Sõbrapäev...

Kallid sõbrad.. head sõbrapäeva! (see hakkab küll lõppema ja ma pole nii mõnelegi jõudnud soovida head sõbrapäeva, aga see ei tähenda, et ma seda tegelikult teile ei sooviks. Teate ju küll mind!)

Minu tänane hommik algas üsnagi mitte sõbrapäevaselt. Kallis sõbranna helistas mulle, arvasin, et selleks, et soovida head sõbrapäeva, aga ta helistas hoopis selleks, et rääkida mulle, kuidas ta oli eile näinud ühe mu teise hea sõbranna noormeest (ja poole aastase lapse isa!) amelemas ööklubis mingi teise tüdrukuga. Miskipärast ei ole sellised uudised viimasel ajal eriti uudised. Või noh, sellised jutud ei jõua minuni just liiga harva. Seejärel arutasin oma kalli toanaabriga umbes kaks tundi teemal: miks inimesed (enamasti mehed) on suhtes sead... ning taustaks mängis Eda-Ines Etti - Sitapeade laul.

Arutasime ka seda et ilmselt varsti võite leida raamaturiiulitelt suhteeksperdi Phd Sälli Silm raamatuid teemadel "Kuidas aru saada, et su mees sind petab", "Kümme asja, mida pead oma mehest teadma", "Mehed - kütid, naised - pereemad. Kas see ikka on nii?"

Mitte, et ma eriliselt tark (veel) nendel teemadel oleksin, aga üsna tihti saan ikka oma tuttavatele nõu anda ja analüüsida erinevate inimeste käitumismusterid püsisuhetes.

Ja et ma siis ise oleksin hullult õnnelikus suhtes, eksole. Muidugi mitte!

Mu toanaabrile kuulub huvitav mõte sellest, et miks meestel on naisi kergem petta. See pidi olema nagu pidudega. Et kui sul on kodus pidu, siis pabistad hullult, kui keegi midagi su valgele vaibale ajab või kukub su kodus laamendama. Samas, kui ise lähed peole ja ajad oma veinipokaali valgele vaibale, siis on küll natuke hirm, aga samas üsna rahulik olla, sest sina niikuinii ei pea seda vaipa puhastama või selle eest vastutama. St et alati on kergem olla see, kes läheb külla. Inimsuhetes võib siis meest pidada külla minejaks ja naist külaliste vastuvõtjaks. Naisele jääb enamasti vastutus hilisemate tagajärgede üle.

Mu tutvusringkonnas on palju paare ja praegu tean vaid mõnda üksikut paari, kellel ei ole truudusega probleeme. Oleme arutanud seda sõbrannadega, et ilmselt on see seetõttu, et inimesed tõepoolest ei ole loodud olema monogaamsed, aga et ühiskond ja sotsiaalne surve on see, mis teeb meid monogaamseks, aga et kuna see on peale surutud, siis inimesed otsivad vabadust või "paremat" või vaheldust... Kui inimene oleks loodud monogaamseks, siis ma arvan, et pärast oma partneri leidmist ei tohiks teised inimesed enam üldse huvi tekitada... Samas, ei ole ma selles täiesti 100% veel kindel, sest kahjuks või õnneks tean ma ka inimesi, kes on suutnud truud olla oma partneritele, seega võib olla asi lihtsalt nii, et minu tutvusringkond koosneb truudusetutest inimestest (tahtsin alguses kirjutada jobudest, aga see ei ole nii, olen lihtsalt ülierutunud sellest teemast ja võib-olla mitte eriti objektiivne).

Rohkem ma suhete teemal praegu sõna ei võta, räägin natuke ka sellest, mis minuga toimub. (Sest minuni on jõudnud mõni nurisemine, et miks ma üldse ei blogi enam). Igatahes, kirjutan siin oma lõputööd. Või noh, ma peaks seda kirjutama. TEGELIKULT uimerdan ma rohkem niisama ja halan oma "raskest elust", mis tegelikult vist ei olegi nii kerge. Mul on lõputöö jaoks tehtud intervjuud, mis kestavad üle kuue tunni. Väike arvutus minu seniste litereeringute põhjal... ja arvan, et litereerin kokku neid intervjuusid mingi 300 tundi. Noh, tegelt see vist ikka nii hull ei ole, aga see tundub ikka mega töö. Praeguseks olen ära litereerinud veerand ühest intervjuust ning ülehomme saan kokku oma juhendajaga, kel meie bakatöö projekti põhjal on alust arvata, et mul on praeguseks intervjuud ka juba ära kategoriseeritud ja analüüsitud.

Lisaks on mul siin paar sellist ainet, kus puudumine ei tule kõne allagi ning ees on mind ootamas ka seminaritöö. Samuti saan osa võtta kevadel ESTL "Seksuaalkasvatuse alused" baaskoolitusest ja kandideerisin ühte märtsikuus Belgias toimuvasse projekti ning osutusin valituks... praegu on mu mure selles, et kuna see reis kestab 15 päeva, siis see eeldab et puudun ühest ainest kolm korda, aga lubatud on puududa vaid kaks korda. Loodan, et õppejõud tuleb mulle vastu. Niisiis, seda, et kas ma lähen sinna või mitte, saan ma ilmselt teada järgmisel nädalal. Kui ma lähen sinna, siis 9.-24. märts võib mind kohata Belgias Antwerpenis. Rääkisin ka oma tuttavatega Hollandist, kes ütlesid, et Atwerpen on mingi tunni aja kaugusel Amsterdamist ning et nemad juba ei jäta kasutamata võimalust mind näha ning et tulevad mulle külla. Pidin jälle end ogaraks rõõmustama.

Praegu otsin ka pingsalt tööd, niiet kui keegi teab mulle midagi pakkuda, siis andku sellest mulle teada.. nimelt, olen akadeemilisel puhkusel ning mul puudub tervisekindlustus. Arvestades seda, millised üllatuspärased seiklused minuga ikka aeg-ajalt juhtuvad, on tervisekindlustus ikka väga oluline! Niiet, pean end töötuna arvele võtma ja lootma, et leian endale kooli kõrvalt töö...

Mis ma veel head (või halba, aga teadupoolest halbu asju minuga ju ei juhtu) rääkida võiksin? Abiellunud ma veel ei ole, kihlunud ka mitte, aga tunne on küll selline, et üks härra täitsa meeldib mulle siin maailmas. Muidugi siinkohal soovitaks teistele, et kui teil tekib tunne, et tahaks armuda, siis eriti ei soovita armuda inimesse, kes elab teises riigis ja/või umbes 300km kaugusel ühe mere ja ühe maa taga.

Aga noh, nagu me ka teame, käivad mul need "kerged" armumised üsna kergelt, niiet ma ei imesta, kui mõne aja pärast on mul see kõik unustatud..

Ja "raskelt" armuda ma praegu ei soovi ega taha, sest, ma tahan olla vaba! Tahan elada!! Pean leidma ju üles enda, et mul sees ei keeks ega podiseks. Poole aasta pärast olen vaba! Ülikool on lõpetatud ja maailm minu isikliku peopesa sees!

Nii me selle Sälliga siin elame ja mõtlemegi.

Ja viimasel ajal oleme kogu aeg ikka sõbrad ka, mõnikord ainult natukene kurvad, aga muidu on elu lill (kui sees on promill - mida minuga muidugi kunagi ei juhtu, sest vanusega on kadunud mul igasugune isu tarbida alkoholi ning pärast kahe siidri manustamist on järgmisel päeval poole päevane pohmelus koos tapva peavaluga garanteeritud).