preili Hurmur võtab taaskord sõna

Jälle on kuu aega mööda lennanud nii, et ma pole ise sellest aru saanudki - hambaarsti juures olen selle-eest küll käia saanud nii et vähe pole. Kui viimane kord oli mu eeldatav hambaravi umbes 3000 euri, siis sellele lisandus pärast mõne röntgenipildi tegemist veel lõbus peaaegu 1000 eurone summa. Nimelt oli kahes hambas vaja teha juurekanaliravi.. Nii alustasimegi sellest ning kõigepealt arvas arst, et mu kahe hamba arve on 832 eurot, olenevalt sellest, kui mitu kanalit mõlemas hambas on. Juba esimese hambaga ilmnes üks üllatuskanal, mida ükski arst varem märganud ei olnud ning see oli veel elus - oi rõõmu, kui mu hambaarst oma instrumentidega sinna sisse sattus! Kui olime teinud esimesele hambale juureravi ning ajutise täidisega rõõmsalt tööle läksin, ei osanud ma arvatagi, et sellega mu tore hambaelu veel ei lõppe. Nagu mul nendel hammastel ikka kombeks on ("targem annab järele" stiil), juhtus minuga selline lugu, et oma hammas murdus ajutise täidise ümbert. Kobistasin jälle hambaarsti juurde, kes õnneks ütles, et: "Pole hullu, selle saame korda!". Mina muidugi olin valmis jälle suuremaks nuturalliks, et jään ilma ka järgmisest hambast.

Nüüd ongi plaan selline, et teen need kaks juurekanali hammast nüüd, kaks krooni 6 kuu pärast ning silla paneme 6 kuud pärast kroonide panemist. Ehk siis tuleb hakata vaid leivakoorukesi sööma järgnevad 12 kuud - ah jaa, õigus, ma ei saa neid süüa ju, sest mu hambad ilmselt annaksid siis kõik otsad. Pealegi - vesi on isegi veel odavam ning nii saan ehk suveks saledakski!

Vahepeal olin ka natuke haige ning põiepõletikki ei jätnud mind külastamata. Praeguseks olen jälle tipp-topp traksis ning valmis kõikideks huvipärasusteks, mis minu eluteele sattuda võiks.

Õnneks on mu tuba nii ilus, et mu korterinaaber, kel on minu toast 2x suurem tuba, ütles, et tal tuleb minu tuba nähes kadedus peale, et nii ilus on! Ja nii ongi, mul on paar toataime, ilusad küünlaalused ning udupeen valge seinale kinnitatud televiisor. Kurta küll mitte millegi üle ei saa.

Ja tegelikult on mul kardin ka seal akna taga, aga see ei paista välja - ausalt on. Musta värvi ruloo, mis lisab mu üldiselt heledale toale (lisaks minu tumedale diivanvoodile) sellist üllatusaktsenti.

Ja ise olen ikka lõbus ja naeran ja panen pea püsti edasi!

Preili Hurmur

Juhtus siis täna minuga selline lugu, et võtsin jalad selga ja läksin hambaarstile, endal hirm kurgus, et ongi juurekanalipõletik ning et ravi läheb vähemalt 400 euri maksma. Oh oleks mul vaid olnud õigus!

Hambaarsti juures selgus, et see kivi, mis mu leivas oli, oli mu hamba teinud katki (põhjuseks oli see, et seda hammast oli varem ravitud - aitäh, Eesti arstid - ning et täidis oli selle hamba jaoks liiga suur), sest noh, targem annab järele!

Arst ütles, et ta proovib murdunud osa lahti saada, aga ta ei ole kindel, kas mul veab ja saab seda hammast uuesti üles ehitada. Kaks minutit ja tuhat verepritset ta maskil hiljem, võttis ta maski näost ja ütles, et siin ei ole mitte midagi teha, hammas oli murdunud juurekohast ning tuleb välja tõmmata...

Mina, emotsionaalne inimene, nagu ma olen, hakkasin nutma ja naerma ühekorraga. Arutasime mu edasist suutulevikku ning raskel südamel tegin oma suu lahti ja lasin hamba välja tõmmata. Lisaks sellele sillale on mul veel kahe hambaga sama probleem ning et seda ennetada, tuleb panna 2 uut krooni. Eeldatav hambaravi seega on 2900-3500 euri. Palju õnne, preili Silm!

Hambaarst ise oli aga väga tore Saksa noormees, kes mu järgmisele kohtumiskaardile oli joonistanud naerunäo.. et juhuks, kui mul tekib tunne, et ma enam kunagi ei saa naeratada (mida ma talle ütlesin enne, kui ta mu hammast välja tõmbama hakkas), siis vaataksin seda naerunägu. Naersin oma hambutut naeru, puhastasime mu näo verest ning uksel tegin veel nalja, et olukord võiks ikka palju hullem olla, näiteks võiksin ma olla kodutu ja ilma esihambata!

Järgmiste seiklusteni!

koll-koll-kolimine

Minu lähedased inimesed teavad, et minu puhul ei ole tegemist just inimesega, kellele ülemäära meeldiks oma (või miks mitte ka teiste) asju pakkida. Olen selles suhtes ikka täielik võhik. Varasematel aegadel oli alati nii, et kui oli vaja kuskile reisile minna, siis aitasid (loe: pakkisid minu eest) sõbrad. Tavaliselt reisile minnes on koti kokkusättimine mu jaoks nii frustreeriv, sest ma ei oska arvestada, kui palju asju mul vaja võiks minna ning veel raskem on valikute tegemine. Noh, et kas võtta kaasa punane või must maika ning kui ma otsustamisega hakkama ei saa, siis võib juhtuda, et ei võta kaasa mitte kumbagi või hoopis mõlemad leiavad oma tee kotti.

Suurt kolimiskogemust, kui sellist mul ei ole olnud. Kuigi elasin Tartus ja Soomes, olid need vahemaad vanematekoduga piisavalt väikesed, et vajaduse korral midagi juurde muretseda või tagasi viia. Nüüd aga on mul käsil selline kolimine, kus pean selle toa/maja oma asjadest tühjaks tegema ning valima, mida uude kohta kaasa võtta. Esmapilgul ei tundugi see ülesanne nii raske olevat, sest olen siin elanud ju vaid aasta ning vanematekodust läksin "suurele reisile" matkakotiga, kaasas magamiskott ja telk, jalas varbavaheplätud. Nii võtsingi end täna kokku, et hakkan suure hooga asju pakkima. Käisime veel ehitustarvete poes kolimiskaste ostmas (ning kümnendat korda seina- ja muude värvide toone oma mõtteis muutmas) ja koju jõudes olin suurt entusiasmi täis.

