kodudest

Viimasel ajal olen üsna palju mõelnud kodust ja selle tähtsusest inimese jaoks. Mul on olnud võimalus näha nii paljusid erinevaid kodusid. Inimesed on mind usaldanud ja näidanud mulle, kuidas nad elavad. Näiteks kui hääletasime Portugali, siis ööbisime kolme erineva inimese kodus. Esimene neist, prantsuse politseinik Frederik, isegi usaldas meid Tiinaga niivõrd palju, et läks ise oma kodust minema, andes meile vaba voli süüa tema kapist mida iganes ning lubades meil pesta end ja magada tema voodis. Teised, kelle juures oma reisil ööbisime, olid ka prantslased, ühega neist pidime jagama tuba tema ühetoalises korteris ning teine andis meile oma magamistoa, magades ise elutoa diivanil. Kuid mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Tahtsin hoopis rääkida, et olen näinud igasuguseid kodusid. Suuri, väikeseid, piinlikult korras ja kodusid, mis näevad rohkem välja nagu täisladustatud laoruumid. Kodusid, kus on tähtsal kohal igasugused nipsasjakesed, kujukesed ja pildid ning kodusid, kus ei ole kohta igasugusele nännile, vaid valitseb modernne "tühjus". Mõne kodu puhul saad kohe aru, et see on koht, kus inimesed laevad end räsitud päeva järel täis koduenergiaga ning mõne kodu puhul mõistad, et see on küll kodu, aga mitte midagi enamat kui lihtsalt koht magamiseks, koht elamiseks.

Kus on minu kodu?

Suurema osa oma elust olen elanud vanemate juures Tallinnas (kahe vahepausiga enne ülikooli minekut), see jääb alati minu lapsepõlvekoduks. Ülikooli ajal elasin Tartus, oma armsate toanaabritega, kus oli naljakas ja tore, kuid ometi elasin ma kogu aeg spordikoti otsas, sest mul ei olnud isegi oma kappi, kuhu riideid panna.. aga sellegipoolest, see oli minu kodu. Eelmisel aastal elasin Soomes ülikooli ühikas. Esimest korda elus oli mul päris oma tuba, mille võisin lukku keerata siis kui ise tahtsin. Mul olid suured kapid, kuhu võisin kõik oma asjad panna ning riiulid, kus võisin hoida oma nipsasjakesi, mis nagu viimasel ajal on selgunud, meeldivad mulle hirmsamat moodi. Noh, sünnipäevaks saadud kaardid ja igasugused kingitused - varem arvasin, et mulle ei meeldi need, aga kui keegi ikka on sulle midagi meisterdanud ja kinkinud, siis tahad ju, et see oleks silma all, mitte kuskil kolikambris kasti sees. Ja nüüd on minu koduks pisike pisike toake squatitud maja teisel korrusel, Amsterdamis.

Ma tahan, et minu kodus valitseks harmoonia ja stabiilsus, aga viimasel tunnen, et seda tunnet jääb natuke vajaka. Alustades probleemidest sellega, et meil on nüüd kolmandat päeva selline elutuba, mis näeb välja nagu suusabaasi puhkeruum, nimelt on meil nüüd seina löödud laminaatparkett - ärge küsige miks. Jätkates probleemidest sellega, et kas meie majas peab olema kahe külmkapi süsteem, kui vabalt võivad meie kõigi toiduained mahtuda ära ühte külmkappi ning veel edasi minnes sellega, et kelle nõud on kraanikausis ja kes on vastutav prügi eest ja kes üleüldse on kõige rohkem mööblit ja toidunõusid siia majja toonud.

Meil käib hästi palju külalisi, praegu näiteks ööbivad siin üks poiss Šotimaalt, tüdruk Saksamaalt ning veel üks tüdruk, kes on pärit Hollandi keskosast. Mõni nädal tagasi oli meil siin külaline USAst, kes oli siin lausa terve nädala. Huvitav, kuidas meie kodu paistab teistele inimestele? Siin valitseb üldiselt hea õhkkond, aga lihtsalt need olmeprobleemid on viimasel ajal saanud minu meelest liiga palju tähelepanu.. aga eks nii vist juhtubki, kui ühte majja satuvad elama liiga erinevad inimesed. Sellised inimesed, kel on asjadest täiesti suva ning materiaalne maailm täiesti mõttetu ning siis sellised inimesed, kellele tundub, et materiaalsus on kõige olulisem üldse. Ja siis veel selline inimene nagu mina, kes jääb kuskile kahe äärmuse vahele ega ei taha kellegagi konflikti sattuda ja tunneb end kui kahe pe**ega uss.