Viimased päevad on mööda läinud koduselt ning olen ohtrasti laulupeo videoid vaadanud. Vahepeal arvasin, et patrioot minus on manalateele läinud, sest igasugune eestluse ülistamine tundus mulle nii .. kuidas seda öelda.. üleliigne.
Asi sai vist alguse sellest, kui elasin Soomes ning mingi hetk hakkasid teised tähelepanu juhtima sellele, et ma räägin kogu aeg stiilis "oo mu Eesti" jne. Arvasin, et see on normaalne - inimene peabki oma kodumaad armastama. Kuid siis avastasin, et tõesti on seda patriootlust vist natuke liiast, kui ma iga sini-must-valget meenutavat kombinatsiooni meie riigilipuga võrdlesin. No, näiteks oli kellelgi seelikumustris helerohelise, halli ja valgega triibud ning mina olin hetkega üleni vaimustust täis, et: oooo, see on ju peaaegu nagu Eesti lipp!
Siis üritasin endas teadlikult maha suruda oma vaimustuse väljanäitamist ning Eestist rääkimist ning märkasin, et minu ümber olevad eestlased, kellega olen sattunud kokku välismaal, on täpselt samasugused. Alati rõhutatakse seda, kui väiksed me oleme ning mida meie lipp tähendab ja kuidas meil need asjad siis ikkagi on. Ja kui nüüd päris aus olla, siis kuidagi oli mul neid jutte kuulda nii imelik.
Kuigi kui nüüd mõelda selle peale, mida minu sõber on täheldanud, siis vist ei õnnestunud mul see mahasurumine just kõige paremini.. sest ta on tähele pannud, et ma alustan või jätkan paljusid vestlusi sõnadega "meil Eestis" või "... aga Eestis...!" jne. Ning põgusate kokkupuutumiste põhjal teiste eestlastega on mu sõber välja öelnud, et eestlased on oma rahvuse üle väga uhked ning et see paistab kilomeetrite taha välja. Ma nõustusin selle väitega, kuid üritasin ise uskuda ja tallegi selgeks teha, et mina nüüd küll mingisugune eestluse fanatt ei ole. Aga tegelikult vist ikkagi olen. Ilmselt elasin mingisuguste topeltmoraalide järgi või ma ei teagi, kuidas seda suhtumist/käitumist õigem oleks nimetada.
Sest tegelikult ma ju armastan Eestit ja ma olen uhke meie laulupidude ja tantsupidude üle ning siingi olles kannan päris tihti Muhu rahvariideseelikut. Ja kui ilus on meie lipp! Ja kui ilus on meie keel.. rääkimata heledatest suveöödest ning... oeh.
Lähen parem tagasi youtube'i maailma ning jätkan isamaaliste laulude kuulamist, kananahk ihul ning pisarad silmas.
Ja siis tule veel rääkima, et ma pole mingisugune patrioot. FEIL!
2 kommentaari:
Mul sama mure, aga veidi teisest nurgast. Siin Saksamaal on ju hullult türklasi (Hollandis kindlasti ka). No ja nendel ju muud ei olegi kui Türkiye! ja Tükiye! Ja see käib mulle teinekord ikka täitsa närvidele, eriti kui seda tehakse nii valjult ja pealetükkivalt kui see neil käib. No ja siis tekib küsimus, et kui see teie Türkiye ikka nii üle kõige on, siis miks te siin elate?
Ja siis ma mõtlen, et kas mina olen tegelikult äkki samamoodi, et räägin, et Eestis on ikka see parem ja too parem, aga ise kükin siin. ?
Aga tegelikult ma arvan, et ma ikka nii hull ei ole, sest ma ei jookse Eesti lipuvärvides riiete ning aksessuaaridega mööda linna ja ei karju oma kiidulaulu nii sageli ja nii valjusti nagu nemad seda teevad.
hmm, imelik, ma olen siin ka väga palju türklasi näinud, aga sellist käitumist ei ole tähele pannud. Kuigi meil siin vist on marokolasi rohkem kui türklasi.
Aga jah, selle kodumaa-armastusega on imelikud lood. Tegelikult ei tohiks ju keegi öelda, et ühel hetkel on seda armastust liiga palju... või noh, armastuse väljanäitamist. Öeldakse ju, et oma kodu on ikka kõige parem (isegi kui oma kodus ei ole kõiki neid võimalusi, mis Suures Uhkes Väljamaa Riigis)..
Mina näiteks olin täna väga rõõmus selle üle, et eestlased Liibanonist tagasi jõudsid ja panin kooli minnes selga oma rahvariideseeliku ja kuulutasin kõigile teistele ka, et nii tore sündmus on meil Eestis aset leidnud.
Ja no, kui inimestele seletada natuke meie seda Eestimaa-asja, siis nad ikka saavad aru ka. Või, tegelikult, ma ei teagi, kui palju nad aru saavad, sest seda tunnet, mis meil südames, ei saa vist keegi teine tunda, aga natukene ehk mõista ikka.
Postita kommentaar