Täna on üks väga huvitav päev. Kõigepealt, täna on mu väikse venna, Silveri, sünnipäev. Mõtledsa, ta on juba 21 aastane. Teiseks, on täna see päev, millest 4 kuud tagasi tulime Tiinaga Eestist ära... ja täna on ka see päev, millest 2 kuud tagasi läks Tiina minema ja minul oli esimene kohting minu sõbraga.
Aeg on nii huvitav nähtus, kui ma siin nüüd lähemalt selle üle juurdlen. Nii Tiinaga koosoldud aeg kui ka härraga koosoldud aeg, mõlemad on täpipealt sama pikad. Kuid ometi, sellist tunnet, et need perioodid oleks ühepikkused olnud, mul ei ole. Kõige imelikum on see, et ma isegi ei saa aru, kumb neist pikem ja kumb lühem on, aga sellega, et nad ühepikkused tunduksid, ma lihtsalt ei nõustu!
Ja kuigi Tiinaga käisime igal pool ringi ja kahest kuust kolm nädalat olime ringi reisimas ja askeldasime ringi, mis tähendaks seda, et aeg peaks minema kiiremini kui kodus passides, ei tunne ma, et viimased kodusoldud ning tagasihoidlikku elu elatud kuud oleksid aeglasemini läinud.
Õppinud olen ikka täiega, aga õppust võtnud ma veel ei ole. Kui Tiinaga käisime ringi, siis tema oli minu lõvi. Või noh, ma olen muidu julge küll, aga siis kui mul on vaja enda eest seista, siis ma üritan konflikte vältida ja pigem surun end alla kui asun end kaitsma või isegi ründavale positsioonile astun. Ma olen kogu aeg seda teadnud, et ma peaksin end selles osas muutma, aga kergem on mingite asjadega nõustuda kui hakata tuuleveskitega võitlema. Eile ütles mu sõber mulle et ma ei tohi nii pehmeke ja armas olla igasuguste asjadega, et kui mulle ikka midagi ei meeldi, siis ma pean selle välja ütlema ja kui vaja, siis ka taldrikuid loopima, et sisse kogunenud viha ei ole hea. '
Kui käisin kevadel ühe sensitiivi juures, siis ta ütles mulle, et kühm, mis mu seljal on, on seal seetõttu, et ma olen selline inimene, kes läheb põlema kergesti, aga et kuna ma püüan tasakaalukas välja paista ja ei taha oma viha näidata, siis on kogu mu viha sinna sisse kogunenud. Ta masseeris mu kühmu ja järgmised kaks nädalat olin nagu vihapunn. Kühm läks väiksemaks, aga ta oli ikka veel alles. Praegu on mu kühm oluliselt väiksem, aga iga kord kui ärritun, siis selle asemel, et oma viha välja näidata, hakkan oma kühmu masseerima.. ma lausa tunnen, kuidas see suuremaks läheb, kui midagi mind ärritab.
Ma päris taldrikuid loopima ei tahaks hakata (jälle), kuigi nooremana olin selline kärts-mürts äkkvihapunn... aga tahaks kuidagi nii, et asjad lihtsalt ei aja mind närvi.
Et ma nüüd tegelengi sellega, katsun olla chill ja selle asemel, et oma viha alla suruda, kui miski mind endast välja ajab, ei lase end lihtsalt asjadest häirida.. ja kui miski mind häirib, siis ütlen selle välja. Viisakalt.
PS. Põhjus, miks mind siin mõned asjad ärritavad, on see, et tunnen, et minu majanaabrid põhjustavad mulle pinget.. ja kuna ma saan kõikidega hästi läbi ja siin oleks nagu kaks leeri, siis ma pean kahe poole vahel laveerima, üritades pooli mitte valida. Ja see ajab mind närvi!
PS2. Ma ei saanud seda tööd, ma pidavat kül olema paljulubav kandidaat, aga nad otsustasid kellegi teise kasuks, kel on rohkem töökogemust selles valdkonnas. Aga ma ei anna alla! See, et ma seda tööd ei saanud, saab tähendada ainult seda, et miskit veel paremat on minuga juhtumas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar