus.. Koiduga sain ma üldse suttavaks nii, et ta elas juba Tartus ja ma ei olekski osanud muudmoodi seda lugu loota.. aga Pätu. Pätu on see, kes alati kuulab mu jorisemise ära, ta võib olla igavene reetur ja kaabakas, aga ta on ikkagi MINU PÄTU, MEIE PÄTU. Muidugi, temast peab saama tark tädi, muudmoodi ei oskaksi seda asja ette kujutada, aga veel kevadel rääkis ta, et ta ei lähe Tartusse mitte mingil juhul.. ja see kõik toimus nii äkki.. ja nüüd ongi see käes.. ta on läinud. Ma tean, et ma võin teda näha ikka vähemalt korra kui mitte kaks kuus... aga ikkagi.. mul ei ole enam seitsmeminutilist teed tema juurde, ma ei kuule tema lohutamist ja ma hakkan kindlasti ka ta blokkimisest puudust tundma, keegi ei oska seda nii hästi kui tema. Üldse- tundub, et kõigil hakkab elu käima ja mina olen teistest kuidagi aste allpool, just see, et ma ei lähe ülikooli ja minul on järgmine sügis samasugune nagu praegu teistel. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis olen aasta pärast mina see, kes kolib Viljandisse, see on ju Tallinnast veel kaugemal. No muidugi see on hea, et ma saan Tartusse käia bussiga 50 krooni eest ja lossimägedel õltsi juua... aga ikkagi... mitte miski ei ole enam kindel.. ja nagu Kixa ütles, siis seda on väga raske taluda.

"Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest"
Ma nii kohutavalt püüan selle kõigega leppida, aga kuidas see võimalik on, kui kaovad ära isegi need sõbrad, kes lähevad Tallinna või Tehnikaülikooli või Sisekaitseakadeemiasse. Rääkimata nendest, kes lähevad Tartusse, Paikusele või kuskile mujale.

"Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu"