Mulle väga meeldis, et minu alati kallis Sai Ka mainis mu eelmise postituse kommentaarides ära ühe mu lemmik-tarkusetera. "Those who can - do, those who can't - teach." Õppides õpetajaks ning koolitajaks, on seda ikka alati hea lugeda. Üldiselt usun, et kõik said ikka aru, et Kuidas ära tunda See Õige, ei olnud väga tõsine sissekanne.... sest sellist juhendit ei saagi ju olemas olla!
Märkasin, et pole ammu kirjutanud midagi siia. Niisama olen kirjutanud küll, isegi pastakaga. Ja nii palju lausa, et nüüd on mu vasaku nimetissõrme otsas vill. Noh ja kui ma olin selle ära märganud, siis tekkis mul selline tunne, et peaks midagi siia kirjutama. Noh, et need inimesed, kes siia ikka aeg-ajalt satuvad, ei arvaks, et ma täitsa ära kadunud olen. Kuigi selline tunne on küll kogu aeg (et ma kadunud olen).
Mul on viimasel ajal keskendumishäired.. või õigemini, satun ma oma mulli ja ma ei teagi kus ma olen. Rääkimata sellest, et füüsiliselt tunnen, et mul ei ole justkui oma kohta. Või.. et ma ei ole kuskil nagu kodus. Ilmselt see tuleb sellest, et ma ei ole kuskil kaua järjest olnud ning märtsikuus ööbisin oma Tartu kodus ainult ühel või kahel ööl.. Tallinna kodul polnud sedagi au. Käisin Tallinnas küll nädalavahetusel, aga taaskord oli muid tegemisi nii palju, et issi-emmega ei saanud eriti üldse koos olla.
See-eest kultuuriprogramm on mul väga tihe olnud. Sellest ajast peale, kui olen tagasi Belgiast, olen vist iga päev käinud teatris, muuseumis, kontserdil või mõnel muul kultuuriüritusel, mõni päev isegi mitmel. Ja see mis ma tegin Belgias, selle kohta pole mul endiselt sõnu. See oli lihtsalt super astmes triljon!!!
Mul on selline tunne nagu oleksin seal avastanud jälle lapse endas! Ma sain joonistada ja laulda ja tantsida ja näidelda ja... kõike sain teha! Ma tunnen, et sain sealt nii palju! Ja veel sain ma hulga uusi tuttavaid (kes teab, võib-olla kunagi võin mõnda neist ka sõbraks pidada), ja kõik nad on väga andekad ja toredad inimesed!
Aga nüüd te juba olete näinud, et ma ei ole täitsa ära kadunud ja siinkohal pean vajalikuks natukene magama ära kaduda. Olen täna jälle palju askeldanud, kukelaulu saatel raamatukogu avamist oodanud, EKS 2009. aasta eesti kirjanduse ülevaatekoosolekul käinud, läbi on loetud nii Ruitlase "Mees", kui ka Merca "Naine" ja nüüd on mul vaja selle kõige info seedimiseks ühte unenäorikast ööd. Head ööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar