Uus aasta, uus hoog.

Nagu ikka mul kombeks on, on mul alati kuskile kiire, teha on nii palju ja tegelikkuses ei teegi ma midagi. See on paha- laiskuseuss tuleb välja süüa. Seega- minu esimene uusaasta lubadus on, et ma vähemalt püüan olla tegusam.

Seoses sellegam et viimasel ajal olen olnud tihemini öösiti tööl- olen kogu aeg väsinud. Ei aita see, kui ma magan 18 tundi ega ka see, kui puhkan vaid 2 tundi. Õhtuti magama jäämisega on raskusi ja kui mitte sama suuri, siis peaaegu sama suurt raskust valmistab ärkamine.

Õnneks olen viimased 2 nädalat saanud pea iga õhtu magada kiisu kaisus (v.a siis, kui tööl olin kolm ööd ja alles varajastel hommikutundidel oma radiaatori kõrvale heita sain) ja seetõttu on mul olnud lihtsam leppida sellega, et ma magada ei saa. Vaatan oma "Uinuvat Kaunit" ja on kuidagi lihtsam. Kui ta ärkab selle peale, et ma sahmerdan või nuuksun teki all, sest magada ei saa- laulab ta mulle karumõmmi unelaulu või silitab mu selga või pead, kuni hingamine raskemaks muutub. Tegelikult on mul tast kahju, sest ma tean, et ta on selline poiss, kes ärkab hommikuti vara ja õhtuti on ka väsinum... Ning raske on leppida sellega, et minu pärast tema ei saa ka magada, mõnikord laseb ta mul jutustada, kuni tekst muutub juba seosetuks ja mõnikord jutustab ise mulle õrn-õrn-häälel muinasjuttu- aga see kõik toimub ju tema une arvelt, sest hommikuti ärkab tema ikka kella kaheksa-üheksa paiku, aga mina põõnan võimaluse korral poole päevani, siis olen ikka väsinud ja terve päeva loid ja unine, kuni, magamaminekuni- siis on absoluutselt igasugune uni kuskile kadunud.

Ja nüüd on ilmselt ka see abiellumise asi kindlam, kui varem. Oleme palju rääkinud sellest ja üritanud otsustada ja arvutada ning see kõik on tulnud kuidagi iseenesest (ei mingit põlvili laskumist ja käe palumist, me oleme lihtsalt algusest peale teadnud, et me lihtsalt peame abielluma, mis on meie mõlemi puhul pisut kummaline,sest varem ei ole ma kunagu mõelnud kellegiga seaduslikku liitu astumise peale).. aga üleeile, kui ma jälle magada ei saanud.. siis ta ütles... "Minu naine... ja ma tahangi, et sa oleksid alati minu kõrval. Kiisu-mupsu, palun tule mulle naiseks." ja mina ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui "mm.. okei, ma tulen" Ei ole just kõige klassikalisem.. aga samas ma tundsin, et nüüd on see, mida me oleme juba ammu teadnud, täiesti, täiesti kindel.

Aastavahetusel polnud mul mittemingisugust aasta vahetumise tunnet. Olin tööl, kliente ei olnud (tavaliselt oleme öösel üksinda ja seekord oli mind ka välja kutsutud, kuigi ei olnud minu vahetus, sest ma olin ka kaks eelnevat ööd olnud) minu kassa oli umbes viis korda väiksem kui tavalistel öödel ning muud meil seal Sashaga (tüdruk, kellega koos olime) ei olnudki teha, kui vaadata, kuidas ühed itaallased lugesid sekundeid uue aastani, lõid klaase kokku ja jõid oma kaasa toodud shampust ja mängisid kaarte kogu restorani ulatuses (õhtul umbes 20.00-02.00)... kuna rahvast ei olnud ÜLDSE, siis sain ma kella kahe paiku vabaks, Sasha jäi siis kella 06.00 (mina sain vabaks seetõttu, et esialgselt ma ei pidanudki see öö tööl olema) Kiisukas tuli mulle järgi, kella poole nelja paliku jõudsime Paunkülla- kõik juba magasid. Meile oli jäetud pudelisse ca 10 cm vahuveini, sellest võtsime mõlemad väikse lonksu, panime pudeli kõrvale ja läksime sügavale, sügavale kaisu sisse. Aastavahetusest palju suurem sündmus oli see, et meil sai selsamal ööl pool aastat. Pool aastat on nii maruvähe, aga piisavalt palju, et aru saada, et me oleme üksteise jaoks "õiged".

Paunkülas olime kaks päeva, käisime saunas ja tundsime elust mõnu, siis tulime Tartusse.

Siin oleme olnud juba mitu päeva, olen käinud külas Potsul ja näinud Tuulit- veel tahaks kokku saada täna Pätuga ja näha Pokut, kasvõi korraks.



Ja uuest aastast ja uuest hoost. Ma ei tea, mis edasi saab. Aprillis on mul katsed ülikooli, aga ma ei tea, kas olen valmis sõitma Soome (juhul kui ma muidugi sisse saan, milles ma väga ei kahtle, võib-olla kahtlen ka, aga endasse peab ikka usku olema), tegelikult tahaks tulla ja jääda Tartusse elama, ma juba lihtsalt armastan seda linna, aga mida õppida? Fakt on see, et kui ma saan oma selle kooli läbi, siis ma tahan edasi õppida, mul on lihtsalt nii suur vajadus. Tahaks lugeda ja kirjutada ja eksamiperioodi, ÕPPIDA TAHAN. Kes oleks võinud uskuda, et seda kuuleb minu suust:)
Muidugi ma õpin ju ka praegu ja mul läheb hästi, ilmselt hakkan nüüd stipendiumi saama ja eesmärk on lõpetada kiitusega, aga.. tahan veel, ainuke mure on see, et kas ma peaksin laskma lendu oma kauaaegsed unistused ja jääma Tartusse, või minna, aga jätta siia oma kõige kallima. Temaga koos ma sinna minna ei saa, ja ilma ei taha.

Uus aasta, uus segadus.