Märkamatult on veerand sellest aastast läbi saanud. Käes on aprillikuu teine nädal.. varsti hakkavad lehed puudele tulema ja õues on juba mitu nädalat tunda kevade lõhna. Senimaani on see aasta olnud üks mu lemmikuid, või noh, mitte lemmikuid.. aga mu enesetunne on olnud üsna stabiilselt väga hea. Kuigi mul ei ole juhtunud midagi põhjapanevalt suurepärast võ üldse, ei ole tegelikult klassikalist põhjust rõõmustamiseks, lihtsalt, on kuidagi selline enesetunne, et kõik on nii hääkas.

Täna on võib-olla tunne natukene teine kui tavaliselt. Miskipärast ei ole naeratus kõrvuni olnud, kuidagi, istun siin kodus üksinda, teki sees... ja mõtlen, et midagi oleks nagu halvasti.. kuigi, tegelikult on asjad samamoodi nagu kogu see aasta olnud on ja kõik, mille üle ma varem nii hirmsasti rõõmu olen tundnud, valmistavad täna mulle natukene kurbust.

Peaks vist õppima hakkama, aga üldse ei ole sellist tunnet, et võiks... järelikult peaks sellega siis homme tegelema - hea on ikka kõike homse varna lükata, seda enam, et praegu pole ühtegi tähtaega kukil, lihtsalt võiks mõned raamatud läbi lugeda ning teha enesekontrolliks natukene harjutusi, aga ei, kus sa saad.

Viimasel ajal olen kuidagi eriti hakanud tajuma, et kõik inimesed, kes mind ümbritsevad, on ikka suurepärased. Igaühelt on midagi õppida.. ja selles mõttes õppimisega tegelen ma viimasel ajal päris palju. Või ma ei tea, äkki olen lihtsalt hakanud rohkem mõtlema ja analüüsima ja sellega kaasnevalt on "nägemisvõime" ka minu maailma saabunud. Tänu teistele oskan ka ennast rohkem ja paremini analüüsida, kuigi jah, vahepeal jään ikka hätta ka.

Näiteks nagu praegu.