Väikevenna pani täna oma FB kontole üles pildi meist ja mul tuli kohe selline nostalgiahoog peale, et mõtlesin, et jagaks ka teiega neid pilte. Ülemisel pildil olen oma kalli pisikese vennaga ja vaadake kui äge jalgratas mul oli. Peegliga ja puha! Alumisel pildil olen oma varalahkunud vanema vennaga, kes nagu siingi pildil aitas alati püksid jalga ja oli muidu üks äraütlemata vahva venna. Mis muidugi ei tähenda, et mu väiksem venna vahva ei oleks, lihtsalt, et ta on must noorem, pole tulnud sellist olukorda ette, et ta oleks pidanud mul pükse jalga aitama.
Oeh, lapsepõlv.
Mingi päev just nägin endast üht hiljutist pilti ja seda vaadates tekkis tunne, et see proua seal pildil küll enam tüdruk ei ole, vaid on ikka naine. Ja nii raske on sellega harjuda, et nüüd vist olengi naine. Oeh.
Ega enam palju polegi jäänud ja juba olen vanaema.
4 kommentaari:
Meenub kui te selles eas võidujooksu tegite, meie trepikoja uksest II sektsiooni välisukseni.
Sa said lakki, siis tahtsid uuesti joosta ning taas kaotasid, peale seda hakkasid nutma, töiasid jupp aega
No, minu loomuses ei ole kaotamine :D, midagi pole teha
Isegi ta varastas: "Teeme uuesti!" ja pistis punuma, ometigi kaotas :/
Aga nüüd on mida meenutada :)
nüüd tembeldate mind siin internetiavarustes veel vargaks ka :D
Postita kommentaar