Tehnika ei pidavat lolle sallima, järelikult võin teha siin omad järeldused.
Kogu nali hakkas sellest pihta, et minu arvuti teatas mulle et ta võib olla ohus, sest mu viirusekaitse on otsa lõppenud. Viirusekaitsega viiruseid skännides teatab ta mulle ka alguses, et "Nod 32 is out of date" aga ikkagi skännib mul selle ära. Väga huvitav lugu, aga viirusekaitse kehtib mul veel 7 kuud... Nüüd ei lase mu arvuti mind enam MSN-i, ohtlikeks saitideks peab Orkutit ja ka Bloggerit... Kui lähen e-Buddysse, siis kiilub ta mõne minuti jooksul kinni (e-Buddy siis, mitte arvuti ja soovitab mul internet exploreri kinni panna.....)
Teate, ma lähen hulluks.
Savi on tegelikult sellest internetist või arvutist, aga meele teeb mustaks see, et ma olen terve see nädalavahetus pidanud olema Tartu kodus üksi (õnneks on minu Mupsu mind säästnud täitsa üksi olemisest, aga tal on mingi miljon korda päevas vaja ära käia), puudust tunnen rahast (jaa, minu kasutuses on viimased pool nädalat olnud NULL krooni, sest mu pangakaart jäi kunagi automaati ja nüüd teisipäeval saan selle kätte ja vahepeal olen saanud hakkama nii, et olen kellelegi teinud ülekande ja siis saanud sularaha, aga kuna ma olen pool nädalat üksi olnud, siis võib oletada et poole nädala jooksul ei ole ma saanud kellelegi raha üle kanda ja see ajab ka vihale)
Ma oleksin pidanud ikka minema Tallinnasse.
Ja siin ma nüüd olen, vabariigi aastapäeval üksi. Koos makaronide ja Kairi käest saadud kartulite ja kraaniveega. Mu arvuti võitleb minu vastu ja kui ma sureksin, siis keegi ei saakski seda teada, sest ma olen üksinda. Kui murraksin jalaluu, siis ei saaks ka keegi sellest teada enne teisipäeva, sest MSN mul ei tööta, telefonil krediiti ei ole ja ma elan viiendal korrusel.
Üks väike faktiline vahepala. Täna üheksa aastat tagasi sai minust neiu... ja suurest ehmatusest viskasin oma aluspüksid minema.
Teile kõigile palju õnne meie väärika riigi sünnipäeva puhul, mina senikaua aga vihkan oma elu edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar