üks kuu...

Täna (kella järgi õigemini juba eile, 4.oktoobril) on see päev, mil sai täpselt kuu sellest päevast, kui mu elu Amsterdamis muutus 180 kraadi.

Täna, kuu aega tagasi läks Tiina Eestisse, samuti oli see päev, mil kaotasin tööintervjuule minnes oma telefoni.. ning samuti oli see päev, kui meil oli esimene kohting minu sõbraga.

See päev oli nii imelik, jõudsin kogeda sadat erinevat emotsiooni.. nutsin ja naersin ja hingeldasin ja vahepeal seda kõike segamini. Mäletan, kuidas tulin rattaga tagasi tööintervjuult, kuhu ma ei jõudnudki, katsudes leida maast oma telefoni.. tulin hingeldades tuppa, arvasin, et Tiina on juba läinud, aga ta oli veel majas. Nutsin ja ta küsis, et mis juhtus.. üritasin hinge tõmmata ja midagi öelda, aga seda kõike oli liiga palju. Helistasin sinna kohta, kuhu intervjuule pidin minema ja hädise häälega üritasin seletada, et miks ma sinna ei jõudnud. Mõtlesin, et mu elu on läbi, suva see telefon, aga kõik mu siinsed kontaktid ja võimalikud töökohad. Ja mu kohting! Härra ei teadnud siis veel, kus ma elan ja ma arvasin, et mul pole ta numbrit, niipalju siis sellest.. õnneks oli mul ta number ka mu eesti telefonikaardil, niiet sain talle ikkagi sõnumi saata..

Saime kokku ja ma olin suht üllatuspärane. Läksime temaga koos mingisse telefonipoodi, kus pidi olema võimalik mu number taastada (kuid meil ei õnnestunud see).. kui tunni aja pärast poest välja saime, sest seal oli niiii pikk järjekord, siis selgus, et olime saanud parkimistrahvi, eesti rahas umbes 800 krooni. Mul oli et, palju õnne meile kõigile, aga tema jäi üsna rahulikuks, ütles, et ma ei muretseks.. ja siis sõitsime kuskile ning ta ütles, et ma ootaksin autos. Tagasitulles oli tal käes uus stardipakett minu uue numbriga.. ma ei osanud kuidagi olla.. ja siis läksime piknikule. Jutustasime ja ta üritas mu linnuhirmust lahti saada, seletades, et "vaata, kui sa viskad neile saia, siis nad lendavad siia, nad ei ole üldse ohtlikud, nemad kardavad sind rohkem kui sina neid. proovi ka!". Vaatasin teda, ise hirmust kange lindude pärast ja mõtlesin, et küll ta on ikka armas... jutustasime ja jutustasime ja jutustasime veel ning siis ta pidi oma onutütrele süüa viima. Sõitsime nende maja juurde, ma ootasin autos ning kui ta tagasi tuli, siis ta küsis, et kas ma ehk ei sooviks natuke jalutada.. selle maja ääres oli kena järv ja siis me seal jalutasimegi ja päike hakkas loojuma ja see oli nii nii ilus ja siis kui kõik oli just nii ilus, sain ma temalt ka oma esimese suudluse. Hakkasime naerma, et see ole üks paganama romantiline värk, mis siin toimub... jalutasime tagasi autoni ja ta tõi mind koju... istusin ja mõtlesin, et mis päev see nüüd selline oli, kui palju üks inimene peab ühe päeva jooksul kogema... ja siis ma sain talt sõnumi, et ma olen üks väga armas tüdruk ja et ma magaksin ilusasti ja rahulikult...

no.. ja täna saigi kuu aega sellest päevast. Oleme kokku saanud peaaegu iga päev ja mul mõistus enam väga hästi ei toimi, vähemalt nädalas juhtub minuga nii, et kui ma tahan nt kassi toita, siis valan toidu prügikasti või täna näiteks tulime poest ja selle asemel, et panna sibulavõrk kappi, viskasin selle lihtsalt minema, igatahes pea on mul segadust täis, ma ei tea, kas ainult tema pärast, aga mõtlen ta peale küll palju.. aga jah, see kuu. see on olnud vist üks segaseim kuu mu elus. Vahepeal ta oli haige paar päeva ja siis me ei näinud ja vihma sadas ja nii külm oli ja ma olin nii kurb. Nutsin end magama ja kui ärkasin, siis nutsin natuke veel. Istusin oma soojas sulejopes elutoa diivanil, pilk klaasistunud ja põskedel pisarad. No kohe nii kurb olin! Tööd ei leidnud, mõtlesin, et tulen kohe Eestisse tagasi... siis nägin silme ees kõikide parastavaid pilke, et sa lubasid ju ära olla aasta..ja selle peale otsustasin, et pean kuskile mujale minema. Kuhu mul minna oleks olnud? Raha oli mul mingi 40 euri... no ja mis selle peale mul ikka muud teha oli, kui veel natuke nutta. Nii nii hale oli mul endast. Mõtlesin, et miks küll Tiina ära läks ja et miks ma koos temaga minema ei läinud. Ja siis mõtlesin, et mõtle, varsti ma saan nii vanaks ja iga päevaga peaksin olema juba rohkem saavutanud, aga mina istun ikka siin diivanil ja haletsen ennast. Siis jälle sain mõne toetava sõna oma majanaabritelt või sõnumi oma sõbralt ja tuju läks paremaks ja 10 minuti pärast olin jälle kurb. Õnneks möödus mul see kurbuseaeg üsna kiiresti ja tunnen, et õppisin sellest ka ikka üsna palju...

Üks kuu.

nii palju naeru ja nii palju pisaraid ja nii palju öid, kus jutustan hommikuni ja nii palju õhtuid, kus olen magama läinud juba kell 9, lootes et magan vähemalt kaks päeva, kui võimalik, siis isegi igavesti.. ja siis jälle need hommikud. päikselised ja vihmased ja eredad ja hallid... ja isegi pohmellimaitselised.. ja tööintervjuud, õnnestumised ja pettumused.. palju külalisi ja veel rohkem kohtinguid ja sünnipäev....

Oeh, see on olnud üks igavesti imelik kuu.

ja lisaks sellele, et meile võis täna õnne soovida, on Hollandis täna ka koduloomade päev. Palju õnne!