Oh sa juudas, kus täna oli alles PÄEV!
Kõigepealt käisin hommikul tunnetuspsühholoogia ja käitumise regulatsiooni eksamil ning loodan, et täna oli see päev, kus oli mul heasti lotoõnne, sest olgem ausad, loomuliku intelligentsi peale seekord lootma jääda ma kahjuks ei saanud.
Pärast eksamit läksin rõõmsasti Nele juurde massaaži. Jõime alguses teed ja ma rääkisin ka talle oma uutest põhimõtetest, mida siin elus kavatsen rakendada. More fun, less stress! Ja rääkisin ka seda, et igaüks on oma õnne sepp ja katsuge te mind siin kurvaks ajada, sest olgem ausad, ka J.J.Rousseau on öelnud, et see kes tahab olla õnnelik, seda ei saa õnnetuks teha mitte keegi, kui inimene vaid TAHAB päriselt olla õnnelik. Ja noh, ka mina arvan, et see on üks õige moodus elamiseks. Rääkisin siis Nelele kõik oma jutud ära ja ta nõustus minuga ja selgus, et ta on selle enda jaoks juba palju varem avastanud. Siis hakkasime massaažiga pihta, sain ka mina oma vanad ja väsinud kondid pehmeks. Nele teeb head tööd! Pärast jõime veel teed ja rääkisime igasugustest maailma asjadest... ja siis mõtlesin et oleks paras aeg minna raamatukokku, kuna olin terve päeva oma rüperaali kaasas vedanud. Teel raamatukokku jõudsin muidugi ümber mõelda oma sada triljonit korda.. ja asi lõppes sellega, et läksin hoopis Kaubamajja ja valisin endale saapaid, sest olgem ausad, ka see talv on tulnud nii peale, et pole silmasällil uusi talvesaapaid.
Siis jõudsin koju... ja jäin ootama oma esimest vabastava hingamise seanssi. Nimelt juhtus minuga säärane huvipärane lugu, et eelmises postituses kirjutasin, et tahaks sellega tegeleda ning nagu taevast ilmus välja preili Sirgi, kes ütles et tal on üks tuttav, kes tegeleb sellega. Pikalt ei mõelnud, saatsin sellele tuttavale maili. Asjalood läksid nii ladusalt, et leppisime kokku tänasele päevale väikese hingamisseansi. Täitsa lõpp ikka kuidas asjad lähevad nii, nagu me seda soovime. Piisas vaid sellest, et ma ütlesin korra välja, et tahaks sellega tegeleda.. ja nüüd, vähem kui 72 tundi hiljem, olen seal juba ära käinud ja üliüliülirahul!
Läksin kella poole kaheksaks siis Rene juurde, kes on nüüd mu hingamisterapeut või ma ei teagi kuidas neid nimetatakse. Ta tutvustas mulle natuke meetodit ja siis heitsin põrandale ja hakkasin hingama. Ta toetas mind, aitas mul hingata ja sisendas julgustavaid sõnu.. ja juba mõne hetke pärast tundsin, kuidas surisen igalt poolt... tundsin enda sees hullu energiat ja selline tunne oli, et kohe sõidab katus minema... ja siis läksid jalad krampi.. see ei olnud väga meeldiv, aga see pidigi mõnel juhul olema alguses nii. Igatahes.. olin seal oma tund või midagi hinganud, vahepeal tundsin ka, et läksin reaalsusest minema, aga see oli nii lühiajaline, et peaaegu ei olnudki. Siis tundsin, et mul on vaja minna vetsu... ütlesin Renele, et on aeg.. ja proovisin end püsti ajada... kuid mul ei õnnestunud see!! Täitsa hull... ma ei saanud enam jalgu alla, pea käis täiega ringi ja jalad surisesid ... ja kui ma lõpuks püsti sain, siis jalad üldse ei kandnud... asi ajas rohkem kui naerma, ise püsti ei seisa, aga kohe vaja kõndida:D noh jõudsin siis vetsu... ja ennäe imet! jalad läksid krampi... see tähendas aga seda, et ma ei saanud potile istuda, sest ma ei saanud jalgu liigutada. Hoidsin seinast kinni, et ma pikali ei kukuks, sest hoolimata sellest, et jalad krampis olid, tasakaalu ja jõudu mu jalgades ei olnud - seda on hullult keeruline seletada, aga päriselt, nii oli:D
Lõpuks suutsin enda keha siiski kontrollida ja ka vedeliku väljutamine õnnestus üsna edukalt. Läksin siis tagasi tuppa ja hakkasime edasi hingama... hullult mõnus oli, selline tunne oli, et hingata pole kunagi varem nii mõnus olnud, sel hetkel mõtlesin et tean, miks selle asja nimi on vabastav hingamine... kuid see ei olnud veel kõik.... kuidagi tundus, et see reaalsus kestab liiga kaua, et ma äkki ei suudagi end vabaks hingata... siis tahtsin juba nutma hakata, et raiskan Rene aega ja tulemust ei olegi... ja siis üritasin endale sisendada, et ma saan sellega hakkama, et ma pean end lõdvaks laskma.. ja järsku - järsku oli rahu. Ma olin kui pehme pilvekese peal... muusika, mis enne mängis kõvasti, oli kuidagi järsku nii pehme ja helisev ja ilus... hingata oli mõnus... see oli nagu ÜLIMÕNUS tunne! Rene ütles, et ma olin kuskil 15 minutit olnud rahutsoonis, aga mulle endale tundus, nagu oleks see kestnud mingi minut ainult...
Tegin silmad lahti, kõik käis ringi, küsisin, et mis toimus... pea oli segadust täis.. ja üritasin seletada, mida tunnen, aga õigeid sõnu ei leidnud... rääkisin seal mingit seosetut teksti ja üritasin oma tundeid väljendada - neid oli nii palju!
Ja kas te kujutate ette, kogu see minu hingamise-asi kestis üle kolme tunni!? Rene oli õnneks väga kannatlik ja toetas mind kogu selle aja - selle eest suur respect!
Siis jõime veel teed... ja rääkisime natuke asjadest... ja teate.. ma olen õnnelik... mul on rahu ja mul on hea meel ja sealsamas on mul nii palju head energiat, et ma ei teagi kohe, kuhu seda kõike pista!
1 kommentaar:
megamuig. tore kui sa tasakaalupuudust kombinatsioonis pissihädaga ülilahedaks pead.
Minu kogemus vabastava hingamisega oli see, et ma tõmblesin mingi tund aega kuna ma ei suutnud end lõdvaks lasta. See oli päris kahtlane. Kui rene arvas, et mu käe masseerimine äkki aitaks lõdvestuda vms siis läks asi veel hullemaks. tavaliselt see nii pole. no pärast ma ei üritanud kohe püsti hüpata, nii et ma ei tea kas mul oleks tasakaaluhäired olnud.
preili sirgi
Postita kommentaar