Kaks tundi pärast pakkimise alustamist istusin oma toa põrandal poolemeetrise paberihunniku otsas ning kasti polnud veel midagi saanud. Et Hollandis aetakse enamasti asju nii, et koju saadetakse kiri ning tavaliselt tuleb need kirjad alles hoida, siis oligi tekkinud selline olukord, kus mul oli neid kirju kogunenud ikka mitmekümneid. Pangast, migratsioonibüroost, linnavalitsusest, koolist, tervisekindlustustega tegelevast ametist jne jne. Lisaks nendele kirjadele olen palju saanud ka sõpradelt kaarte ja pilte, mida suure nostalgiaga täna vaatasin... ja kooli paberid. Nendega on täitsa hullusti! Olen saanud selle aja jooksul, mil siin hollandi keelt olen õppinud, kolm raamatut. Iga raamatuga on kaasas suur mapp ning hunnik pabereid. Lisaks sellele saame igas tunnis vähemalt 5-10 paberilehte, mõnikord ka rohkem (tunde on nädalas 3) ning selle aasta jooksul olen täis kirjutanud ka kolme kaustikujagu lehti. Kooli pabereid olen üritanud korras hoida ning mul on suur süsteem siin oma kaustamajandusega, aga nüüd läks mu süsteem natuke nihu, sest mu suur mapp sai täis ja enam ma ei tea, kas peaksin eraldama seal olevad asjad (no, et sinna kausta jääks nt ainult grammatika ja kuulamisülesanded või sõnad või lugemistekstid) või peaksin alustama uue kaustaga ning tegema sinna sisse samasuguse süsteemi, et kaustad oleksid vaadeldavad kui I ja II osa. Võtsin pabereid sealt mapist välja ja panin tagasi. Nii ma seal paberite otsas istusin. Otsustada ei suutnud kohe üldse. Sorteerisin, viskasin minema, võtsin prügikastist mõned paberid välja, pärast natukest mõtlemist viskasin jälle minema. Tegin ühe mapi lahti ja siis teise mapi lahti, vahepeal vaatasin natuke grammatikareegleid ning siis jäin jälle mõnda sõbra pilti musitama. Siis jälle jäin mõnda kirja lugema ning moodustasin umbes viiekümnenda hunniku, kuni ma ei saanud enam ise ka aru, mis hunnik oli väga tähtis, mis vähem tähtis ja milline minema viskamiseks. Lõpuks oli mul nendest paberitest juba nii kõrini, et panin lahtised paberid üldse suvaliselt kolmanda mapi vahele ning otsustasin, et kui mul uues kodus on lõpuks normaalne laud, mille taga seda kõike teha, siis saab ka sobiv süsteem välja mõeldud ning kasutusele võetud.

Siis kui paberid olid enam-vähem korras, sain kokku pakkida esimese kasti, kuhu sisse läks siis minu tagasihoidlik paberimajandus, minu veelgi tagasihoidlikum raamatukogu, natuke pisikesi jupstükke, juukselõikusmasin, arvutikõlarid, kaal ning pakk kama. Oi, ma olin enda üle uhke. Missest, et mööda oli läinud vist 4 tundi. Aga pakitud sain!

Teine kast läks juba palju lihtsamalt - sinna läksid jalanõud, küünlajalad, küünlad, harvemini kasutatavad iluasjad, ehted, mutrivõtmete komplekt, ketiõli ja pudel Vana Tallinnat.

Ühte nendest kastidest on mul plaanis veel panna pikendusjuhe ja unenäopüüdja, aga seda teen pühapäeval, mis saab tõenäoliselt ka see päev olema, mil siit ära kolime. Kõigepealt oleme nädal aega minu kalli sõbra vanematekodus ning alates augustist oma uues kodus.

Riietega ma ei tea, mis saab, sest nende hulka tahaks ma heameelega vähendada, aga ma ju ei oska otsustada, mida jätta ning mida ära anda/visata. Sest uues kodus on meil esialgu ainult üks kapp, nii, et ma ei tea üldse, kuhu me need asjad kõik ära paneme.

Üritasime täna enda uude koju internetti ka sisse panna, aga nad ütlesid, et see võtab aega umbes neli nädalat. Nad pidid meile tagasi helistama, et kas saab äkki rutemini, aga nagu arvata võiski, pole keegi meiega ühendust võtnud. Aga aega õnneks ju on!

kivi oli püksis, nael oli kummis, sulg sabas ja tuli rauas..

Igatahes... läks mul täna just nii hästi nagu lootsin...

Aga nagu selgus, siis sellest veel ei piisanud. Ehk siis on ka kolmapäevaks vaja mul väga väga palju õnne ning kõiki neid asju püksi, kummi, sappa ja tulle.

ja kui mul kolmapäeval ka veab, siis räägin kõik ausalt ära!

kivi püksi, nael kummi, sulg sappa ja tuli rauda

... ehk teisisõnu läheb mul homme maailma kõige rohkem õnne ja tarkust ja vedamist vaja. Tegelikult küll kogu sel nädalal, sest tundub, et päris paljud tähtsad asjad on muutumas (just sel nädalal) ning loodetavasti ainult paremuse poole.

Pliisik, pliisik, pliisik, kui homme läheks vaid nii nagu ma soovin, siis oleksin elu-maailma-õnnejunn kuubis!!!!

oma aed - mai äässs

Eile käisime üht maja vaatamas. Või õigemini, ridaelamu alumist korrust. Meie potentsiaalne uus kodu reklaamis end kui 50m2 suurust aiaga hubast elamispinda Amsterdamist mitte väga kaugel, Haarlemis. Kuulutus oli paljulubav ning üür oli ka meile sobilik, 750€ kuus. Peas olid juba suured plaanid, et kuidas me saame sinna koos kassiga kolida, sest mõtle, meil oleks oma aed! Leppisime korteriomanikuga kokku, et läheme seda vaatama.

Võtsime siis jalad selga ning sõitsime Haarlemi. Pärast lühikest otsingut leidsime õige maja üles ning helistasime omanikule, et me oleme nüüd kohal. Omanik ise ei olnud maja ligiduses ja ütles, et helistab praegustele üürnikele, et nad meile tube näitaksid. Ootasime siis seal ukse taga, aga keegi ei paistnud end seal majas liigutavat. Lõpuks nägime, et mingi tädike tuli vaevalisel, kuid siiski uudishimust pakataval sammul ridaelamu teiselt korruselt alla ning läks koputas alumiste naabrite ustele. Lõpuks avati meile uks ning tuli välja, et praegused üürnikud olid just maganud (sest nad töötavad stjuuardi ja stjuuardessina ja olid hommikul töölt jõudnud). Lahkelt kutsuti meid sisse. Toas ootas meid ees suuuuur segadus. Riidehunnikud, totsikud-potsikud igal pool, vahepeale sekka mõni kohver ka. Käisime siis korteris ringi (ega seal palju ei olnudki ringi käia, sest korter kohe kindlasti mitte ei olnud 50 ruutu. Äkki 30?), samal ajal kaks unimütsi keset tuba seismas ja silmi hõõrumas ning uudishimulik ülevalt korruse tädike igal sammul meie taga. Kõik oli nii väike, et seda on isegi raske edasi anda. Kui jõudsime siis lubatud aia osani, nägime mu sõbraga suurt vaeva, et mitte suure häälega naerma hakata. Köögist läks välja (nagu sisehoovi või nii) uks ning selle ukse taga oli ei suurem ega väiksem kui 2x2 meetrine kiviplaatidega kaetud ala, mida ümbritses hekk. Hiljem arutasime, et Šmiegel Šmirnoff oleks seal ilmselt klaustrofoobilisse olukorda sattunud. Tänasime üürnikke ja tädikest ja astusime peaaegu selg ees uksest välja tagasi. What a joke! Oli meie mõlema kommentaar sellele olukorrale.

Sõitsime siis tagasi Amsterdami, rongipiletite raha võrra vaesemad ning saime vihmasajus koju vändata. Koju jõudes olime ligumärjad (no see ilm siin, see ei ole normaalne - juba 2 nädalat järjest või isegi rohkem on ainult sadanud, sadanud ja sadanud), sõime natuke ning jõime teki sisse mähitult tassi teed.

Otsingud ja naljaseiklused jätkuvad!

kodutud ehitajad

Eile oli siis see päev, kui pidime minema härra vanemate juurde nende esikuseinu värvima. Enne kui hakkasime sinna minema, ütles minu sõber: "Lähme sinna, teeme töö tunni ajaga ära, sööme kõhu täis ja laseme jalga, viska viis!" No ja siis tegime jälle oma seda "viska viis!" asja, kus lööme peaaegu käed kokku, aga justkui "kogemata" lööme üksteise kätest mööda.

Tegelikkuses ei läinud see asi üldse nii nagu plaanisime. Meie askeldused ta vanemate juures võtsid meilt viis tundi (mille sisse mahtus sinna jõudmine, poes käimine, snäkkbaaris käimine, keldris ta asjade sees sorimine, seinte värvimine ja et me juba olime selles naabruskonnas, siis pidime ikka korra parki istuma ka minema) ning süüa saime kodus, oma üleeilset lasanjet. Värvimine tegelikult ei võtnudki palju rohkem kui tund, mina värvisin pintsliga seinte ääri ja tema rulliga kõik keskmised kohad. Tööd tegi lihtsamaks ka see, et need seinad olid varem juba sama värvi, niiet tegu oli lihtsalt värvi uuendamisega.

Küll aga juhtus mul kaks piinlikku olukorda, millest teine tõi mulle eriti tugeva häbipune näkku ning paar soolast pisarat põsele... Ja seda kõike enne, kui olime värvima jõudnud hakata. Ta emal oli külaline külas ning enda tutvustamisega sain hästi hakkama. Esimene piinlik olukord oli selline, kui ta ema küsis, et kuidas mul läheb. Vastasin: "hästi, aga sinul?" Pärast kui läksime "oma" tuppa, siis mu sõber ütles, et ma oleksin pidanud teda teietama (hollandi keeles on samamoodi nagu eesti keeles, sina (je) ja teie (u), aga endast vanemate inimeste poole pöördutakse alati sõnaga teie. Ma ei olnud selle peale isegi mõelnud ja mu sõber lohutas mind, et ega ta ema selle peale pahaseks ei saa, sest see viga tuleb sellest, et ma ei räägi nii head hollandi keelt. Üritasin end õigustada, et ma olen seni alati tema ema sinatanud ja ma ei ole isegi aru saanud, et ma midagi valesti oleksin teinud.. aga paha tunne oli ikkagi, et äkki nad nüüd mõtlevad, et ma olen loll mats kuskilt ei-tea-kust.

Aga piinlikud olukorrad muidugi ei olnud selleks päevaks lõppenud. Kui võtsin julguse kokku, et minna tagasi korteri üldkasutatavatesse ruumidesse, siis küsis mu sõber, et kas ta ema või ema sõbranna soovivad kohvi või teed. Ema sõbranna soovis teed. Kui tee sai valmis, siis palus mu sõber selle teetassiga tuppa minna.. Kui jõudsin elutuppa, siis panin selle teetassi lauale (mis on umbes 1m kaugusel tugitoolist, kus see naine istus). Minu sõbra ema ütles mulle midagi, millest sain aru vaid sõna "kõlarid". Nägin, et tugitooli kõrval on kaks kõlarit, üks suurem ja teine väiksem. Suurema kõlari peal oli väike lillepott. Läksin väiksema kõlari juurde ja ema ütles, et "eiei, see teine", läksin teise kõlari juurde ja ma ei saanud aru, mida ta tahab, et ma teeksin. Mõtlesin, et äkki pean vaatama, kas juhtmed on taga või pean selle lillepoti maha tõstma. Siis juba hakkas see sõbranna ka midagi ütlema ja eemal kuulsin oma sõbra isa midagi seletamas, millest sain aru vaid osast "eiei kullake...". Selleks hetkeks oli mul juba väga ebamugav, kõik nad seletasid kooris ja ma ei saanud mitte midagi aru. Mu sõber oli ka juba uksele ilmunud, et mis siin toimub, kutsusin teda appi. Tuli välja, et ta ema oli tahtnud, et ma tõstaks selle suurema kõlari täitsa tugitooli kõrvale, võtaksin sealt lillepoti ja et ta sõbranna saaks seda kõlarit kasutada kui lauakest tee jaoks. Minu sõber naljatas seal veel, et see ei ole hea mõte ja kõlarid ei ole selleks mõeldud. Läksime tagasi "oma" tuppa.. ja ma peitsin oma näo salli sisse ja sinna tilkusid suured krokodillipisarad. Härra üritas mind lohutada, et see on normaalne kui ma ei saa aru, mida nad kõik kooris seletavad ja pealegi see on niivõrd totakas mõte, et kõlarit lauana kasutada, et see on loomulik, et ma selle peale ei tulnud. Üritasin end kokku võtta, et mitte suure häälega nutma hakata ja pugesin oma sõbrale kaissu.

Pärast värvimist tänas ta ema mind ja ma noogutasin... ja siis ta küsis nagu väikese lapse käest : "ja mis sa ütled sellel puhul". Ütlesin kõigepealt "alstublieft" (mis tähendab umbes: "olge lahke"... siis mõtlesin natuke ja ütlesin veel "graag gedaan" (mis tähendab umbes "meeleldi tehtud" või "pole tänu väärt"). Ja siis ta ema kiitis mind, et väga ilusasti vastatud.. Hakkasime kõik naerma, sain veel õlapatsutuse härra isalt ja kodutee võis alata.

Aga kui koju jõudsime, siis tegime värsket salatit ja soojendasime eelmise päeva lasanjet. Kui härra tõstis mulle taldrikusse umbes meetrisuuruse tüki ning sai minult midahelli pilgu, siis ütles ta: "täna me peame sööma nagu ehitajad, sest me oleme kõvasti tööd teinud!". No tõesti, härrad ehitajad!

Täna oli siin Hollandimaal üks järjekordne nõmeda ilma päev. Hommikul sadas nagu oavarrest ja mul oli vaja minna ühte asutusse oma sünnitunnistust näitama. Läksin siis sinna asutusse, ootasin järjekorras tund aega ning tulemus oli selline, et Hollandile iseloomuliku bürokraatia tõttu muidugi mu sünnitunnistus neile ei sobinud - nad tahavad saada notariaalset kinnitust ja tõlget. Olin väike vihapunn, läksin sealt asutusest välja ning otseloomulikult just siis, kui olin ratta peale istunud, hakkas täiega, tää-i-ee-ga vihma sadama. Kui jõudsin koju, olin ligumärg ja nägin välja nagu mingi babuulja, sest olin oma kaelaräti endale pähe sättinud. Alles kodus sain teada, milline ma välja nägin. Lilleline rätik oli peas ja mitte just väga ilusasti, rippus nagu mingi narts. Olin torr-torr-torr.

Pärastlõunal jäi vihm järgi ja me käisime turul puuvilju ostmas. Ostsime õunu, pirne, nektariine, ploome ja banaane - kõik olid nii magusad ja mahlased. Ja ma sain endale KAHEKSA paari uusi kõrvarõngaid ka. Alguses otsustasin, et panen need, mis rohkem meeldivad, kõrvale ja siis teen oma valiku.. aga no, tundes mind, võib juba varakult eeldada, et valikute tegemine on mõnikord väga keeruline. Et mind nendest valikutest ja end minu otsustamatusest tulenevast peavalust säästa, ütles mu sõber, et võtame siis juba kõik. Oi seda rõõmu! Rõõmu jätkus ka kodus, kui üksteise järel neid kõrvarõngaid proovisin ja siin toas ringi kekutasin.

Rõõm kadus üsna pea, kui olime järjekordselt mitu tundi tulutult korterit otsinud. Siin on nii palju libakuulutusi.. ja paljud tahavad üürida ainult ühte tuba oma korterist välja. Või ainult üheks-kaheks kuuks. Kõik need kuulutused, millele oleme reageerinud, on osutunud mingi kalaga kuulutusteks või on lihtsalt halvas piirkonnas. Mul on vahepeal selline tunne, et me ei saagi endale mitte kunagi oma kodu.

