Täna oli mul teine tööpäev. Oeh, kui armas see tüdruk on! Täna olime alguses kolmekesi, tema, ta sõbranna ja mina. Sõime ja rääkisime ja joonistasime ja hiljem kui ta sõbranna koju läks, siis võtsime mult näpujäljed intervjuu lõpetamiseks ja tegime maniküüri. Ta on nii nii nii armas!
Noh ja siis oli täna veel Noami kontsert, kuhu me härraga kutsutud olime. Sain Noamilt ühe ilusa musta kleidi, mida otsustasin kohe täna kandma hakata... nägin välja tõesti nagu püss:D Lootsin muidugi oma sõbralt saada rohkem komplimente... ta midagi küsis, et kas ma olen oma huuled ära värvinud ja ma ütlesin et jah, otsustasin, et näen täna kuum välja.. siis ta naeris ja ütles, et aga sa näed ju kogu aeg kuum välja. Hot hot, midagi pole parata.
Aga sissekande pealkiri... jah. Täna pärast lapsehoidmist istusin kanali ääres pingi peal ja mõtlesin et mis siis nüüd edasi saab. Amsterdam on nii nii ilus! Paadid sõitsid kanalil ja inimesed vurasid jalgratastega mööda, vanapaarid kõndisid üksteise käevangus. Ja ometi, ei tunne ma end siin kohalikuna.. või noh, ma ei tunne end enam juba ammu mitte turistina, aga üritasin küsida endalt, et kas see on mu kodu? Kas Amsterdam ongi minu linn? Kuigi sulandun oma salatirohelise jalgrattaga kenasti kohalike sekka, on mul ikkagi selline tunne, nagu ma kõnniksin kellegi teise kingades kellegi teise tänavatel. Nagu mul mõnikord enda kätt katsudes on selline tunne, nagu keegi teine katsuks kellegi teise kätt... Mul on vist tasakaalust asi päris kaugel.. aga ometi tunnen ma, et olen praegu õnnelik! Nii ongi mul kogu aeg segadus, olen nagu õnnelik, aga samas on selline võõras tunne ikka veel. Ehk mul läheb hästi ja leian päris-päris töö ja siis tunnen end paremini... aga jah, praegu on mul selline tunne, et ma olen otsustanud, et jään siia või vähemalt võtan selle keelekursuse vastu, küll äkki kuidagi sellest minema saab ka viilida kui päriselt päriselt vaja on.
Vahepeal mõtlen ka seda, et tõenäoliselt on mu õnnelikkus seotud enamjaolt sellega, et mul nii tore ja armas sõber on.. aga mis siis saab kui teda enam ei ole? Ma tean, et ei tohiks nii mõelda, aga kõike võib ju juhtuda.. ja mis siis saab? Jaa, ma tean ka seda, et ma ei tohiks üldse muretseda mingite selliste asjade pärast, sest elu toob meile niikuinii seda, mida vaja.. ja õigel ajal.. aga tahes tahtmata selles suures segadusehunnikus, mis mu peas ja südames valitseb, on üsna mahukas koht hõivatud selliste hirmudega...
Ma parem lähen magama, sest ilmselgelt olen üleliia väsinud. Kontsert oli tore ja pärast käisime veel söömas (mina muidugi ei tahtnud nii hilja süüa, aga ta ütles, et ta ütleb muidu mu emale ära, et ma täna midagi ei söönud.. ja noh, siis ta oli nii armas, et ma ikkagi otsustasin, et ma söön ka) ja nüüd tõi ta mu koju ja lubas esimese asjana kui ärkab, tagasi tulla.. Seetõttu ongi kõige õigem ruttu ruttu magama minna, sest nii tuleb homne päev kiiremini.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar