Eile käisime Pätul külas. Pätu värvis mu juuksed ära ja siis vaatasime vanu pilte. Vaatasime neid ja mõtlesime, et kus on ikka nalja saanud. Meie kaheksaliikmelisest tüdrukutegängist, kes kunagi käisid üheksakordse maja all salaja siidrit joomas ja veebruarikuus päevitamas- on saanud kaheksaliikmeline naistegäng kahe lapse ja ühe kõhubeebiga. Sel aastal hakkavad suurem osa kolmekümnendate poole astuma, mõni jõudis seda juba eelmine aasta teha. Ainult Potsu jääb meil veel nooreks. Kunagi tundus, et Potsu ei saa kunagi vanemaks kui 14, praegu on tal juba poole aastane pisipoeg ja sellest sinise peaga uljaspeast ei ole just sama pilt säilinud.
Katu oli varem meie pisike blondiin, kellega ja kelle kulul sai alati palju nalja, praegu on ta abielunaine ja veebruaris saab tütre. Kummaline mõelda ja ette kujutada, kuidas ta kunagi aastavahetusel Kixa rõdul kukkus kummuli, nõudis Batmani plaastrit ja huilgas nagu Tarzan....
Pilte oli palju: meie igaastased Vergis ja Murastes käigud, meie suursugused matkareisid, snnipäevad, maskiballeraadid, koosviibimised, Lounge's käik jpm...
.. ja siis äkki- tekkis tunne, et me ei saagi enam kunagi samamoodi nalja. Pea ei kannata enam alkoholi, järgmisel päeval on kõva pohmell ja kuidas me saaksimegi täiskasvanud naisterahvastena teha selliseid lolluseid nagu vanasti. Enam ei pea politsei eest ära jooksma, keegi meist ei ürita plastmassist võinoaga enesetappu teha või puu otsast alla kukkuda, Kixa ei korja enam maasolevaid süstlaid. Ei usu ka, et keegi meist tuleks nii geniaalse idee peale, et teeks kardina taga suitsu, et suitsuhais vanemate toani ei jõuaks... Striptiisivõistlused, tõsieluseriaalid, koos Nicklebacki saatel nutta ja ulguda paralleelklassi poisi pärast, luuletusi a'la stiilis: "Miks ma sind ei saa, sa oled teise oma, üksi peangi jääma maaa...."- me enam ka ei kirjuta:D - need jäävad ka ilmselt edaspidi olemata.
Jõudsime Pätuga järeldusele, et olgugi, me olime kaheksa kõige ehtpubekalikku pubekat- oli meil alati lõbus. Missest, et meie teod/mõtted, mis tundusid tol ajal nii targad ja suured ja tõsised- teevad praegu sellist nalja, et neist ei julge kirjutadagi.
Ja olgugi, et enam ei saa sellist nalja- oleme jäänud kõik kokku. Juba kuus aastat on mul lisaks muudele väga kallitele sõpradele minu P-Gäng: Katu, Kixa, Poku, Potsu, Pätu, Päpu ja Sirka.. ja lisaks veel kõhubeebi ja Kristofer ja Kristofer-Mirko... Osa neist on mul juba üle kümne aasta olnud alati kõrval. Igasugust jampsi on juhtunud, aga nemad on alati mu kõrval olnud.. ja see on tore:)
Ja uusi nalju saab alati teha. Natuke küll täiskasvanulikumaid nalju, aga siiski tobedusi suudab meie kamp küll välja genereerida.
"Poisid, pumba peab tööle saama, muidu tuleb kops!"
___________________________
Ja natuke on kurb ka... kahe tunni pärast ootab mind Tallinna rong.. ja kiisu jääb Tartusse, sest ikkagi on eksamiperiood...
oeh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar