Kuidas puberteediealised poisid hõõruvad oma peeniseid vastu mind.

Mõtlete, et ma olen lolliks läinud? Või äkki, et mul on oma salajased fantaasiad? Ekää, nii see asi ei ole. Nimelt juhtus mul täna hommikul selline lugu:

Nagu ikka, ärkasin üles, tegin oma hommikusi toimetusi ja siis kappasin bussi peale, nagu ikka noh. Ilm oli üsna ilus, päike paistis ja muidu oli ka tore. Bussis selgus (nagu ikka), et vabu istekohti ei ole. Tegelikult meeldib mulle seista, aga mitte umbses bussis ja sellise palava ilmaga. Järgmises peatuses otsustas üks vanadaam minna maha ja ma sain istuma. Panin siis kõrvaklapid kõrva ja mõtlesin, et küll on ikka hea istuda. Sellest järgmises peatuses tuli peale üks noormees. Ega ma talle eriti tähelepanu ei pööranudki, lihtsalt kuulsin, et ta soovis mööduda minu kõrval seisvast naisterahvast. Las kõnnib- vaba buss ju. Poiss jääb siis minu kõrvale seisma, mina kuulan rahulikult ja vaikselt muusikat... ja siis on tunne, et midagi on imelikku. Vastu mu parema jala väliskülge teeb mingi kühmuke ringe. Alguses mõtlesin, et noh, buss on natuke täis ja eks poisil on mingi kõhukott või midagi.

Kas ma ütlesin, et see poiss oli umbes 15, seljakotiga, skateri tossudega, valgete korvpallipükstega ja laigulise pikema t-särgiga. Nokamüts oli tal ka. Ja ta oli üsna kohmetu.

Umbes mõnikümmend sekundit peale selle nalja algust sain, aru, et midagi on ikka täitsa mäda. Vaatasin oma kintsu poole ja nägin et poiss hõõrubki meelega oma peenist vastu minu kintsu. Vaatasin talle kurjema näoga otsa, siis ta tõmbus natuke tagasi, pani käe pükste taskusse ja kohmitses seal midagi. Ja siis hakkas see uuesti pihta. Istusin juba peaaegu kõrvalistuja süles, sest liikusin kogu aeg tema poole. Sellest ei olnud kusjuures üldse abi, panin isegu jala üle teise, et ma oleks veel rohkem akna poole.

Võtsin kõrvaklapid peast ja helistasin Mupsule, et äkki kui ta kuuleb, et ma räägin telefoniga ja ei tee tast välja, siis ta tõmbab tagasi. Ei, kus sa sellega. Tahtsin bussist välja saada, mitte kunagi ei ole koolitee nii pikk olnud (elan mustamäel, kool on lasnamäel ja antud buss teeb vahepeal umbes 4 peatust), aga teadsin, et ma ei tohi hiljaks jääda ja üritasin võimalikult palju lobiseda telefonis, et mitte tunda seda mida ma tundsin.

Küsite, et miks ma talle midagi ei öelnud? MIks ma talle pülvega munadesse ei löönud? Miks ma teda ei solvanud või alavääristanud või miks ma tema peale karjuma ei hakanud?

Ma ei tea.

Ma ei ole kunagi selline vuss olnud, et ma ei julge midagi öelda ja täna ma ei julgenudki. Ja selle üle on mul veel kõige rohkem häbi. Ma olen oma peas selle stsenaariumi lasknud läbi täna mingi 100 korda ja ma ei saa aru, mis mul viga oli. Miks ma ei võinud kogu bussi ees talle häbi teha nagu tema häbistas mind? Miks?

Lõpuks ei suutnud ma seal enam istuda, sellegipoolest oli veel pikk maa sõita. Tõusin püsti ja liikusin ukse poole. Ja ta tuli järgi. Õnneks tuli üks tüdruk minu kõrvale, et vist ka millalgi väljuda. Ja see poiss hakkas ennast vastu teda hõõruma. Ja teate, mis see tüdruk tegi?

Ta võttis telefoni ja hakkas helistama. Nagu minagi.

Õudne.

Kui bussiuksed läksid lahti, tegin vist oma kiireima kõnnaku sealt peatusest kaugemale, ma isegi ei läinud trammile seal, kus tavaliselt, vaid kõndisin peatuse jala. Selja taha ei vaadanud kordagi.

Nutt tuli kurku. Ja mitte ainult sellepärast, et ma midagi nii debiilset ja perversset kogesin, vaid pigem seetõttu, et ma ei julgenud midagi teha.

Koolis oli lõbus küll naerda, et eks vanemad naised pakuvad puberteediealistele rohkem pinget, aga süda on mul suurest vihast enda vastu paha vist veel kaks kuud.

Ja kui see junn peaks veel bussis minu küljes indlema hakkama, siis võtan tal munad pihku ja soovitan tal aknast välja hüpata.