Niisama, sessielu sel semestril

Olengi oma juttudega jõudnud umbes sinnapaika, kuhu tahtsin jõuda. Sõidan praegu Tartust Tallinnasse ja viimased kaks tundi olen kirjutanud blogi, et teil oleks ikka midagi lugeda. Allpool on siis postitused minu SPA-s käigust, jõuludest ja aastavahetusest. Sess on minu jaoks läbi, kui ma kuskilt läbi ei kukkunud. Täna hommikul pool seitse lõpetasin oma kultuurilugude koduse eksami, mis oli minu jaoks ikka paras pähkel.

Sess on mõjunud mulle nii, et arvan, et kui kooli õpetama jõuan, siis pole mul alles mitte ühtegi närvirakku. Nii palju on olnud närveerimist ja muid jamasid, olgugi, et hinded on olnud seni positiivsed ja minu jaoks üsna arvestatavalt head tulemused (A; A; B, B; C, C, C, D) See D on keeleteaduste aluses. Oleks võinud paremini minna, aga olen üsna rahul, sest see oli tegelikult päris raske eksam. Või noh.. mitte väga raske, aga siiamaani kõige raskem. Tean, et oleksin suutnud teha selle paremini ja seetõttu see natuke torgib, aga samas on ju D rahuldav ja oleks võinud palju hullemini minna.

Eesmärgiks oli mul alguses saada tasuta kohale (kui ma astusin ülikooli, siis jäi mul tasuta koha lävendist 0.5p puudu), aga nüüd lugesin, et lihtsalt heade hinnetega ei saa tasuta kohale, kuna meid on nii palju ja riiklik koolitustellimus on palju väiksem kui meil on tasuta kohti, seega, võib juhtuda, et jäängi tasulisele kohale. Olgugi, et ma teen see aasta jälle kirjandi ja ühiskonnaeksami uuesti, tõsteti lävendit kaheksa punkti võrra ja ma peaksin saama kirjandi eest 95p, et kandideerida uuesti tasuta kohale. Seetõttu võtsin ka ühiskonna eksami, et äkki üle 82 nad mõlemad saada ja siis tasuta kohale tulla.

Mulle meeldib praegu see, mida ma õpin ja tunnen et tahangi seda teha. Mäletan, kuidas eelmine aasta kutsekas käies tundsin puudust „päris õppimisest“, sest mulle tundus, et seal oli nii lihtne. Oligi lihtne, aga oli huvitav ka ja ma õppisin palju eluks vajalikku. Koolis olen viimasel ajal pannud tähele suhtumist, et „aa, niikuinii saad jälle mingi A või B“- samamoodi nagu eelmine aasta oli Teeninduskoolis. Ma ei leia, et ma õpiksin eriti palju ja samas ma ei näe ka, et ma oleksin eriliselt tark või et mul lihtsalt veaks eksamiteemadega. Kuidagi on nii läinud, et mul on eksamid läinud normaalselt.

Enne iga eksamit pabistan nagu hull, pärast eksamit nutan nagu hull, sest selline tunne on, et ma olen nii rumal ja kukun läbi. Närvid on lihtsalt nii pingul... sest tahan saada häid tulemusi, et kuidagi leevendada oma „tasulise koha staatust“.

Kaalutud keskmine hinne on mul üsna normaalne, Ingel ja Pätu arvavad, et võiksin saada isegi õppetoetust, aga ma kahtlen selles, sest sain aru, et selleks, et saada stippi, peab olema 20AP-d koos. Mul ongi, peaks tulema 23AP-d semestri lõpuks, aga nendest on 4AP mittediferentseeritud väärtusega (arvestatud), mis tähendab seda, et kaalutud keskmises arvestatakse mul ainult 19AP. Mingis mõttes tundub see imelik, et jääksin kohe kandidatuurist välja, aga samas võiks mul olla ka nii, et mul on ainult üks aine hindeline, mis on A ja 18AP eest mittediferentseeritud hindega punkte- siis oleks mu keskmine hinne 5.0, oleksin kohe ees, aga see oleks ebaõiglane ju nende suhtes, kel on kõrge hinne tekkinud erinevate eksamite põhjal.

Mingis mõttes ma ikka loodan, et saan kandideerida õppetoetusele, vähemalt lisatoetust tahaks saada, sest päris raske on materiaalses mõttes. Kirjutasin õppekorralduse spetsialistile ka vastavasisulise küsimuse, aga ma ei ole vastust saanud. Noh, ei ole mingisugune hull häda pole rahadega, aga ikka meeldiks kui oleks natuke parem seis. Tööl käin väga harva, mõnel nädalavahetusel ainult ja sealt eriti palka ei saa, vanemad niigi maksavad õppemaksu ja õppelaenu ma võtta ei tahtnud. Elu võõras linnas, bussisõit koju on vähemalt 100 krooni.. mõnikord läheb transpordi peale juba 1000 krooni kuus, rääkimata üür (mis on tänu Pätule muidugi oluliselt väiksem kui see olla võiks) ja söök ja vahepeal tahaks endale midagi ilusat ja head ka lubada.

Nüüd sõidan Tallinnasse, bussijaama tuleb mulle Kaisa vastu (kes teab ehk isegi õhupallidega, nagu ma sisimas loodan:D) ja läheme Kompressorisse pannkooke sööma:). Nädalavahetusel (homme, ülehomme ja pühapäeval) olen tööl ja siis naudin oma vaba aega. 30. jaanuar sõidame Katsi, Anna ja Kaisaga Rootsi, saab kordki päris rootlasi näha:D Polegi juba pea aasta käinud seal Stockholmi manu. Seekord siis selline tüdrukute reis, loodan et meil on hullult lõbus ja et juttu ja naeru jätkub kauemaks ja veel kauemaks..

1.01 peavad Katu, Päpu, Pätu, Potsu ja Sirka oma suurt sünnipäevapidu (Kamba peale saavad nad 104 aastaseks, hästi elatud elu ilmselt) Bamba saunas ja pärast seda läheme piljardit mängima. 2.02 on koolis vilistlaste pidu ja siis puhkan nädalakese ja sõidan tagasi Tartusse.

Loodan, et mu väikeste kirjatükkidega saite jälle väikest ülevaadet, mis see Sälli vahepeal susserdanud on ja kuidas ta elanud on. Kuueteist minuti pärast olen bussijaamas ja siinkohal lõpetakski.

Ilusat jaanuarikuu jätku:)