Ja nii ma siin olengi up and down, up and down. Aga noh, see ei ole kellelegi uudis, et ma selline kord juba olen.

täna kaks kuud tagasi läks aeg pooleks

Täna on üks väga huvitav päev. Kõigepealt, täna on mu väikse venna, Silveri, sünnipäev. Mõtledsa, ta on juba 21 aastane. Teiseks, on täna see päev, millest 4 kuud tagasi tulime Tiinaga Eestist ära... ja täna on ka see päev, millest 2 kuud tagasi läks Tiina minema ja minul oli esimene kohting minu sõbraga.

Aeg on nii huvitav nähtus, kui ma siin nüüd lähemalt selle üle juurdlen. Nii Tiinaga koosoldud aeg kui ka härraga koosoldud aeg, mõlemad on täpipealt sama pikad. Kuid ometi, sellist tunnet, et need perioodid oleks ühepikkused olnud, mul ei ole. Kõige imelikum on see, et ma isegi ei saa aru, kumb neist pikem ja kumb lühem on, aga sellega, et nad ühepikkused tunduksid, ma lihtsalt ei nõustu!

Ja kuigi Tiinaga käisime igal pool ringi ja kahest kuust kolm nädalat olime ringi reisimas ja askeldasime ringi, mis tähendaks seda, et aeg peaks minema kiiremini kui kodus passides, ei tunne ma, et viimased kodusoldud ning tagasihoidlikku elu elatud kuud oleksid aeglasemini läinud.

Õppinud olen ikka täiega, aga õppust võtnud ma veel ei ole. Kui Tiinaga käisime ringi, siis tema oli minu lõvi. Või noh, ma olen muidu julge küll, aga siis kui mul on vaja enda eest seista, siis ma üritan konflikte vältida ja pigem surun end alla kui asun end kaitsma või isegi ründavale positsioonile astun. Ma olen kogu aeg seda teadnud, et ma peaksin end selles osas muutma, aga kergem on mingite asjadega nõustuda kui hakata tuuleveskitega võitlema. Eile ütles mu sõber mulle et ma ei tohi nii pehmeke ja armas olla igasuguste asjadega, et kui mulle ikka midagi ei meeldi, siis ma pean selle välja ütlema ja kui vaja, siis ka taldrikuid loopima, et sisse kogunenud viha ei ole hea. '

Kui käisin kevadel ühe sensitiivi juures, siis ta ütles mulle, et kühm, mis mu seljal on, on seal seetõttu, et ma olen selline inimene, kes läheb põlema kergesti, aga et kuna ma püüan tasakaalukas välja paista ja ei taha oma viha näidata, siis on kogu mu viha sinna sisse kogunenud. Ta masseeris mu kühmu ja järgmised kaks nädalat olin nagu vihapunn. Kühm läks väiksemaks, aga ta oli ikka veel alles. Praegu on mu kühm oluliselt väiksem, aga iga kord kui ärritun, siis selle asemel, et oma viha välja näidata, hakkan oma kühmu masseerima.. ma lausa tunnen, kuidas see suuremaks läheb, kui midagi mind ärritab.

Ma päris taldrikuid loopima ei tahaks hakata (jälle), kuigi nooremana olin selline kärts-mürts äkkvihapunn... aga tahaks kuidagi nii, et asjad lihtsalt ei aja mind närvi.

Et ma nüüd tegelengi sellega, katsun olla chill ja selle asemel, et oma viha alla suruda, kui miski mind endast välja ajab, ei lase end lihtsalt asjadest häirida.. ja kui miski mind häirib, siis ütlen selle välja. Viisakalt.

PS. Põhjus, miks mind siin mõned asjad ärritavad, on see, et tunnen, et minu majanaabrid põhjustavad mulle pinget.. ja kuna ma saan kõikidega hästi läbi ja siin oleks nagu kaks leeri, siis ma pean kahe poole vahel laveerima, üritades pooli mitte valida. Ja see ajab mind närvi!

PS2. Ma ei saanud seda tööd, ma pidavat kül olema paljulubav kandidaat, aga nad otsustasid kellegi teise kasuks, kel on rohkem töökogemust selles valdkonnas. Aga ma ei anna alla! See, et ma seda tööd ei saanud, saab tähendada ainult seda, et miskit veel paremat on minuga juhtumas!

i'm a broken house, holding on a broken bough...

Täna hommikul ärkasin üles.. ja tundsin, et olen natuke kurvakas... magada ei tahtnud enam.. ja tegelikult ei taha üleval ka olla.. mu sõbral oli hämming, et millest ma selline segadusehunnik ja moss moss olen. Tegelikult on ka mul endal hämming, sest kõik on ju korras!

Lihtsalt - nii kurb on olla.

Kristjan, poiss, kellega koos käisin lasteaias, ja kes on ka praegu Amsterdamis (ta tuli siia umbes 2 nädalat enne mind), ütles mulle eile, et ta pole selle ajaga endale leidnud piisaval hulgal uusi tutvusi. Mul on samamoodi, õigupoolest tunnen, et ma ei tahakski praegu mingeid uusi tuttavaid. See tundub kuidagi nii keeruline protsess: tutvuda kellegiga, jagada endast midagi ja võtta vastu uusi teadmisi selle inimese kohta... ma tunnen, et ma ei taha olla üksi.. aga mul ei ole hetkel jõudu ega tahtmist, et suhelda. Nii olengi päevad läbi kodus, mõtlen oma mõtteid - tavaliselt olen küll õnnelik... aga täna kuidagi tunnen, et kurb on olla.

Samuti valmistab mulle muret see, et ma ei ole midagi kuulnud kohast, kuhu kandideerisin.. nad lubasid järgmisel nädalal teada anda, aga eelmisel korral, kui nad mind tagasi kutsusid, siis andsid nad teada juba samal päeval.. ja kuna neil on vaja töötajat võimalikult kiiresti, siis arvan, et see inimene, keda sinna valiti, juba teab, et ta sai selle töö. Kui tõesti on nii nagu ma arvan, siis olen üsna pettunud. Ma tahaksin nii väga seda tööd saada! Aga samas see oleks ka arusaadav, kui nad valivad kellegi teise, sest nad tahavad kedagi, kel oleks hollandi keele oskus, mul (veel) ei ole.. ja samuti ei ole mul ju mingisugust sellist töökogemust. Oeh, aga ma veel nutma ei hakka, enne kui päriselt midagi ei tea.

Üritasin kuulata Destiny's Child - Happy face lugu, mis mulle ikka on hea tuju toonud.. aga täna ei suuda isegi see lugu mu tuju paremaks teha.. seega üritasin olukorda kohandada minu tunnetega ja kuulan hoopis Sade - Be that easy.. selle looga on kergem kurb olla.

You baby, were like the sky

You held me up to let me fly

That's just like you to tell me

I've nothing to fear.

But I am a broken house

I'm holding on a broken bough.

Now it's easy for me to see

It couldn't be that easy

It had to be much harder.

That's just like you to tell me

I've nothing to fear

But I could have been falling free

Falling all these years

Now it's easy for me to see,

Sun on my face, wind in my hair

flying as slow as I can

I'm not trying to reach the land

Just falling somewhere

It couldn't be that easy

It had to be much harder

Meanwhile, boy, I love you

nostalgia

Täna tundsin eriti, kuidas tunnen oma sõpradest ja perekonnast puudust. Vaatasin vanu pilte... ja mõistsin, et jään oma sõpradele aina kaugemaks ja kaugemaks. Kõigepealt jäid suhted harvemaks sõpradega Tallinnast, kui kolisin Tartusse... ja siis jäid ka teised sõbrad kaugemaks, kui kolisin Helsingisse. Nüüd olen otsapidi Amsterdamis ja taipasin, et ma olen teist ikka väga kaugel ja kaugeks jäänud...

