olen väga loominguline inimene. oma unenägudes.

Ilmselt kõik mu lähedasemad tuttavad teavad, et ma olen väga unenäo-persoon. Tavaliselt ei möödu ühtegi ööd, kus ma und ei näeks ning mu unenäod on sellised, et ma väga tihti arvan, et need on päriselt. Või noh, nad mõjutavad mind terve päeva ja mõnikord ei tee ma vahet, mis on olnud unes ja mis on olnud päriselt. Kuigi mu unenäod on väga sürrid, on nad nii reaalsed (no ma tean, väga vastuoluline lause, aga ma ei oska seda teistmoodi seletada). Näiteks, mõnikord ma lendan unes ja kuigi ma tean, et niisama ei ole võimalik ise lennata, tundub see unenäos nii reaalne, et mul on hommikul ja tihti ka hiljemgi tunne, et ma tõepoolest lendasin.

Minu viimase aja uned on aga sellised, et näen kogu aeg, et kirjutan luuletusi või romaane. Täna öösel näiteks nägin unes, et rääkisin Kivisildnikuga sellest, et ma peaks nüüd oma romaani välja andma. Jõudsime selgusele, et see peaks olema trolliromaan.
Et seda oleks lugejal mõnus trollis lugeda, näiteks kesklinnast mustamäele töölt koju sõites või nii. Ja hakkasingi siis kirjutama. Nägin, et tegin suure plaani, võttes aluseks oma seiklusi sellest ajast, kui olin 14. Tegin mingi teisendsüsteemi, kus kõik nimed muutusid sellisteks, et neid ei võiks seostada nende isikutega, kes päriselt mu seiklustest osa võtsid, ühtlasi oli ka endal mul pseudonüüm. Sälli Silmast sai Kelli Kõrv. Ja jõudsin valmis kirjutada kolm lehekülge.. ja läksin siis proovima, et kas senimaani on hästi kirjutatud. Pidin sõitma oma õe juurde, kes elab minust ühe peatuse kaugusel, aga ilmselt oli mu romaan alustatud piisavalt hästi, et ta suutis mu tähelepanu köita niivõrd, et sõitsin õigest peatusest mööda. Eks ikka kõige parem on olla iseenda suurim fänn.

Ma tegelt tahaks kirjutada küll, aga ma ei oska. Sellepärast on hea, et vähemalt unenägudes ma oskan.

Samamoodi on joonistamisega. Oma peas olen ma maailma kõige parem kunstnik. Värvid segunevad ja silme ees on kõige ilusamad pildid. Kui aga võtan kätte pliiatsi või värvid, siis käsi ei oska joonistada seda, mis peas on nii ilus olnud. Ma tahaksin osata joonistada nii nagu Mario duguay. Need on täpselt sellised pildid nagu on minu kujutlustes...


Rääkides joonistamisest ja luuletamisest, nägin üks öö unes, et tegin ühe kaardi piltluuletusega. See nägi välja selline, et oli tavaline kahepoolne kaart (pooleks volditud A4), väljast oli kaart üleni valge ja kui selle lahti tegin, siis sinna sisse oli kleebitud ruuduline laudlinariie, kuhu peale olin kleepinud ümmargused paberitükid ja see pidi sümboliseerima laulupidu. Et need paberist ringid olid nagu inimeste pead ja vahepeale oli mõni üksik sõna pastakaga kirjutatud. Ja siis pidin ma seda luuletust deklameerima... päris huvitav kogemus oli.. deklameerida pilti.... ja siis ma deklameerisingi... viimane rida oli "Ja Kairi Terav mõtles oma sündimata pojale, Jenny Woo'le". See oli umbes midagi sellist, et kõik teised mõtlesid isamaale ja ühtsusele ja laulupeole... ma ei tea, väga imelik.Pilt on Mario duguay joonistatud, keda peetakse ka valguse sõnumitoojaks. See pilt ei ole mul just kõige lemmikum (selles mõttes, et ma pean paljusid tema teisi töid nn "ilusamaks", sest need on värvilisemad), aga annab edasi minu praegust meeleolu. Natuke nukker, natuke hall. Aga miski mu sees ütleb, et veel tuleb värviliste liblikate aegu...

mitu tähemärki ei millestki

Mulle väga meeldis, et minu alati kallis Sai Ka mainis mu eelmise postituse kommentaarides ära ühe mu lemmik-tarkusetera. "Those who can - do, those who can't - teach." Õppides õpetajaks ning koolitajaks, on seda ikka alati hea lugeda. Üldiselt usun, et kõik said ikka aru, et Kuidas ära tunda See Õige, ei olnud väga tõsine sissekanne.... sest sellist juhendit ei saagi ju olemas olla!

Märkasin, et pole ammu kirjutanud midagi siia. Niisama olen kirjutanud küll, isegi pastakaga. Ja nii palju lausa, et nüüd on mu vasaku nimetissõrme otsas vill. Noh ja kui ma olin selle ära märganud, siis tekkis mul selline tunne, et peaks midagi siia kirjutama. Noh, et need inimesed, kes siia ikka aeg-ajalt satuvad, ei arvaks, et ma täitsa ära kadunud olen. Kuigi selline tunne on küll kogu aeg (et ma kadunud olen).

Mul on viimasel ajal keskendumishäired.. või õigemini, satun ma oma mulli ja ma ei teagi kus ma olen. Rääkimata sellest, et füüsiliselt tunnen, et mul ei ole justkui oma kohta. Või.. et ma ei ole kuskil nagu kodus. Ilmselt see tuleb sellest, et ma ei ole kuskil kaua järjest olnud ning märtsikuus ööbisin oma Tartu kodus ainult ühel või kahel ööl.. Tallinna kodul polnud sedagi au. Käisin Tallinnas küll nädalavahetusel, aga taaskord oli muid tegemisi nii palju, et issi-emmega ei saanud eriti üldse koos olla.

See-eest kultuuriprogramm on mul väga tihe olnud. Sellest ajast peale, kui olen tagasi Belgiast, olen vist iga päev käinud teatris, muuseumis, kontserdil või mõnel muul kultuuriüritusel, mõni päev isegi mitmel. Ja see mis ma tegin Belgias, selle kohta pole mul endiselt sõnu. See oli lihtsalt super astmes triljon!!!

Mul on selline tunne nagu oleksin seal avastanud jälle lapse endas! Ma sain joonistada ja laulda ja tantsida ja näidelda ja... kõike sain teha! Ma tunnen, et sain sealt nii palju! Ja veel sain ma hulga uusi tuttavaid (kes teab, võib-olla kunagi võin mõnda neist ka sõbraks pidada), ja kõik nad on väga andekad ja toredad inimesed!

Aga nüüd te juba olete näinud, et ma ei ole täitsa ära kadunud ja siinkohal pean vajalikuks natukene magama ära kaduda. Olen täna jälle palju askeldanud, kukelaulu saatel raamatukogu avamist oodanud, EKS 2009. aasta eesti kirjanduse ülevaatekoosolekul käinud, läbi on loetud nii Ruitlase "Mees", kui ka Merca "Naine" ja nüüd on mul vaja selle kõige info seedimiseks ühte unenäorikast ööd. Head ööd.