Tallinn ja emotsioonid ja sees keerab ja tahaks naerda ja tahaks nutta ja tahaks olla õnnelik ja õnnetu ja ilus ja kole ja must ja valge ja aus ja valetada... kõige rohkem tahaks olla, et ma saaks aru, mis lahti on.

Homme lähen siis uude kohta rääkima, ülehomsest siis tööinimene, palju õnne mulle.

Miks elu ei või maailma kõige lihtsam olla? Miks mõned tunded, mida oleks vaja tunda, kaovad ning need tunded, mida ei tohiks olla, tekivad? Miks ma pidin tulema Tallinnasse, kui mul hakkas Tartu nii väga meeldima? Ja kui mulle Tartu nii väga meeldis, siis miks ma ajasin oma lolli pealinnapifi pada? Miks ma tunnen ennast nii nagu siis kui ma olin kolmteist? Okei, neliteist...

Lehmad. Ma nägin täna lehmi. Lambaid nägin ka, nagu alati, vaatasid nad kõik ühte suunda, ma ei tea, miks nad nii teevad, lambad on vist.

Inimesed. Inimesed on head, Kairi ja Mupsu vedasid mu kotid bussijaama, Tartu bussijaamast Tallinnasse vedas mind bussijuht, tee peal lõbustas mu meelt Ott, bussijaama tuli mulle vastu Timmo, kodu ukse peal võtsid mu vanemad autost välja kotid ning mulle jäid jällegi vaid tühjad pihud, selline mugavusemees olen, et kõik tehakse mu eest ära.

Mu vanematel saab homme 31 aastat koos oldud... Palju õnne neile.



Õnnel ja "õnnel" on vahe sees. Üks on jutumärkidega, teine ilma. Adjöö.