Ma igatsen teid.

kui palju emotsioone üks inimene päeva jooksul peab kogema?

Taaskord on olnud vägagi huvitav päev.

Hommik algas sellega, et pidin minema kella üheks keelekeskusesse, et teada saada oma hollandi keele taset. No, mina näiteks teadsin juba enne sinnaminekut, et mul ei ole mingit muud taset peale täitsa algaja oma.. aga testile kutsuti ikkagi. Mul ei olnud üldse tuju minna, sest olin väga kurb ja pettunud, sest eile mu sõber ei jõudnudki siia tulla kooki sööma. Mõtlesin, et see on viimane kook, mis ma oma elus teen ja olin nii pettunud. Ta lubas juba eile, et tuleb täna siia kohe pärast mu testi, aga ma juba mõtlesin, et viskan selle koogi lihtsalt minema, sest kes teab, kas see täna enam heagi on.

Sõitsin testile ja seal selgus, et mul ei olegi mingit hollandi keele oskust (kuigi see testija rääkis muga ainult hollandi keeles ja ma sain kõigest aru, aga vastata oskasin ainult inglise keeles).. viis minutit pärast sinnaminekut olin juba jälle uksest väljas.. kui otsustan kursusel käima hakata, siis on mu esimene keeletund 28. oktoobril ning see kursus kestab 10 kuud. Ma veel ei tea, kas võtan selle vastu, arutasime täna härra sõbraga, et see on ikka üks paganama pikk aeg. Aga noh, ma ei tea, kui siia jään, siis pean keele omandama, kui ma siia ei jää, siis mida helli ma ikka veel siin teen?

Tulin siis keeltekoolist ja mõtlesin, et läheks Waterloopleini turule.. päike paistis ja ilm oli soe, kuigi tuul oli päris tugev ja külm, oli ilm ikkagi selline mõnsakas. Vastupidiselt minu tujule. Läksin ühte välikohvikusse, tellisin omale latte ja lihtsalt istusin ja vaatasin inimesi. Siis helistas mulle ka mu sõber, et teada, kuidas mul testil läks ja küsida, et millal ma koju jõuan... ta tundis mu hääles kurbust ja küsis, et kas midagi on valesti ja et kas ma ei taha, et ta tuleks. Ütlesin, et ta võib tulla küll, aga et ma olin eile väga kurb ja väga solvunud ja et ma sain haiget ja et ma ei tunne end hästi. Tegelikult ma saan aru küll, et mul ei olnud olla põhjust kurb, aga ma olin nii põnevil selle koogi pärast, et tahtsin, et ta juba ruttu ruttu näeks seda... Mulle lubati kõik heaks teha ja ta ütles, et ta ei taha mitte kunagi mulle haiget teha...

Siis läksin ja shoppasin natuke.. leidsin ühe koha, kus olid ilusad kasutatud riided ja leidsin omale kaks pluusi.. siis mõtlesin, et lähen postkontorisse, mul oli vaja midagi saata Eestisse.

Postkontoris käidud, kõndisin oma mõtetes ringi.. ja järsku kuulsin, et keegi ütles mulle midagi.. ma ei saanud aru, naeratasin vastu sellele inimesele ja kõndisin edasi. 50m pärast, tuli see sama inimene mulle uuesti vastu, ümber nurga ja hakkas midagi naeratades hollandi keeles rääkima. Küsisin, et kas ta inglise keelt ka räägib, et ma ei saa väga hästi hollandi keelest aru. Noormees ütles, et ta oli enne mulle öelnud, et mul on väga ilusad silmad ja et ma olin talle naeratanud ja siis ta otsustas, et ta ei saa jätta sellist juhust kasutamata, et minuga tulla rääkima. Selle jutu peale ma hakkasin muidugi naerma ja siis ta ütles, et lisaks ilusatele silmadele on mul ka väga ilus naeratus.. ja siis ta küsis, et kas ma ei tahaks äkki minna temaga kohvile mõni päev või välja.. ma pööritasin natuke silmi, sest ausalt öeldes olin ikka väga üllatunud, et ma oma niisama nukrameelse jalutuskäigu jooksul sellise tähelepanu osaliseks sain.. ja noh, ma ei tahtnud talle oma numbrit ka anda. Tore poiss oli.. selline lihtne ja armas, aga ma arvan, et minu härrale sõbrale vist ei meeldiks eriti, kui ma tänaval oma numbreid jagaksin suvalistele noormeestele. Nii leppisime kokku, et ma võtan tema numbri ja siis mingi päev kui mul on igav, võin talle helistada. Ta ütles, et talle piisab ka ainult minu sõprusest, et kui ma kardan, et ta mulle ligi tikkuma hakkab siis seda ei juhtu, muidugi kui ma seda ei taha, sest talle pidavat ma ikka väga meeldima.. aga et tore on omada ka kenasid tüdruksõpru nagu sõpru...

Jalutasin oma rattani, nägu naerul ja mõtlesin, et ikka kummaline on see elu. Sõitsin kanali äärde, panin ratta lukku ja istusin jalad üle kanaliääre.. vaatasin parte ja mõtlesin, et kui palju võib erinevaid tundeid ühe päeva jooksul tunda.

Siis sõitsin koju ja otseloomulikult pidin ma oma emotsioone jagama oma sõbrannadega... kuna MSN-is räägin peamiselt Maili ja Pätuga ja Skype's Kairiga, siis läksin vaatama kes kuskil online on.. sest noh, ega mul ju ei mahu kõik see asi sissegi ära. Ja noh, siis sain oma tänase päeva järgmise emotsiooni kätte. Läksin Mallukaga rääkima ja ma teadsin, et tal on eriti sitt päev olnud ja meie vestlus algas sellest, aga kuidagi juhtus nii, et ma hakkasin oma päevast rääkima.. ja siis ütles Mallukas mulle, et tore, et sul oli tore päev, aga et tegelikult tahtsin ma rääkida enda murest, aga mis seal siis ikka. Ma sain aru, et olin ühele nummidusele haiget teinud.. ja samal hetkel, kui ma olin siin poolsuremas, et miks ma nii egoistlik olen, helises mu uksekell. Ukse taga oli härra, umbes majasuuruse kotitäie söögiga ja siis veel toataimega.. ma ei tea, mis lill see on, aga paistab nagu miniastrite moodi välja.. lillade õitega.. ja keraamiline pott oli veel kolmandas kotis. Ja siis ma olin kogu selle segaduse keskel, lillede ja toidukotiga ja ühe nii armsa härraga, kes vaatas mulle selliste kutsikasilmadega otsa, koos oma sisemise kurbusega, et ma olin oma sõbrannat alt vedanud..

Sõime siis mu kooki, mis oli superhea! Ma arvan, et seismine tegi sellele koogile head, sest apelsinikoore maitse oli nii hästi esile tulnud.. ja need mandlid seal koogi peal.. ausalt, mul endal oli küll selline tunne, et see on kõige parem kook, mis ma oma elus söönud olen! Nii, et kui veel eile õhtul olin otsustanud, et see oli viimane kook, mis ma oma elus teen, siis täna, süües seda perfection on a plate kooki, siis mõtlesin, et võib-olla ma siiski peaks veel kunagi mõne koogi tegema.

