Džentelman on Tammsaare

Kirjutamine pidi olema parim stressimaandaja, või noh, odavam kui psühholoog on ta küll. Nagu juba eile kirjutasin, tulin Tallinnasse, täna leidsin oma "päeviku", mida pidasin siis kui olin 12. klassis. Või noh, õigemini, see on märkmik, millesse kirjutasin matemaatika tunnis, mis põnevus minuga juhtunud on. Lugesin seda täna.. ja see oleks nagu kellegi võõra kirjutatud. Muidugi pole see nii hull kui see päevik, mida pidasin 8. klassis, see on ikka palju õudukam, tõepoolest stiilis mu sõbsykäd on kõige nunzamad, änxaaa :D Aga ka selles, neli aastat hiljem kirjutatud päevikus on sellised... huvitavad hetked...Mõnest lühendist ei saa aru, nt nagu

RR ma pole ka pärast BJ näind...

Kusjuures jumala tihti kordub seal lause Džentelman on Tammsaare. Mida see tähendab? Paar lehekülge hiljem on kirjas Džentelman on ikka Tammsaare. Alguses mõtlesin, et ma olen teinud sellist pattu ja kirjutanud oma märkmikusse eesti keele tunni ajal... aga ma ei usu seda, eesti keele tunnis poleks ma kunagi millegi sellisega tegelenud. Ainult matemaatika. Või keee... Ei, ainult matemaatika ikkagi. Keemias ja füüsikas võisin mõnikord küll hajuva tähelepanuga olla, aga päevikukirjutusmees ma polnud.

mõne sissekande puhul tundub mulle jälle, et kas ma olen täitsa segane olnud?

Mina pigistasin omal emaka välja ja istusin tooli katki, Küllike põletas ära oma puusa ja astus seinakella katki, Tiina põletushaav oli ilmselt suurim, aga see ei ületanud sinist ämbrijälge mu tagumikul, mida hellitavalt kutsume "The Blue Ring'iks". Hull pidu!!!

Mõni asi on siiski samaks jäänud:

Mitte kannigi ei saa enam aru. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Niipalju on tegelikult minuga igast sitta juhtunud ja ikka, faking IKKA korraldan ma samasugust sitta. Mis toimub? Ma üldse tegelt ei imestagi kui me rohkem ei suhtle ja võib-olla ongi nii parem. Minu süü, et nii valesti tegin. Loll olin ja ongi mulle paras.

Mõne sissekande puhul jällegi tundub, et 12. klassis oli puberteet ikka täiega peal:

Läksin **-ga lahku, sest "maailm ei keerle ainult ümber minu". Täiesti lõpp kui nõme ta on. Mul ei mahu absoluutselt pealuu sisse see asi ära. Kogu aeg oli ju asi temas, mitte minus. Ja nüüd saatis mulle sellise sõnumi? Ma ei võinud endale seda lubada ja lõpetasin selle nalja ära. Õnneks on mul ***, kes on **-st palju armsam... ja tal on nii armsad põselohud! Eile käisin.....

Noh näha on, et teemamuutused on mul sama sujuvad nagu tänaselgi päeval. Aiaaugust raketiteaduseni ning seda kõike umbes ühes lauses. Vana hulluke olin ma siis ja olen ka praegu, ainult selle vahega, et praegu olen ma ikka palju korralikum. Naljakas, et ma ise olin just selline tüdruk, kellega sõbrannade vanemad ei lubaks muidu suhelda. Oleks nad teadnud, milline ma olin, siis võib-olla polekski mul kedagi alles. Õnneks sain sõprade vanematega alati hästi läbi ja keegi poleks arvanudki, milline hull sõbranna ma tegelt olin. Njah, postituse mõte oli alguses hoopis teine. (nagu ikka, sujuvalt teemast kõrvale)

Tahtsin hoopis kirjutada sellest, et öeldakse, et kirjutamine on odavaim stressiravim. Õige ta ongi, sirvides seda 12. klassi päevikut, leidsin, et kõik sissekanded on nukrad või kirjutatud siis kui midagi hullu on juhtunud. Vahepeal on paarikuised pausid, ning ainult kaks viimast sissekannet on õnnelikud (ilmselt seetõttu siis jäi ka kirjutamine pooleli, et elu läks heaks) 28.11.06 olen kirjutanud, et mul on alanud uus elu. Õnnelik, muretu, viiskuudroosamannat periood. Viimane sissekanne on 10.12.06 ning see tervikuna näeb välja selline: "Meie kiisuga hakkame nüüd tuttu minema, aga enne seda sööme šokolaadi. Ma armastan Teda!"

Ja nüüd jõuan ma tagasi selleni, et mis kurat juhtunud on??? Praegugi kirjutan ilmselt seetõttu, et on vaja ennast välja elada, siis kui mul kõik hirmus hästi on, siis ma ei kirjutagi midagi ja siis jääb selline mulje nagu kogu aeg oleks kõik asjad pekkis. Kuigi tegelikult, näiliselt, polegi midagi pekkis. Rahulolematus enda ja teiste suhtes on ajanud mind nii kaugele, et olen muutunud ise selliseks p*sapeaks, keda ma muidu ei salliks. Nõme olen.