Sõbral oli hea meel ja minu tuju läks ka paremaks, kui välja arvata see, et olin Malluka pärast mures.. aga hiljem laabus ka see, nii, et lõpp hea, kõik hea!

Vaatasime veel natuke filmi ja jutustasime ja kuna mu armas kassike oli kogu aeg meie toas, siis paitasime teda ja noh, tore oli! Siis selgus, et mu sõbral on vaja ühes kohas ära käia... ja nüüd ongi nii, et juba varsti varsti tuleb ta tagasi:)

Ja täna öösel ma ei peagi magama magamiskotis, et ma tema lõhna oma tekil ei tunneks:D

i am yours now, so i never have to leave..

... sissekande pealkiri on minu praegusest lemmiklaulust, the xx - islands http://www.youtube.com/watch?v=PElhV8z7I60

Jälle on palju aega mööda läinud ja tunnen, et oleks aeg endast märku anda.. nagu näha, olen saanud endale täpitähed, oh seda rõõmu. Sain lõpuks ka laadija arvutile, mille mu sõber mulle andis, seega on mul nüüd võimalik olla arvutis oma toas ja kasutada täpitähti nii palju kuis jaksan:)

Mis siis vahepeal juhtunud on? Kõige suurem juhtumine on vist see, et vahepeal oli mu sünnipäev. Olen nüüd 23-aastane inimene. Mõtlesin, et see on juba täitsa naise vanus, aga ma tahaksin ikka olla tüdruk. Eks ma katsun mõelda, et ma olen tüdruk, aga minust nooremad näevad mind juba vana naisena. Varsti saan veerandsaja aastaseks ja kaua siis enam pensioninigi jäänud on... ei, tegelikult ei ole see asi nii hull.

Juba päev enne mu sünnipäeva sain Potsult paki, ta oli mulle kudunud mütsi! Selline helesinise ja valgega müts on ja mütsil on tutt ja kõrvasoojendused ka.. väga uhke! Ja samuti sain ka oma sõbralt kingituse päev varem.. ta oli mulle ostnud terve komplekti riideid ja jalatsid ka.. ütles, et ta polnud mu suurust teadnud, aga et siis oli poes müüjate käest nende suurust küsinud ja silma järgi ostnud. Peaks mainima, et noormehel on väga terav silm:D Natuke näen välja nagu gangsta-rap, aga ilus olen ka ikka tema kingitud riietes.

Kui jõudis kätte minu sünnipäeva päev, siis hakkasime Jo'ga (ahjaa, Jo oli mul siin 10 päeva külas, tahtsin sellest oma sissekannet alustada, aga läks jälle nii nagu läks) šokolaaditorti mulle tegema ja külalisi ootama. Vahepeal võtsin vastu palju sõnumeid, kirju ja kõnesid.. inimesed ikka ei ole mind veel täitsa ära unustanud, kuigi ma kogu aeg kuskil eemal olen ja ise väga edukas õnnitleja pole, sest mul lihtsalt pole kuupäevadest tavaliselt õrna aimugi.

Külalised tulid kella 7 paiku õhtul ja mingi kella 11-12 ajal hakkasime liikuma Ruigoordi, Amsterdami külje asuvasse külla, mis on kommuun, kus elavad kunstnikud ja erinevad artistid, sellised vanakooli hipid (70 aastased, pikkade hallide juustega lillelapsed). Selle küla keskmeks on vana mahajäetud kirik, mis on küla kultuurielu keskmeks. Pühapäeviti on seal pereüritused ja erinevad workshopid, aga reedeti või laupäeviti on seal nii hullud peod, et minu sõber ütles, et ta on juba päris palju oma elus näinud, aga sellist kohta, kus sellised peod toimuvad, ei ole ta iialgi näinud. Põhimõtteliselt on Ruigoord nagu üks Boom Festival.. või õigemini, on Boom Festival üks suur Ruigoord (tegelikult see aasta olid nad Boomil erikülalised, Amsterdam Balloon Company.. ja nad sõidavad ringi vana hipibussiga, mille ette, seal kus tavaliselt bussil number kirjas on, on kirjutatud Dutch Acid Family.. ) ma ei oskagi midagi eriti selle koha kohta öelda, seda peab igaüks ise nägema. Mina käisin seal seekord kolmandat korda ja mulle meeldib ikka täiega see kirik ja need peod:)

Oeh, tegelikult oleks mul nii palju kirjutada sellest kõigest, mida ma siin tunnen, mitte niivõrd sellest, mida ma siin teinud või näinud olen. Mul on iga päev ikka üllatus... kuigi mõni päev ei tee ma mitte midagi peale mõtlemise, juhtub ikkagi mu peas ja ümber nii palju asju, et ma ei oska oma emotsioone kuskile pannagi.

Eile näiteks käisin tasemetestil, et teada saada, millise õppimisvõimega ma olen, et oma keelerühma saaks. Mul läks väga hästi ja see testija oli väga üllatunud kui ma tegin 25lk testi kümne minutiga valmis ja valesti ei olnud mitte midagi. Ta ütles lausa, et ma olen geenius. Aitäh aitäh.. olin rõõmus ja siis hakkasime rääkima ka kursusega kaasnevast vastutusest. Ta ütles mulle, et kui võtan selle kursuse, siis pean 3.5 aastaga omandama keele.. mul jäi imestusest suu lahti, sest arvasin, et see kursus kestab umbes kolm kuud. Ta ütles, et kui ma olen väga andekas, siis võin lõpetada ka ühe aastaga, aga see eeldab ikkagi seda, et ma pean siia vähemalt aastaks ajaks jääma. Ma ei tea, kas ma olen selleks valmis.. sest praegu on mul ainult üks töökoht, mille eest ma ei saa eriti rahagi. Seega pean endale leidma korraliku päristöö ja hakkama päris-täiskasvanut mängima siin?

Ma ei tea üldse, mida ma peaksin oma eluga ette võtma, sest ma tulin Eestist ära eesmärgiga palju reisida ja olla ja näha.. et olen kuu-kaks ühes kohas ja siis liigun edasi.. ja nüüd on juhtunud minuga selline lugu, et järgmisel nädalal saab veerand aastat kui olen Eestist ära olnud ja sellest 3/4 olen olnud siin.. ja praktiliselt mitte midagi teinud. Aega areneda ja ennast tundma õppida on mul küll olnud.. see oli ka üks mu eesmärkidest... aga tasakaalust tunnen praegu puudust. Kui segadus mu peast otsa saab, siis küll see tasakaal ka tagasi tuleb. Eks?

ja ma tahaks ju sügisel kooli minna. Kuhu ma peaksin minema? Ma ei tea isegi seda, mida õppida tahaksin, kas jätkata haridusvaldkonnas või noortega töötamist või minna rohkem kirjanduse poole. Ma ei tea, kuidagi on juhtunud, et ma ei tea üldse, mida ma tahan. Kõige rohkem tahan olla õnnelik. Kas ma võiksin olla õnnelik siin õppides?

Eile rääkisime ka minu sõbraga sellest, et mis edasi saab. Ta ütles mulle, et ta ei saa minu eest otsuseid vastu võtta, sest ma olen juba 23-aastane, peaaegu täiskasvanud inimene, aga et kui ma peaksin jälle põgenema hakkama, et siis ma annaksin talle enne teada, mitte et ta sõidab siia, koputab uksele ja ma olen kadunud. Aga ta ütles, et ta usuks minust seda, et ma sellise üllatuse suudaksin korraldada. Ilmselt suudaksingi, aga praegu mul ei ole veel tunnet, et peaksin põgenema...

Hakkan õppima!!!

Tänane päev on olnud küllaltki humoorikas. NOT. Ärkasin üles hommikul kell kaheksa (täna on laupäev), sest mul lihtsalt ei olnud enam und. Tundsin, et koolitöö kripeldab hinge peal. Ärkasin siis üles, mõtlesin, et loen natuke essee jaoks. Miskipärast ei suutnud ma üldse keskenduda ja otsustasin, et lähen parem jalgrattaga sõitma. Poolteist tundi hiljem olin tagasi kodus, põsed õhetasid ja tundsin, et olen päris väsinud. Läksin korra voodisse pikutama ja kell pool üks tuli mu korterinaaber Jo mu uksest sisse ja hakkas naerma, sest magasin täisriietes õndsa und.

noh ja nüüd ausalt, päev algas uuesti ja mina hakkan õppima!!!!!!

First day of the rest of my life

Oh sa juudas, kus täna oli alles PÄEV!

Kõigepealt käisin hommikul tunnetuspsühholoogia ja käitumise regulatsiooni eksamil ning loodan, et täna oli see päev, kus oli mul heasti lotoõnne, sest olgem ausad, loomuliku intelligentsi peale seekord lootma jääda ma kahjuks ei saanud.

Pärast eksamit läksin rõõmsasti Nele juurde massaaži. Jõime alguses teed ja ma rääkisin ka talle oma uutest põhimõtetest, mida siin elus kavatsen rakendada. More fun, less stress! Ja rääkisin ka seda, et igaüks on oma õnne sepp ja katsuge te mind siin kurvaks ajada, sest olgem ausad, ka J.J.Rousseau on öelnud, et see kes tahab olla õnnelik, seda ei saa õnnetuks teha mitte keegi, kui inimene vaid TAHAB päriselt olla õnnelik. Ja noh, ka mina arvan, et see on üks õige moodus elamiseks. Rääkisin siis Nelele kõik oma jutud ära ja ta nõustus minuga ja selgus, et ta on selle enda jaoks juba palju varem avastanud. Siis hakkasime massaažiga pihta, sain ka mina oma vanad ja väsinud kondid pehmeks. Nele teeb head tööd! Pärast jõime veel teed ja rääkisime igasugustest maailma asjadest... ja siis mõtlesin et oleks paras aeg minna raamatukokku, kuna olin terve päeva oma rüperaali kaasas vedanud. Teel raamatukokku jõudsin muidugi ümber mõelda oma sada triljonit korda.. ja asi lõppes sellega, et läksin hoopis Kaubamajja ja valisin endale saapaid, sest olgem ausad, ka see talv on tulnud nii peale, et pole silmasällil uusi talvesaapaid.

Siis jõudsin koju... ja jäin ootama oma esimest vabastava hingamise seanssi. Nimelt juhtus minuga säärane huvipärane lugu, et eelmises postituses kirjutasin, et tahaks sellega tegeleda ning nagu taevast ilmus välja preili Sirgi, kes ütles et tal on üks tuttav, kes tegeleb sellega. Pikalt ei mõelnud, saatsin sellele tuttavale maili. Asjalood läksid nii ladusalt, et leppisime kokku tänasele päevale väikese hingamisseansi. Täitsa lõpp ikka kuidas asjad lähevad nii, nagu me seda soovime. Piisas vaid sellest, et ma ütlesin korra välja, et tahaks sellega tegeleda.. ja nüüd, vähem kui 72 tundi hiljem, olen seal juba ära käinud ja üliüliülirahul!

Läksin kella poole kaheksaks siis Rene juurde, kes on nüüd mu hingamisterapeut või ma ei teagi kuidas neid nimetatakse. Ta tutvustas mulle natuke meetodit ja siis heitsin põrandale ja hakkasin hingama. Ta toetas mind, aitas mul hingata ja sisendas julgustavaid sõnu.. ja juba mõne hetke pärast tundsin, kuidas surisen igalt poolt... tundsin enda sees hullu energiat ja selline tunne oli, et kohe sõidab katus minema... ja siis läksid jalad krampi.. see ei olnud väga meeldiv, aga see pidigi mõnel juhul olema alguses nii. Igatahes.. olin seal oma tund või midagi hinganud, vahepeal tundsin ka, et läksin reaalsusest minema, aga see oli nii lühiajaline, et peaaegu ei olnudki. Siis tundsin, et mul on vaja minna vetsu... ütlesin Renele, et on aeg.. ja proovisin end püsti ajada... kuid mul ei õnnestunud see!! Täitsa hull... ma ei saanud enam jalgu alla, pea käis täiega ringi ja jalad surisesid ... ja kui ma lõpuks püsti sain, siis jalad üldse ei kandnud... asi ajas rohkem kui naerma, ise püsti ei seisa, aga kohe vaja kõndida:D noh jõudsin siis vetsu... ja ennäe imet! jalad läksid krampi... see tähendas aga seda, et ma ei saanud potile istuda, sest ma ei saanud jalgu liigutada. Hoidsin seinast kinni, et ma pikali ei kukuks, sest hoolimata sellest, et jalad krampis olid, tasakaalu ja jõudu mu jalgades ei olnud - seda on hullult keeruline seletada, aga päriselt, nii oli:D

Lõpuks suutsin enda keha siiski kontrollida ja ka vedeliku väljutamine õnnestus üsna edukalt. Läksin siis tagasi tuppa ja hakkasime edasi hingama... hullult mõnus oli, selline tunne oli, et hingata pole kunagi varem nii mõnus olnud, sel hetkel mõtlesin et tean, miks selle asja nimi on vabastav hingamine... kuid see ei olnud veel kõik.... kuidagi tundus, et see reaalsus kestab liiga kaua, et ma äkki ei suudagi end vabaks hingata... siis tahtsin juba nutma hakata, et raiskan Rene aega ja tulemust ei olegi... ja siis üritasin endale sisendada, et ma saan sellega hakkama, et ma pean end lõdvaks laskma.. ja järsku - järsku oli rahu. Ma olin kui pehme pilvekese peal... muusika, mis enne mängis kõvasti, oli kuidagi järsku nii pehme ja helisev ja ilus... hingata oli mõnus... see oli nagu ÜLIMÕNUS tunne! Rene ütles, et ma olin kuskil 15 minutit olnud rahutsoonis, aga mulle endale tundus, nagu oleks see kestnud mingi minut ainult...

Tegin silmad lahti, kõik käis ringi, küsisin, et mis toimus... pea oli segadust täis.. ja üritasin seletada, mida tunnen, aga õigeid sõnu ei leidnud... rääkisin seal mingit seosetut teksti ja üritasin oma tundeid väljendada - neid oli nii palju!

Ja kas te kujutate ette, kogu see minu hingamise-asi kestis üle kolme tunni!? Rene oli õnneks väga kannatlik ja toetas mind kogu selle aja - selle eest suur respect!

Siis jõime veel teed... ja rääkisime natuke asjadest... ja teate.. ma olen õnnelik... mul on rahu ja mul on hea meel ja sealsamas on mul nii palju head energiat, et ma ei teagi kohe, kuhu seda kõike pista!

Reisupalavik, reisupalavik. 46'C:D

Tegelikult on asjalood nii, et päris nii hull see asi pole. Raha me täna vahetama ei jõudnud, küll aga käisime lasnamäe vanaemale süüa viimas ja minu töö juurest käisime ka läbi, et võtta sealt riided. Homme on ju koolis catering ja seetõttu pean olema ponks poiss. Koolist sadamasse lähen ilmselt taxiga, sest ma olen miljonär-poiss. Vanaema viskas mulle kaks (KAKS!) sotti- lenda või Kuule.

Lisaks "pulmafondile" tegime täna "reisi-auto-korteri-mustade päevade fondi", kus on juba kolmkümmend kaks Eesti krooni. Yeah- I know- un-fu*king-believable:D Ei, raha on meil Kiisuga nagu muda:D

Lisaks kõikidele headele uudistele on selline lugu, et ma olen jälle tõbine. Nina nohiseb, kurk kähiseb ja kõrvus kumiseb. Tüdruk nagu udust välja kutsutud.

Kusjuures mu vanaema pani mulle diagnoosi: "Sa oled nii paksuks läinud, nüüd on ainult kaks võimalust, kas sa oled rase või sul on kõhus vesi" . Välistasin esimese diagnoosi ja peale pikka vestlust lõpuks nõustusin, et küll mul seal kõhus vast ikka vesi on, sest otseloomulikult mitte ei või olla see rasv või midagi muud. See lihtsalt peab olema vesi! Vanaema knows the best:D

Ja tegelikult on mul praegu lihtsalt superhea tuju. Elu on lill indeed:)

Koperdaja Park Avenue moodi.

Või tegelikult peaks see olema koperdaja Park Lounge (sest ma käisin käntsa all lounge's, mitte üleval restoranis) moodi. Sest. Sest ma kukkusin täna kolme (või õigemini kahe, sest ühe jõudsin ära serveerida) kausiga brokoli-püreesupiga kõhuli. Kõht oli sousti täis ja taldrik lendas üle pea nii, et selg nägi välja nagu oleks keegi sinna oksendanud. Taldrik katki, suppi põrand täis. Juuksed olid suppi täis, nägu, riided, sukapüksid läksid katki, põlved siniseks ja liigesed valutavad ka.

Oeh.

Ma kukkusin. Mitte muidugi esimest korda elus (seda juhtub mul tegelikult tihti, btw), aga esimest korda tööl olles. Kahekümne inimese ees, kel oli sõbrapäeva üritus a'la carte ja täisteenindusega. Ja ma kukkusin.

Siis ma tegin sada tühistamist (no mitte päris, aga mingi 6 kindlasti)
Siis ma unustasin kogu aeg ära, mis ma tegema pidin.
Siis ma juba tundsin, et nii see nali kesta ei saa...

aga kestis ta endiselt edasi:D

Siis ma tahtsin oma sõpradele sõnumeid saata, aga selgus, et mul pole krediiti.

Ja siis ma mõtlesin, et las ta olla.

Aitäh kõigile, kes mind täna meeles pidasid ja tegid mu tuju heaks. Eriti aitäh Kaisale ja Katsile, kes tulid mind sõbrapäeva puhul külastama:)
Võtke eeskuju, poisid:D

Saiasöömine on patt

Tegime täna koolis igasuguseid asju :Jugoslaavia lõhepada, õunakooki, seenepirukaid, lõhe juustukastmes, lõhe-shampinjonivardaid, kringlit ja porgandikaraskit.

Hea oli. Ja ma sõin viilu kirnglit ja tüki kooki ja karaskit ka.

Eile ma pattu ei teinud, küll aga pühapäeval sõin pidupäeva puhul tüki torti ja laupäeval kaks (KAKS!) saiakest.

(Pean selle kõik kirjutama üles, sest kui ma tahan kunagi vinguda, et mul on midagi viga, siis ma võin seda siin vaadata, et mul tõesti ongi midagi viga:D)

Enne seda olin tubli poolteist nädalat. Ja enne seda veel umbes teist samapalju.

Kui ma tahan suveks saada ujumisrõngast lahti (mida tegelikult läheb ju suvel vaja), siis ma pean ausõna hakkama liikuma. Ja ma olen nii laisk. Nii laisk, nii laisk.

Homme, neljapäeval, reedel ja laupäeval võib mind kindlasti kohata tööl (11.00-23.00), pühapäeva kohta ma veel ei tea.

Kooli on meid alles jäänud vist neli, kes ilmselt lõpetavad. Päris haige:D

Ahjaa, ei tohi ära unustada seda, et tahan kirjutada teemal "ma ei saa, midagi ei saa teha jne jne"

ALATI SAAB.

Ainult kaks korda tuleb veel magama minna....

.... ja siis juba näengi ma oma kiisukest. Praegu on kõige pikem periood, mil me ei näe peale juulikuist heinategu ja see on ikka päris vastik. Ma ei oska ilma Temata mitte midagi teha. Ei taha magama minna, ei taha tõusta, ei taha süüa teha ega midagi (ainult telekat tahan vaadata ja seda meeldib mulle ka siis teha kui kiisuke on telefoni otsas.. ja siis me kommenteerime nähtut- Tema Tartus ja mina Tallinnas... aga vähemalt vaatame koos telekat)

Mõtlesin küll, et ma kirjutan oma möödunud apsakate-nädalast, aga siis ma mõtlesin, et mis sellest jamast ikka meenutada. Noh, ütleme nii, et ei olnud just kõige toredam. Kaka kaka otsa ja kiisut ei olnud ka, et Tema õla pea turtsuda ja pai saada.

Ma peaks kuidagi õppima jälle üksi hakkama saamisega? Või ei peaks?



Diktsiooni peaks ka hääldama. Mu retoorika õpetaja ütles, et mul on ninahääl- "selline nasaalne". Ja kõik täishäälikud ja kõik kaashäälikud kõlagu järgmiseks nädalaks.

Ps. Ma olen viiendat päeva "dieedil":D
hahaa:D

Inimesed on nii ilusad ja head...

Üleeile öösel, peale Etul külaskäiku kukkus mu käekott maha, oli pime ja Tartusse, Kastani tänavale jäi minust maha mu rahakott koos kõikide eluksvajalike dokustaatidega, 75ml Hugo Bossi lõhn (millest oli kasutatud pealt ca 1 cm) ja rohkem ma ei suutnud meenutada, mis mul kotist puudu oli.

Eile päeval leidsin orkutist kirja, et minu rahakott koos dokumentidega ootab mind Park Hotellis. Läksin sinna ja sain tagasi lõhnaõli, veidi ujuda saanud rahakoti, tulemasina ja pärlpuudri. Tuli välja, et üks toateenija oli need leidnud hommikul tööle tulles… ja et nad olid terve töökollektiiviga moodustanud detektiivigrupi, et mind üles leida. Tel nrid ei ole mul avalikud ja siis lõpuks leitigi mind Orkutist üles.

Sellised asjad teevad ikka väga rõõmu. Rahakott on kingitud, Itaalia käsitöö ja ma olin juba mõttes oma asjadest loobunud. Ema veel lohutas mind, et kõik mis on materjaalne ja silmaga nähtav- on kaduv ja kõik mis on silmale nähtamatu- on jääv…

Nüüd käisin seal ära, leidja oli naisterahvas nimega Leili Varep- väga südamlik ja sümpaatne naine. Raha mul eriti ei olnud, aga viisin sinna Maiuspala kommikarbi ja neli Kalevi shokolaadi. Et detektiivigrupp saaks suu magusaks teha. Ise mõtlesin küll, et kas ma hindangi siis nii vähe oma asju, aga rohkem midagi viia mul ei olnud lihtsalt võimalik.. igatahes olen ma väga õnnelik, et nii läks.

Ema jõudis mulle ka veel öelda seda, et ilmselt on see mingi saatusevärk- et kuna ma ise ei ole mingi pätiplika ja üritan olla aus- siis ilmselt juhtus just seetõttu nii hästi.

Olgugi, et ma ei jõudnud täna kooli selle tõttu- on see üks päev puudumist väike hind...

Uskuge inimeste headusesse!